Obsah (4)

§ 11§ 67§ 64§ 63

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 20.02.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-745 Haldusasi A.N. kaebus Tallinna Vangla 20.01.

) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks katseajaga 2 kuud. Käskkirja kohaselt pani A.N. toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et ta kasutas vanglateenistuse ametniku suhtes väärikust riivavat väljendit.

1. 24.01.2011 esitas A.N. Tallinna Vangla direktorile vaide, milles vaidlustas Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61-d ning taotles nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamist. Vaide esitaja selgituste kohaselt ei ole ta valvuri poole käskkirjas märgitud ajal ja kohas pöördunud ning tema suhtes solvavaid väljendeid kasutanud. Kaebaja märgib ära, et tema sõnu võib kinnitada kinnipeetav M. T. 1
2. Tallinna Vangla 25.02.2011 vaideotsusega nr 1-13/3485-1 tuginedes

§ 11

lg 41 § 63 lg 1 p 4, § 67 p 1, § 65 lg 2, Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 ning haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 85 p-le 4 jättis vaide rahuldamata, kuna Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61-d andmine oli õiguspärane.

1. 14.03.2011 esitas A.N. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61-d tühistamiseks. Vangla
2. 29.03.2011 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks sh riigilõivu tasumiseks. 11.04.2011 esitas kaebaja kohtule täpsustatud kaebuse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
3. Tallinna Halduskohus võttis 18.04.2011 määrusega A.N.i kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61 -d tühistamiseks menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat esitama oma seisukoha.
4. 28.04.2011 saabus Tallinna Halduskohtule vastustaja seisukoht koos vaidlust puudutavate alusmaterjalidega.
5. 27.12.2011 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja 27.01.2011 ning kohtuotsuse kuulutamise aja. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
6. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 20.01.2011 käskkirja nr 61-d, kuna kaebaja ei ole rikkumist toime pannud.
7. Kaebaja selgitab, et teda karistati Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja käskkirjaga distsiplinaarkaristusega 5 ööpäeva aresti põhjendusel, et kaebaja olevat 21.12.2010 kella 08:00 paiku solvanud vanglaametnikku E. Pritsu väärikust riivava väljendiga. Nimelt Tallinna Vangla väidab, et korrarikkumine on tõendatud E. Pritsu ettekandega nr 2847, kus ta väidab, et 21.12.2010, kui kinnipeetavad läksid välja jalutama kasutas kaebaja temast möödudes solvavat väljendit: „ Näe, see idioot on jälle tööl, ei saa sektsioonis suitsetada.“ E. Prits on kindel, et see väljend käis tema kohta.
8. Kaebaja leiab, et tema süü on tõendamata ning E. Pritsu ettekanne ei ole õige. Kaebaja on seisukohal, et talle määratud karistus on ebaseaduslik ja ei tugine tegelikele asjaoludele. Vangla Kodukorra p 14.3.7 nähtub, et ametnikuga suhtlemisel või tema poole pöördumisel ametiisiku solvamine sõna või teoga on karistatav. Käesoleval juhul nähtub ka E. Pritsu endapoolsest seletusest, et tema poole ei ole keegi pöördunud või temaga suhelnud. E. Pritsu poolt pealtkuulatud jutu tõlgendus ei saa olla tõendiks, seda enam, et E. Prits ei valda piisavalt vene keelt piisavalt, et tõlkida eelpool märgitud väljend.
9. Kaebaja selgitab, et jalutamaminek toimub suures grupis, trügides, sh valvurist möödumine. Seega saadab seda toimingut üldine kära, mistõttu on pea võimatu tuvastada, kes mida ütles. Seega ei saa välistada seda, et E. Prits võis eksida ja omistada kellegi sõnad kaebajale. Isiku solvamiseks tuleb pidada ikkagi kellegi otsest pöördumist tema poole. Ka ei nähtu pealtkuuldud väljendist, kellest on otseselt jutt. Vangla väidab, et pole põhjust kahelda valvuri sõnades, kuid kaebaja leiab, et valvur on lihtne inimene, kes võib samuti eksida. 2
10. Samuti leiab vangla, et kaebajale määratud karistus on proportsionaalne. Kaebaja sellega ei nõustu ja tõlgendab vangla seisukohta järgmiselt – parem on süüdi mõista üks süüta, kui kümme süüdlast. Selline suhtumine ei ole aga kooskõlas õigusemõistmise põhimõtetega.
11. Kaebaja märgib, et vangla leidis, et kaebaja vestluskaaslase ülekuulamine ei ole vajalik, kuna viimane on kaebajaga solidaarne, mistõttu ei peeta tema tunnistust objektiivseks. Kaebaja leiab, et ka E. Prits on asjaga seotud isik ja ka tema tunnistus ei pruugi olla objektiivne. Süüd tuleb tõendada ja see põhimõte peab kehtima ka vanglas läbiviidava haldusmenetluse puhul.
12. Kaebaja lisab, et ei andnud alguses omapoolseid selgitusi distsiplinaarmenetluses, kuna leidis, et tal pole midagi selgitada. Valvuri subjektiivne nägemus asjast ei saa olla tõendiks. Kaebaja palub kaebus rahuldada, kuna kaebaja süü ei ole piisavalt tõendatud.
13. 23.01.2012 esitatud seisukohas märgib kaebaja, et see, et karistust ei pööratud täitmisele ei oma käesolevas vaidluse seisukohalt tähtsust, kuna kehtiva karistusena on see kirjas. Kaebaja nõuab karistuse tühistamist, kuna pole rikkumist toime pannud. Kaebaja eesmärk on õigluse jaluleseadmine. Samuti soovib kaebaja muuta vanglas levivat tendentsi, et vanglaametnik võib enda sõnu tõendamata kirja panna mida iganes soovib. Ei ole loogiline, et kui terve salk läks jalutama ja kära oli selline, et enda vestluskaaslasegi juttu oli raske kuulda, siis vanglaametnik E. Prits kuulis selgelt kaebaja jutuajamist teise kinnipeetavaga. Seejuures kaebaja ja vanglaametniku vahele jäi nii mõnigi inimene, väljendis nimesid ei nimetatud ning E. Prits ei valda tema enda sõnul vene keelt. VASTUSTAJA SEISUKOHT
14. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
15. Vastustaja leiab, vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes A.N.i distsipliinirikkumine vanglateenistuse ametniku suhtes väärikust riivava väljendi kasutamises. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud järelevalveosakonna valvur Elvis Pritsi 21.12.2010 ettekandega nr 2847 ja vangistusosakonna inspektor-kontaktisiku 18.01.2011 koostatud õiendiga. Nimetatud ettekandest nähtub, et 21.12.2010 II vangistussektsioonis kella 08:00 paiku, kui kinnipeetavad läksid välja jalutama, kasutas kinnipeetav A.N. vanglateenistuse ametnikust möödudes ametnikku solvavat ebatsensuurset väljendit, „näe see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada." Lisaks nähtub 18.01.2011 vangistusosakonna inspektorkontaktisiku poolt koostatud õiendist, et distsiplinaarmenetluse käigus kinnitas E. Prits telefonivestluses, et A.N. kasutas ebatsensuurset väljendit tema vahetus läheduses ning et ametnik on täiesti kindel, et see väljend oli kasutatud tema suhtes. Kuna vanglateenistuse ametniku suhtes ebaviisaka ja solvava väljendi kasutamine on vastuolus

§ 67

p 1 ning Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 tulenevate nõuetega, siis on kaebaja distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkiri nr 61-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. 19. Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et ta ütles Tallinna Vanglale vaidemenetluses, et kaaskinnipeetav võib kinnitada, et ta ei kasutanud vanglateenistuse ametniku suhtes 3 väärikust riivavat väljendit. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et kuigi vangla on seisukohal, et kaaskinnipeetava tunnistus ei ole objektiivne, sest ta on kaebuse esitajaga solidaarne, siis leiab A.N., et ka vanglaametniku tunnistus ei ole objektiivne, sest ta on asjaga seotud isik. Tallinna Vangla selgitab, et vastavalt HMS § 6 on haldusorgan kohustatud menetletavas asjas välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel.

§ 64

lg 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus. Olukorras, kus kaebuse esitaja ei andnud distsiplinaarmenetluse käigus selgitusi, ei saanud vangla teada ka vajadusest võtta seletus kaaskinnipeetava käest, mistõttu on kaaskinnipeetava poolt tagantjärgi antud ütluste näol tegemist vaid subjektiivse hinnanguga toimunule. Samuti võttes arvesse asjaolu, et vangistuses viibivate isikute solidaarsusest tingituna, võib pidada üsna ebatõenäoliseks, et teine kinnipeetav oleks andnud kaebaja jaoks ebasoodsaid ütlusi. Seega ei ole kaaskinnipeetava selgitus sellise määrava tähtsusega, et see annaks põhjust kahelda vanglaametniku poolt ettekandes fikseeritu õigsuses. Ühtlasi tuleb märkida, et kuna vanglateenistuse ametniku üks teenistuskohustusi on kinni peetavate isikute poolt toime pandud õigusrikkumiste fikseerimine ning vanglateenistuse ametnikul puudub subjektiivne huvi alusetute ettekannete kirjutamiseks, siis puudub vanglal alus arvata, et vanglateenistuse ametnik oleks 21.12.2010 koostatud ettekandes teadlikult ebaõigeid selgitusi andnud.

1. Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et temale määratud karistus on ebaseaduslik ja ei tugine tegelikele asjaoludele. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7 kohaselt saab karistada üksnes siis, kui ametnikuga suhtlemisel või ametniku poole pöördumisel kasutatakse ebatsensuurset või väärikust riivavat väljendit. Kaebuse esitaja märgib lisaks, et ta ei andnud alguses ütlusi põhjusel, et tal ei olnud midagi öelda ning et ta leidis, et valvuri subjektiivne nägemus asjast ei saa olla tõendiks. Ühtlasi märgib kaebuse esitaja, et E. Prits ei saanud olla kindel, et vestluse käigus öeldu oli just tema suhtes öeldud ning et E. Prits võis eksida ja kellegi teise öeldu talle omistada. Tallinna Vangla on seisukohal, et kinnipeetava poolt alles vaide- ja kohtumenetluses antud väited ei ole põhjendatud. Juhul, kui kaebuse esitaja leidis, et ettekandes või haldusaktis on kajastatud sündmusi mõnevõrra erinevalt toimunust, oleks tulnud tal need väited koheselt esitada ning vangla oleks menetluse käigus nendega arvestanud. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja distsiplinaarmenetluse käigus andnud selgitusi ega teinud distsiplinaarmenetluse protokollile mingeid märke. Samuti nähtub vanglateenistuse ametniku poolt 21.12.2010 koostatud ettekandest, kui ka 27.12.2010 vangistusosakonna inspektor-kontaktisiku poolt koostatud õiendist, et kaebuse esitaja on keeldunud omapoolseid ütlusi andmast, olles seejuures teadlik, milles teda süüdistatakse. Tallinna Vangla on seisukohal, et juhul, kui asjaolud oleksid olnud sellised nagu seda väidab kaebuse esitaja kohtumenetluse käigus, siis ei oleks ta omapoolseid seisukohti esitamata ega distsiplinaarmenetluse protokollile märkusi tegemata jätnud. Ühtlasi selgitab Tallinna Vangla, et väljendit „näe see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada" ei saa käsitleda millegi muuna, kui vanglaametnikku solvava ja väärikust riivava suhtumisena.
2. Kaebuse esitaja on kaebuse taotluseks märkinud Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61 -d tühistamise põhjusel, et määratud karistus ei ole proportsionaalne ning tema süü on tõendamata. Tallinna Vangla on seisukohal, et käskkiri distsiplinaarkaristuse määramise kohta on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Samuti on distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud kaebuse esitaja teo õigusvastasus ja süü rikkumise toimepanemises ning kuna tegemist on vangistusalaste õigusaktide süülise rikkumisega, 4 võis kaebajat karistada rikkumise eest distsiplinaarkorras. Ühtlasi nähtub vaidlustatud haldusaktist, et vangistusosakonna juhataja on vaidlustatud haldusaktis piisava põhjalikkusega motiveerinud karistuse liigi valikut, mistõttu puudub alus õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.
3. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
4. 18.01.2012 teatab vastustaja, et vaidlustatud haldusaktiga määratud distsiplinaarkaristust ei pööratud täitmisele, kuna kaebuse esitaja ei pannud talle määratud katseajal toime uut distsipliinirikkumist. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada ja põhjendab seda järgnevalt.
6. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kaebajat Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirjaga nr 61-d

§ 67

p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks katseajaga 2 kuud. Käskkirja kohaselt pani A.N. toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et ta kasutas vanglateenistuse ametniku suhtes väärikust riivavat väljendit. 26.

§ 63

lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumiseks vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel juhindutakse

§-st

2. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja leidis, et kaebaja rikkus

§ 67

p 1 ja Tallinna Vangla Kodukorra p 14.3.7.

§ 67

p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 sätestab, et teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel peab kinni peetav isik järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinni peetav isik neid tervitama püsti seistes. Vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

1. Kaebaja ei nõustunud eeltoodud vastustaja seisukohaga märkides, et ei ole rikkumist toime pannud, kuna kaebaja ei ole valvur E. Pritsu poole pöördunud ja teda solvanud kasutades väärikust riivavat väljendit. Kaebaja rääkis teise kinnipeetavaga vene keeles, mida valvur E. Prits ei valda. Vestlus toimus jalutuskäigule minnes suures grupis tugeva lärmi saatel. Kaebaja leiab, et tema süü ei ole nõuetekohaselt tõendatud ja määratud karistus ei ole proportsionaalne.
2. Distsiplinaarmenetluse käigus tuleb distsiplinaarkaristuse määramiseks menetluse läbiviijal tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo ehk kas on täidetud vastav teokoosseis. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole

§ 67

p-s 1 ning 5 Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 sätestatud teokoosseisu tuvastamise nõuded vastustaja poolt täidetud. Nähtuvalt distsiplinaarmenetluse materjalidest kaebaja väidetavalt 21.12.2010 kella 08:00 paiku, kui kinnipeetavad läksid välja jalutama möödudes valvur E. Pritsust kasutas ametniku suhtes solvavat väljendit öeldes, et: „Näe, see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada.“ Kaebaja omapoolsete selgituste andmisest keeldus. Kohus leiab, et ka sellises olukorras, kus isik ei ole distsiplinaarmenetluse käigus omapoolseid ütlusi andnud, lasus distsiplinaarmenetluse läbiviijal kohustus tõendada kaebaja poolne distsiplinaarsüüteo toimepanemine.

1. Vastustaja on kohtule esitanud valvur E. Pritsu ettekande nr 2847 (tl 28 pöördel), mis tõendab distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 27 pöördel - 28) kohaselt kaebaja süüd koos teiste menetluses kogutud tõenditega – 27.12.2010 vangistusosakonna inspektorkontaktisik Kaja Vikkov õiend, mille kohaselt kaebaja keeldus algatatud distsiplinaarmenetluse asjaolude kohta selgitusi andmast ning 18.01.2011 vangistusosakonna inspektor-kontaktisik Kaja Vikkov õiend, mille kohaselt viidi läbi telefonivestlus valvur E. Pritsuga täpsustamaks ettekandes nr 2847 märgitud asjaolusid. Viimases dokumendis kinnitab valvur E. Prits, et kuulis selgesti, kuidas kinnipeetav A.N. suheldes teiste kinnipeetavatega kasutas E. Pritsi väitel just tema kohta väärikust riivavat väljendit.
2. Kohus ei nõustu siinkohal vastustaja seisukohaga kaebaja süü tõendatuse osas, kuna üksnes valvuri kinnitus, et väärikust riivava väljendi kasutamise aset leidis (ettekanne nr 2847 ja 18.01.2011 õiend), ei ole piisav tõendamaks kaebaja süüd olukorras, kus haldusorgan on keeldunud kogumast ja uurimast kaebaja poolt vahejuhtumi kohta käivaid tõendeid (temapoolse tunnistaja ütlused) ja ei ole kogunud ning hinnanud distsiplinaarmenetluses muid vahejuhtumi kohta käivaid tõendeid.
3. Kohus leiab, et vastustaja viitab küll õigesti, et vastavalt HMS § 6 on haldusorgan kohustatud menetletavas asjas välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel.

§ 64

lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab asjaolud välja vanglateenistus. Käesoleval juhul on vastustaja jätnud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel nimetatud sätted osaliselt järgimata. Asjaolu, et kaebuse esitaja keeldus andmast omapoolset selgitust vaidlusaluse sündmuse kohta, ei takista vanglateenistust koguda tõendeid omal algatusel. Sündmuse kohta oli vanglateenistusel teada, et see toimus grupi kinnipeetavate juuresolekul, mistõttu oleks vanglateenistus saanud küsida valvuripoolsele selgitusele lisaks vahejuhtumi juures viibinud kinnipeetavate selgitusi. Seda oleks vastustajal tulnud teha hiljemalt vaidemenetluses kasvõi seetõttu, et kaebaja taotles omapoolse tunnistaja ülekuulamist. Kohus ei nõustu siinkohal vastustaja eelarvamusliku ja oletusliku seisukohaga, et ükskõik milline distsiplinaarmenetluse all oleva isiku kaaskinnipeetava poolt antud tunnistus on tingimata kallutatud ja seetõttu on õigustatud vastava tunnistuse mittevõtmine. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vastav tunnistus ei pea tingimata olema määrava tähendusega, kuid vastustajal lasub kohustus kõigepealt vastav tunnistus võtta ja seejärel seda kogumis muude kogutud tõenditega hinnata ja vastate asjaolude ilmnemisel näidata, miks see ei ole usaldusväärne. 6

1. Kohus leiab, et vanglal oleks olnud võimalik käesolevas asjas koguda täiendavaid tõendeid ka muul viisil kui kaebaja palutud tunnistaja ülekuulamise teel - näiteks vaadates üle valvekaamerate salvestised, küsitledes teisi lähedal viibinud kinnipeetavaid vms. Kohus on seisukohal, et elementaarne distsiplinaarmenetluse läbiviimise kord näeb ette, et vajalikud tõendid seaduspärase otsuse langetamiseks tuleb koguda distsiplinaarmenetluse läbiviijal selle läbiviimise ajal. Seejuures ei saa üldjuhul pidada piisavaks vaid ühe isiku kinnitust distsiplinaarrikkumise aset leidmise kohta, mida mingid muud asjaolud ei tõenda, juhul, kui tema väited vaidlustatakse või nähtuvalt asjaoludest on juhtunu kohta võimalik koguda muid tõendeid. Sellisel juhul tuleb vastustajal koguda ka muid osapoolte väiteid kinnitavaid tõendeid distsiplinaarmenetluse põhjustanud vahejuhtumi asjaolude korda. Seda ka olukorras, kui vanglaametniku teenistuskohustuste hulka kuulub kinni peetavate isikute poolt toime pandud õigusrikkumiste fikseerimine. Asjaolu, et vanglateenistuse ametnikul puudub subjektiivne huvi alusetute ettekannete kirjutamiseks, on oletuslik ja tuleb õigusriigis nn. „sõna sõna vastu“ juhtumite puhul eraldi tõendada tulenevalt vangivalvurite ja kinnipeetavate suhete keerukusest.
2. Vastustaja leidis, et juhul, kui kaebuse esitaja ei nõustunud ettekandes või haldusaktis kajastatud sündmustega, oleks tal tulnud omapoolsed väited koheselt esitada ning vangla oleks menetluse käigus nendega arvestanud. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja seda võimalust ei kasutanud, ei ole usutav, et asjaolud olid sellised nagu kaebaja väidab. Kohus leiab, et lähtudes HMS § 40 lg 2 ja

§ 64

lg 2 tulenevalt, oli kaebajal õigus anda selgitusi, samas puudub tal vastav kohustus. Seega ei ole põhjendatud õiguse kasutamata jätmist tõlgendada ilma igasuguse täiendava sisulise põhistuseta kaebaja kahjuks ja tema süüd tõendava asjaoluna olukorras, kus distsiplinaarkaristuse saanud isik esitab hiljem vaide. On täiesti võimalik, et distsiplinaarmenetluse all olev isik, kes reeglina ei oma õigusharidust, ei hinda kuni distsiplinaarkaristuse määramiseni adekvaatselt distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite tähendust ja nende võimalikke tagajärgi temale ning alles distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast selgub talle vajadus esitada täiendavaid omapoolseid tõendeid, milleks tal vaidemenetluses ka õigus on.

1. Kohus on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu üheselt ka vastust küsimusele, kuidas sai valvur, kes väidetavalt kasutatud võõrkeelt ei valda, aru küllaltki pikast lausest võõrkeeles. Seda kaebaja vaidemenetluses esitatud sätet ei ole vaideotsuses kommenteeritud.
2. Vastustaja leidis, et väljendit „Näe see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada" ei saa käsitleda millegi muuna, kui vanglaametnikku solvava ja väärikust riivava suhtumisena. Kaebaja seevastu asus seisukohale, et vastava väljendi kasutamist, kui see pole suunatud otse isikule ja tegemist on pealtkuuldud jutuga, ei saa seda käsitleda ametniku solvamisena. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et nimetatud väljendi kasutamist isegi ainult kinnipeetavate omavahelises jutuajamises, juhul kui see on tegelikult siiski tahtlikult suunatud vangivalvurile, tuleb käsitleda kui solvavat ja väärikust riivavat käitumist ning selline käitumine ei ole lubatav. Samas tuleb siinkohal silmas pidada, et Tallinna Vangla kodukorra punkt 14.3.7 ei ole suunatud eelkõige mitte vangide omavahelise suhtlemise reguleerimisele, vaid kinnipeetavate suhtlemise reguleerimisele teenistujatega või teiste ametiisikutega, kellega nad kokku puutuvad. Kuna vastustaja ei ole kuulanud üle kaebaja poolt taotletud tunnistajat ega muul viisil kogunud tõendeid, siis on kohtu arvates piisavalt tõendamata, et vaidlusalust väljendit kasutati sihilikult ja suunatuna just vangivalvurile.
3. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetavate poolt väärikust riivavate väljendite kasutamine vanglateenistuse ametniku suhtes on lubamatu. See õõnestab nii riigivõimu kui 7 vanglateenistuse autoriteeti. Samas on kohus seisukohal, et riigivõim (vanglateenistus) ei saa demokraatlikus ühiskonnas võimalike lubamatute ja seadusvastaste tegude suhtes rakendada karistavaid meetmeid rikkudes menetluslikke norme, et ta selgitaks välja ja tõendaks seaduses ettenähtud korras õigusrikkumise asjaolud. Just nende asjaolude piisav ja õiguspärane väljaselgitamine sõltumata õigusrikkuja isikust ja asukohast - näiteks kinnipeetavad vanglas - annab ühiskonnale kõige suurema kindluse, et austatakse kõigi ühiskonna liikmete õigusi ja vabadusi arvestades ka nende kohustusi.
4. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole kaebaja täitnud distsiplinaarkaristuse määramisel tõendamiskohustust vajalikul määral ja välja selgitanud kõiki distsiplinaarkaristuse määramiseks olulisi asjaolusid ning seetõttu on määratud distsiplinaarkaristus õigusvastane ning kuulub tühistamisele. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab Tallinna Vangla 20.01.2011 käskkirja nr 61-d.
5. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on esitanud taotluse välja mõista kohtukuludena kaebuselt tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot, mille kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja. Daimar Liiv Kohtunik 8