Obsah (4)

§ 223§ 30§ 32§ 221

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 30 lg 7 kohast ettekirjutust. Kaebaja ei varjanud andmeid ega esitanud valeandmeid, kuna andmed kaebaja omandis olevate korterite (XXX ja XXX , XXX) kohta olid kinnistusraamatus avalikud. Vastustajal oli õigus ja kohustus hankida lisainformatsiooni ja vajaduse korral kontrollida esitatavate andmete tegelikkusele vastavust. Üksnes kahe korteri omamine ei too kaasa toimetulekutoetuse mittemääramist, kuna nendest ei tulene kaebajale täiendavat sissetulekut ega elatusvahendeid

§ 223lg 3 mõistes.

Korter XXX oli küll formaalselt kaebaja omandis, kuid sisuliselt kasutas ja käsutas korterit kaebaja vend. Eeltoodud asjaolu tõendab kaebaja venna ja üürniku vahel

1. a sõlmitud üürileping, mille kohaselt on korter asukohaga XXX antud üürile ja üürnik tasub üksnes kommunaalkulud, ning kaebaja poolt nimetatud korteri 03.12.2010 vennale kinkimine. Vaidlustatud korraldusega kohustatakse kaebajat tasuma 6400 krooni (409,03 eurot) rohkem, kui kaebajale on vaidlusalusel perioodil väljamakstud toimetulekutoetuse üldsumma.
2. Tartu Halduskohtu 22.12.
3. a otsusega tühistati Sillamäe Linnavalitsuse 05.05.
4. a korraldus nr 236-k ja mõisteti Sillamäe Linnavalitsuselt O. Novosjolova kasuks välja menetluskulu summas 1056 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vasta vaidlustatud korraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 sätestatud nõuetele ning vastustaja on korralduse tegemisel teinud kaalutlusvea, kuna väljamakstud toimetulekutoetuse kuude üldsumma ei vasta korralduses väljanõudmisele kuuluva summa suurusele. Kaebajale ei ole eelnevalt tehtud ettekirjutust toetuse vabatahtlikuks tagasimaksmiseks. Korterite tehingud, mis toimusid aastatel 1998-1999, ei hõlma vaidlustatavat perioodi, kuna vastustaja nõuab toimetulekutoetuse tagastamist ajavahemiku 01.01.2005-21.10.2010 eest. Vastustaja pole haldusmenetluses alates
5. a kuni 17.11.2010 kontrollinud kinnistusraamatut ega selgitanud välja, et alates 26.08.1999 on kaebajal teine korter asukohaga XXX XXX ning on jätkuvalt määranud kaebajale toimetulekutoetusi, mida ei ole tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Vastustaja ei ole kohaldanud

§ 223

lg-st 3 tulenevat diskretsiooniõigust, kuna vaidlustatud haldusaktis ei ole põhjendatud, kas kaebajal on ikka toimetulekuks piisavalt vahendeid, kui ta omab korterit asukohaga XXX XXX. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Sillamäe Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta O. Novosjolova kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud korralduses nõutud tagasi lisaks toimetulekutoetusele (158 457,06 krooni ehk 10 127,25 eurot) ka üksikvanemate täiendavat toetust summas 6 600 krooni ehk 421,82 eurot, so kokku 165 057,06 krooni (10 549,07 eurot). Halduskohus on rikkunud kohustust hinnata tõendeid kogumis, kuna hinnatud ei ole vastustaja poolt antud seletusi üksikvanemate täiendava toetuse kohta summas 6 600 krooni. Kaebajale tehti ettekirjutus toetuse vabatahtlikuks tagasimaksmiseks Sillamäe Linnavalitsuse 05.05.
2. a korraldusega nr 263-k „Olga Novosjolovale ettekirjutuse tegemine teadvalt andmete varjamise tõttu makstud toimetulekutoetuse tagastamiseks“. Halduskohus ei andnud 2 hinnangut kaebaja seisukohale, mille kohaselt toimub ettekirjutuse tegemine korralduse andmisega, mitte eraldi dokumendina, ning ettekirjutuse võib anda ükskõik millise nimetusega haldusaktis. Tähtsust ei oma korterite tehingute aeg, vaid asjaolu, et toimetulekutoetuse maksmise ajavahemikul 01.01.2005-31.10.2010 oli kaebaja omandis kaks korterit, millest kaebaja vastustajat ei teavitanud, teades et selline info toob kaasa toimetulekutoetuse maksmata jätmise. Andmete esitamise kohustus lasub kaebajal. Vastustaja kontrollis kinnistusraamatut kaebaja esmakordsel pöördumisel
3. aastal, mil kaebajal oli üks korter. Edaspidi tugines vastustaja toetuse maksmisel kaebaja poolt esitatud andmetele, et kaebaja varaline seisund pole muutunud. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vastustaja ei ole diskretsiooniõigust kohaldanud. Vaidlustatud haldusaktis on põhjendatud ja tõendatud, et kaebaja on varjanud toimetulekutoetuse taotlemisel teise kinnistu omamist ning seetõttu on kaebaja

§ 30lg 7 järgi kohustatud tagastama talle makstud toimetulekutoetuse.

Halduskohtu poolt välja mõistetud õigusabikulud on põhjendamatult suured, arvestades asja mahtu ja keerukust ning õigusabikulusid tuleb HKMS § 93 lg 5 alusel vähendada.

1. Ida-Viru maavanem vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on apellatsioonkaebus esitatud põhjendamatult ning Ida-Viru maavanem nõustub halduskohtu otsuses sisalduvate kohtu põhjendustega.
2. O. Novosjolova vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt pidi vaidlustatav haldusakt sisaldama kõiki selgitusi ning vastustaja halduskohtule antud selgitused summade vahe osas on hilinenud. Kaebajale ei ole eelnevalt tehtud ettekirjutust toetuse vabatahtlikuks tagasimaksmiseks. Üksnes kahe korteri omamine ei too kaasa toimetulekutoetuse mittemääramist, kuna kaebajal puudusid võimalused teise korteri käsutamiseks. Vastustajal oli seadusest tulenev kohustus kontrollida toimetulekutoetuse määramisel avalduses märgitud andmeid. Kaebajat ei informeeritud seadusemuudatusest, so alates 01.01.2005 jõustunud

§ 32

lg-st 1, mille kohaselt tuleb toimetulekutoetuse taotlemisel esitada andmed ka muude kinnisasjade kohta. Seega ei ole kaebaja toimetulekutoetuse taotlemisel teadvalt varjanud andmeid temale kuuluvate korterite kohta. Toimetulekutoetuse avalduse kohaselt ei maksta toetust ja kohustatakse tagastama ebaseaduslikult saadud toetus eeltoodud (s.o avalduse p-s 1 märgitud) andmete varjamise või valede andmete esitamisel. Avalduse p-s 1 toodud loetelu ei sisalda andmeid taotleja omanduses oleva muu kinnisvara kohta. Toimetulekutoetuse avalduse lisas on kohustuslik märkida elamiseks kasutatavad elamisruumid, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et õigusabikulud on põhjendamatult suured. Samuti ei ole kaebajale määratud toimetulekutoetusi tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tegemist on motiveerimata ja kaalutlusvigadega haldusaktiga, mis tuleb sellest tulenevalt tühistada. Halduskohus on põhjendatult viidanud sellele, et vaidlustatud korralduses tagasi nõutud toimetulekutoetuse 3 kogusumma 165 057,06 krooni (10 549,07 eurot) ei ühti tegelikult selle summaga, mis sama korralduse p-de 1-67 järgi on kaebajale toimetulekutoetusena välja makstud, vaid on sellest suurem ja haldusaktist ei tulene sellise olukorra kohta mingisugust selgitust. Samuti ei ole haldusaktil ühtegi lisa, mis seda selgitaks. Vastustaja väide, et ta selgitas seda summade erinevust hiljem oma kirjalikus vastuses kohtule (tl 25-32), ei anna veel alust asuda seisukohale, et halduskohtu seisukoht haldusakti nõuetele mittevastavusest ei vasta tõele. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites (vt. näiteks RKHk 28.10.
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-03 ja 27.02.
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-06) märkinud, et alles kohtumenetluse käigus esitatud motivatsioon ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat haldusakti motiveerimise kohustust.
5. Samuti on halduskohus põhjendatult viidanud sellele, et haldusakti põhjendused ei veena kohut selles, kas kaebajal teise korteri olemasolu alates
6. a saaks siiski olla alates
7. a jaanuarist makstud toimetulekutoetuse tagasinõudmise aluseks põhjendusega, et kahe korteri olemasolu tagas kaebajale või tema perele toimetulekuks piisavad vahendid. Eeltooduga seoses märkis halduskohus iseenesest põhjendatult ka seda, et kaebaja osas 2005-2010 tehtud toimetulekutoetuse määramise otsused on endiselt jõus ning neid ei ole tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Vastustaja poolt perioodil jaanuar 2005 – oktoober 2010 vastu võetud otsused kaebajale toimetulekutoetuse määramise kohta on haldusaktid HMS § 51 tähenduses. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Sama sätte lg 2 järgi on haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. HMS § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 223

mõttest tulenevalt teeb haldusorgan toimetulekutoetuse määramise või määramata jätmise kohta otsuse ehk annab haldusakti. Kaebajale on toimetulekutoetused määratud otsustega. Haldusakti alusel välja makstud toetuse tagasinõudmisel peab selle haldusakti kehtivus olema eelnevalt lõppenud. Seega selleks, et nõuda kaebajalt talle välja makstud toimetulekutoetus tagasi, tuleb toimetulekutoetuse väljamaksmise aluseks olevad haldusaktid tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt käsitleb haldusmenetluse seaduse 4. peatüki 4. jagu. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalidest, et vastustaja oleks seda enne 05.05.2011. a korralduse andmist teinud.

§ 30

lg 6 kohaselt ei maksta toetust teadvalt andmete varjamise või valeandmete esitamise korral. Seega ei kuulu toimetulekutoetus määramisele

§ 30

lg-s 6 nimetatud asjaolude esinemisel ning kui

§ 30

lg-s 6 nimetatud asjaolude esinemise korral on siiski toimetulekutoetus määratud, ei ole tegemist õiguspärase haldusaktiga. Küsimus, kas jaanuar 2005 – oktoober 2010 vastu võetud otsused kaebajale toimetulekutoetuse määramise kohta on õiguspärased või mitte, ei ole aga käesoleva kohtumenetluse ese. Samale seisukohale jõudis ringkonnakohus ka 06.07.2012 haldusasjas nr 3-11-430 tehtud lahendis, millega tunnistati õigusvastaseks Narva Linnavalitsuse korraldus tagastada väidetavalt alusetult makstud toimetulekutoetus ja ringkonnakohtu 06.07.2012. a otsus on jõustunud. 11. Nagu juba märgitud, ei maksta

§ 30

lg 6 kohaselt toetust teadvalt andmete varjamise või valeandmete esitamise korral ja juhul, kui toetus maksti isikule eelnimetatud asjaoludel, tagastab isik saadu vabatahtlikult ja kui ta keeldub saadut vabatahtlikult hüvitamast, võib valla- või linnavalitsus teha isikule ettekirjutuse. 4 Seega peab enne toetussumade tagasinõudmist olema tuvastatud, et toetust saanud isik on andmeid teadvalt varjanud või esitanud teadvalt valeandmeid. Vaidlusaluses ettekirjutuses heidetakse kaebajale ette, et ta ei märkinud 2005. a jaanuarist alates (

§-de 221 lg 32 ja 223 lg 3 p 3 jõustumisel) esitatud taotlustes, et peale eluruumi aadressil XXX on tema omandis ka teine korter XXX, mille aadress on XXX ja leitakse, et seega on kaebaja teadvalt andmeid varjanud. Asja materjalidest nähtuvalt sai O. Novosjolova linnalt toimetulekutoetust

1. a alates ja sel hetkel tema omandis kahte korterit ei olnud. Kaebaja seletuste kohaselt osteti XXX i tänava korterid
2. a ja aadressil XXX elas algselt tema isa ja siis vend ning ta ise ei ole seal kunagi elanud.
3. a ega ka
4. a ei nõudnud

toimetulekutaotluse esitajalt selliste andmete esitamist, mis puudutavad teisi, taotleja eluruumiks mitteolevaid, kuid tema omandis olevaid kinnis- või vallasasjadest eluruume.

§ 221

lg 32 järgi tuli nimetatud lõikes loetletud andmed esitada toetuse esmakordsel taotlemisel või sellesse loetellu kuuluvate esemete koosseisu muutumisel. O. Novosjolova suhtes, kes omandas teise korteri

1. a, ei esinenud
2. a jaanuaris iseenesest kumbagi olukorda – tegemist ei olnud esmakordse toetuse taotlemisega ning
3. a jaanuaris ei muutunud tema kasutuses ega ka omandis olevate eluruumide arv. Esitatud kaebuses ja ka 18.08.
4. a vastuses linnavalitsuse vastusele märkis kaebaja, et teda ei teavitatud
5. a seadusemuudatusest ega vajadusest esitada tagantjärele andmeid ka juba
6. a ostetud teise korteri kohta ning hiljem, kui sotsiaaltöötajaga sellest juttu tuli, öeldi talle, et kui ta ise teist korterit ei kasuta, siis ei pea ta teise korteri andmeid toimetulekutoetuse saamise avaldusse märkima.
7. a jaanuaris on O. Novosjolova esitanud omakäeliselt kirjutatud toimetulekutoetuse saamise taotluse (kd I, lk 34) samade andmetega nagu varasemalt ning üksnes asjaolu, et ta on selles ja järgnevates avaldustes kinnitanud taotluses märgitud andmete õigsust ja seda, et on teadlik, et valeandmete esitamisel toetust ei maksta ning saadud toetus võidakse tagasi küsida, ei anna veel alust arvata, et ta varjas alates
8. a jaanuarist teadvalt asjaolu, et alates
9. a on tema omanduses kaks korterit. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole linnavalitsus
10. a kuni 2010.a novembrini ka ise mingil viisil kontrollinud või kahtluse alla seadnud kaebaja poolt toimetulekutoetuse saamise avaldusse kirja pandu tõelevastavust, kuigi

§ 30

lg 2 alusel on sotsiaalhoolekandeametnikul õigus neid kontrollida ja saada täiendavaid andmeid, kui nende avaldamine ei ole seadusega keelatud. AÕS § 55 järgi olid kinnistusraamatu andmed avalikud nii 2005 kui ka 2010 aastal. Seega ei veena vaidlusaluses ettekirjutuses märgitud põhjendused ja kaalutlused kohut, et O. Novosjolova on andmeid teadlikult varjanud. 12.

§ 30

lg 7 järgi, kui toetus maksti isikule käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud asjaoludel, tagastab isik saadu vabatahtlikult. Kui isik keeldub saadut vabatahtlikult hüvitamast, võib valla- või linnavalitsus teha isikule ettekirjutuse. Halduskohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et O. Novosjolovale ei ole eelnevalt tehtud ettekirjutust toetuse vabatahtlikuks tagasimaksmiseks ja vastustaja väidab, et selline ettekirjutus ongi tehtud sellesama 05.05.

1. a korraldusega. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus eelduslikult silmas pidanud pigem seda, et vastustaja ei ole enne 05.05.
2. a ettekirjutuse tegemist andnud kaebajale võimalust tagastada saadu vabatahtlikult. Toimiku materjalidest ei nähtu, et linnavalitsus oleks O. Novosjolovale selle võimaluse andnud ja sellele, et seda ei ole tehtud, on oma kaebuses ja ka täiendavates seisukohtades märkinud ka kaebaja.
3. Vastustaja leiab samuti, et halduskohtu poolt kaebaja kasuks väljamõistetud õigusabikulud summas 1056 eurot 11 töötunni eest on liiga suured ja neid peaks vähendama. 5 Otsuse tegemise ajal kehtinud HKMS vr § 93 lõike 5 ning alates
4. jaanuarist
5. a jõustunud HKMS § 109 lõike 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Nähtuvalt TÜ SOTER 22.11.
6. a õigusabikulude arvestusest (kd II, lk 14), koosnes osutatud õigusabi kaebajale antavast konsultatsioonist, tutvumisest kaebaja esitatud materjaliga ja kaebuse koostamisest (kokku 9 tundi); kohtutoimikuga tutvumisest (0,5 tundi) ning vastustaja vastuse ja maavalitsuse seisukohtadega tutvumisest ning täiendavate seisukohtade koostamisest (1,5 tundi). Arvestades asja keerukust, kaebuse mahtu ja andmeid ning dokumente, mida sellele eelnevalt tuli läbi töötada ning mille sisu hinnata, ei pea ringkonnakohus 9 töötundi konsultatsiooniks, tutvumiseks kaebaja esitatud materjaliga ja kaebuse koostamiseks ülemäära suureks ja põhjendamatuks ajakuluks, mida tuleks tingimata vähendada ja koos sellega vähendada ka väljamõistetavaid õigusabikulusid. Samuti nähtub toimikust (kd I, lk 182), et kaebaja esindaja tutvus 05.08.2011 toimiku materjalidega 35 minutit ja seega on õigustatud sellise tegevuse sissearvamine õigusabikulude arvestusse. 18.08.2011 esitas kaebaja esindaja halduskohtule omapoolsed kirjalikud vastuväited linnavalitsuse 19.07.
7. a vastusele, milleks kaebajal oli õigus vastavalt HKMS vr § 15 lg-le
8. 28.11.
9. a seisukohad ja menetluskulude taotluse esitas kaebaja esindaja vastavalt halduskohtu 25.10.
10. a määruses märgitule, mille kohaselt võis menetlusosaline halduskohtule enne otsuse kirjalikus menetluses teatavaks tegemist avaldusi ja seisukohti esitada kuni 28.11.
11. Samas nähtub õigusabikulude arvestusest, mis on koostatud 22.11.2011, et selles ei ole 28.11.2011 seisukohta üldse arvesse võetud ja 1,5 tunnine ajakulu käib üksnes 18.08.2011 esitatud kirjalike seisukohtade ja sellele eelnenud vastusega tutvumise kohta. 18.08.
12. a seisukoht on 4,5 lk pikk ja arvestades seda, et seisukoha koostamisele eelnes linnavalitsuse vastusega tutvumine, et ole sellega seonduvalt 1,5 tunni ulatuses õigusabi osutamine käsitatav põhjendamatu või ebavajaliku menetluskuluna. Eeltoodu alusel ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et 11 töötunni eest nõutud ja väljamõistetud õigusabikulud oleksid olnud põhjendamatud, ebavajalikud ja liiga suured ning kaebaja kasuks väljamõistetud summa suurust tuleks vähendada.
13. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades seda, et vastustaja poolt esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda. Kaebaja on taotlenud mõista vastustajalt tema kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud summas 336 eurot. Esitatud õigusabikulude arvestuse kohaselt on kaebajale osutatud õigusabi 3,5 tunni ulatuses ja see koosneb linnavalitsuse apellatsioonkaebusega tutvumisest ja analüüsist ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest. Arvestades apellatsioonkaebuse mahtu (4,5 lk) ja vastuse mahtu (9 lk), on kasutatud õigusabi maht mõistlik ja põhjendatud ning kaebaja poolt taotletud summa tuleb vastustajalt välja mõista. Agu Timmi Madis Ernits 6 Maili Lokk