← Eesti

3-07-1059/184

Obsah (5)§ 20§ 23§ 6§ 9§ 222

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1059 Haldusasi H.P. kaebus Mustjal

) § 6 lg 2 alusel. Korralduse punktiga nr 5.7 kohustati subjekte VI maatükil mitte takistama ega lõpetada tee kasutamist, mis on vajalik naabermaaüksustele pääsemiseks. Mustjala Vallavalitsuse

  1. detsembri
  2. a korraldusega nr 266 määrati Võhma Külas Kuidu nr A-29 maal asuva puidutöökoja ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid vastavalt asendiplaanile. Mustjala Vallavalitsuse
  3. augusti
  4. a korraldusega nr 183 tagastati 60,16 ha suurune üheksast maatükist koosnev Niidi maaüksus maa suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele. Korralduse punktiga nr 5.7 kohustati õigustatud subjekte V, VI, VII ja VIII maatükil mitte takistama ega lõpetada tee kasutamist, mis on vajalik naabermaaüksustele pääsemiseks.
  5. oktoobril
  6. a pöördus H.P. Saare maavanema poole küsimustega Mustjala Vallavalitsuse
  7. detsembri
  8. a korralduse nr 266 kohta. H.P. sai maavanemalt vastuse
  9. oktoobril
  10. a, milles selgitati erastamise korda.
  11. detsembril
  12. a teavitas Mustjala Vallavalitsus H.P.u, et
  13. detsembri
  14. a korraldusega nr 266 on määratud puidutöökoja ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid ning et H.P. saab vallavalitsusest maa ostueesõigusega erastamise katastrimõõdistamise toimiku vormistamiseks vajalikud toimikud.
  15. detsembril
  16. a on koostatud Pumbajaama ja Vanakuidu maaüksuste maa erastamise plaan plaanimaterjali alusel (Vanakuidu maaüksuse juriidiline toimik).
  18. jaanuaril
  19. a korraldusega nr 6 lõpetas Mustjala vallavalitsus Mustjala valla halduse Pumbajaama maaüksusel, määras maaüksuse sihtotstarbeks tootmismaa, kinnitas maaüksuse suuruseks 164 m2 ja maksustamishinnaks 492 krooni ning märkis erastamise taotlejaks H.P..
  20. jaanuaril
  21. a korraldusega nr 7 lõpetas Mustjala vallavalitsus Mustjala valla halduse Vanakuidu maaüksusel, määras maaüksuse sihtotstarbeks tootmismaa, kinnitas maaüksuse suuruseks 1506 m2 ja maksustamishinnaks 4500 krooni ning märkis erastamise taotlejaks H.P.. Saare maavanema
  22. aprilli
  23. a korraldusega nr 351 otsustati müüa Pumbajaama maaüksus suurusega 164 m2 H.P.le hinnaga 492 krooni. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks on

§ 20lg 1 ja § 21 lg 1, maakasutuse sihtotstarbeks on tootmismaa. 2

(7)Saare maavanema
  1. aprilli
  2. a korraldusega nr 352 otsustati müüa Vanakuidu maaüksus suurusega 1506 m2 H.P.le hinnaga 4518 krooni. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks on

§ 20lg 1 ja § 21 lg 1, maakasutuse sihtotstarbeks on tootmismaa.

  1. H.P. esitas
  2. mail
  3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Mustjala Vallavalitsuse
  4. detsembri
  5. a korralduse nr 266,
  6. jaanuari
  7. a korralduste nr 6 ja 7 ning Saare maavanema
  8. aprilli 2007 korralduste nr 351 ja 352 tühistamist ja vastustajate kohustamist lahendada kaebaja taotlus talle 0,8 ha maa ostueesõigusega erastamiseks seni lahendamata osas. Tallinna Halduskohtu
  9. juuni
  10. a määrusega lõpetati kaebetähtaja rikkumise tõttu menetlus Mustjala Vallavalitsuse
  11. detsembri
  12. a korralduse nr 266,
  13. jaanuari
  14. a korralduste nr 6 ja 7 tühistamise nõudes. Tallinna Ringkonnakohtu
  15. augusti
  16. a määrusega tühistati Tallinna Halduskohtu
  17. juuni
  18. a määrus osas, millega lõpetati menetlus Mustjala Vallavalitsuse
  19. jaanuari
  20. a korralduste nr 6 ja 7 tühistamise nõudes. H.P. esitas
  21. märtsil
  22. a kaebuse täpsustuse, mille kohaselt taotleb ta Mustjala Vallavalitsuse
  23. jaanuari
  24. a korralduste nr 6 ja 7 ning Saare maavanema
  25. aprilli
  26. a korralduste nr 351 ja 352 õigusvastasuse tuvastamist osas, milles nendega jäeti rahuldamata kaebaja
  27. novembri
  28. a avaldus 0,8 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja põhjendatud huviks on tulevikus kahjunõude esitamine. Tallinna Halduskohus rahuldas
  29. oktoobri
  30. a määrusega kaebuse muutmise taotluse ja lubas kaebajal minna haldusaktide tühistamisnõudelt ja kohustamisnõudelt üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele.
  31. H.P. leiab, et vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased järgmistel põhjustel:
  32. Kaevatavate haldusaktidega rahuldati H.P.
  33. novembri
  34. a maa erastamise avaldus vaid osaliselt ning kaebaja ei saa saavutada avaldusega soovitud tulemust. Vastustajad on jätnud välja selgitamata, kas väiksemas ulatuses kui 0,8 ha maa erastamine võimaldaks kaebajal taotletud eesmärki saavutada ja kas esineb aluseid erastatava maa suuruse vähendamiseks. Haldusorganid on korralduste andmisel lähtunud korralduste andmise ajal kehtinud õigusest, kuid Riigikohus on rõhutanud, et isikul on õigus haldusmenetluse lõpuleviimiseks avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Vastustajad ei järginud

§ 23lg-s 3 sätestatud kolmekuulist tähtaega kaebaja avalduse lahendamiseks.

  1. Haldusmenetlus on läbi viidud vales järjekorras. Riigikohtu otsuste kohaselt saab maa erastamine toimuda üksnes enne maa tagastamist. Vastustajad on piiride määramisel jätnud tähelepanuta maakorraldusseaduse § 5 lg-s 2 sätestatud maakorralduse nõuded ja elementaarsed tuleohutuseeskirjad.
  2. Korraldused ei ole proportsionaalsed ja haldusaktides on ilmsed kaalutlusvead. Vastustajad on jätnud tähelepanuta, et maa suurus ei ole ainus kriteerium maa jagamisel maa tagastamise ja erastamise õigustatud subjektide vahel, vaid arvestada tuleb ka maatükkide tegelikku väärtust. Vastustajad ei ole lahendanud kaebaja avaldust korraldusega hõlmamata osas maa erastamiseks, s.t neist ei ole võimalik aru saada, kas kavatsetakse anda täiendavaid haldusakte. Haldusaktid on ka sisuliselt põhjendamata, kuid avalduse rahuldamata jätmist tuleb haldusmenetluse seaduse (edaspidi: HMS) § 56 lg 1 kohaselt põhjendada.
  3. Kaebaja ei olnud erastatava maa piiridega nõus.
  4. a ei sõlmitud mingeid piirikokkuleppeid ega tehtud maa mõõdistamise toiminguid. Kaebaja andmetel mõõdeti maa
  5. aastal ja kaebaja sai aru, et vastustajad lähtusid taotletud maa suurustest ja piiridest. Ka katastriüksuse plaanil on mõõdistamise ajaks märgitud
  6. a, kuid sel ajal kaebajat mõõdistamisele, piiride märkimisele või kokkuleppimisele ei kaasatud.
  7. aastal esitles vallavalitsus kae- 3

(7)bajale kujunenud olukorda kui paratamatust ja selgitas, et kui kaebaja dokumente ei allkirjasta, ei erastata kaebajale üldse midagi.
  1. Saare maavanem palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
  2. H.P.le erastatava maa piirid ja suurus on kindlaks määratud Mustjala Vallavalitsuse 12.detsembri
  3. a korraldusega. Kaebajal oli õigus esitada ettepanekule oma vastuväited ühe kuu jooksul. Maamõõtja koostas
  4. detsembril
  5. a maa erastamise plaani, millel on kaebaja kinnitus (allkiri), et ta nõustub maa erastamise plaanil esitatud maatüki pindala ja piiridega. Mustjala Vallavalitsuse korralduste andmisele eelnes
  6. jaanuaril
  7. a piiriprotokolli koostamine, mis on kaebaja poolt allkirjastatud ilma märkusteta. Seega on mõlema maaüksuse erastamine toimunud kooskõlas kaebaja soovidega. Kaebaja pidi olema teadlik, et maa erastamine toimub moodustatud katastriüksuste alusel ja pärast maavanema korralduste väljastamist ei ole enam lahendamata maa erastamise taotlusi.
  8. Pärast Mustjala Vallavalitsuse korralduste nr 6 ja 7 jõustumist pidas maavanem võimalikuks välja anda oma korraldused nr 351 ja
  9. Maavanemale esitatud toimikutest ei nähtunud, et maa erastamise taotleja oleks vaidlustanud teenindusmaa määramise, maa erastamise tingimuste kindlaksmääramise või et tal oleks olnud vastuväiteid erastatava maa suuruse või piiride osas. Asjaolu, et algses maa erastamise avalduses märgiti taotletava maa suuruseks 0,8 ha, ei tingi haldusakti andmisel kaalutlemise vajadust, kui korralduse andmisele eelnenud menetluse käigus on taotleja nõustunud erastama maad teistsugustes piirides ja suuruses. Seega rahuldas maavanem kaebaja taotluse maa erastamiseks täies ulatuses. Maavanema korraldused on soodustavad haldusaktid ja neid ei pea HMS § 56 lg 4 kohaselt põhjendama.
  10. Maavanema korraldused on ka sisuliselt õiguspärased.

§ 6

lg 33 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ei kuulu tehnovõrkude ja rajatiste alune maa (

§ 6

lg 31) ega tootmiseks vajalik maa (

§ 9lg 9).

Maaüksused on määratud kooskõlas maakorraldusseaduse § 5 lg-s 2 sätestatuga, s.t on tagatud ehitise sihtotstarbeline kasutamine, maaüksused on tervikliku ja otstarbeka kuju ning selgete piiridega; välditud on kinnisasja kiildumist ja ribasust ning juurdepääs maaüksustele ei ole takistatud. Pumbamaja on tehnorajatis, millele teenindusmaa määramine ja selle alusel erastamine ei ole vajalik. Nii veetrass, kütusehoidla kui pumbamaja ei ole kinnisasja olulised osad ja need oleksid jätkuvalt kaebaja omandis ka juhul, kui pumbajaama teenindusmaa oleks tagastatud kolmandatele isikutele. Erastatud maatükil paiknevate ehitiste näol ei ole tegemist elamutega, mille juurde on võimalik erastada kuni 2 ha maad.

  1. Mustjala Vallavalitsus palub jätta kaebuse rahuldamata, jagades maavanema seisukohti. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. H.P. kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jätta rahuldamata.
  3. Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. septembri
  5. a otsuse nr 3-3-1-32-05 p-s 9 asuti alljärgnevale seisukohale: „Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et käesoleva haldusasja aluseks olevas omandi- ja maareformi menetluses on ekslikult toimunud õigusvastaselt võõrandatud maa osaline tagastamine enne maa ostueesõigusega erastamise otsustamist.

§ 23

lg 2 kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Maa ostueesõigusega erastamine enne tagastamist on oluline seetõttu, et erastatava maa kindlaksmääramisest sõltub, kui palju on võimalik õigusvastaselt võõrandatud maad tagastada ja kui palju tuleb tagas- 4

(7)tamise võimatuse tõttu kompenseerida (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-36-99, RT III 1999, 28, 259;
  3. novembri
  4. a otsus kohtuasjas nr 33-1-45-99, RT III 1999, 30, 291 ja
  5. veebruari
  6. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-31-00). Kuivõrd käesoleval juhul ei ole asjast huvitatud isikud aga enne ostueesõigusega maa erastamise otsustamist antud maa tagastamise korraldust vaidlustanud ja eeltoodud asjaolu ei saa olla käesoleva halduskohtumenetluse sisuks, ei pea kolleegium siiski otstarbekaks nimetatud küsimusel pikemalt peatuda.“ Kohtu hinnangul on Riigikohtu ülalviidatud seisukohad kohaldatavad ka käesolevas haldusasjas. 10.

§ 222lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem.

Kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks teeb kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse

  1. novembri
  2. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (edaspidi: Kord) p 131 alusel erastamise taotlejale erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, mille koostamisel tuleb järgida sama korra punktis 132 sätestatut. Vallavalitsuse poolt tehtud piiride kulgemise ettepanek (piiride kulgemise skeem) on oma sisult esimene etapp MRS §-s 9 lg 9 sätestatud erastatava ja tagastatava maa suuruse ja piiride määramise protsessis. Piiride kulgemise ettepanek on katastriüksuse moodustamise aluseks.
  3. Praeguses asjas tehti H.P.le erastatava maa piiride kulgemise ettepanek Mustjala Vallavalitsuse
  4. detsembri
  5. a korralduse nr 266 lisaks oleval asendiplaanil. Sellest ettepanekust koosmõjus omandireformi õigustatud subjektidele maa tagastamise korraldustega nähtub vallavalitsuse põhimõtteline seisukoht, kuidas oleks õige jagada maa erastamise ja tagastamise õigustatud subjektidel vahel. Korraldus ei sisaldanud ega pidanudki sisaldama erastamisele kuuluva maa suurust, kuna Korra p 131 kohaselt sätestatakse ostueesõigusega erastatava maa täpne suurus hiljem – kohaliku omavalitsuse otsuses pärast katastriüksuse moodustamist vastavat õigust omava isiku poolt. Käesoleval juhul on asendiplaanilt tuletatav erastamisele kuuluva maa ligikaudne suurus. H.P. pidas korraldust oma huve rikkuvaks, mida kinnitavad alljärgnevad asjaolud.
  6. jaanuaril
  7. a pöördus H.P.ga seotud isik – TÜ Vapsor vallavalitsuse poole palvega vaadata ümber korraldus teenindusmaa eraldamise kohta, kuna kava kohaselt ei ole võimalik jätkata hoonete sihtotstarbelist kasutamist (kd I tl 16). Mustjala Vallavalitsus vastas
  8. veebruaril
  9. a, et neil puuduvad dokumendid, mis kinnitaksid TÜ-le Vapsor kuuluvate hoonete ja rajatiste omandiõigust.
  10. oktoobril
  11. a esitas H.P. Saare maavanemale avalduse Mustjala Vallavalitsuse
  12. detsembri
  13. a korralduse nr 266 peale. H.P. sai maavanemalt vastuse
  14. oktoobril
  15. a, milles selgitati erastamise korda (kd I tl 22-23). Tallinna Halduskohtu
  16. märtsi
  17. a määrusega käesolevas asjas lõpetati menetlus H.P. kaebuses Mustjala Vallavalitsuse
  18. detsembri
  19. a korralduse nr 266 tühistamiseks.
  20. Seega oli H.P.le teada, et Mustjala Vallavalitsus ei muuda oma seisukohta ega esita uut piiride kulgemise ettepanekut, mis oleks kooskõlas H.P. soovidega. H.P. ei pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse ning asus kooskõlas erastamist reguleerivate õigusaktidega korraldama katastriüksuse mõõdistamist. Vabariigi Valitsuse
  21. juuni
  22. a määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 11 ja 12 kohaselt tellib ehitise omanik ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku alusel ehitise teenindamiseks vajaliku maa katastriüksuse moodustamise. Pärast katastriüksuse moodustamist määrab kohalik omavalitsus oma otsusega ehitise teenin- 5

(7)damiseks vajaliku maa. Nimetatud otsuse kohustuslik lisa on katastriüksuse plaan. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise säte võib sisalduda ka kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetavas maa ostueesõigusega erastamise otsuses. Vanakuidu maaüksuse ja Pumbajaama maaüksuse erastamise juriidilise toimikud sisaldavad erastatava katastriüksuse plaani, millel on märgitud maatüki täpne suurus ja erastamise õiguslik alus. Plaanil on ka H.P. kinnitus, et ta nõustub maaüksuse pindala ja plaanil esitatud piiridega. Ka
  1. jaanuaril
  2. a koostatud piiriprotokolli kinnitas H.P. märkusteta.
  3. Osundatud asjaoludest järeldub, et H.P. nõustus temale maa erastamisega Mustjala Vallavalitsuse
  4. detsembri
  5. a korralduses nr 266 langetatud põhimõttelise otsustuse järgi. Vastasel korral poleks ta katastriüksuse plaanile ja piiriprotokollile oma nõusolekut andnud. Mitteusutav ja põhjendamatu on kaebaja väide, et ta andis nõusoleku põhjusel, et vastasel korral lubas vallavalitsus talle maa üldse erastamata jätta. Selle kohta puuduvad toimikus mistahes tõendid. Katastriüksuse mõõdistamine ja piiriprotokolli vormistamine võinuks aset leida ka selliselt, et H.P. oleks küll andnud nõusoleku Vanakuidu ja Pumbajaama maaüksuste moodustamiseks tagastamisest ülejäänud maa ulatuses, kuid reservatsiooniga, et ta pole loobunud oma esialgsest avaldusest 0,8 ha peale ning peab maa tagastamist toimunuks õigusvastaselt. H.P. sellist tahet menetlusdokumentidest ei nähtu, mistõttu ei saanud Mustjala Vallavalitsus ja Saare maavanem seda oma otsustuste tegemisel ka aluseks võtta. H.P. pidi kahtluseta aru saama, et talle erastatava maa küsimus saab Vanakuidu ja Pumbajaama katastriüksuse moodustamisega lõplikult lahenduse, kuna neid maaüksusi ümbritseb omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud maa (mida kaebaja pole vaidlustanud) ning kusagilt mujalt maad juurde ei saa.
  6. Kaevatavad korraldused on seega soodustavad haldusaktid, mis olid kooskõlas enne akti andmist H.P. poolt õigusaktides ettenähtud vormis selgelt väljendatud tahtega. HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. See kehtib ka maakorralduse ja tuleohutuse nõuete väidetava mittejärgimise kohta. Pole mingit alust arvata, et isik, kes on nõustunud katastriüksuse moodustamisega ja allkirjastanud märkusteta piiriprotokolli, peab neid vastuolus olevaks maakorralduse ja tuleohutuse nõuetega. Piiride täpne määramine kooskõlas

§ 6lg 33 ja Maa

KS § 5 lg 2 nõuetega on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus, mille puhul on muuhulgas oluline asjassepuutuvate isikute põhjendatud huvide kaalumine, mida saab teostada juhul, kui isik esitab asjakohased põhjendused ja vastuväited – H.P. õigel ajal ja õiges kohas seda ei teinud. Kohus nõustub Saare maavanema seisukohaga, et kaebuses esitatud sellekohased väited on paljasõnalised, kuna kaebaja ei konkretiseeri, millisel moel takistavad erastatava maa suurus ja piirid ehitiste sihtotstarbelist kasutamist. Seetõttu ei pea kohus ka vajalikuks lähemalt analüüsida Mustjala Vallavalitsuse poolt

  1. detsembril
  2. a (tähtaega rikkudes) kohtule esitatud üksikasjalikke väiteid maakorralduse nõuete järgimise ja H.P. väidete alusetuse kohta. Siiski tuleb märkida, et ilmselt ei vaidlusta H.P. asjaolu, et saekaatrit ümarpuidu töötlemiseks pole puidutöökojas kunagi olnud ning hoone oli ehitatud autogaraažiks-remonditöökojaks – ehitise sihtotstarbelise (mitte)kasutamise fakti näol on tegemist asjaoluga, mida tuleb piiride kulgemise ettepaneku tegemisel arvestada (vt osundatud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-32-05 p 15). 6

(7)15.

§ 6

lõike 31 kohaselt ei ole rajatised selle seaduse tähenduses teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. AÕS § 158 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Nõustuda tuleb vastustajatega, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ei ole võimalik määrata tehnovõrkude (elektriliinid, veetrassid jne) ja -rajatiste alust maad. Siia alla kuuluvad vaidlusalusel maal asuvad veetrassid, pumbajaam ja väidetav kütusehoidla. Isegi kui kaebajale on erastatud pumbamaja kui tehnorajatise alune ja teenindamiseks vajalik maa alusetult, ei riku see kaebaja õigusi, kuna vastab tema enda sooviavaldusele. 16. Kuna kaebust ei rahuldata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Villem Lapimaa 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.