) § 96 ja § 97 p. 1 kohaselt on isa kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele.
1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Hageja on näidanud ülalpidamiskuludeks kuus 451, 50 eurot. Lapse kulud on veidi ülepaisutatud, mida kinnitavad kostja väited, et maksekviitungitel on palju sellist kaupa, mida laps ei vaja ülalpidamiseks, nagu näiteks sigaretid ja alkohol jne. Seega on paljud ostetud tooted kogu pere vajaduste rahuldamiseks, mitte ainult hageja ülalpidamiseks. Hageja ei esitanud tõendeid ainult hageja kulude kohta, mistõttu ei saa lugeda hageja poolt märgitud kogukulu tõendatuks ega põhjendatuks. Põhjendatud ei ole hageja kulud elamispinna ja kommunaalkulude osas, kuna ka teised pereliikmed kasutavad neid teenuseid. Ka on ülemäärased 10-aastase lapse kulud toitlustusasutustes. Mõistlikud on kulud ühistranspordile, ravimitele ja hügieenitarvetele ja last arendavatele tegevustele. Kulud eluasemele, televiisorile, kommunaalkuludele, telefonikõnedele ei ole põhjendatud. Hageja poolt on esitatud tõendid (eluruumi üürileping), millega kulu suurus kogu pere kohta on tõendatud. Tõendatud ei ole üürikulu, kommunaalkulu suurus hageja osas, kuna hageja seaduslik esindaja üüriks seda eluruumi ka enda vajadustest lähtuvalt ning pere vajadusteks, mitte ainult hageja vajaduseks. Ülejäänud hageja poolt esitatud kulud tuleb lugeda mõistlikeks ja põhjendatuteks. Samuti on põhjendatud kuluks 38 eurot ujumise eest. Laps on eas, mil temal endal ei ole võimalik vanema juuresolekuta ujumas käia. Mõistlikuks ja põhjendatud lapse kuluks on 400 eurot, millest kummagi vanema kanda jääks 200 eurot.
1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Nimetatud sätte rakendamist piirab
2, mille järgi ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vastavalt
lõikele 2 võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla sama seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole tõendanud, et tema ülalpidamisel olevad kaks last oleksid vähem kindlustatud, kui elatist 3
Kostjalt tuleb välja mõista elatis 200 eurot kuus alates
1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis praegu on 145 eurot.
lõikes 2 on sätestatud alused, mil kohus võib vähendada vanemalt alaealise lapse kasuks väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Osundatud sätetest järeldub, et eelduslikult katab elatise miinimumsuurus lapse vajadused ning hageja, kes soovib seaduses sätestatud miinimumelatisest suuremat elatist, peab seda
kohaselt põhjendama ja tõendama; kui kostja aga soovib maksta miinimumelatisest väiksemat elatist, on temal kohustus põhjendada ja tõendada, et selleks on
Apellatsioonikohtu istungil nõustus kostja maksma hagejale elatist seaduses sätestatud miinimumsuuruses 145 eurot. Seega võttis kostja hagi selles ulatuses õigeks ja puudub vajadus käsitleda kostja apellatsioonkaebuse väiteid, millega kostja on põhjendanud taotlust mõista temalt lapsele välja elatis alla seaduses sätestatud miinimummäära. Maakohus mõistis kostjalt välja elatise miinimumsuurust ületavas osas, ei ole aga piisavalt põhjendanud seda, milliste asjaolude ja tõendite alusel ta luges hageja vajaduste rahuldamiseks vajalikuks 400 eurot kuus, millest kostjale pani kohustuse tasuda pool. Nii on kohus otsuses vaid üldsõnaliselt märkinud, milliste hageja poolt esiletoodud kululiikidega ta nõustub ja millistega mitte, ei ole aga tuvastanud, millised on konkreetsetele kululiikidele tehtavad põhjendatud kulutused. Kui võrrelda hageja poolt esiletoodud lapsele väidetavalt vajalikke kulutusi (tl. 21 – 22) ja kohtuotsuse järeldusi, mille kohaselt kohus ei pidanud hageja poolt esiletoodust põhjendatuks kulutusi eluasemele (üür ja kommunaalkulud), televiisorile ja telefonikuludele, siis moodustaksid lapsele vajalikud kulutused 294 eurot (hageja poolt väidetud kulutused 451 eurot – lapsele langev osa üürist 75 eurot, kommunaalmaksetest - 60 eurot, kaabeltelevisioonile ja internetile kulutatust – 12, 50 eurot ja telefonikõnedele kulutatust – 10 eurot), millest ülalpidamiskohustuse vanemate vahel võrdse jaotumise korral (nagu maakohus seda jagas) jääks kummagi vanema kanda 147 eurot. Otsuse põhjal ei ole võimalik mõista, kuidas maakohus jõudis järeldusele lapse 400 euro suurusest igakuulisest vajadusest ja 200 euro suuruse elatise põhjendatusest. Kolleegium leiab, et hageja ei ole piisavalt põhjendanud ja tõendanud, nagu oleks lapse vajaduste rahuldamiseks vajalik kostjalt välja mõista elatis suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud miinimumsuurus. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, nagu ei saaks lapsele langevat osa eluasemekuludest lapsele vajaliku kulutusena arvestada, küll ei saa lapse 5
Kulutused toidule, riietusele ja ravimitele on kahtlemata lapse eluvajadusi rahuldavad ning nendega tuleb arvestada, pooled vaidlevad aga taoliste kulutuste põhjendatud suuruse üle. Hageja ei ole pidanud vajalikuks täpsemalt põhjendada seda, kuidas kujuneb loetletud kuluartiklitele tehtavate vajalike kulutuste suurus just niisuguseks, nagu hageja on väitnud (hageja arvestuse kohaselt 113 eurot). Ka ei ole tuginetud sellele, nagu oleks lapsel kroonilisi terviseprobleeme, millega võiks õigustada igakuuliselt ravimitele 27 euro vajadust. Nagu eespooltoodud kulutused, on lapsele vajalikud ka meelelahutused, kolleegium nõustub aga kostjaga, et on hageja poolt väidetud vajadus 32 eurot kuus ilmselt ülepakutud. Kolleegium leiab, et toidule, riietusele, ravimitele ja meelelahutusele ei ole lapse vanust, tema eeldatavaid eluvajadusi ja vanemate rahalisi võimalusi arvestades (hageja peres on kolm liiget, ema sissetulek 569 eurot; isa peres neli liiget, isa sissetulek on 939, 95 eurot) põhjendatud kulutada kokku rohkem kui 73 eurot kuus. Seda, et arvutit on vajanud just laps, ei ole põhjendatud. Eespooltoodud põhjendusel ei ole hageja põhjendanud ja tõendanud, et lapse vajaduste tõttu tuleks kostjalt välja mõista elatis suuremas kui seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega elatis kostjalt mõisteti välja alates 1. juulist 2012. a. Otsuse resolutsiooni sõnastus kostja elatisekohustuse kestuse osas ei vasta aga täpselt
Osundatud sätte kohaselt on ülalpidamist õigustatud muuhulgas saama laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Taoliselt tulebki kostja kohustuse ajalise kestuse piirid sõnastada, sest otsusest ei nähtu, et teistsugune sõnastus oleks olnud kohtu teadlik valik. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb sarnaselt maakohtu menetlusega jätta kummagi poole enda kanda. Margo Klaar Fred Fisker Malle Seppik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.