Obsah (8)

§ 438§ 217§ 162§ 651§ 456§ 657§ 654§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-10231 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.10.2012, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom Tsivi

§ 438

lg 1 kohaselt tuvastama asjaolud ka menetluskulude jaotuse kohta otsuse tegemisel. Otsuses jõudis kohus veendumusele, et hageja otsustas lepingulise esindaja kasuks üksnes seetõttu, et ei soovinud kohtusse isiklikult ilmuda ja kostjaga silmast-silma kohtuda. Tegelikult jättis kohus tuvastamata põhjused, miks hagejate seaduslik esindaja isiklikult kohtusse ei ilmunud ning otsustas esindaja kasuks. Kohus ei arvestanud ka asjaolu, et hagis taotlesid hagejad asja lahendamist kirjalikus menetluses, seega oli asja kohtuistungil arutamine väljaspool hagejate tahet. 02.07.2012 sündis hagejate seaduslikul esindajal laps, G G, kohtuistung toimus 25.07.2012. Seega oli beebi vaid 3 nädalat vana ja emal olnuks laste seadusliku esindajana väga keeruline istungil viibida. Hagejate seaduslik esindaja ei saanud, mitte ei soovinud kohtusse isiklikult ilmuda.

§ 217

lg 1 järgi võib menetlusosaline menetluses osaleda kas isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu. Ka Riigikohus on leidnud, et professionaalne õigusabi kohtueelses menetluses on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (tsiviilasi nr 3-2-1-138- 2 10). Sama kehtib ka kohtuliku esindamise kohta. Lisaks, kui kohus soovinuks, saanuks ta hagejate seadusliku esindaja kutsuda kohtusse isiklikult.

§ 162

lg 4 kohaselt, millele kohus otsuses on tuginenud, peab menetluskulude kandmine olema õigusvaidluse kaotanud poole suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus on hinnanud olukorra ebaõiglaseks, mitte äärmiselt ebaõiglaseks. Hagejad tuginesid ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-142-

1. Küllaldane ei ole kohtu argument, et tegemist ei ole keerulise õigusvaidlusega ning hageja seaduslik esindaja saanuks hagejaid esindada ise. Kohus on jätnud põhjendamata, millistest asjaoludest ta lähtus hinnates hagejate seadusliku esindaja intellektuaalset ja psüühilist taset saada ise kohtus hakkama. Seega on maakohus ületanud diskretsioonipiire. Kostja väide tema soovi kohta arutada elatisega seonduvat kohtuväliselt, ei vasta tõele. Kuna ka tegemist on minimaalse elatisemääraga, ei ole siin ruumi kompromissiks, mille üle arutleda. Kostja oli teadlik hagejate seadusliku esindaja soovist saada nende ühistele lastele elatist. Tähtsust ei oma, kus hagejate seaduslik esindaja kohtuistungi ajal viibis. Mõnenädalase imiku emana on tema otsustada, kas lapse jätmine isa hoolde on võimalik või mitte, samuti kas ta psüühiline seisund lubab tal kohtuistungist osa võtta. Kuivõrd menetluse algatamise põhjuseks on kostja, on apellandil õigus hüvitisele ka oma lepingulisele esindajale tehtud kulutuste eest. Vastustaja seisukoht
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Laste ema võttis omale kaitsja vabal tahtel. Kostja soovis laste elatusraha maksmist arutada üldse kohtuväliselt. Kostja ja hagejate seadusliku esindaja suhe on halb, sest laste ema uus abikaasa ei lase neil omavahelisi asju arutada. Kostja aga tahab laste probleemidega kursis olla ja nende kasvatamisel toeks olla, mis paraku ei ole võimalik. Hagejate lepingulise esindaja väide, et laste ema ei saanud lapse pärast ise kohtusse tulla, on veidi liialdatud, sest kohtuistungi toimumise ajal ta lapsega autos kohtumaja lähedal parklas ning tema abikaasa oli kohtuistungil, mis kestis 30-40 minutit. Selle aja oleks ka lapse isa ise lapse eest hoolitseda saanud. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled ei vaidle selle üle, et hagi rahuldati osaliselt ja kostjalt välja elatise igale hagejale alates 12.03.2012 145 eurot kuus ja tagasiulatuvalt perioodi 01.10.2011-11.03.2012 eest igale hagejale 758 eurot 48 senti. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 alusel jõustunud.

Seega vaatab ringkonnakohus otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Pärnu Maakohtu 07.08.2012 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 6 alusel ei põhjenda otsust.

Maakohus rahuldas vaidlustatud kohtuotsusega hagi osaliselt. Seega sai maakohus menetluskulude jaotamisel juhinduda

§-st 163.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulude poolte kanda jätmine on kohtu diskretsiooniotsus ja ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus diskretsiooni piire ületanud. 3 Vastavalt

§ 217

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline osaleda menetluses isiklikult või esindaja kaudu. Hageja osales menetluses esindaja kaudu. Nimetatud menetlusõiguste kasutamine ei anna iseenesest alust menetluskulude jaotamiseks teisiti kui vaidlustatud otsuses on tehtud. Maakohus hindas õigesti menetluskulude vajalikkust ja tegi seadusliku lahendi. Käesoleva vaidluse asjaolud arvestades ei oleks õigusabikulude kostjalt väljamõistmine olnud lisaks eeltoodule ka õiglane. Menetluskulude kandmise ja väljamõistmise vajalikkust hindab kohus. Määrav ei ole seejuures asjaolu, kas ja miks hageja ei viibinud istungil. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellantide apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Vastustajal apellatsioonimenetluses kulud puuduvad. Ulvi Loonurm Mare Merimaa Tiit Kollom 4