Kostja hinnangul ei saa kinnistut lugeda PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks, kuna hageja ei ole tõendanud tema poolt kinnistul tööde või rahaliste kulutuste tegemist. Kinnistu turuväärtuse tõus pärast 2001.a. on seotud kinnisvarahindade üldise tõusuga, mida kinnitavad ka hageja poolt esitatud hindamisaktid. Kostja on teinud kinnistul paiknevas hoones hädapäraseid remonditöid, selle remondi maksumus ei ole võrreldav kinnistu turuhinna suurenemisega 90 000 kroonilt 880 000 kroonile. Sellises määras rahalisi vahendeid ei ole kostjal abielu kestel olnud. Kostja hinnangul ei ole kinnistu hind 2009.a. koostatud hindamisakti järgi – 880 000 krooni kooskõlas kinnistu ning sellel paiknevate hoonete tegeliku seisundiga. Kostja, hageja ja AS Swedbank vahel on sõlmitud xx.12.2001.a. laenuleping, mida on muudetud 06.04.20xx ja 18.09.2009 sõlmitud lisadega. Laenu tagastamise eest vastutavad hageja ja kostja solidaarselt. Lepingujärgseid makseid on kostja tasunud kuni 27.02.2010.a. 117 399,25 krooni ja hageja 11 197,65 krooni. Tõendamaks laenu tagastamise kohustuse täitmise ulatust, on kostja esitanud tõendina laenu tagastamise konto väljavõtte (tl.72-74), kust nähtub millistelt kontodelt on laenu tagasimakseid tehtud. Samal ajal on kostja teinud ülekandeid hageja kontole üle – ajavahemikul 01.01.2009-02.03.2010 7100 krooni ja 3 ajavahemikul 01.01.2006 -02-03.2008 79 235 krooni (kostja kontoväljavõtted tl.75-116), mis katab hageja poolt tasutud laenumaksed. 27.02.1010 seisuga oli laenust tagastamata 130 565,56 krooni. Laen on tagatud hüpoteegiga kostjale kuuluvale kinnistule, hüpoteegisummaga 319 000 krooni (tl.117). Kuivõrd laenu tagab kostjale kuuluv kinnistu, on nõus kostja kogu laenusumma pangale tagastama ning selle arvel tuleb vähendada hagejale ühisvara jagamisel väljamaksmisele kuuluvat hüvitist. Kostja taotleb jagamisele kuuluva ühisvara koosseisu kindlaksmääramist vastavalt PKS § 18 lg 2 teisele lausele abielusuhete lõppemise aja seisuga. Abielusuhted kostja ja hageja vahel lõppesid kostja hinnagul hiljemalt 2006.a. augustikuus, kui hageja asus püsivalt elama ja töötama Tallinna linna. Kostja ei nõustu hageja poolt ühisvara hulka arvatud kaubabussile Mercedes, mootorrattale Yamaha ning muruniiduk-aiatraktorile omistatud väärtustega, mis ei vasta nende asjade turuhinnale. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need asjad kuuluvad ühisvara hulka. Kaubabuss on amortiseerunud ning selle turuväärtus on 8000 krooni. Mootorratas Yamaha turuhind on 12 000 krooni ning see on soetatud 2009.aastal peale abielusuhete lõppemist ega kuulu seetõttu ühisvara hulka. Muruniiduk-aiatraktori hind on maksimaalselt 10 000 krooni. Sõiduauto Volvo S60, mille liisinguleping on sõlmitud 24.11.2006.a. (tl.119125), on Swedbank Liising AS-ile kuuluv vara, kostja on tasunud sõiduki liisingumakseid oma lahusvara, s.o peale abielusuhete lõppemist saadud töötasu arvel. Ühisvara hulka kuuluvad kostja hinnagul veel lauaarvuti Ordi Pentium 4, turuhinnaga 6000 krooni (soetamismaksumus 12 138,50 krooni, tl.118) ning sõiduauto BMW 316 (1993.a. väljalase), mille hageja müüs 2009.a. tema enda väitel 30 000 krooni eest. Kostja leiab, et esineb PKS § 19 lg 2 p 2 sätestatud alus kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest, arvestades, et 2004.-2006.a. augustikuuni oli hageja töötu ega osalenud seetõttu oma sissetuleku ega tööga ühisvara omandamisel. Kostja hinnangul on tema valduses oleva ühisvara väärtus 18 000 kooni (kaubabuss ja muruniiduk-aiatraktor) ja hageja valduses 36 000 krooni (lauaarvuti ja sõiduauto müügist saadud raha). Kuna pooltel on ühiseid kohustusi 130 565,56 (tagastamata laen), siis ületab kohustuse väärtus vara väärtuse. Sellest tulenevalt taotleb kostja jagada ühisvara selliselt, et kummagi poole valduses olev vara jääb sellele poolele ning kostja kohustub tagastama AS-le Swedbank ühiselt võetud laenu ega nõua hagejalt tema osa nimetatud kohustusest hageja osa väljamõistmist. Kuivõrd kostja on seisukohal, et puudub alus ühisvara jagamise tulemusena temalt hagejale hüvitise väljamõistmiseks, siis ei nõustu ta ka tähtaja määramisega hüvitise maksmiseks ning hageja poolt nõutud viivisega. Kostja leiab, et sellisel viisil on võimalik ühisvara jagada kokkuleppel. Hageja arvamus hagi vastuse kohta Vastavalt TsMS § 396 on kohus nõudnud hagejalt arvamuse kostja vastuse kohta. Hageja on nõustunud asjaoluga, et kinnistu nimetusega L. , on kostja lahusvara. Hageja taotleb tunnistada ühisvaraks kinnistul tehtud parendustööde osa, millega poolte ühise töö ja rahaliste vahendite lisamise teel on kinnistu väärtus suurenenud. 4 Kinnistul paiknevale elumajale ei ole tehtud vaid hädapäraseid remonditöid. Elumajale on paigaldatud uued sarikad, katuse laudis, katusekorruse lae soojustus, uus plekk-katus, ehitatud katusekorrus eluruumiks, esimesel korrusel eemaldatud vaheseinad, ehitatud WC-duširuum, uus ahi ja kamin. Põrandatele on paigaldatud täispuidust parkett. Majal on uus välisvooder, vundamendisoojustus, täispuidust aknad ja uksed. 1996.a., s.o enne kinkelepingu sõlmimist on hageja ja kostja ühiste vahenditega lastud ehitada šahtkaev, mille maksumus oli 20 000 krooni. 20xx.a. oli kinnistu turuväärtus 350 000 krooni (eksperthinnang tl.144-150). Poolte abielusuhted kestsid kuni 2009.a. septembrikuuni. Kuni selle ajani maksti abikaasade ühisvara arvelt nii kinnistu parendamiseks võetud laenu kui ka sõiduauto Volvo liisingumakseid. Hageja ei soovi esitada tõendeid kaubabussi Mercedes, mootorratta Yamaha ja muruniidukaiatraktori turuväärtuse kohta abielusuhete lõppemise ajal ja teeb ettepaneku võtta nende väärtuse määramisel aluseks hageja ja kostja poolt pakutud väärtuste keskmised summad, seega nimetatud asjade väärtus ühisvarana oleks kokku 51 500 krooni (73 000 + 30 00 = 103 000 : 2). Murutraktor on ostetud 17.04.2006.a. hinnaga 21 900 krooni (tl.143). Sõiduauto Volvo S60 kuni 15.08.2009.a. tehtud liisingumaksetest – kokku 141 464 krooni on kummagi poole osa seega 70 732 krooni. Eeltoodud arvestusi aluseks võttes taotleb hageja kostjalt kinnistu väärtuse suurenemise arvelt 324 500 krooni väljamõistmist, sõiduauto Volvo jätmist hagejale ning kaubabussi Mecedes, mootorratta Yamaha ja mutuniiduk-aiatraktori kostjale jätmist. Kuna kostjale jäävate asjade väärtus on 20 000 krooni võrra väiksem, kui hagejale jääva sõiduki väärtus, tuleb vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust 304 500 kroonini. Kostja kanda jääb ka eluasemelaenu maksmata osa. Kuna sõiduauto Volvo on K. K. , siis taotleb hageja kohustada K.K. auto valduse üleandmiseks kohtuotsuse jõustumisele järgneval päeval ning vastava kande tegemist autoregistris. Lauaarvuti ei ole ühisvara, vaid poolte kingitus nende ühisele tütrele. Sõiduauto BMW 316 on müüdud 2008.aastal ja müügist saadud raha – 14 000 krooni on kulutatud perekonna vajadusteks. Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et 2004-2006.aastani ei osalenud hageja oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Kuni 01.02.20xx töötas hageja osaühingus Ave ning seejärel oli töötu ja sai töötukindlustushüvitist ning kuni 20xx.a. novembrikuuni töötu abiraha (konto väljavõte tl.131-141). Hageja tegeles kostja kinnistul 1,4 ha suurusel põllumaal saagi kasvatamise ja realiseerimisega. Samal ajal toimusid ka kinnistul asuva elamu parendustööd ning hageja kohustuseks oli töömmeste varustamine ehitusmaterjalidega ning nende olme eest hoolitsemine. Ajavahemikul 26.xx.-27.08.2006 töötas hageja Soomes ja seal teenitud 60 000 krooni kulutati ühiselt elamu remondiks. 2006.a. lõpus töötas hageja Helsingis lilleseadjana ning 2007.a. veebruarikuus asus tööle Tallinnasse JOT Automation ettevõttesse tootmise koordinaatorina, kus töötab kuni käesoleva ajani. Poolte abielusuhted ei lõppenud 2006.a. augustikuus, nagu väidab kostja, vaid 15.09.2009. Kuni selle ajani omasid pooled ühist majapidamist, veetsid koos vaba aega, käisid koos sugulastel ja tuttavatel külas. Ühist majandamist tõendab kostja kontoväljavõte. Hageja on esitanud abielusuhete toimimise tõendamiseks fotod 2009.aastast perekondlikest sündmustest, millistel on hageja ja kostja koos (tl.142). 5 Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Tulenevalt TsMS § 438 lg 1 hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele, osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt otsustab kohus ka menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaidluse all ei ole asjaolu, et pooled on olnud abielus alates 5.11.1994 kuni abielulahutuse kohtuotsuse jõustumiseni 18.jaanuaril 2010.a. (tl.8,15). Kuna perekonnasuhted poolte vahel on lõppenud enne 01.07.2010, kui hakkas kehtima uus perekonnaseadus, tuleb ühisvara jagamisel aluseks võtta enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) sätted. PKS § 18 lg 4 sätestas, et vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel. Pooltel on vaidlus abikaasade ühisvara koosseisu, väärtuse ja jagamise üle, on seega on kohtule hagi esitamine ühisvara jagamiseks põhjendatud. Ühisvara kindlaksmääramisel ja jagamisel tuleb aluseks võtta PKS § 14 lg 1, mille kohaselt on abikaasade ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara. Osundatud paragrahvi 2.lõike järgi võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Abikaasa lahusvara on PKS § 15 lg 1 kohaselt tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist , määratakse vastavalt PKS § 18 lg 2 sätestatule ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.
lg 1 loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Kohus võib PKS § 19 2.lõike kohaselt kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, sealhulgas kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel või kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. PKS § 19 lõigete 3 ja 4 alusel määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena ning kui jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Kuna abikaasade ühisvara koosseis tuleb kindlaks teha abielusuhete lõppemise aja seisuga, on oluline tuvastada abielusuhete lõppemise aeg. Pooled vaidlevad nimetatud asjaolu üle. Hageja väitel lõppesid abielusuhted 2009.a. septembrikuus ning kooselu 29.detsember 2009, kostja on avaldanud, et abielusuhted lõppesid 2006.a või 2007.a., kui hageja asus tööle ja elama Tallinnasse. Hinnates kohtule esitatud tõendeid, mis võimaldavad teha järeldusi abielusuhete lõppemise aja kohta, leiab kohus, et ainuüksi hageja töötamine ja sellega seoses ka elamine teises paikkonnas ei tõenda abielusuhete lõppemist. Abielusuhe ei tähenda ilmtingimata igapäevast kooselamist. Kostja pangakonto väljavõttelt (tl.75-111) nähtub, et kostja on 2006- 2009.a. 6 septembrikuuni teinud ligi 40 rahaülekannet hageja kontole, ülekandeid kostja kontole on teinud ka hageja. Kostja on tasunud 2007.a. Tallinna Tehnikaülikoolile A. K. Sütiste tee 211007 üüri vähemalt kolmel korral. Kostja on omaks võtnud, et hagejal oli tema pangakontole juurdepääs (I köide, tl.165). Hageja poolt esitatud fotodel (tl.142 olevas ümbrikus), millel on fikseeritud kuupäevad 22.06.2009, 23.06.2009 ja 2009.04.11 on hageja ja kostja koos perekondlikel sündmustel. Nimetatud tõendite alusel saab lugeda tuvastatuks asjaolud, et kostja toetas hagejat rahaliselt, usaldas teda ning pooled viibisid vabal ajal koos, milliste asjaolude põhjal võib teha järelduse poolte abielusuhete kestmise kohta 2009.a. septembrikuuni. Seega tuleb abikaasade ühisvarana käsitleda vara, mille hageja ja kostja on omandanud kuni 2009.a. septembrikuuni. Pooled ei vaidle selle üle, et kinnistu, nimetusega L. , registriosa nr.1406838, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Põlvamaal, on kostja lahusvara, sest on omandatud abielu ajal kinke teel (tl.70-71). Vaidlus on selle üle, kas nimetatud lahusvara on võimalik osaliselt või täielikult PKS § 14 lg 2 alusel tunnistada ühisvaraks seoses sellega, et lahusvara väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et ühisvara hulka kuuluvad kaubabuss Mercedes ja muruniidukaiatraktor, millised asjad on kostja valduses. Arvestades kohtu poolt tuvastatuks loetud abielusuhete lõppemise aega – 2009.a. september, tuleb lugeda ühisvara hulka kuuluvaks ka mootorratas Yamaha. Kohtuistungil on kostja omaks võtnud, et lauaarvuti Ordi ei kuulu ühisvara hulka, kuna on poolte kingitus nende tütrele (tl.85, II köide). Sõiduautot Volvo S60 ei saa lugeda ühisvara hulka kuuluvaks, kuna nimetatud sõiduk ei olnud abielusuhete lõppemise ajal poolte omandis, vastavalt järelmaksuga müügilepingu (tl.52-57, I kd) p.14.1 läheb ostjale (K. K. ) eseme omandiõigus üle osamaksete ja intressi täielikul tasumisel. Maksegraafiku kohaselt oli viimase osamakse tasumise tähtaeg 15.11.2010, s.o peale abielusuhete lõppemist. Kohtuistungil on hageja avaldanud, et Volvo üle enam vaidlust ei ole (tl.85, II köide).
saadud raha, kuna pooled ei ole tõendanud, et see rahasumma oli olemas abielusuhete lõppemise ajal. Ühisvarasse kuuluvate asjade väärtus tuleb kindlaks määrata vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ühisvara jagamise aja seisuga. Riigikohus on kohtulahendis nr. 3-2-1-15-06 öelnud, et omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitise maksmine on võimalik juhul, kui omandi väärtus on määratud kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Pooled ei ole esitanud muid tõendeid ühisvara väärtuse kohta, kui traktori P125/97 ostuarve (tl.143, I kd), millest nähtub, et 17.04.2006.a. maksis traktor 21 900 krooni. Hageja on nimetanud kaubabussi Mercedes väärtuseks hagi esitamise ajal, s.o 2009.aastal 30 000 krooni, mootorratta väärtuseks 25 000 krooni ja muruniiduk-aiatraktori väärtuseks 18 000 krooni, kostja vastavalt 8000 krooni (buss), 12 000 krooni (mootorratas) ja 10 000 krooni (traktor). Kuna nimetatud asjade väärtused ei ole eriti suured, ei ole kohus pidanud menetlusökonoomiliselt otstarbekaks lasta asjatundjal hinnata nende väärtused ühisvara jagamise ajal (s.o. 2012.a.). Hageja on möönnud (tl.128, I kd), et nimetatud asjade väärtuseks võib lugeda poolte poolt pakutud väärtuste keskmise, mis oleks traktori puhul 14 000 krooni (18 000 + 10 000 :2), kaubabussi puhul 19 000 krooni (30 000 + 8000 : 2) ning mootorratta puhul 18 500 krooni (25 000 + 12 000 : 2). 7 Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et nimetatud asjad jäävad kostjale. Seega on kostja saanud endale ühisvara 51 500 väärtuses. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, milline mõju ühisvara koosseisule või selle jagamisele on kostja lahusvarale – kinnistul asuvale elamule abielu ajal tehtud parendustel. Kohtu hinnangul ei saa selle mõju hindamisel arvesse võtta turusituatsioonist tingitud väärtuse kasvu, mis nähtub hageja poolt esitatud kinnisvara hindamisaktidest (eksperthinnangutest, I köide, tl.26-51 ja 144-151) kinnistu nimetusega L. turuväärtuse kohta. Turuväärtuse hindamismetoodikana on kasutatud võrdlusmeetodit, mille puhul tuletatakse kinnisvara hind hinnatava objekti ja hiljuti müüdud samaväärses piirkonnas asuvate objektide võrdluse alusel. See tähendab, et oluline osa hinna kujunemisel on objekti asukohal. Abikaasade ühisvara jagamise seisukohast ei oma kostjale kuuluva lahusvara asukoha mõju selle hinnale tähendust. Nimetatud tõendite alusel saab teha järeldusi kinnistul asuva elamu seisukorra kohta hindamise ajal. Näiteks 16.septembri 2009.a. hindamisaktis on märgitud hinda kujundava miinusena, et elamus lõpetamata ehitus- ja viimistlustööd. Hageja on esitanud tõenditena ka erinevatel aegadel tehtud fotosid L. kinnistul asuva elamu rekonstrueerimistööde kohta, kus on näha elamu 1999.a. ( I köide, tl.43, foto, mille tagaküljel märgistus „lisa 3“) ning 20xx-2007.a. Vaidlusaluseks asjaoluks ei ole elamu rekonstrueerimise fakt, vaid selleks ühisvara arvel tehtud kulutused. Kuna poolte poolt esitatud tõendite alusel ei olnud võimalik kulutuste suurust kindlaks teha, määras kohus hageja taotlusel ehitustehnilise ekspertiisi elamule ajavahemikul 2002-2009 tehtud parenduste hindamiseks. Enne ekspertiisi tegemist leppisid pooled kohtistungil kokku, milliste tehtud parenduste väärtust peaks ekspert hindama, s.o millised tööd on abielu ajal tehtud (tl.198). Pooled leppisid kokku selles, et kanalisatsiooni ehitus koos kaevuga maksis 16 500 krooni ning selle töö kohta eksperdiarvamust saada ei soovita. Riiklikult tunnustatud ekspert I. P. antud arvamuse kohaselt (ekspertiisiakt, tl. 5-48, II köide) on elamu rekonstrueerimistööde maksumus, võttes ehitusehinna baasaastaks 2007.a. keskmise hinnaindeksi 734 229 krooni, sealhulgas otsekulud (materjalid, mehhanismid ja töötasud) 516 431 krooni, maksud 156 860 krooni (käibemaksud ja töötasude maksud ) ning elektripaigaldise maksumus 60 939 krooni. Kostja on eksperdiarvamusele esitanud vastuväited (tl.64-66), märkides, et L. kinnistul asuva elamu rekonstrueerimisel on reeglina kasutatud antud hetkel kõige soodsama hinnaga saadaolevaid materjale ning osa materjale on saadud tasuta või sõpradelt ja sugulastelt vahetustehingutena. Samuti on töid teostanud suures osas kostja ise või on neid tehtud nn. talgute korras. Seetõttu ei ole tasutud ka töötasumakse, mis eksperdiarvamuses on kajastatud 90 598 krooni suuruse summana. Elamu rekonstrueerimistööde maksumus on kostja hinnangul 260 000 krooni, millise summa ulatuses on kostja ja hageja (kaaslaenusaajana) võtnud laenu AS-st Swedbank. Mitmed tööd elamus on teostatud nii ammu, et vajavad juba parandamist ning kostja ei ole nende arvelt rikastunud. Ka hageja on abielu ajal kõiki selleks ajaks tehtud parendusi saanud kasutada. Kaminaehitustöö teostati 20xx.a. V. A. ja selle maksumus oli 21 500 krooni. I korruse lammutus- ehitus- ja viimistlustööd teostati 2003.a. A. K. poolt, töötasu 5700 krooni, millest on 3560 krooni tasumata. 2002.a. teostas sama isik vannitoa ehitustööd ja ei 8 ole selle eest rahalist tasu saanud. Nende asjaolude kohta on esitatud tõendina A. K. kirjalik kinnitus (II köide, tl.83). WC ja duširuumi ehitamise maksumus on ca 20 000 krooni. Ahjude maksumus koos materjalide ja tööga on kostja hinnangul 11 000 krooni, kolme akna ja kahe ukse maksumus – kokku 4000 krooni on Margus Villakole käesoleva ajani tasumata. Parkett on ostetud ajalehekuulutuse kaudu hinnaga 3000 krooni, tegemist oli praakparketiga. II korrusele on parkett paigaldamata, mistõttu ei saa eksperdiarvamuses antud vastava töö maksumust arvesse võtta. Ka ventilatsioonisüsteemi ehitamisega seoses ei ole kulusid kantud, kuna oli paigaldatud vigaselt ja ei tööta. Elamus ei ole kunagi olnud sahvrit, mistõttu selle ümberehitustööde eksperdiarvamuses näidatud maksumus ei ole arvestatav. Elamus teostatud elektritööde eest on kostja tasunud 3000 krooni, vannituppa ja esikusse paigaldatud plastikakende eest 2000 krooni. 11.09.2007 on kostja tasunud sularahas AS-le Astel 2,156 tm saematerjali eest (elamu välisvoodrilauad) 8840,68 krooni (II köide, tl.59). Katuse paigaldus maksis 15 000 krooni ning koos materjalide maksumusega läks katuse vahetamine maksma 42 148,45 krooni. Nimetatud asjaolu tõendamiseks on esitatud arve nr.54062 25.08.20xx.a. summas 26 748 krooni ettemaksu kohta L. V. -le katuse materjalide ja transpordi eest ning arve nr.53778 xx.08.20xx summas 400 krooni katuse kile maksumuse kohta (II köide, tl.57-58 ). Elamu katusekorruse soojustamise maksumus on ca 10 000 krooni ja kogu katusekorruse väljaehitamise kulu ca 9000 krooni. Lammutustööd on teostatud kostja enda või isikute poolt, kes selle töö eest tasu ei saanud, lammutamise ja ehitamise käigus tekkinud prahti ei utiliseeritud, vaid see on läinud taaskasutusse. Välisuks, maksumusega 2000 krooni on kostjale kingitud. Ülejäänud rekonstrueerimistööde eest, sealhulgas vundamendi kaeve- ja renoveerimistööd, soojustamine ja viimistlus, ei ole raha makstud. Tunnistajana üle kuulatud J. D. kohtuistungil kinnitanud, et 2008.a. sügisel paigaldas ta K. K. vundamendi soojustusplaadid ja armeerimisvõrgu koos liimseguga. Tasuks on ta saanud korjata maasikaid. Ta teostas töö üksi, selleks kulus kaks päeva ning rahasse ta oma tööd ei arvestanud, kuid maasikaid on ta saanud juba neljandat aastat (II köide, tl.85). M. S. samuti kinnitanud, et ta on teinud K. K. ehitusel aastatel 20xx – 2008 erinevaid töid – põhiliselt nädalavahetustel ning mitte kunagi tervet päeva. Suurematest töödest nimetab tunnistaja vundamendi lahtikaevamist, ühe ruumi siseviimistluse tegemist, ahju lõhkumisel abistamist, samuti veetrassi kaevamist 2002.a. K.K. abistas M.S. perekonda selle eest transpordiga, kuna tunnistaja perel ei olnud siis autot (II köide, tl.85 pöördel). Hageja on kohtuistungil omaks võtnud, et vundamendi soojustamisega seoses tehtud töö eest tasu ei makstud, kuid materjali peale kulus. Kostja väitel oli materjal vundamendi soojustamiseks olemas tema vanematel. Kumbki pool pole oma väidet tõendanud. Hageja väitel kulutati esimene laenuosa põhiliselt vannitoa remondiks ja sisustamiseks ning ülejäänud kulutused tehti ühise teenistuse arvelt. Kohtuistungil on pooled saavutanud kokkuleppe ka kamina maksumuse osas- 36 500 krooni, millest 21 500 krooni oli töötasu V.A. . Pooled ei vaidle selle üle, et 7 akent ja rõduukse sai kostja T. S. ning kolm akent ja kaks ust valmistas M. V. nende eest on 4000 krooni tasumata. 9 Vaidlust ei ole plastikakende maksumuse üle ning selle üle, et välisuks on kostjale kingitud, samuti selle üle, et ehitusprahi utiliseerimiseks kulutusi ei tehtud. Tulenevalt Riigikohtu kohtuotsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11 ei saa enne kostja poolt kinnistu omandamist (kinkelepingu sõlmimist) tehtud kulutust šahtkaevu ja kanalisatsiooni rajamiseks pidada abikaasade lahusvarale tehtud kulutuseks PKS § 14 lg 2 mõttes. Seega on maja renoveerimiseks tehtud tõendatud kulutuste ning kulutuste, mille üle ei ole vaidlust, summa ca 150 000 krooni. Nimetatud summa erineb ehitustehnilise ekspertiisi eksperdiarvamusega tuvastatud summast, kuid kohus peab asjaolude tuvastamisel hindama eksperdiarvamust koos teiste tõenditega. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Eksperdiarvamuses antud tööde maksumusest tuleb maha arvata töötasumaksud, summas 9xx krooni, kuna pooled on kinnitanud, et töötasudelt mingisuguseid makse ei makstud. Eksperdiarvamuse kohaselt on katusetööde maksumus 133 268 krooni, kuid kostja on esitanud dokumentaalsed tõendid katuse ehitusega seotud materjalide maksumuse kohta summas 27 148,45 eurot, millele lisandus paigaldamise hind 15 000 krooni. Seega erineb vastava töö tegelik maksumus eksperdiarvamuses toodust ca 3 korda. Samamoodi erinevad teiste tööde maksumused, milliste osas hagejal ja kostjal ei ole vaidlust, eksperdiarvamuses toodust. Kahtlemata eksperdiarvamuse usaldusväärsuses üldiselt, ei saa kohus ehitustehnilise ekspertiisi eksperdiarvamusega tuvastatud tööde maksumusi siiski aluseks võtta kostja kinnistule tehtud parenduste väärtuse kindlaksmääramisel, kuna arvamus on vastuolus teiste tõenditega. Kuid ka pooled ei ole suutnud tõendada kõigi tööde maksumust või asjaolu, et teatud tööd teostati tasuta. Isegi kui mõningate tööde eest ei makstud rahas, siis said töö teostajad vastusoorituse ühisvara arvelt – näiteks tunnistaja J. D. näol ja M. S. näol. Kuna kostja lahusvaraks oleval kinnistul paiknevale elamule tehtud parendustööde ulatuse osas vaidlust ei ole ning ka ekspertiisiaktiga on tuvastatud aktis kirjeldatud tööde tegemine, siis tuleb asuda seisukohale, et parendustööde väärtus on võrdne poolte poolt selleks otstarbeks võetud laenusummaga – 259 162,45 krooni (tl.180-183). Kohtule esitatud tõendite alusel (pangakontode väljavõtted) ei olnud abikaasadel elamu renoveerimise perioodil selliseid märkimisväärseid sissetulekuid, mis oleksid võimaldanud oluliselt suuremas osas, eriti aga eksperdiarvamuses esitatud ulatuses investeerida elumaja parendamisse. Remonditöd teostati suhteliselt pika aja jooksul – aastatel 2002-2009, ning laenusumma on välja makstud kahes osas 06.12.2001 ja 08.04.20xx, millest võib järeldada, et pooltel ei olnud oma sissetulekutest või rahalistest vahenditest võimalik suuremaid väljaminekuid teha. Ekspertiisiaktist ja kohtule esitatud fotodelt nähtub, et elamu II korruse remont ei ole veel lõpetatud. Hageja oli 20xx.aastal töötu, kuid nimetatud asjaolu ei saa kohtu hinnangul olla kõrvalekaldumise aluseks osade võrdsusest abikaasade ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 2 järgi, sest isegi juhul kui abikaasa töötuna ei osale oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel, tuleb pidada töötu seisundit selleks mõjuvaks põhjuseks. Kuid kohus leiab, et A. H. osales ka töötuna ühisvarasse panustamisel. Tema pangakonto väljavõtetelt (I köide, tl.131-141) nähtub kuni 20xx.a. septembrikuuni on ta saanud töötukindlustushüvitist, hiljem töötu abiraha ning teinud makseid perekonna vajaduste rahuldamiseks (tasumine ostude eest R. S. xxxxxx ja E. E. alusel). 10 Tulles tagasi K. K. oleval kinnisasjal asuva elamu renoveerimisega tehtud kulutuste juurde, leiab kohus, et kuivõrd maja remondiks kasutati laenuks saadud raha ning laenu tagastati kuni abielusuhete lõppemiseni ühisvara arvel, siis saab ühisvara osaks, mille arvel abikaasa lahusvara väärtus on oluliselt suurenenud, lugeda laenu osa, mis oli tagastatud abielusuhete lõppemise ajaks. AS Swedbank tõendist (I köide, tl.25) nähtub, et 16.09.2009.a. seisuga oli K. K. ja A. K. laenulepingu nr.01-098909-EL alusel väljastatud laenust tagastamata 8952,61 eurot, s.o 140 077,90 eurot. Seega on ühisvara arvel tagastatud laenu osa 119 084,55 eurot. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et laenu tagastati millegi muu, kui ühisvara arvelt. Ühisvaraks loetakse muuhulgas abielu ajal saadud abikaasade töötasu. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei kuulu kohaldamisele PKS § 14 lg 2, mis võimaldab tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, osaliselt või täielikult ühisvaraks. Kostja lahusvaraks oleva kinnistu väärtus on suurenenud abikaasade ühisvara osa arvel, sest kinnistu väärtuse suurenemine toimus laenu arvel, mille tagastamine toimus ühisvarast. Seetõttu kuulub kohaldamisele PKS § 19 lg 2 p 4, mis võimaldab kohtul kõrvale kalduda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud abikaasade ühisvara osa arvel.
lg 4 tuleb kostjalt hagejale välja mõista rahaline hüvitis, sest kostjale jääva vara väärtus, arvestades ka tema lahusvara väärtuse suurenemist ühisvara osa arvel, on suurem tema osast ühisvaras. Kohus arvestab kostjale jääva vara väärtuse suurenemisel muuhulgas asjaoluga, et ühisvara arvel on kuni abielusuhete lõppemiseni tasutud ka sõiduauto Volvo S60 järelmaksu 141 464 krooni ulatuses. Nimetatud sõiduki omandamise õigus tulenevalt järelmaksuga müügilepingu p.14.1 oli pärast kõigi maksete tasumist kostjal. Seega on ühisvara arvel panustatud kostja lahusvarasse alates 2002.aastast ca 260 550 eurot. Hagejale hüvitise määramisel tuleb arvestada ka sellega, et abielusuhete ajal sai hageja kasutada ühisvarasse panustamise tagajärjel kostja lahusvara väärtuse suurenemisega kaasnevaid hüvesid. Pooltel ei ole vaidlust selle üle et AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine jääb ka edaspidi kostja kanda, arvestades asjaolu, et laenu osa eest, mida ei olnud abielusuhete lõppemise ajaks veel tagastatud, on parendatud kostja lahusvara. Kuid sellest ei muutu lepingu tingimused laenuandja suhtes – AS Swedbank ees jäävad kohustatud isikuteks ikkagi nii K. K. kui A. H. tulenevalt leiab kohus, et on õiglane välja mõista hagejale hüvitisena omandist ilmajäämise eest 125 750 krooni, sealhulgas 25 750 krooni kostja omandisse jäetud ühisvara arvelt. Kuna alates 01.01.2011 on Eesti Vabariigis rahaühikuna käibel euro, tuleb kõik kroonides arvestatud summad ümber arvutada eurodeks kursiga 1 euro = 15,6466 eurot. Seega on hüvitise suurus ümber arvestatuna eurodeks 8036,89 eurot. Tulenevalt TsMS § 445 võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata. Hageja on taotlenud määrata otsuse täitmise tähtajaks kolm kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Lisaks sellele on hageja esitanud ka taotluse viivise tasumiseks juhul kui kostja viivitab kohtuotsuse täitmisega 0,1 % päevas tasumata summalt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 11 Kuna hageja ja kostja vaheline kohustus ei ole tekkinud lepingu alusel, seega puudub kokkulepe intressi või viivise osas, tuleb viivise kindlaksmääramisel rakendada seadusest tulenevat viivisemäära, s.o VÕS § 94 lg 1 järgi Euroopa Keskpanga põhifefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub VÕS § 113 lg 1 2.lause kohaselt 7 % aastas. TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades, kuna tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega ning see on kohtu hinnangul ka õiglane. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Käesolevas asjas esinevad ka riigi menetluskulud ekspertiisitasu näol, mis on kohtu 30.xx. 2012.a. ja 03.08.2012.a. määruste alusel hüvitatud riigieelarvelistest vahenditest. Hageja poolt oli tasutud kohtu deposiitarvele ehitustehnilise ekspertiisi tasu katteks 15.11.2010.a. 5000 krooni, s.o 319,56 eurot. Ekspert esitas arve ekspertiistasu väljamaksmiseks 981 euro ulatuses. Kohus määras ekspertiistasu hüvitamise 661,44 euro ulatuses riigieelarvelistest vahenditest. Vastavalt TsMS § 179 lg 1 mõistab asja lahendav kohus kas asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega kohustatud isikult välja menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena. Kohus leiab, et otstarbekas on käesolevas asjas mõista riigile tasumisele kuuluvad menetluskulud välja pooltelt kohtuotsusega, arvestades nende osa menetluskulude kandmises vastavalt menetluskulude jaotusele (981:2 = 490,50) ning hageja poolt ettemakstud ekspertiisitasu osa (490,50-319,56). Epp Tombak Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.