KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tallinna Ringkonnakohus Mare Merimaa, Fred Fisker, Margo Klaar 10.04.2012, Tallinnas 2-09

§ 221

lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist. Alates 17.02.2009 on kostja aadressi kohta äriregistrisse tehtud kanne kehtetu. See tähendab, et kostjal puudub registrijärgne aadress ning talle ei olnud võimalik kätte toimetada mistahes tahteavaldusi. Äriseadustiku (ÄS) § 33 lg 7 kohaselt oli kostja kohustatud oma andmete muutumisest äriregistrit koheselt teavitama. Kostja on nimetatud kohustuse jätnud tahtlikult täitmata. Kui täitmisteade toimetati hagejale kätte 28.08.2009, siis tasaarvestuse aluseks olevad nõuded omandas hageja OÜ-lt Marine Systems juba 01.06.2009 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel. Eelnev kinnitab asjaolu, et hageja on omapoolse tasaarvestuse teostamisel käitunud heas usus ning ei soovi venitada tema suhtes nõuete sissenõudmist. Peale nõude loovutamise lepingu sõlmimist üritas hageja korduvalt kostjaga talle teadaolevate kontaktide kaudu kontakteeruda ning talle tasaarvestusavaldust teatavaks teha. Kostja vältis mistahes avalduste vastuvõtmist, kuigi oli TMS § 26 lg-st 1 ja § 27 lg-st 1 tulenevalt kohustatud täitemenetluses kohtutäituriga koostööd tegema, sealhulgas võtma vastu täitmisteade. Senises kohtupraktikas on käsitletud olukordi, kus isik ei ole korraldanud registrijärgselt aadressilt posti vastuvõtmist (otsus 3-2-1-97-04 p 13). Kohtute seisukoht on läbivalt olnud, et juriidiline isik peab tagama oma registrijärgselt aadressilt posti vastuvõtmise. Samas antud juhul puudus juriidilisel isikul üldse registrijärgne aadress, st hagejal puudus mistahes võimalus oma tahteavalduse kostjale kättetoimetamiseks enne täitmisteate kättesaamist 28.08.

1. Hageja on käitunud heas usus, ta ei ole üritanud menetlust venitada ja esitas 03.09.2009 kohselt peale täitmisteate kättesaamist 28.08.2009 kostja vastu hagi. Samas ei olnud hagejal ka teoreetiliselt võimalik täita Riigikohtu 17.11.2010 otsuses 3-2-1-104-10 väljendatud tõlgendust TMS § 221 osas. Seda põhjusel, et kostja, rikkudes ÄS § 33 lg-st 7 tulenevat 4 kohustust informeerida andmete muutumisest äriregistrit, ei olnud avaldanud ei äriregistrile ega hagejale oma aadressi. VÕS § 103 lg-le 3 analoogia kohaselt ei saa võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Maakohtu otsus legaliseerib õiguste kuritarvitamise ja pahauskse käitumise. Kui antud otsus jõusse jätta, siis sellest otsusest tulenev sõnum võimalikele adressaatidele on see, et juriidilise isiku aadressi ei tasu avalikustada, sest nii on menetluslikult kasulikum. Kohus ei tohiks tunnustada olukorda ega oma otsusega rajada praktikat, kus seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmine (ÄS § 33 lg 7) võiks rikkujale kaasa tuua positiivse menetlusliku lahendi. Tegemist oleks ilmselgelt õiguste kuritarvitamise heakskiitmisega. Isegi juhul, kui kostja oleks tuginenud vastuväidetes kõnealusele Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1-104-10, ei saaks vaidlust nimetatud otsuse alusel lahendada tulenevalt VÕS § 6 lg-st
2. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi esindaja ning vastustaja, ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes puudub seaduslik alus. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega ka menetlusõiguse normi rikkumist eelnimetatud nõude osas. Maakohus tuvastas, et hageja sai täitmisteate täiteasjas nr 025/2009/2400 kätte 28.08.2009 ning tasaarvestuse avalduse esitas alles hagiavalduse tekstis. Hagimaterjalid sai kostja kätte 24.04.
3. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 17.11.2010 otsuses nr 3-2-1-104-10 asunud seisukohale,

§ 221

lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist. Õige on, et tasaarvestust ei välista see, et tasaarvestamiseks kasutatud nõue on omandatud loovutamisega. VÕS § 197 lg 2 mõttes kujutab tasaarvestus endast kujundusõigust, mille kasutamise korral pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõppevad. Tasaarvestuse teostamiseks peab tasaarvestav pool esitama tasaarvestuse avalduse ning tasaarvestus jõustub alates tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole poolt. Käesolevas tsiviilasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiavalduse esitamisel ei olnud hageja tasaarvestuse avaldus kostjale kätte toimetatud. Seega puudus eeldus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 lg 1 järgi, s.o nõue ei olnud hagi esitamise ajal tasa arvestatud. Asjaolu, et hageja väidetel ei olnud võimalik tasaarvestuse avaldust kostjale edastada, ei oma õiguslikku tähendust. Oluline on, et puuduvad tõendid tasaarvestuse avalduse tegemise kohta kostjale enne täiteteate kättetoimetamist. Ringkonnakohtu istungil ilmnes ka see asjaolu, et apellandi poolt viidatud tsiviilasjas nr 208-57354 ei ole otsus jõustunud. Eelnimetatud tsiviilasjas toimub kohtumenetlus. Seega ei ole 5 hagis viidatud omandatud nõue 400 000 krooni osas ka selge. Juhul, kui hagejal on siiski nõue kostja vastu, siis võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolu korral esitada hagi sissenõudja vastu, seda ka pärast täitemenetlust (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-31-10). Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohtu viide Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-104-10 oli üllatuslik. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, mis tähendab ka seda, et kohus uurib kohtupraktikat õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil ning viide Riigikohtu jõustunud lahenditele on lubatav. Apellandi väidetel on maakohus jätnud seisukoha võtmata tema alternatiivse nõude osas, milles ta palus tuvastada, et tasaarvestuse avaldusega on kostja nõue täidetud 553 980 krooni osas ja pooltevaheline võlasuhe on vastavas osas lõppenud. Kolleegium asub seisukohale, et hagiavaldusest ei ilmne, et hageja oleks nõuded esitanud alternatiivselt. Hagiavalduses on märgitud kaks iseseisvat nõuet. Kolleegium leiab, et eelnimetatud nõudes on hageja tuginenud samade poolte vahel toimuvas vaidluses samale esemele samal alusel, so täitemenetluse lõpetamisele seoses tasaarvestuse tegemisega. Tulenevalt TsMS § 423 lg 1 p-st 4 tulnuks kohtul eelnimetatu nõue jätta läbi vaatamata. Eelnimetatud menetlusõiguslik puudus on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Vastustaja vastuväidetel on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aegunud, kuivõrd hageja esindajale esitati täitmisteade 11.06.2009, kuid hagi on esitatud alles 03.09.2009. Eelnimetatud väite esitas kostja ka maakohtus ning palus kohaldada aegumist (II kd .lk. 201). Õige on,

§ 10

lg 3 kohaselt, kui täitemenetluse osalist on esindanud eelnenud kohtumenetluses esindaja, võib dokumendid kätte toimetada esindajale. Hageja esindaja on põhjendanud, et tema volitused hageja esindamiseks olid lõppenud. Vastupidist tõendatud ei ole. Seega ei tuvastanud kolleegium, et hagi sundtäitmise lõpetamiseks on esitanud aegumistähtaja möödudes. Menetluskulu jaotus Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Mare Merimaa Fred Fisker Margo Klaar 6