lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb
lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu tingimuste p 9.6 kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud (viimane RKL 3-2-1-52-11), et
lg 3 järgi tuleb liisinguandja
lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega
Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja üldtingimuste punkt 9.6, mille kohaselt on kostja kohustatud hüvitama hinnavahe ehk müügikahju kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, on
Seega tuleb
lg 3 alusel asuda seisukohale, et liisinguandja sai nõude arvestamisel lähtuda liisingueseme väärtusest selle üleandmise ajal ehk käesoleval juhul 05.03.2009, mitte sõiduki müümisel 04.01.2012 saadud müügihinnast. Võlaõigusseaduse liisingulepinguid käsitlev peatükk ei sätesta, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist.
lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda
lg 3 järgi kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. TsÜS §-s 146 on sätestatud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-09 asunud seisukohale, et kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja
lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib
lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Müüki suunamise aktiga on tõendatud, et hageja määras sõiduki turuväärtuseks 24 000 krooni/ 1533,88 € ja suunas sõiduki selle hinnaga müüki 05.05.2009. Müüki suunamise aktist nähtuvalt olid sõidukil puudused – käigukast lahti võetud, kerel kriipimisjäljed, mootor ei tööta, mis võisid tingida sõiduki väärtuse kindlaksmääramiseks kahe kuu pikkuse aja. Järelikult oli hagejal võimalik hiljemalt 05.05.2009 arvestada
Seega asub kohus seisukohale, et mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks pärast lepingu ülesütlemist
Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 06.05.2009 ja lõppes 06.05.2012. Kuna hagi esitati kohtule 22.05.2012, siis on hageja põhinõue aegunud. TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, seega on aegunud ka nõue kostja kui käendaja vastu. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi aegumise tõttu jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb hagimenetluse kulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.