← Eesti

3-09-1250/142

Obsah (9)§ 212§ 213§ 223§ 15§ 25§ 182§ 190§ 200§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 04.07.2012, Tallinn Haldusasja nu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

3-09-1250 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. OÜ Baltic Wind Energy omandis on alates 23.05.2007 Saare maakonnas Muhu vallas asuvad Roostiku, Nuka, Kadastiku, Kruusiaugu ja Lagle kinnistud. 18.05.2007 Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 „Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ muutmine” § 1 lõikega 66 võeti kaebaja kinnistud Roostiku, Nuka, Kadastiku ja Kruusiaugu Võilaiu hoiuala koosseisu. Kaebajat puudutavas osas tühistati eelnimetatud määrus nr 156 Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsusega asjas 3-3-1-85-
  2. 12.12.2008 Euroopa Komisjoni otsusega nr 2009/94/EÜ arvati kaebaja kinnistud ühenduse tähtsusega Väikese väina loodusala koosseisu. 23.04.2009 Vabariigi Valitsuse korralduse nr 148 „Vabariigi Valitsuse
  3. augusti
  4. a korralduse nr 615-k «Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri» muutmine“ lisatud kaardimaterjali kohaselt on kaebuse esitaja kinnistud arvatud Natura 2000 võrgustiku alasse.
  5. OÜ Baltic Wind Energy esitas 09.06.2009 Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles taotles tühistada korraldus nr 148 osas, millega arvati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja kaebajale kuuluvad Roostiku, Nuka, Kadastiku, Kruusiaugu ja Lagle kinnistud. Kaebaja põhjendas oma taotlust kokkuvõtvalt alljärgnevalt: 1) vastustaja ei ole kaebajat teavitanud, et kinnistute suhtes on algatatud Natura 2000 võrgustiku alasse nimetamise menetlus. Korraldust kaebajale ei ole väljastatud ja selle andmisest sai kaebaja teada 08.05.2009 Tallinna Halduskohtu otsusest nr 3-08-166; 2) enne kinnistute arvamist Natura 2000 võrgustikku tuleb läbi viia loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus, selgitamaks välja, kas alal asuvad loodusobjektid. Korralduses ei ole ära toodud ühtegi looduskaitseseaduse (LKS) §-s 7 märgitud looduobjekti kaitse alla võtmise eeldust ega ole viidatud ekspertarvamusele, mille alusel on kinnistud Natura 2000 võrgustikku valitud. Kinnistutel kaebaja hinnangul kaitsmistväärivaid objekte ei leidu; 3) ühenduse tähtsusega alad valib üldjuhul siiski välja liikmesriik ning Euroopa Komisjon sekkub vaid erandlikel asjaoludel (vt EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 4 lg 1 ja 5 lg 1). Kaebaja kinnistud on välja valinud ja hinnanud ühenduse tähtsusega alaks Eesti riik, mida kinnitab 12.12.2008 komisjoni otsus Väikese väina ala ühenduse tähtsusega alade loetellu kinnitamise kohta, milles on märgitud, et kogu teave ühenduse loetelus rajaneb Eesti edastatud ning kontrollitud andmetel. Seega väljendas Eesti riik, mitte komisjon, tahet määrata kaebaja kinnistud korraldusega nr 148 siseriiklikku loetellu eesmärgiga võtta need ühenduse tähtsusega aladena hiljem siseriiklikult hoiualana kaitse alla; 4) korraldus nr 148 on eelhaldusakt, millega kaasneb kaebaja õiguste piiramine ning kinnistute avalik-õigusliku seisundi muutmine. Korraldusega kinnitab riik siseriikliku loetelu, kinnitades samas ka seda, et kohane hindamismenetlus on läbi viidud ning väljendab oma 2

(8)3-09-1250 tahet, et ala võetaks Euroopa Komisjoni poolt ühenduse tähtsusega alaks ning rakendab sellel alal hoiuala režiimi, mis toob kaasa oluliste piirangute seadmise kaebaja kinnistutele; 5) kuna korraldus on olemuselt eelhaldusakt, millega tehakse kindlaks asjas tähtsust omav asjaolu ehk siis loodusväärtuste paiknemine kaebaja kinnistutel, millele järgneb hoiualade moodustamine, oleks tulnud vastavalt LKS § 8 ja 9 viia läbi kohane menetlus, sealhulgas ekspertiis. Ekspertiisi läbiviimine on loodusdirektiivi III lisa, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 ja § 39 ning LKS § 8 lg 3 kohaselt vastustaja kohustus. Kuna ekspertiis oli tegemata, siis ei ole loodusväärtuste paiknemine kaebaja kinnistutel tõendatud.
  1. Vastustaja palus jätta OÜ Baltic Wind Energy kaebus täies ulatuses rahuldatama ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt: 1) korraldus nr 148 ei saa olla vastuolus LKS §-dega 8 ja 9, kuna korraldus sätestab linnualade ja loodusalade nimekirja ja niisugust loodusobjekti LKS § 4 ei nimeta. Tegemist pole alade kaitse alla võtmisega. Kuna korraldus pole kaitse alla võtmise otsus, siis selle tõttu pole see vaidlustatav. Korralduse õiguslik tähendus avaldub selles, et see on vajalik välissuhtluseks. Tegemist on seaduse rakendamise aktiga, mis on antud LKS § 91 lg 6 alusel, mitte LKS § 10 alusel. 2) korralduse nr 148 andmiseks ei viidud läbi eraldi avatud menetlust, kuna Natura 2000 alad koosnevad looduskaitseseaduse alusel kaitstavatest aladest, mille kaitse alla võtmise menetluse käigus on avatud menetlus juba läbi viidud. Hoiualade menetlemise käigus käsitleti ka alade arvamist Natura 2000 võrgustikku. Keskkonnaminister algatas 09.07.2004 käskkirjaga nr 643 Saare maakonna hoiualade, sealhulgas Võilaiu hoiuala moodustamise. Sellekohane teade avaldati 11.08.2004 väljaandes Ametlikud Teadaanded, kus avaldati ühtlasi teade selle kohta, et planeeritavate hoiualade avalik väljapanek toimub 16.08.2004 kuni 12.09.2004 Saaremaa Keskkonnateenistuses ja Muhu Vallavalitsuses. Lisaks avaldati 30.09.2004 väljaandes Ametlikud Teadaanded ja 08.10.2004 ajalehes Meie Maa Saare maakonna Natura 2000 hoiualade avalike arutelude toimumise ajad. Avalik arutelu Võilaiu hoiuala moodustamise asjus toimus 24.11.2004 Muhu Põhikoolis. Kinnistute endine omanik V. Tammisaar osales Võilaiu hoiuala moodustamise menetluses, esitas oma vastuväited ja tema eitav seisukoht oli kaitse alla võtmise algatajale teada; 3) korraldus nr 148 ei vasta haldusakti tunnustele kahel põhjusel: see ei ole lõplikult siduv ja ta ei ole suunatud haldusvälistele isikutele. Tähtsust ei oma otsuste tegemise järjekord (kas enne määrus, seega kaitsekorra kehtestamine, või korraldus). Lõplikult siduvaks otsustuseks kaitsekorra ja piiride osas on kaitse-eeskirja kehtestamine; 4) kõnealused kinnistud kuuluvad nii loodus- kui ka linnualade hulka: Väikse väina loodusalasse ja Väinamere linnualasse. Kuna sobivamaid linnalade valiku kriteeriume ei ole välja töötatud, siis kasutati Eesti Ornitoloogiaühingust saadud infot, kus oli esile toodud, et EL tähtsusega linnualade kriteeriumid täitis liik vööt-põõsalind ja punaselg-õgija. Vastustajal on olemas ka andmed kinnistute vahetus läheduses korraldatud riikliku seireprogrammi raames tehtud linnustikuvaatluse kohta. Vaidlusalused kinnistud kuuluvad piirkonna loopealsete ja rannaniitude kompleksi ühtse terviku koosseisu. Ökoloogiliselt oli parim lahendus võtta kaitse alla kogu elupaik tervikuna.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 30.12.2011 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtu seisukohad: 1) vaidlusalune korraldus on üldkorraldus ehk haldusakt, sest tegu on kaebajale kuuluvate konkreetsete kinnistute avalik-õiguslikku seisundit muutva regulatsiooniga. Korralduse nr 148 sisust tulenevalt hakkas kinnistute suhtes kehtima eriline staatus, st määrati kindlaks Natura 3
(8)3-09-1250 2000 võrgustiku eelvalikualade piirid, millest tulenevalt kehtivad ka looduskaitselised piirangud; 2) kaebus esitati tähtaegselt. Kaebetähtaeg korralduse vaidlustamiseks ei hakka kulgema selle avaldamisest Riigi Teatajas. Isikult ei saa eeldada, et ta jälgib Riigi Teatajat pidevalt; 3) LKS § 91 lg 6 kohaselt kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu. Kinnistute Natura 2000 võrgustikku arvamine Eesti Vabariigis kujutab endast fakti, et riik on kontrollinud, et tegemist on kinnistuga, mille eriline väärtus on kindlaks tehtud ja sellele alale on vajalik looduskaitseliste piirangute rakendamine. Kinnistute arvamine Natura 2000 võrgustiku alasse ja sellest Euroopa Komisjoni teavitamine võib kaasa tuua kinnistute kandmise Euroopa Komisjoni poolt ühenduse tähtsusega alade nimekirja vastavalt EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ artiklile 4 lg 2, mis tähendab kinnistutele siseriiklike kaitsemeetmete rakendamist (nt hoiualasse arvamist) (direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 4 § 4) ja võib piirata isiku poolt omandi kasutamist ja ettevõtlusvabadust. Juba Natura 2000 võrgustiku alade nimekirjade kinnitamisele järgneb siseriiklike meetmete kasutuselevõtt. Nimelt selleks, et tagada LKS § 70 nimetatud Natura 2000 ala kaitse eesmärki, peab siseriiklikult võtma tarvitusele abinõud EÜ Nõukogu direktiivides 92/43/EMÜ ja 79/409/EMÜ nimetatud elupaikade, taime- ja loomaliikide kaitseks; 4) kaebaja on vaidluses näidanud ära puutumuse haldusaktiga ja oma õiguste rikkumise, kuid kaebaja piirdub haldusakti vormivigade ja selle andmise menetlusnõuete rikkumise esitamisega, ja ehkki kaebaja viitas ka, et tema kinnistutel looduskaitselisi väärtusi ei esine, ei ole kaebaja selles osas enam midagi lisanud.

§ 15lg 3 kohaselt on kaebajal kohustus põhjendada oma väiteid tõenditega.

Kaebaja ei asunud tõendama, et tema kinnistute suhtes on võrgustikku arvamisel eksitud ning sellest tulenevalt järgnevad ebasoodsad tagajärjed alusetult; 5) käesolevaks ajaks on kaebaja kinnistud arvatud ühenduse tähtsusega alade nimekirja Euroopa Komisjoni 12.12.2008 otsusega 2009/94/EÜ. Seetõttu ei saavuta kaebaja enam soovitud eesmärki ning määravat tähendust ei ole, kas kaebaja suhtes viidi menetlus läbi korrektselt ja järgides HMS norme või kas haldusakt on motiveeritud ja põhistatud asjakohaselt. Tekkinud olukorras on kaebajale kuuluvate kinnistute eriline staatus leidnud kinnitust Natura 2000 alasse arvamisega Euroopa Komisjoni poolt. Siseriiklikult on kaebajal võimalik kaitsta oma õigusi efektiivselt pooleliolevas kinnistute kaitse alla võtmise menetluses. Kaebajal oli teoreetiliselt võimalus tõrjuda kaitsemeetmete vajadust kuni Euroopa Komisjoni otsuseni, so ala ühenduse tähtsusega alaks määramiseni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. OÜ Baltic Wind Energy esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 30.12.2011 otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja tühistada Vabariigi Valitsuse korraldus nr 148 osas, mis puudutab kaebaja kinnistuid Roostiku, Nuka, Kadastiku ja Kruusiaugu. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhiväited: 1) isegi kui korralduse nr 148 andmisele eelnenud haldusmenetlusele ei kohaldu LKS sätted loodusobjektide ning nende kaitsmistvääriva huvi väljaselgitamiseks, kohalduvad igal juhul HMS sätted, mis sisuliselt sätestavad haldusorganile korralduse nr 148 andmisel samad kohustused, mis LKS §-d 7, 8 ja
  2. Halduskohus ei ole otsuses andnud hinnangut selle kohta, kas vastustaja viis korralduse nr 148 andmise menetluse läbi menetlusnõudeid järgides ning millised need menetlusnõuded pidid olema. Oluline on märkida, et halduskohus ei ole andnud 4

(8)3-09-1250 hinnangut ka kaebaja poolt esitatud asjaolule, et korraldus nr 148 ei vasta vorminõuetele (HMS §-d 54 ja 56); 2) korraldusest nr 148 ei nähtu õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks korralduses nr 148 loetletud Natura 2000 võrgustiku siseriiklike alade kinnitamisel. Esitatud on üksnes loetelud kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta ning lisatud alade kaardid. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda, millised loodusväärtused kaebaja kinnistutel asuvad, milline on nende kaitsmistvääriv huvi, millistel kaalutlustel on kinnistud Natura 2000 alade nimekirja arvatud. Seega on lisaks õigusliku aluse ebapiisavusele nõuetekohaselt välja toomata ka korralduse nr 148 faktiline alus; 3) halduskohus on kohaldamata jätnud LKS §-d 7, 8, 9 ja/või HMS § 6, § 35 lg 1, § 36, § 40 lg-d 1 ja 2 ning HMS §-d 54, 55 ja 56, mistõttu ei ole otsus seaduslik ja põhjendatud; 4) vastavalt LKS § 8 lg-le 3 ja HMS §-le 6 on loodusväärtuste olemasolu ning nende kaitsmistvääriva huvi väljaselgitamise ja tõendamise kohustus vastustajal. Kaebaja ei olnud korralduse nr 148 andmise menetlusse kaasatud, korraldus anti kaebaja teadmata ning korraldusest nr 148 enesest ei nähtu, millised loodusobjektid kaebaja kinnistutel asuvad, seega on kaebajal võimatu asuda kohtumenetluses tõendama, et talle haldusorgani poolt mitteteatavaks tehtud loodusobjekte tema kinnistutel ei asu; 5) halduskohus on otsuses leidnud, et olukord on oluliselt muutunud, kuna 12.12.
  1. a võttis Euroopa Komisjon vastu otsuse, mille kohaselt on kaebaja kinnistud arvatud üleeuroopalise tähtsusega Natura 2000 võrgustiku alasse. Halduskohus ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, millele halduskohtu eelnimetatud seisukoht tugineb. Seega on halduskohtu seisukoht selles osas põhjendamata ning kaebajal on raskendatud kohaste vastuväidete esitamine. Juhul, kui kaebaja ei saa nõuda korralduse nr 148 tühistamist põhjusel, et enne selle andmist on Euroopa Komisjon vastu võtnud kaebaja kinnistute suhtes otsuse, mille kohtulik kontroll ei ole võimalik, siis on tegemist kaebaja põhiõiguse riivega, kuna olulisel määral piiratakse kaebaja kaebeõigust. Sisuliselt loob see olukorra, kus Eesti Vabariigil on võimalik teha toiminguid, mis võivad mõjutada tema kodanike õigusi ja kohustusi, teavitada neist Euroopa Komisjoni ning saavutada seeläbi endale kui liikmesriigile siduv otsus, mis ei allu kohtu kontrollile. 6) halduskohtu otsusest jääb ka mulje, et kaebaja oleks pidanud esitama muu nõude kui tühistamisnõude. Kaebajale ei olnud kaebuse esitamise ajal teada asjaolu, et tema kinnistu suhtes on Euroopa Komisjon otsuse vastu võtnud.
  2. Vabariigi Valitsus palub jätta kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb kõigi oma varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde, rõhutades vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist: 1) kuna vastustaja esitas andmed loodusväärtuste esinemise kohta, siis kaebaja pidi oma vastupidiseid väiteid tõendama. Tõendite esitamata jätmine tähendab, et tema väited on paljasõnalised, korralduse alusmaterjali olemasolu veenis kohut selles, et korraldust ei ole antud meelevaldselt; 2) kaebaja ei saavuta oma soovitud eesmärki korralduse tühistamisega. Otsesed looduskaitselised piirangud seab kaebaja kinnistutele lõplikult kaitse alla võtmise otsustus, mis kaebajale kuuluvate kinnistute osas on Riigikohtu üldkogu otsusega tühistatud. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et viidatud otsuses (või teistes analoogsetes Euroopa Komisjoni otsustes) märgitud alad tuleb siseriiklikult ilmtingimata kaitse alla võtta ilma nende kaitsmisväärsust (vastavust kaitse alla võtmise eeldustele) kontrollimata.
  3. Vabariigi Valitsus esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub muuta halduskohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. 5
(8)3-09-1250 1) otsuse punktis 26 on kohus asunud seisukohale, et „vaidlusalune korraldus on üldkorraldus ehk haldusakt HMS § 51 lg 2 tähenduses, sest tegu on konkreetsete kaebajale kuuluvate kinnistute avalik-õiguslikku seisundit muutva regulatsiooniga“. Tegemist on antud vaidluse seisukohast põhimõttelise küsimusega, mille üle pooled on erinevatel seisukohtadel. Kohus oleks pidanud sisustama ka selle, kuidas vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldus muudab kõnealuste kinnistute avalik-õiguslikku staatust. Kohtuotsus ei ole kooskõlas kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud

§ 25

lg-s 2 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudega ning sellest tulenevalt ei ole kohus õigesti kohaldanud ka HMS § 51 lg-t 2; 2) Eesti Natura 2000 võrgustikku valitud aladest Euroopa Komisjoni teavitamine on vajalik välissuhtlemiseks ja edasiste sammude kavandamiseks (edaspidi kaitse korraldamiseks). Tegemist on võrreldava olukorraga teeseaduse (TeeS) § 19 lg 3 alusel koostatava tee eelprojektiga, kusjuures erinevalt teeseadusest ei näe looduskaitseseadus ka ette puudutatud isikute arvamuse küsimist Natura alade valimisel. Puudutatud isikud kaasatakse kaitse alla võtmise menetlusse. Teeseaduse alusel antud otsustuse üle kerkinud vaidluse lahendamisel on Riigikohus asjas 3-3-1-59-11 leidnud, et tee eelprojekti kinnitamise näol ei ole tegu haldusaktiga, sest tee eelprojekti kinnitamisega ei ole lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud uue tee asukoht. 8. OÜ Baltic Wind Energy palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1) vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et käesolevas asjas vaidlustatud korraldus on haldusakt, kuid samas ei nähtu vastuapellatsioonkaebusest, millega vaidlustatud korralduse puhul vastustaja hinnangul tegemist on ning millise seisukoha halduskohus oleks pidanud võtma; 2) vastustaja ei saa halduskohtu otsuse punktis 26, milles kohus võttis seisukoha selles osas, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, toodud põhjendusi apellatsiooni korras vaidlustada, kuna see ei oma iseseisvat mõju vastustaja õigustele. 3) vastustaja ei ole vastuapellatsioonkaebuses märkinud, mil viisil ringkonnakohus halduskohtu otsuse punktides 26 ja 29 toodud põhjendusi muutma peaks ehk ei ole esitanud

§ 182

lg 1 p 7 kohast selgelt väljendatud taotlust ega märkinud, missugust ringkonnakohtu lahendit vastustaja taotleb. Seega ei vasta vastuapellatsioonkaebus

§ 182lg 1 p 7 toodud nõuetele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha Vabariigi Valitsuse vastuapellatsioonkaebuse osas (I), seejärel analüüsib OÜ Baltic Wind Energy apellatsioonkaebuse väiteid (II) ning viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused (III). I
  2. Vabariigi Valitsuse vastuapellatsioonkaebus võeti menetlusse ringkonnakohtu 27.02.2012 määrusega. Kohus leiab, et vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmine oli väär ning esitatud vastuapellatsioonkaebus tuleb

§ 190alusel jätta läbi vaatamata.

11. Vastuapellatsioonkaebus ei vasta

§ 182lg 1 p-le 7, sest esitatud on mittelubatav taotlus.

Vastuapellatsioonkaebus on esitatud üksnes halduskohtu otsuse põhjenduste peale. Ringkonnakohtul on

§ 200

p-st 4 tulenevalt õigus muuta halduskohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata, kuid

§ 180lg 1 ls 2 seab täiendava 6

(8)3-09-1250 tingimuse, mille järgi võib ainuüksi põhjendusi vaidlustada üksnes juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele ja kohustustele. Riigikohus on leidnud, et kohtuotsuse põhjenduste vaidlustamine on võimalik vaid erandlikel asjaoludel (vt RKHK 12.12.2009 otsus haldusasjas 3-3-1-76-09, p 13; 25.04.2011 otsus haldusasjas 3-3-1-48-10, p 14).
  1. Käesolevas asjas on vastuapellatsioonkaebusega soovitud vaidlustada halduskohtu seisukohta, et „vaidlusalune korraldus on üldkorraldus ehk haldusakt HMS § 51 lg 2 tähenduses, sest tegu on konkreetsete kaebajale kuuluvate kinnistute avalik-õiguslikku seisundit muutva regulatsiooniga“. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu nimetatud seisukoht ei oma menetlusosaliste õigustele ja kohustustele iseseisvat mõju. Tegemist on ühe asja lahendamisel tõusetunud õigusliku küsimusega, millele ringkonnakohus annab hinnangu vastuapellatsioonkaebuse olemasolust sõltumata. Vabariigi Valitsusele ei tulene nimetatud hinnangust tagajärgi, mis seisaksid käesolevast kohtumenetlusest lahus. II
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et korraldus nr 148 on haldusakt ehk üldkorraldus. Ka ringkonnakohus lähtub nimetatud seisukoha puhul Riigikohtu 19.06.2009 otsusest haldusasjas 3-3-1-27-09, kus Riigikohus leidis, et kinnistute eriline staatus selgus juba Natura 2000 võrgustiku eelvalikualade piiride kindlaksmääramisel ning riigil tekkis alates sellest hetkest kohustus tagada ala loodusväärtuste säilimine. Samuti rõhutas Riigikohus, et hoiuala kaitse alla võtmise määruse vaidlustamisel ei ole isikul enam võimalik vaidlustada asjaolu, et tema kinnistutel on nende Natura 2000 võrgustikku kuulumisest tulenevalt vajalik looduskaitseliste piirangute rakendamine (p 11). Hoiuala kaitserežiimi tühistamine ei oleks kaebaja õiguste kaitseks efektiivne, sest kinnistutel jääks endiselt kehtima Natura 2000 võrgustiku kaitserežiim, mille kehtestamine sai alguse Vabariigi Valitsuse korraldusest (p 13). Arvestades, et üksikisikul ei ole võimalik vaidlustada Euroopa Komisjoni otsust kinnistute ühenduse tähtsusega loodusala koosseisu arvamise kohta ning pärast komisjoni nimetatud otsuse tegemist ei saa isik siseriiklikus menetluses esitada vastuväiteid kaitserežiimi kehtestamise osas (vaidluse all saab olla vaid üksikute kaitsemeetmete vajalikkus), on efektiivseks õiguskaitsevahendiks vaid Natura 2000 eelvalikualade nimekirja kinnitamise vaidlustamine. Üksnes nimetatud menetlusetapis on isikul võimalik esitada sisulisi vastuväiteid sellele, kas talle kuuluval kinnistul on looduskaitselisi piiranguid üldse vaja rakendada.
  3. Ringkonnakohus leiab, et korraldus nr 148 on vastu võetud oluliste menetlus- ja vormipuudustega. Kaebaja kinnistuid Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr 615-k Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja ei arvatud. Isiku seisukohta kinnistutel kaitstavate alade olemasolu kohta küsiti viimati
  4. aastal enne Võilaiu hoiuala moodustamist. Kaebaja kinnistud arvati hoiualasse
  5. aastal ning Riigikohtu üldkogu on 31.05.2011 otsuses asjas 3-3-1-85-10 leidnud, et
  6. aasta ärakuulamist ei saa pidada piisavaks
  7. aasta otsuse vastuvõtmisel. Seega ei saa seda lugeda ka piisavaks korralduse nr 148 tegemisel
  8. aastal. Samuti on korraldus nr 148 oluliste põhjendamispuudustega, kuna ei sisalda mingeid kaalutlusi ega viiteid dokumentidele, millele tuginedes on konkreetsed kinnistud kaitsealadesse haaratud.
  9. Eeltoodu ei too aga antud juhul kaasa kaebuse rahuldamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja õiguste kaitse ei ole korralduse nr 148 tühistamisel tulemuslik. Jätkuvalt jääb kehtima Euroopa Komisjoni 12.12.2008 otsus ning sellest tulenev riigi kohustus 7
(8)3-09-1250 tagada Väikese väina loodusala kaitse. Kaebajal on sellises olukorras võimalik tema kinnistute suhtes rakendatavate meetmete vastu vaielda konkreetses siseriiklikus menetluses. Kuigi kaebaja kinnistud asuvad ühenduse tähtsusega alal, peavad rakendatavad meetmed olema proportsionaalsed ning eesmärgipärased. Selle kaudu on tagatud, et kaebaja ei pea oma kinnistute kasutamisel taluma põhjendamatuid piiranguid. III 16. Esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning vastuapellatsioonkaebus läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevad jäävad ka menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaire Pikamäe Ruth Plaks Virgo Saarmets 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.