Obsah (6)

§ 179§ 657§ 654§ 231§ 126§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Reet Allikvere, Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 19.10.2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-2479

§ 179lg-d 5 ja 9).

4. Välja mõista T Kilt ja J Kilt solidaarselt riigituludesse riigilõiv 610.35 eurot. Selgitada kostjatele, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg-d 5 ja 9).

5. Saata kohtulahendi ärakiri pärast lahendi jõustumist viivitamatult Riigi Tugiteenuste Keskusele (

§ 179lg 4).

Edasikaebe kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud Harju Maakohtule 26.05.2011 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 28.06.2005 laenulepingu, millega kinnitasid eelnevalt hageja poolt kostjale I laenatud summat 544 000 krooni ehk 34 767,94 eurot ning leppisid kokku laenu tagastamise graafikus. Kostja I kohustus tagastama laenu igakuiste maksetena; kogu laenusumma pidi olema tasutud hiljemalt 28.02.

1. Kostja I lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud ega asunud laenu kokkulepitud korras tagastama, mistõttu hageja ütles 30.05.2008 laenulepingu erakorraliselt. Kostja I on kinnitanud teate kättesaamist oma allkirjaga lepingu ülesütlemise teatel. 30.05.2008 esitas hageja täiteasjas 014/2005/625 avalduse, milles palus liita 28.06.2005 laenulepingust tulenev nõue summas 544 000 krooni nimetatud täiteasjaga. Nõude suurendamiseks täitemenetluses pöördusid hageja ja kostja I kohtutäituri poole ning kostja I on kirjalikult aktsepteerinud hageja nõuet summas 544 000 krooni, nõustudes nõude liitmisega käimasoleva täiteasjaga. Käesoleva ajani ei ole kostja I laenulepingust tulenevat kohustust täitnud ning võlgneb hagejale 544 000 krooni ehk 34 767,94 eurot. Puuduvad andmed, et kostjal I oleks lahusvara, mille arvelt kostja I saaks rahuldada hageja nõuet. Kostjate ühisomandis on xxxxxxxxx xxxxxxxx xxx kinnistu. Kuivõrd kostjal I puudub lahusvara, mille arvelt hageja nõuet rahuldada, vastustab kostja I oma kohustuste eest oma osaga ühisvarast. Hageja palub jagada kostjate ühisvara, sh xxxxxxxxxxxxx xxxx xx kinnistu. Hageja palub välja mõista kostjalt I hageja kasuks põhivõlgnevus 34 767,94 eurot ja viivis 34 767,94 eurot. Samuti palub hageja ühisvara jagamise kohtuotsuse osas määrata kindaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord selliselt, et J Ki ja TKi ühisomandis olev kinnisasi katastritunnusega 89002:002:1260, asukohaga xxxxxxxxxx xxxxxxxxx xx xxxxxxxxx xxxx xxxxx xx, Harjumaa (edaspidi kinnistu) müüakse avalikul 2 Tsiviilasi nr 2-11-24794 enampakkumisel ning saadud raha jagatakse J ja TKi vahel võrdselt, J Ki osa kinnisasja müügist saadud rahast kantakse hageja nõude ulatuses tema arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxxx ja nõuet ületavas osas käsutatakse raha lähtuvalt J Ki korraldustest. Kostja I vaidles hagile vastu. Hageja on kaotanud oma õiguse nõuda võlgnevust, kuna kostjal I on tekkinud arusaamine, et hageja on oma võla sissenõudmisest loobunud. Kostja võttis hagejalt 544 000 krooni laenu 28.06.2005 sõlmitud laenulepingu alusel. Laenuleping oli sõlmitud tähtajaga 28.02.2028, mille hageja 30.05.2008 üles ütles. Peale laenulepingu ülesütlemist ei ole poolte vahel toimunud aktiivset suhtlemist. Hageja pole kostjale I pärast lepingu ülesütlemist saatnud mitte ühtegi pretensiooni. Ühisvara jagamise nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kõnealune kinnistu ei kuulu ühisvara hulka, kuna on ostetud kostja II lahusvara arvel. Kostja II vaidles ühisvara jagamise nõudele vastu. Kinnistu ei kuulu kostjate ühisvara hulka. Kostja II on ostnud kinnistu oma lahusvara arvelt. Kinnistu kuulumist kostja lahusvara hulka tõendab asjaolu, et kostja maksis ostuhinnast 800 000 krooni oma vanematelt A P´lt ja M P´lt kingituseks saadud rahaga. Nagu nähtub vastusele lisatud pangaarve väljavõttest, tasus kostja II Krediidipangast saadud laenu üksinda, J K intressi ega lepingutasusid ei maksnud. Kostja II ja J Ki vahel oli enne kinnistu ostmist kokkulepe, et kostja II ostab kinnistu oma vanematelt saadud rahaga ja kinnistu ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagid. Kostja I on nii kirjalikult kui ka kohtuistungil võtnud omaks hageja väite laenu andmise ning laenu tagasimaksmise kohustuse kohta. Vastavas osas pooltel vaidlus puudub. Laenulepingu p 5.
2. kohaselt lepingust tulenevate maksete tähtajaks tasumata jätmise korral kohustub laenuvõtja tasuma laenuandjale viivist 0,2% päevas tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Alates lepingu sõlmimisest 28.06.2005 kuni lepingu ülesütlemiseni 30.05.2008 oli kostja I kohustatud tasuma hagejale iga kuu
3. kuupäevaks vähemalt 2000 krooni, millest tulenevalt on kostja I kohustatud tasuma hagejale viivist summas 72 676 krooni ehk 4644,84 eurot. Alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 31.05.2008 kuni hagiavalduse esimese redaktsiooni koostamiseni 25.05.2010 on kostja I olnud viivituses laenusumma 544 000 krooni tagastamisega 1089 päeva, millest tulenevalt kuulub nimetatud ajavahemiku eest tasumisele viivis summas 544 000 * 1089 * 0,2% = 1 184 832 krooni. Kohtule esitatud laenulepinguga on tõendatud, et kostja I on teadlik kohustusest tasuda hagejale viivist 0,2% päevas tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hagi on esitatud enne nõude aegumistähtaja saabumist, seega ei saanud kostjal I tekkida arusaamist, et hageja on loobunud oma võla ning tekkinud viivise kostjalt I sissenõudmisest. Hageja ei nõua kostjalt I viivist põhinõuet ületavas osas, mistõttu on hageja viivisenõudeks kostja I vastu 544 000 krooni ehk 34 767,94 eurot. Seega on hageja nõue põhjendatud ning hagi tuleb rahuldada. Kostjalt 1 tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 34 767,94 eurot ja viivis summas 34 767,94 eurot. Hageja taotleb jagada poolteühisvarana xxxxxxxxx xxxxxxx xxxxxxxx xx kinnistu. Enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 kohaselt on kinnistu kostjate ühisomandis ja seega kostjate ühisvara. Nimetatud kinnistu ei olnud kostja II omandis enne abiellumist, samuti ei ole kostja II omandanud nimetatud kinnistut abielu kestel kinke või pärimise teel. Kostjad on kinnistu omandamist ühisvara hulka kinnitanud 02.08.2005 sõlmitud xxxxxxxxxxxx xx kinnistu müügi- ja ühishüpoteegiseadmise lepingus, mille p 2.2.
4. avaldab 3 Tsiviilasi nr 2-11-24794 kostja II, et tema on perekonnaseisult abielus ning omandab vaidlusaluse kinnistu abikaasade ühisvara hulka. Lepingu p 2.
5. kohalt avaldab kostja I, et annab oma abikaasale nõusoleku abikaasade ühisvara hulka omandatava kinnistu koormamiseks ühishüpoteegiga lepingus kokkulepitud tingimustel. Kohus leiab, et kostja II avaldus kinnistu omandamise kohta ühisvara hulka ja kostja I poolt nõusoleku andmine ühisvara hulka omandatava kinnistu koormamiseks ühishüpoteegiga ei tekita ühisomandit, vaid kinnitab vara omandamist tulenevalt PKS § 14 lg 1, mille kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Kostjate väide, et pooled ei palunud kinnitust kinnistu omandamise kohta ühisvara hulka kinnistu ostumüügi lepingusse märkida ja see ei vastanud poolte tahtele, on ainetu, sest kostjad on nimetatud lepingule alla kirjutanud ja seega nõus lepingus märgituga. Kui abikaasad soovisid, et abielu ajal omandatud kinnistu kuuluks ühe abikaasa lahusvara hulka, said nad PKS § 9 lg 1 p 2 järgi leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on ühe abikaasa lahusvara või sõlmida PKS § 16 järgi ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu ühe abikaasa ainuomandisse. Kostjatel oli pärast kinnistu omandamist võimalik viia varasuhted vastavusse kostjate poolt käesolevas tsiviilasjas väidetuga, et kinnistu on kostja II lahusvara, mida kostjad ei ole teinud. Lähtudes eeltoodust loeb kohus Rannakalda tee 15 kinnistu kostjate ühisvaraks. Kohus leiab, et ühisvara jagamise nõude esitamise ajal kehtiva PKS § 37 lg 3 kohaselt tuleb xxxxxxxxxx xxxx xxx kinnistu jagada kostjate vahel võrdsetes osades. Kostjad ei saa kokku leppida seaduses sätestatud ühisvara jagamise põhimõtetest erinevalt, v.a juhul kui ühisvara erinev osalus on tõendatud. Vastasel juhul võib kostjatevaheline kokkulepe muuta võlgniku varatuks ja sellega kaoks hagejal reaalne võimalus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ühisvara arvelt. Kinnistu omandamise ajal kehtinud PKS kohaselt on kinnistu poolte ühisvara. Käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist, et kostja II vanemad oleks läbi kinkelepingu finantseerinud kinnistu ostmist määral, et selle tulemusena peaks nimetatud kinnistu jagama kostja II ainuomandisse. Kinnistu ostu-müügilepingus märgitud ostuhind oli 2 400 000 krooni, tõendatud on kostjale II raha kinkimine summas 800 000 krooni, mis ilmselgelt ei võimaldanud nimetatud kinnistut omandada. Samuti leiab kohus, et kinkena saadud raha eest omandatud vara ei oleks käsitletav lahusvarana, kuna nimetatud raha konkreetset kasutamist ei ole võimalik üheselt tõendada. Kinnistu on kostjate elukohaks, seega ei ole usutav väide, et nimetatud kinnistu omandamisel ja majandamisel ühe abikaasa, J Ki panus puudub. Seetõttu on kohus seisukohal, et J Ki ja TKi ühisvara jagamisel tuleb lähtuda PKS § 37 lg 3 toodud põhimõttest ja võtta aluseks abikaasade osade võrdsus ühisvaras. Kohus asub seisukohale, et hageja taotlus määrata käesolevas otsuses kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord tuleb jätta rahuldamata. Kinnistu on kostjate elukoht. Kohus leiab, et kohtuotsuse, millega rahuldatakse hageja rahaline nõue, täitmiseks kostjate kodu müük ilma kohtuotsuse vabatahtlikku täitmist võimaldamata koormab kostjaid ilmselt rohkem kui on vajalik hageja õiguste kaitseks. Kohus leiab, et rakendatud hagi tagamise abinõu Rannakalda tee 15 kinnistule seatud keelumärke näol tuleb jätta otsuse täitmise tagamiseks kehtima. Apellatsioonkaebused Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistamist viiviste väljamõistmise osas. Viiviste väljanõudmine kostjalt I oli hea usu vastane, kuna hageja ei nõudnud kordagi kostjalt I viiviseid. Lisaks ei esitanud hageja tõendeid, mis tõendaksid temal olevat viiviste nõuet. Oma hinnangut kostja I väidetele viiviste väljanõudmise põhjendamatuse kohta kohus andnud ei ole. 4 Tsiviilasi nr 2-11-24794 Kostja II palub tühistada Harju Maakohtu 20.03.2012 otsus osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega jätta K O hagi ühisvara jagamiseks rahuldamata. Kostja II leiab, et vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud olulises mahus asjaolud tuvastamata ja tõendid hindamata. Maakohus on kostja II poolt esitatud tõendeid hinnanud ebaõigesti ja tõenditest valesti aru saanud. Kostja II palus ka poolte võrdusest kõrvale kalduda. Kehtiv kohtupraktika on lugenud õigeks poolte võrdsusest kõrvalekaldumist, kui ühe abikaasa panus puudub või vara on soetatud lahusvara arvelt. Maakohus oma lahendis ei puudutanud kostja II taotlust ühisvara jagamisel poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Samuti ei motiveerinud kohus kostjate seisukohti, milles nad võtsid omaks, et kinnistu ei kuulu kostjate ühisvara hulka ja J K pole andnud oma panust ühisvara hulka. Kostjate omaksvõtt ning kõik kohtule esitatud tõendid näitavad, et kinnistu on soetatud kostja II kinkena ja lahusvara arvelt saadu eest. Vaatamata sellele pidas maakohus ühisvara kuuluvuse tõendamisel olulisemaks lepingut, millega kostjad deklaratiivselt kinnitavad, et kinnistu kuulub nende ühisvara hulka, pööramata tähelepanu, et kinnistu müügileping ei ole abieluvaraleping või kohtulahend, millega saaks muuta abielu kestel soetatud vara kuuluvust. Maakohus on leidnud, et kehtiva PKS § 210 alusel tuleb vaidluses kohaldada kuni 01.07.2010 kehtinud PKS sätteid, samal ajal kui PKS § 33 alusel tuleb välja selgitada, milline on kostjate osa ühisvaras. Samuti, et kehtiva PKS § 27 lg 6 alusel loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasade lahusvara hulka ning PKS § 27 lg 4 kohaselt abieluvaralepinguga võib tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid. Maakohtu motiveeriv osa on eksitav ja muudab otsuse ebaselgeks. Kostja II on maakohtu menetluses leidnud, et kohaldada tuleb kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadust ja viidanud nimetatud seaduse §-le 19 mis võimaldas kohtul abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale kalduda, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt. Maakohus on nimetatud normi ja hageja seisukohad jätnud üldse tähelepanuta. Hageja palub jätta kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata ning panna menetluskulud kostjate enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega võlgnevuse ja viivise osas, samuti ühisvara koosseisu osas, järgib neid täies ulatuses ning ei pea

§ 654

lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole andnud hinnangut kostja I väitele, et hageja viiviste nõue on tõendamata ja hea usu vastane. Viivise nõue on arvestuslik ja seda ei pea tõendama. Maakohus leidis, et hagi on esitatud enne nõude aegumistähtaja saabumist, seega ei saanud kostjal I tekkida arusaamist, et hageja on loobunud oma võla ning tekkinud viivise kostjalt I sissenõudmisest. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab 5 Tsiviilasi nr 2-11-24794 seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. (vt ka RK lahend 3-2-170-09). Selliseid erandlikke asjaolusid ei ole kostja I esile toonud ja maakohus rahuldas põhjendatult hageja nõude kostjalt põhivõla ulatuses viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul saab kohus hetkel kehtiva perekonnaseaduse alusel ühisvara jagades arvestada enne 01.07.2009 tekkinud asjaoluga, et ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Enne 01.07.2009 tekkinud asjaolule või toimingule kohaldatakse vana PKS (kehtiv PKS § 210 lg 2). Seega saab abikaasade ühisvara jagamisel kalduda PKS § 19 lg 2 p 3 alusel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale, kui on tõendatud, et kinnistu omandati ühe abikaasa lahusvara arvel. Jagada tuleb ühisvara seoses hagi esitamisega 26.05.2011 kehtiva PKS alusel. T.Ki hagile esitatud vastuse kohaselt (I kd, tl 80): - oli kinnistu ostuhind oli 2,4 milj kr; - sellest 800 000 kr tasuti lepingu sõlmimise päeval notari deposiitkontolt osaliselt tema vanematelt A. ja M. Plt saadud rahaga; - 1 600 000 kr Krediitpangalt saadud laenuga; - 200 000 kr tasus kostja II oma emalt M.Plt 11.01.2006 kingituseks saadud rahast; - 1 323 373.75 kr maksis kostja II 29.11.2007 Krediidipangale oma vanematelt kinkelepingu alusel saadud kinnistu müügist laekunud raha arvelt. Tõend, millest nähtub, et T.Ki ema kandis 200 000 kr kostja II kontole (I kd, tl 87), et kostja II müüs endale kuulunud kinnistu (I kd, tl 83-86) ja kandis pangale üle raha selle kinnistu müügist saadu arvel (I kd, tl 82), ei tõenda kinkelepingut. A.P poolt 01.07.2005 koostatud tahteavaldus 800 000 kr kinkimise kohta kostjale II maja ostuks xxxxxxxxx (tl 130) ei ole usaldusväärne tõend kinkelepingu sõlmimise kohta. Nimetatud tõend on vastuolus kostja II poolt esitatud väitega, et 800 000 kr kinnistu hinnast tasuti lepingu sõlmimise päeval notari deposiitkontolt osaliselt tema vanematelt A. ja M. Plt saadud rahaga. Notariaalse lepinguga (I kd, tl 83-86) on tõendatud, et T.K müüs 27.11.2007 maatulundusmaa Harjumaal, xxxxxx xxxxxx xxxxxxxxx xxx 3.5 milj krooni eest Allika Saunad OÜ-le. Tõendamata on kostja II väide, et tegemist oli T.Ki vanemate poolt kostjale II kingitud kinnistuga. T.Ki konto väljavõte, millest nähtub 3 200 000 kr laekumine OÜ-lt Allika Saunad märkega „ostuhinna tasumine xxxxxxxxxxxxx xxxxx xxx, Harjumaa“ ja pangale tehtud makse summas 1 323 373.75 kr ei tõenda, et abikaasadel oli kokkulepe xxxxxxxxxxx xxx xx kinnistu omandamiseks kostja II lahusvarana või et nimetatud kinnistu omandati selleks otstarbeks kingitud lahusvara arvelt. Kostja II konto väljavõttelt (I kd, tl 87) nähtuv ülekanne M Plt selgitusega „ülekanne“ ei tõenda kostjale II tehtud kinget. Asja lahendamise seisukohalt ei oma tähendust, kes täitis kinnistu ostmiseks võetud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Maakohus leidis põhjendatult, et üksnes asjaolu, et raha on kingitud, ei muudaks abielu ajal selle eest ostetud vara poolte ühisvaraks ega lubaks kõrvale kalduda poolte võrdsuse põhimõttest ühisvara jagamisel. Seetõttu ei oma tähendust, kas kostja I panustas kinnisasja omandamisse. Kostja II vastusest ja apellatsioonkaebusest on võimalik aru saada, et kostja II peab silmas abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumisel ühisvara omandamist lahusvara arvel ilma kostja I panuseta (varemkehtinud PKS § 19 lg 2 p 3). Kui kostja II peab silmas asjaolu, et kostja I ei osalenud ühisvara omandamisel oma sissetuleku või tööga ilma mõjuva põhjuseta, on see teine alus poolte võrdsusest kõrvalekaldumisel (varemkehtinud PKS § 19 lg 2 p 2). Selle aluse kohaldamise eelduseks oleks olnud asjaolude väljatoomine, mis põhistaksid mõjuva põhjuse puudumist. Selliseid asjaolusid ei ole kostja II esile toonud ja kohus ei pidanud 6 Tsiviilasi nr 2-11-24794 seega ka kostja I panuse puudumist hindama. Maakohus leidis õigesti, et tõendamata jäi kostja II väide, mille kohaselt finantseerisid tema vanemad läbi kinkelepingu kinnistu ostmist määral, et see tuleks jätta kostja II ainuomandisse. Seega puudus alus kõrvale kalduda ühisvara jagamisel võrdsuse põhimõttest (PkS § 19 lg 2 p 1). Maakohus jättis põhjendatult arvestamata kostjate väidetega, et tegemist on kostja II lahusvaraga. Tegemist pole poole faktilise asjaolu kohta esitatud väite omaksvõtuga

§ 231lg 2 I lause mõttes, sest hageja ei ole hagiavalduses nimetatut väitnud.

Omaksvõtt on eelnimetatud sättest tulenevalt võimalik vaid vastaspoole suhtes. Maakohus on märkinud otsuses valesti hagihinna.

§ 126

lg 2 kohaselt on ühisvara jagamise hind 1/10 hageja ainuomandisse või kaasomandisse taotletava vara väärtusest. Eeldatakse, et ühisvara jagamise hind on 1/10 poolest ühisvara väärtusest, mille jagamist taotletakse. Kaasomandi lõpetamise ja asja jagamise ning ühisvara jagamise hagi hinda ei loeta suuremaks kui 15 975 eurot. Asjaolude kohaselt oli käesolevas menetluses ühisomandina jagatava kinnisasja hind 2.4 milj krooni, millest 1/10 on 240 000 kr ehk 15 338.80 eurot. Seega on hagihinnaks ühisvara jagamise osas 15 338.80 eurot ja see tuleb liita rahalise nõude suurusega 34 767.94 eurot. Kokku on hagihind 50 106.74 eurot. Nimetatult summalt on riigilõiv 4 154.25 eurot. Hageja tasus riigilõivu 28.76 eur (I kd, tl 32) + 3 515.14 eur (I kd, tl 44). Riigilõivu on vähem makstud 610.35 eurot ja nimetatud summa kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele riigituludesse (

§ 179lg 1).

Ringkonnakohus peab põhjendatuks nõuda riigilõiv riigituludesse otsusega. Sellisel juhul puudub vajadus otsuse jõustumise jälgimiseks ja hilisema määruse tegemiseks. Apellatsioonimenetlustes sai kostja menetlusabi riigilõivu tasumiseks 3 515.14 euro ulatuses (Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2012 määrus). Nimetatud summa kuulub väljamõistmisele kostjalt riigituludesse

§ 179lg 1 ja § 190 lg 3 alusel.

Apellatsioonkaebuse esitamisel on apellatsioonkaebuse hind tulenevalt apellatsioonkaebuse ulatusest T.Ki osas 15 338.80 eurot ja J Ki osas 34 767.94 eurot. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisest tulenevalt jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavates osades täies ulatuses kostjate kanda (

§ 171lg 1).

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 7