← Eesti

3-06-618/61

Obsah (4)§ 5§ 12§ 9§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-06-6

) § 7 lg 1 alusel Kaluri 11 tagastamata jäetud maa K.-E. Rle ja E. Ce kompenseerimise menetlust. 14.02.2006 korraldusega nr 132 kinnitati Kaluri 11, Haapsalu õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt (p 1) ning määrati E. Ce ja K.-E. Rle tagastamata jäetud 839 m2 maa eest kompensatsiooni E. Ce 7 970 kr ja K.-E. Rle 7 971 kr (p 2). Tallinna Halduskohtule 27.03.2006 esitatud kaebuses ning 18.04.2006 ja 10.05.2006 kaebuse täpsustustes palus K-E R tühistada Haapsalu Linnavalitsuse korraldused nr 884, 63, 64 ja 132 osas, milles need käsitlevad E. Ce maa tagastamist ja kompenseerimist. Kaebaja väited on kokkuvõtvalt järgmised: E. C pole mingit õigust poolele Kaluri 11 majale, maale ja kompensatsioonile. L. K suri 1935 ja pärandas Kaluri 11 (Aleksandri 11) maja tütardele M. Kele ja A. Lile. M. K elas abikaasa juures Kaluri 1, ta ei võtnud L. Ki pärandit vastu ja loovutas oma osa A. Lile. Viimane elas Kaluri 11 majas koos tütre S. Liga (hiljem R) ning hooldas maja ja tasus kõik maksud, sh ka 1942 ja 1943 kinnisvaramaksud. Alates 1958 kuulus Kaluri 11 maja S. Rle, sellest ajast on majas tehtud ulatuslikke ümberehitusi ja parendusi ning maja taastamisväärtus on selle tegelikust väärtusest kordades kõrgem. Tõendamata on, et E. C oleks nõuetekohaselt M. Ke pärandi vastu võtnud; seega ei ole E. C pärinud ½ majast ega maa tagastamise nõudeõigusest. Igal juhul on ½ osas maa tagastamine E. Ce õigusvastane, sest M. Kel oli kaks last. Seega pole teada, kui suur on tegelikult E. Ce kuuluv mõtteline osa Kaluri 11 majast. Kõnealune maja asus obrokimaal, mille täieliku valdamise ja kasutamise õigus oli üksnes A. Lil. S. R esitas avalduse kogu kruntrendimaa Kaluri 11 enda omandisse saamiseks vastavalt endise kruntrendimaa omandisse andmise ja kompenseerimise seadusele (ObrokS). E. C pole sellist avaldust esitanud. Lääne maakonnakomisjoni 30.04.1996 otsus on õigusvastane ning komisjon oleks pidanud ise selle muutma. 27.02.2007 määrusega peatas halduskohus asja menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-00-9 (mille vaidluse esemeks oli Kaluri 11 kinnistul asuvate ehitiste omandiõiguse küsimus) tehtava lahendi jõustumiseni. 24.10.2011 määrusega uuendas halduskohus asja menetluse asja peatamise aluseks olnud asjaolu äralangemise tõttu. Haapsalu Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vaidlusaluste korralduste andmisel on lähtutud ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 30.04.1996 otsusest nr 123, mis on jõusolev haldusakt. E. Ce poolt M. Ke järelt vara pärimist tõendab pärimisõiguse tunnistus. S. R avaldus obrokimaa omandisse andmise kohta on vara tagastamise toimikus olemas ja sellega on arvestatud. ObrokS 2

(7)3-06-618 § 4 kohaselt toimub obrokimaa omandisse andmine sisuliselt maa tagastamise menetluse kaudu. Tsiviilasjas nr 2-00-9 tuvastati, et E. C on Kaluri 11 maja kaasomanik. E. C peab kaebust põhjendamatuks. Tema poolt M. Ke pärandi vastuvõtmine on tõendatud Riigikohtu otsustega tsiviilasjades nr 3-2-1-12-03 ja nr 3-2-1-76-
  1. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus 01.02.2011 asjas nr 2-00-9 tehtud otsuses tuvastanud, et E. C on Kaluri 11 hoone kaasomanik. Tallinna Halduskohus jättis 03.04.2012 otsusega kaebuse rahuldamata. Maa osaline tagastamine ja kompenseerimine E. Ce ei riku kaebaja õigusi. Sõltumata sellest, kas Kaluri 11 oli obrokimaa või kas E. Ce kõrval on M. Ke järelt pärinud ka muud isikud, ei oleks kaebajal olnud õigust enamale kui ½ õigusvastaselt võõrandatud maast. Vabariigi Valitsuse 05.021993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (määrus nr 36) p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus kolmest osast: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine, 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Tulenevalt määruse nr 36 p-dest 14-20 tegelesid vara tagastamise ettevalmistava menetlusega ÕVVTK maakonna- ja linnakomisjonid ning p-st 49 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 30.04.1996 otsusega nr 123 tehti mh kindlaks, et Kaluri 11 maa õigusvastaselt võõrandamise ajal olid selle omanikud L. K, M. L (hilisema nimega K) ja A. L (L). Sama otsusega nr 123 tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks võrdsetes ½ mõttelistes osades E. K (M. Le poeg) ja S. R (A. Li tütar). Kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei saa hakata uuesti tuvastama õigustatud subjektide ringi ega ole pädev subjektiotsust muutma või tühistama (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-32-97). Halduskohtule 08.02.2007 esitatud avaldusest nähtub, et kaebaja oli juba siis seisukohal, et maakonnakomisjoni otsus nr 123 on ebaõige ja rikub tema õigusi, kuid kaebust ta selle otsuse peale ei esitanud. Maakonnakomisjoni otsus nr 123 on kehtiv, selle vaidlustamise tähtaeg on möödunud ning on ilmne, et kaebajal ei saa olla mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebajal on kogu kohtumenetluse vältel olnud advokaadist esindaja. Asjaolule, et maakonnakomisjoni otsust pole vaidlustatud, viitas vastustaja 05.06.2006 kaebusele esitatud vastuväites ja seda küsimust arutati halduskohtu 31.08.2006 ja 09.03.2012 istungitel. Kuna maakonnakomisjoni otsus nr 123 on jõusolev akt, tuli vastustajal Kaluri 11 maa tagastamist ja kompenseerimist käsitlevate korralduste andmisel sellest lähtuda. Vastustaja ongi seda teinud, otsustades kaebajale ja E. Ce maa võrdsetes mõttelistes osades tagastada ja kompenseerida. Vaidlust pole selle üle, et omandisse andmise teel ei ole võimalik õigustatud subjektidele tagastada maad kokku rohkem kui 1054 m
  2. Asjakohatud on kaebaja väited selle kohta, et E. C pole vastu võtnud oma ema pärandit või et M. K pole võtnud vastu pärandit oma ema L. Ki järelt. Samas nähtub asja materjAst, et kaebaja need väited on ka valed. Haapsalu jaoskonna rahukohtuniku 05.02.1925 otsusest päranduse asjas nr 21925 nähtub, et 12.07.1912 surnud A. Ki järelt on pärinud võrdsetes osades tema lesk L. K ja tütred M. L ja A. L. Samuti nähtub Haapsalu jaoskonnakohtuniku 20.05.1936 otsusest pärandiasjas, et 29.03.1935 surnud L. Ki järelt pärisid võrdsetes osades tema tütred M. K ja A. L. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et M. K oleks oma pärandiosast loobunud või selle A. Lile võõrandanud. Mõlemas eelviidatud dokumendis on pärandvarana üles tähendatud Haapsalus Aleksandri 11 (praegu Kaluri 11) asuv kinnisvara koos kõrvaliste ehitistega linna maa peal. Riigivolikogu 23.07.1940 otsusega kogu maa natsionaliseeriti, mistõttu ei saa maa omandi- või obrokiõigust maa õigusvastase võõrandamise ajal tõendada
  3. ja
  4. a andmed kinnisvaramaksude tasumise kohta. Tähenduseta on asjaolu, et M. K elas mitte Kaluri 11, vaid oma abikaasa juures Kaluri
  5. Lõppkokkuvõttes ei oma tähtsust ka see, kas Kaluri 11 maa näol oli tegemist kruntrendimaaga (obrokimaa) või mitte. Asjaolu, et S. R esitas 27.12.1993 avalduse Kaluri 11 obrokimaa omandisse 3
(7)3-06-618 saamiseks ja E. C avaldust ei esitanud, ei tekita kaebajale õigust nõuda kogu Kaluri 11 maa talle tagastamist.

§ 5

lg-s 3 sätestatakse, et endise kruntrendimaa (obrokimaa) tagastamise ja kompenseerimise küsimused reguleeritakse eraldi seadusega. ObrokS § 2 lg 1 kohaselt käsitatakse endise kruntrendimaa õigusena Balti Eraseaduse (BES) §-des 1324-1334 sätestatud asjaõigust. ObrokS § 2 lg 2 järgi käsitatakse endise kruntrendimaa pidajana isikut, kellele kuulus kruntrendimaa õigus 1940. a 16. juunil või kes oli omandanud selle õiguse BES-s sätestatud korras pärast 16.06.1940. ObrokS § 4 lg 1 kohaselt toimus selle seaduse õigustatud subjektide kindlaksmääramine ning maa omandiks andmine ja ORAS II osas ja

II osas ning nendest seadustest tulenevates muudes õigusaktides sätestatud korras ja tingimustel, kuivõrd ObrokS ei sätesta teisiti. ORAS ja

viidatud osade normid puudutavad maa tagastamist ja kompenseerimist maareformi käigus. Seega sisuliselt toimus endise kruntrendimaa omandisse andmine samadel alustel nagu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine. ObrokS § 5 lg-s 1 on sätestatud, et avaldused käesoleva seaduse alusel maa omandisse andmiseks või kompenseerimiseks tuleb esitada maa asukohajärgsele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linna- või maakonnakomisjonile kahe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumise päevast arvates, kui need juba varem pole esitatud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui enne ObrokS vastuvõtmist esitatud kruntrendimaa tagastamise ja kompenseerimise avaldused on juba õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalike komisjonide poolt läbi vaadatud ja rahuldamata jäetud, tuleb need uuesti läbi vaadata ja lahendada ObrokS sätete kohaselt. Viidatud sätetest tuleneb üheselt, et endise kruntrendimaa omandisse saamiseks ei pidanud uut avaldust esitama need isikud, kes olid enne ObrokS jõustumist esitanud avalduse selle maa tagastamiseks ning komisjonil tuli uuesti läbi vaadata need avaldused, mis olid jäetud rahuldamata põhjusel, et tegemist oli obrokimaaga, ja seda ilma, et puudutatud isikud oleks pidanud uue avalduse esitama. Eeltoodu alusel tuleb E. Ce maa tagastamise avaldust käsitada ObrokS § 5 kohase avaldusena. Põhjendatud pole ka kaebaja väide, et väidetava kruntrendimaa pidajaks oli üksnes A. L. Kuna kruntrendiõigus on pärandatav samamoodi nagu pärandajale omandiõiguse alusel kuuluv kinnisasi (BES §-d 1324 ja 1326), siis ei ole maareformi kontekstis oluline, kas tegemist oli A. Kile ja edaspidi tema pärijatele kuuluva või kruntrendiõiguse alusel nende kasutuses oleva maaga. BESst ei tulene, et kruntrendiõigust kui asjaõigust ei oleks võimalik pärida mitmel isikul või et pärija, kes kruntrendimaad pärast pärandi vastuvõtmist reaalselt ei kasutanud, oleks selle asjaõiguse kaotanud. Kohtu seisukohta, et vaidlustatud korraldused kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku, kinnitab Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 2-00-9, mille resolutsioonis on tuvastatud, et E. C võttis M. Kest jäänud pärandvara vastu selle valitsemisele asumisega, millega muutus Haapsalus Kaluri 11 elamu kaasomanikuks K.-E. R kõrval, kellele kuulub ½ nimetatud elamust. Kuna jõustunud otsuse resolutsioonis on sõnaselgelt tuvastatud, et K.-E. Rle kuulub elamust ½ mõtteline osa, siis käesoleva vaidluse kontekstis ei ole asjakohane kaebaja väide, et tsiviilkohtu otsusega pole kindlaks määratud E. Ce kaasomandi suurus.

§ 12

lg-s 1 sätestatakse, et kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast ei ole võrdsed, tagastatakse neile linna piires asuv krunt või õiguspärases kasutuses olev maa /…/

§ 9

  1. lõikes sätestatud ulatuses kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Seega isegi kui M. Ke järelt pärisid lisaks E. Ce ka muud isikud, ei muuda see tõdemust, et kaebaja kaasomandiosa on ½. Vaidlust ei ole selles, et ainsana on M. Ke võimalikest pärijatest maa tagastamise taotluse esitanud E. C. Puuduvad ka mistahes tõendid selle kohta, et M. Ke tagant oleks pärinud kaebaja või S. R. E. C ei pidanud esitama maa tagastamise nõudeõiguse pärimist kinnitavat dokumenti, nagu kaebaja ekslikult leiab, sest E. C mitte ei pärinud maa tagastamise nõudeõiguse, vaid tema nõudeõigus tulenes ORAS § 8 lg-st
  2. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4

(7)3-06-618 K-E R apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja õigusi rikutakse igal juhul, kui otsustatakse tagastada/kompenseerida maa enne, kui on selge, kellele täpselt ja kui suurtes osades tagastataval maal asuv ehitis kuulub. Vale on halduskohtu seisukoht, et maa tagastamise käigus poleks kaebajal õigust enamale kui ½ Kaluri 11 maast. E. Ce pärandiosa M. Ke pärandvarast on mitte ½, vaid 1/3 ja vastav pärimismenetlus on praegu pooleli. Kui osa hoonest kuulub teistele M. Ke pärijatele, ei saa nende osa määrata automaatselt E. Ce. Kui E. Ce ei kuulu ½ Kaluri 11 ehitisest, ei saa talle ka maad ½ osas tagastada/kompenseerida.

§ 7lg-te 1 ja 3 alusel oleks kaebajal võimalik M.

Ke teiste pärijatega kokkulepe saavutada neilt nende osa Kaluri 11 ehitises omandamiseks ja selle võrra rohkem maad enda omandisse saada. Kuna alles kohtuotsusest loeb välja, et kaebuse eesmärgi saavutamiseks oleks vajalik ka subjekti otsuse vaidlustamine, siis täiendab apellant kaebuse nõuet ning vaidlustab ka ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 30.04.1996 otsuse nr 123, sest sellega on õigustatud subjektid määratletud valesti. Sisuliselt kaebaja vaidlustas maakonnakomisjoni otsust, kuid kohus jättis selle tähelepanuta ega selgitanud, et komisjoni otsuse vaidlustamiseks tuleb eraldi nõue esitada. Samas on vale halduskohtu seisukoht, et vastustaja oli kohustatud viidatud subjektiotsusest lähtuma. Lääne maakonnakomisjoni otsus käsitleb õigusvastaselt võõrandatud maad. Kaebaja on algusest peale väitnud, et Kaluri 11 puhul oli tegemist obrokimaaga, mida pole kunagi võõrandatud. Seetõttu ei saa maakonnakomisjoni otsust kõnealuse obrokimaa omandisse andmise küsimuse lahendamisel arvesse võtta. Kuna puudub õigusvastase võõrandamise objekt, on ka vaidlusalused korraldused juriidiliselt valed. Rakendama oleks pidanud ObrokS. S. R on ainukesena esitanud kruntrendimaa omandisse andmise avalduse. Vaid A. L oli obrokimaapidaja, mida tõendavad maa eest tasumise dokumendid. Ka

  1. a määrati maamaks ainult A. Lile. Vale on kohtu seisukoht, et
  2. ja
  3. a maamaksu tasumise dokumentidega ei saa maa kasutajat tõendada. Vastustaja ega E. C pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et nemad maad kasutasid.
  4. a oli üldine natsionaliseerimine, kõnealune maa oli aga linnamaa. ObrokS sätestas samuti, et kasutusõigus võis olla omandatud ka pärast
  5. Vale on ka kohtu väide, et kuna
  6. a pärimisasjas oli hoonel kolm pärijat, siis olid nad 1940 kõik obrokimaapidajad. Haapsalu Linnavalitsus palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus käsitles kõiki asja lahendamisel tähendust omavaid asjaolusid ning apellatsioonkaebusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi kohus ebaõigesti kohaldas või millist tõendit ebaõigesti hindas või millist menetlusnormi rikkus. Kaebaja pole maakonnakomisjoni otsuse peale kohtule kaebust esitanud ning arusaamatuks jääb apellatsioonkaebuse teksti sees esitatud taotlus maakonnakomisjoni otsuse vaidlustamise kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus leidis, et vaidluse esemeks olevad Haapsalu Linnavalitsuse korraldused õigusvastaselt võõrandatud maa Kaluri 11, Haapsalus kolmandale isikule E. Ce ½ mõttelises osas tagastamise ja kompenseerimise kohta on õiguspärased ega riku kaebaja õigusi. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu seisukohaga ja otsuse põhjendustega ega korda neid. HKMS § 182 lg 3 sätestab, et apellatsioonkaebuses ei saa esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 30.04.1996 otsus nr 123 ei olnud käesoleva vaidluse esemeks, mistõttu jätab ringkonnakohus viidatud sätte alusel tähelepanuta apellatsioonkaebuse väite, et apellant peab vajalikuks antud menetluses vaidlustada ka 30.04.1996 ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsus nr 123, kuna subjektid on selgelt valesti määratletud, puudub ka maa 5

(7)3-06-618 tagastamise subjekt, kuna tegemist polnud maa omandi võõrandamisega, kuna tegemist oli obrokimaaga. Õigusaktidest ning kohtupraktikast tuleneb, et halduskohtumenetluses kehtivast uurimisprintsiibist lähtuvalt tuleb kohtul olla aktiivne oluliste asjaolude kohta tõe väljaselgitamisel ning kohus peab abistama kaebajat asjakohasemate ja tulemuslikemate taotluste esitamisel olenemata sellest, kas kaebajat esindab kohtumenetluses advokaat või mitte. Käesoleval juhul ei ole halduskohus selgitamiskohustust rikkunud ning kaebaja teistsugune väide on põhjendamatu ja pahatahtlik. Vaidlusalused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele ja kompenseerimisele suunatud korraldused on antud detsembris 2005 ning jaanuaris ja veebruaris 2006, kaebus nende tühistamiseks on halduskohtule esitatud 27.03.2006 ning kaebaja väitel rikub tema õigusi Kaluri 11 maa osaline tagastamine E. Ce, kellel selle maaga mingit pistmist polevat. Lääne maakonnakomisjon tegi oma otsuse Kaluri 11 Haapsalus asuva õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu, endiste omanike ja õigustatud subjektide kohta aprillis 1996, so peaaegu 10 aastat enne käesoleva kohtuvaidluse algatamist. HKMS § 7 lg 1 sätestas maakonnakomisjoni otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis, et kaebus kohtule tuleb esitada seaduses sätestatud tähtajal, kui seaduses sellist tähtaega sätestatud pole, siis ühe kuu jooksul arvates päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Oma õiguste võimalikust rikkumisest saab isik ilmselt teada teda puudutava haldusakti kättesaamisel. Lääne maakonnakomisjoni 30.04.1996 otsuses nr 123 on kirjas, et selle peale saab kaevata Lääne Maavalitsusele 10 päeva jooksul otsuse saamise päevast. Ringkonnakohtule pole teada, millal kaebaja maakonnakomisjoni otsuse kätte sai, kuid ilmselgelt mitte hiljem kui augustis 1996, mil talle väljastati pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt on S. R pärandvaraks ½ mõttelist osa nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud krundile Kaluri 11 Haapsalus vastavalt ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 30.04.1996 otsusele nr 123. Seega möödus maakonnakomisjoni otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg hiljemalt septembris 1996 ning aastal 2006 ei saanud kohus soovitada kaebajale esitada kaebus maakonnakomisjoni otsuse peale, mille vaidlustamise tähtaeg oli juba kümme aastat tagasi möödunud, ning linnavalitsuse korralduste peale esitatud kaebusest, selle täiendusest/täpsustusest ega muudest asja materjAst ei nähtunud ühtegi objektiivset asjaolu, mis kaebajal subjektiotsuse tähtaegset vaidlustamist oleks takistanud ja kaebetähtaja ennistamist võimaldanud. Kaebetähtaja ületamisega esitatud kaebust saab kohus menetleda vaid kaebetähtaja ennistamise korral. Kohus pole maakonnakomisjoni otsuse vaidlustamise tähtaega ennistanud ning kaebaja pole kohtule sellekohast taotluski esitanud, mistõttu on alusetu apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja on maakonnakomisjoni otsuse sisuliselt vaidlustanud, kuid kohus on selle tähelepanuta jätnud. Et kaebaja tegelikult ei soovinudki maakonnakomisjoni otsust vaidlustada, kinnitab apellatsioonkaebuses väidetu: „Kuigi tegelikult apellant leiab, et on vale halduskohtu seisukoht, et antud subjekti otsusest oleks tulnud vastustajal lähtuda, kuna subjekti otsus on tehtud hoopis teise menetluse jaoks – õigusvastaselt võõrandatud maa jaoks – mida tegelikult ei olnudki - maad ei võõrandatud. Tegelikult antud subjekti otsust ei saa seetõttu üldse obrokimaa tagastamise aluseks kasutada, nagu vastustaja on teinud, kuna tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud maaga, mille kohta subjekti otsus on tehtud“. Ekslik on kaebaja arusaam, et vastustaja ei pidanud kõnealusest maakonnakomisjoni otsusest lähtuma. Vara tagastamise toimikus on mh 31.01.1959 S. Lile (Rle) väljastatud pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt päris ta A. Li järelt ½ Kaluri 11, Haapsalu asuvast majavaldusest; samuti novembris 1951 Inventariseerimise Büroo koostatud teateleht, mille kohaselt Kaluri 11 majavaldus kuulub võrdsetes mõttelistes osades M. Kele ja A. Lile. Seega Kaluri 11 krundil asuvaid ehitisi ei olnud õigusvastaselt võõrandatud. Kaebaja väidab aga ebaõigesti, et ka krunti ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Kruntrent oli BES järgi tähtajatu pärandatav maakasutusõigus koos õigusega omada kinnisasjal hoonet ning obrokimaapidaja ei olnud tema kasutusse antud maa omanik (vt BES § 1324). 23.07.1940 võeti Riigivolikogu poolt vastu „Deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks“, millega maa natsionaliseeriti ja lülitati käibest välja. Praktikas ei pruukinud järgneda maa õigusvastaselt võõrandamisele maa kasutusõiguse äravõt6
(7)3-06-618 mist ning majaomanikud jätkasid nendele kuuluvate ehitiste juurde teenindamiseks vajaliku maa kasutamist. See aga ei tähendanud, et individuaalelamu omanikud olid jätkuvalt ka maa omanikud või obrokimaapidajad. Nõukogude ajal kuulus kogu maa riigile, maa oli eraldatud tsiviilkäibest ja seda anti tasu eest või tasuta kasutamiseks vastavalt sel ajal kehtivatele õigusaktidele. BES kehtis Eestimaa ja Liivimaa kubermangu territooriumil ning Eesti Vabariigi eraõiguse allikana kuni 31.12.1940 ning taaskehtestati Saksa okupatsiooni ajal detsembris 1941. Seega on õige halduskohtu seisukoht, et maa omandiõigust (või ka obrokiõigust) õigusvastase võõrandamise ajal ei saa tõendada 1942. ja 1943. a andmed kinnisvaramaksude kohta, samuti ei saa seda tõendada ENSV aegsete maamaksu tasumist näitavate kviitungitega. Halduskohus on põhjalikult käsitlenud BES, ORAS,

ja ObrokS asjakohaseid sätteid ning selgitanud õigesti, et kruntrendiõiguse saab pärida mitu isikut ning BES-st ei tulene, et pärija, kes pärast pärandi vastuvõtmist kruntrendimaad reaalselt kasutama ei asu, kaotab vastava asjaõiguse. Samuti selgitas kohus õigesti, et sisuliselt toimus endise kruntrendimaa omandisse andmine samadel alustel, nagu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine ning enne ObrokS jõustumist maa tagastamiseks esitatud avaldusi tuli käsitleda Obrok § 5 kohaste avaldustena, maa tagasitaotleja ei pidanud esitama uut avaldust obrokimaa omandisse andmise kohta ning linna- või maakonnakomisjon ei pidanud sellise avalduse esitamise korral seda uuesti menetlema juhul, kui oli sama maa tagastamise avalduse juba rahuldanud. Asjakohatu on apellatsioonkaebuse arutelu selle üle, milliseid maa tagastamise (ObrokS alusel omandisse andmise) ulatust muutvaid kokkuleppeid oleks kaebajal võimalik saavutada M. Ke teiste/uute pärijatega. Ükski asja materjali juurde võetud dokument ei kinnita kaebaja väidet selle kohta, et kolmanda isiku E. Ce osa Kaluri 11 ehitistes on 1/3, nagu apellatsioonkaebuses väidetakse. Halduskohus on ka piisava põhjalikkusega selgitanud, miks sõltumata sellest, mis võib toimuda M. Ke pärijate vahel tänasel päeval, ei saa see mõjutada vaidlusaluste haldusaktide õiguspärasust. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu apelleeritud kohtuotsus muutmata. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja mõlema kohtuastme menetluskulud tema enda kanda (HMS § 108 lg 1). Vastustaja ja kolmas isik pole menetluskulude hüvitamise taotlust ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Silvia Truman Kaire Pikamäe Oliver Kask 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.