KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 3. aprill 2012, Tallinn Haldusasja number 3-06-618 Haldusasi K.-E. R. kaebus Haapsalu L

) jõustumist, samas on see toimikus olemas ja sellega on kogu aeg arvestatud. Vastustaja leiab, et

§ 4

kohaselt toimub obrokimaa omandisse andmine sisuliselt maa tagastamise menetluse kaudu. Samuti märgib vastustaja, et tema hinnangul ei saa kaebaja positsioon käesolevas asjas kuidagi paraneda selle menetluse käigus, sest asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada ringkonnakohtu otsusega 2-00-9, mille resolutsioonis tuvastati, et vähemalt mingis osas on E.C. selle hoone kaasomanik. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

1. E.C. peab kaebust põhjendamatuks. Ta selgitab, et tema poolt M. K. pärandi vastuvõtmine on tuvastatud Riigikohtu otsusega tsiviilasjades nr 3-2-1-12-03 ja 3-2-1-76-03, samas kui asjaolu, et notar Marika Kiiver on
2. märtsil 2009 enda varem välja antud pärimisõiguse tunnistuse tagasi kutsunud, ei tekita ega lõpeta E.C.e pärimisõigust. Kolmas isik viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-00-9, milles kohus tuvastas, et E.C. on Haapsalus Kaluri 11 asuva hoone kaasomanik. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid ning kohtutoimiku juurde nõutud Kaluri 11 maa tagastamise toimikus (edaspidi VTT) sisalduvaid dokumente, leiab, et K.-E. R. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Haapsalu Linnavalitsus on õigustatult vaidlusaluse maa tagastamise otsustamisel lähtunud ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
4. aprilli 1996 otsusest nr 123 ning vaidlusaluse maa osaline tagastamine ja kompenseerimine E.C.ele ei riku kaebaja õigusi, kuivõrd ühelgi juhul ei oleks kaebajal olnud võimalik saada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise käigus rohkem kui ½ vaidlusaluse maa omanikuks, seejuures sõltumata sellest, kas tegemist oli obrokimaaga või kas E.C.e kõrval on M. K. järelt pärinud ka muud isikud.
5. Vabariigi Valitsuse
6. veebruari 1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi VVm 1993/36) punkti 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus kolmest osast: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Sama määruse punktist 49 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise otsustab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks maakonnakomisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Tulenevalt VVm 1993/36 punktidest 14-20 tegelesid vara tagastamise ettevalmistava menetlusega ÕVVTK maakonna- ja linnakomisjonid, kelle 3 pädevuses oli teha otsus vara võõrandamise õigusvastasuse, vara endise omaniku, vara koosseisu, õigustatud subjektide ja neile kuuluva mõttelise osa kohta tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist.
7. Käesoleval juhul on need otsustused tehtud ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
8. aprilli 1996 otsusega nr 123 (tl. 71). Selle otsusega tehti kindlaks, et õigusvastaselt võõrandatud varaks on
9. aastal natsionaliseeritud Haapsalus Kaluri 11 (end. Aleksandri 11) asuv kinnistu nr 295, pindalaga 416 ruutsülda. Samuti tehti kindlaks, et õigusvastase võõrandamise (natsionaliseerimise) ajal olid selle vara omanikeks L. K., M. L. ning A. L. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nimekuju L. on otsuses ekslik ning silmas on peetud sama isikut, keda muudes asja materjalides nimetatud dokumentides nimetatakse nimega A. L. Kuna otsuses ei ole nimetatud omanike mõtteliste osade suurust, tuleb eeldada vara kuulumist neile võrdsetes mõttelistes osades. Sama otsusega tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks võrdsetes ½ suurustes mõttelistes osades E. K. ja S. R.
10. Eeltoodust tulenevalt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektide määramine ÕVVTK kohaliku komisjoni pädevuses ning vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamisel ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium juba haldusasjas nr 3-3-1-32-97 tehtud otsuses. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse otsustamisel peab kohalik omavalitsus küll kontrollima seda, kas esineb maa tagastamist välistavaid asjaolusid, ent ei ta ei saa hakata uuesti tuvastama omandireformi õigustatud subjektide ringi. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsus on senini kehtiv ning kaebaja ei ole seda vaidlustanud.
11. Käesolevaks ajaks on maakonnakomisjoni otsuse vaidlustamine igal juhul välistatud kaebetähtaja möödalaskmise tõttu ning on ilmne, et kaebajal ei saa olla mõjuvaid põhjusi selles osas kaebetähtaja ennistamiseks. Asjaolule, et ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust ei ole vaidlustatud, viitas vastustaja juba
12. juunil 2006 esitatud vastuses (tl. 66) ning subjektiotsuse mittevaidlustamise küsimust on arutatud ka halduskohtu
13. augusti 2006 istungil (tl. 106), samuti
14. märtsi 2012 toimunud kohtuistungil (tl. 245). Kaebaja poolt kohtule
15. veebruaril 2007 esitatud avaldusest (tl. 162) nähtuvalt oli kaebaja juba toona arusaamal, et ÕVVTK maakonnakomisjoni otsus on väär ja rikub tema õigusi ning komisjon oleks pidanud selle ise ära muutma. Vaatamata eeltoodule ei ole kaebaja ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsust vaidlustanud. Arvestades asjaolu, et kaebajal on kogu menetluse vältel olnud advokaadist esindaja ning et maakonnakomisjoni otsuse kehtivuse ja selle mitte vaidlustamise on vastustaja oma seisukohta põhjendades välja toonud juba esimeses protsessidokumendis, samuti pidades silmas seda, et asjas toimunud mõlemal kohtuistungil on see küsimus tõusetunud, ei saa kuidagi väita, et eelnimetatud küsimust ei oleks kohtumenetluses arutatud.
16. Kuivõrd kaebaja ei ole ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsust vaidlustanud, tuleb Haapsalu Linnavalitsuse korralduste, mis puudutavad Kaluri 11 maa tagastamist ja kompenseerimist, õiguspärasuse hindamisel sellest maakonnakomisjoni otsusest lähtuda. Käesoleval juhul on Haapsalu Linnavalitsus seda ka teinud, otsustades kaebajale ning teisena selle maa suhtes õigustatud subjektiks tunnistatud E.C.ele maa võrdsetes ½ suurustes osades tagastada ning kompenseerida samadele isikutele võrdsetes osades selle osa õigusvastaselt võõrandatud maast tagastamisele ei kuulunud. Poolte vahel ei ole iseenesest vaidlust selles, et vaidlusalusest õigusvastaselt võõrandatud maast ei ole tagastada võimalik tagastamise teel õigustatud subjekti(de) omandisse anda rohkem kui 1054 m2 ning ülejäänud osa (839 m2) tuleks kompenseerida. 4
17. Eeltoodu valguses on asjakohatud kaebaja väited selle kohta, et E.C. ei ole vastu võtnud oma ema M. K. pärandit või veelgi enam, et M. K. ei võtnud vastu pärandit oma ema L. K. järelt. Siiski nähtub haldusasja materjalidest, et need kaebaja seisukohad on ka sisuliselt väärad. Haapsalu jaoskonna rahukohtuniku
18. veebruari
19. aasta otsusest päranduse asjas nr 2-1925 (tl. 240, VTT. lk 13) nähtub, et xx xx xxxx surnud A. K. järelt on pärinud võrdsetes osades tema lesk L. K. ning tütred M. L. ja A. L.. Vaidlust pole selles, et M. L. on E.C.e ema, kes hiljem kandis nime M. K. Samuti nähtub Haapsalu jaoskonnakohtuniku
20. mai 1936 otsusest päranduseasjas (tl. 239 pöördel, VTT lk 17), et xx xx xxxx surnud L. K. järelt pärisid võrdsetes osades tema tütred M. K. ja A. L. Mõlemas eelnimetatud dokumendis on pärandvarana üles tähendatud Haapsalus Aleksandri 11 asuv kinnisvara koos kõrvaliste ehitustega linna maa peal. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et pärast L. K. pärandi avanemist oleks M. K. oma pärandiosast loobunud või võõrandanud pärimise teel saadud vara A. L.le. Asjaolu, et M. K. elas ise oma abikaasa juures, mitte aga Kaluri 11 asuvas majas, ei oma omandiõiguse seisukohast mingisugust tähtsust. Eesti territooriumil natsionaliseeriti kogu maa Riigivolikogu
21. juuli
22. aasta otsusega. Seetõttu ei saa maa omandiõigust (või ka obrokiõigust) maa õigusvastase võõrandamise ajal tõendada
23. ja
24. aasta andmed kinnisvaramaksude tasumise kohta (tl. 36).
25. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei ole lõppkokkuvõttes tähtsust sellel, kas Kaluri 11 maa näol oli tegemist kruntrendimaaga või mitte. Asjaolu, et S. R. esitas
26. detsembril 1993 (VTT lk 4) avalduse Kaluri 11 kruntrendimaa omandisse saamiseks ning et E.C. samasisulist avaldust esitanud ei ole, ei tekita kaebajale õigust nõuda kogu Kaluri 11 maa tagastamist. Maareformi seaduse (MRS) § 5 lõikes 3 sätestatakse, et endise kruntrendimaa (obrokimaa) tagastamise ja kompenseerimise küsimused reguleeritakse eraldi seadusega.

§ 2

lg 1 kohaselt käsitatakse endise kruntrendimaaõigusena (obrokimaaõigusena) Balti eraseaduse §-des 1324–1334 sätestatud asjaõigust.

§ 2

lg 2 kohaselt aga käsitatakse endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidajana isikut, kellele kuulus kruntrendimaaõigus (obrokimaaõigus)

1. aasta
2. juunil või kes oli omandanud selle õiguse Balti eraseadusega ettenähtud korras pärast
3. aasta
4. juunit.

§ 4

lg 1 kohaselt toimus selle seaduse õigustatud subjektide kindlaksmääramine ning maa omandiks andmine ja kompenseerimine omandireformi aluste seaduse II osas ja maareformi seaduse II osas ning nendest seadustest tulenevates muudes õigusaktides sätestatud korras ja tingimustel, kuivõrd selles seadus ei sätesta teisiti. Viidatud ORAS ja MRS normid puudutavad maa tagastamist ja kompenseerimist maareformi käigus. Seega sisuliselt toimus endise kruntrendimaa omandisse andmine samadel alustel nagu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine.

§ 5

lõikes 1 on sätestatud, et avaldused käesoleva seaduse alusel maa omandisse andmiseks või kompenseerimiseks tuleb esitada maa asukohajärgsele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linna- või maakonnakomisjonile kahe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumise päevast arvates, kui need juba varem pole esitatud. Sama paragrahvi 2. lõikes sätestatu aga, et kui enne käesoleva seaduse vastuvõtmist esitatud kruntrendimaa (obrokimaa) tagastamise ja kompenseerimise avaldused on juba õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalike komisjonide poolt läbi vaadatud ja rahuldamata jäetud, tuleb need uuesti läbi vaadata ja lahendada käesoleva seaduse sätete kohaselt. Eelviidatud kahest sättest tuleneb kohtu hinnangul üheselt, et endise kruntrendimaa omandisse saamiseks ei pidanud uut avaldust esitama need isikud, kes olid enne

jõustumist esitanud avalduse selle maa tagastamiseks. Üksnes need avaldused, mis olid rahuldamata jäetud (eeskätt põhjusel, et leidis tuvastamist, et vastav maa ei olnud taotleja või tema õiguseellase omandis, vaid tegu oli hoopis kruntrendimaaga), tuli komisjonil uuesti läbi vaadata ning sedagi ilma, et need isikud oleksid pidanud uue avalduse esitama. 5 20. Seega isegi kui Kaluri 11 maa näol oli tegemist endise kruntrendimaaga, oleks selle omandisse andmine pidanud toimuma maa tagastamist reguleerivate sätete alusel ning isikute poolt maavalitsusele esitatud avaldusi maa tagastamiseks tulnuks igal juhul käsitada

§ 5sätestatud avaldustena, mis olid juba varem esitatud.

Niisiis ei ole õige kaebaja väide, et S. R. on endise kruntrendimaa omandisse saamise avalduse esitanud, aga E.C. ei ole. E.C. on esitanud avalduse selle maa tagastamiseks (VTT lk 1) ning uut avaldust ei oleks ta pidanud ta pärast

jõustumist esitama, sõltumata sellest, kas tema maa tagastamise avaldus oli selleks ajaks lahendatud või mitte.

1. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja seisukohta, et väidetava kruntrendimaa pidajaks oli üksnes A. L. Kruntrendiõigus oli Balti eraseaduses (edaspidi BES) sätestatud eriline asjaõigus. BES § 1324 kohaselt oli kruntrendi näol tegemist maaomaniku poolt maa päritavaks ja tähtajatuks kasutamiseks andmisega teisele isikule iga-aastase kruntrenditasu eest. BES §-st 1326 tuleneb samuti, et kruntrendiõigus on päritav. Vaidlust ei ole ilmselt selles, et olgu siis kas omandiõiguse või kruntrendiõiguse alusel kuulus Kaluri 11 kinnisvara A. K.le. Juba eelpoolviidatud pärimisasjades tehtud kohtuotsusest nähtub üheselt, et A. K. järelt pärisid tema vara tema lesk ja kaks tütart, kusjuures tema lese L. K. järelt pärisid võrdsetes osades omakorda tema kaks tütart. Kuivõrd kruntrendiõigus oli pärandatav samamoodi nagu pärandajale omandiõiguse alusel kuuluv kinnisasi, siis ei ole maareformi kontekstis antud juhul üldse oluline, kas tegemist oli omandiõiguse alusel A. K.le ja edaspidi tema pärijatele kuuluva või kruntrendiõiguse alusel nende kasutuses oleva maaga. BES-ist ei tulene, et kruntrendiõigust kui asjaõigust ei oleks võimalik pärida mitmel isikul või et pärija, kes kruntrendimaad reaalselt pärast pärandi vastuvõtmist ei kasutanud, oleks selle asjaõiguse kaotanud.
2. Kohtu seisukohta, et vaidlustatud korraldused kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku, kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 2-00-
4. Selle otsuse resolutiivosas on kohus tuvastanud, et E.C. võttis oma emast M. K. jäänud pärandvara vastu selle valitsemisele asumisega, millega muutus Haapsalus Kaluri 11 elamu kaasomanikuks K.-E. R. kõrval, kellele kuulub nimetatud elamust ½. Kaebaja rõhutas käesolevas asjas toimunud kohtuistungil, et eelviidatud otsuses ei ole kindlaks määratud E.C.e kaasomandiosa suurust Kaluri 11 elamus. See väide ei ole kohtu hinnangul aga käesoleva vaidluse kontekstis asjakohane, kuna sõnaselgelt on ringkonnakohtu otsuse resolutiivosas tuvastatud see, et K.-E. R.le kuulub elamust ½ suurune mõtteline osa. MRS § 12 lõikes 1 sätestatakse, et kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast ei ole võrdsed, tagastatakse neile linna piires asuv krunt või õiguspärases kasutuses olev maa [...] kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Seega isegi teoreetiliselt, kui M. K. järelt pärisid lisaks E.C.ele ka muud isikud, ei muudaks see tõdemust, et K.-E. R. kaasomandiosa suurus on ehitises on ½. Vaidlust ei ole ka selles, et ainsana on M. K. võimalikest pärijatest maa tagastamise avalduse esitanud E.C.. Samas pole mistahes tõendeid selle kohta, et M. K. järelt oleks pärinud K.-E. R. või S. R. Seega isegi juhul kui M. K. vara pärijaid oli rohkem kui E.C., ei annaks see kaebajale võimalust omandada maa tagastamise käigus rohkem kui ½ maast.
5. Asjakohaseks ei saa pidada kaebaja väidet, et E.C. ei ole esitanud maa tagastamise nõudeõiguse pärimist kinnitavat dokumenti. Sellist dokumenti ei pidanudki E.C. esitama, sest ta ei ole maa tagastamise nõudeõigust mitte pärinud, vaid tema nõudeõigus tulenes ORAS § 8 lõikest
6. Nõudeõiguse pärimist kinnitav pärimisõiguse tunnistus oli maareformi käigus vaja esitada neil isikutel, kes pärisid nõudeõiguse ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikult. Käesolevas asjas ei tunnistatud 6 omandireformi õigustatud subjektiks mitte M. K., kes suri ammu enne maa tagastamise avalduste esitamise aega, vaid tema E.C. vastavalt ORAS § 8 lõikele
8. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et K.-E. R. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ega vastustaja poolel kohtumenetluses osalenud kolmas isik ei ole kohtult taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 7