Obsah (8)

§ 231§ 230§ 651§ 654§ 238§ 652§ 190§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2012. a Tartu Tsiviilasja number

§ 231

lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete tõenditega nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks. • • Hageja on esitanud AÕS § 80 alusel nõude vaidlusaluse tervikvara ja väikevahendite väljanõudmiseks kostja valdusest. Hageja on esitanud haldurile taotluse selle vara välistamiseks pankrotivarast PankrS § 123 lg 1 alusel, pankrotihaldur jättis hageja taotluse rahuldamata (tl 6-14). Vindikatsiooninõude eelduseks on hageja omand ning kostja ebaseaduslik valdus antud vara suhtes. AÕS § 90 lg 1 kohaselt eeldatakse vallasasja valdaja omandit, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kohus leidis tervikvara kohta, et nähtuvalt OÜ Goldstern ja Kalju Vaher poolt 11.07.

1. a sõlmitud lepingu sõnastusest on Kalju Vaher sõlminud lepingu eraisikuna (tl 16-19). Lepingus ei ole ühtegi viidet, et hageja on lepingut sõlmides käitunud OÜ Jõesaare (pankrotis) esindajana. Vara ulatus on välja toodud müügilepingu lisas 1 (tl 18-19). Kalju Vaher on OÜ-le Goldstern tasunud müügilepingu alusel enda nimel 14.07.
2. a 100 000 krooni ja 04.05.
3. a 66 465 krooni (tl 20, 21). Kohus leidis, et kostja väited vara kuulumisest pankrotivara hulka ei ole põhjendatud. Osaühingu pearaamatu koopia kohaselt on selles
4. a augustis kajastatud ostuleping summas 194 950 krooni (tl 46, 121, 122, 126). Tunnistaja osaühingu raamatupidaja K.U. ütluste kohaselt eeldas ta, et OÜ Goldstern ostis, kuid raamatupidaja ei ole lepingust vaadanud, kes on lepingu poolteks. Seega ei nähtu raamatupidaja ütlustest, et Kalju Vaheri ja osaühingu vahel oleks erinevalt kostja väidetust
5. a augustis toimunud mingi tehing, millega hageja varad edasi võõrandas. Raamatupidamiskanded on deklaratiivsed ega tõenda vara omandiõigust. Võõrandamistehingut ei tõenda ka asjaolu, et osaühingu bilansis on kajastatud võlgnevus Kalju Vaheri ees (tl 47-48) ning et osaühing on tasunud OÜ-le Goldstern ja Kalju Vaherile mingeid summasid (tl 50-52, 124). Kui Kalju Vaheril on tekkinud võlgnevus OÜ Jõesaare (pankrotis) ees või vastupidi, on neid summasid võimalik teineteiselt välja nõuda. Kuna kohtule esitatud müügilepingu kohaselt ostis Kalju Vaher vaid ilusalongi tervikvara, st esemed, mitte osaühingut tervikuna, ei ole töösuhete üleminek asjakohane (tl 123). Iseenesest ei tõenda vara hagejale kuulumist 12.08.
6. a kuupäeva kandev leping, millega hageja andis ilusalongi sisustuse OÜ-le Jõesaare (pankrotis) kasutada (tl 136), kuid see selgitab tervikvara asumist osaühingu ruumides. 10.12.
7. a kohtumääruse alusel on OÜ Jõesaare (pankrotis) vara, st ilusalongi sisustus, inventar ja materjalid arestitud (tl 43-45, 119.120). Vara arestimine ei tähenda, et see oleks kostja õiguspärases valduses. Tegemist on kolmandale isikule kuuluva varaga, mille välistamist pankrotivarast ning väljaandmist on kolmandal isikul ka õigus nõuda. Kohus leidis, et kostja on põhjendamatult jätnud vara välistamise taotluse PankrS § 123 lg 3 alusel rahuldamata, kuna hageja isiklik omandiõigus tervikvara suhtes on tõendatud müügilepinguga. Seega tuleb vaidlusaluse vara kostjapoolne valdus tunnistada ebaseaduslikuks. Hagejal on seega AÕS §-st 80 tulenev väljanõudeõigus vaidlusaluse ilusalongi inventari suhtes ebaseaduslikust valdusest tervikvara osas. Kohus rahuldas hageja nõude ning kohustab kostjat tagastama müügilepingu lisas 1 oleva vara (lisa 1 on lisatud kohtuotsusele). Väikevahendite (juuksehooldusvahendite) osas jättis kohus hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole esitanud väikevahendite omandiõiguse kohta ühtegi dokumenti. 4 Kostja esitas vastuhagi pankrotivara hüvitamiseks summas 8706.42 eurot. Menetluse kestel oli kostja nõus, et väikevahendid on osaliselt ära kasutatud ja jäänud bilansist ebaõigesti maha kandmata. Kostja oli nõus, et pankrotivara on säilinud 4552.16 euro ulatuses (põhivara 932.10 eurot ja materjalid 3620.06 eurot). PankrS § 35 lg 1 p 1, 2 järgi moodustub pankroti väljakuulutamisega võlgniku varast pankrotivara ning haldurile läheb üle võlgniku vara valitsemise õigus. PankrS § 124 lg 1 kohaselt peab haldur viivitamata pärast pankrotimääruse tegemist võlgniku vara valduse üle võtma. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et pankrot kuulutati välja Tartu Maakohtu 18.12.2009 .a määrusega. Kalju Vaheri allkirjastatud bilansist seisuga 02.12.
8. a on näha, et pankrotivõlgnikul on pankrotiavalduse esitamise ajal materjale 7774.32 euro väärtuses ja põhivara jääkväärtuses 932.10 eurot. Kostja oli nõus, et väikevahendid on 4154 euro ulatuses kulunud ning bilansist maha arvamata. Hageja selgituste kohaselt on põhivara all mõeldud massaaživoodit, mis peaks olema tegelikult maha kantud ning materjalide all juuksehooldusvahendeid. Hageja on kinnitanud, et juuksehooldusvahendid on tema käes, kuid need on hävinud.
9. a augusti memoriaalorderi kohaselt on osaühing arvele võtnud massaaživoodi (tl 125). Hageja esitatud dokumentidega tuleb lugeda tõendatuks, et massaaživoodi purunes
10. a augustis ning see kanti
11. a septembris bilansist maha (tl 131, 132). Mahakandmine on tõendatud ka tunnistaja ütlustega. Seega ei oleks massaaživoodi tohtinud enam 02.12.
12. a bilansis olla. Hageja ei ole esitanud muud selgitust põhivara kohta. Kohus leidis, et kuivõrd hageja enda allkirja kandva dokumendi kohaselt oli 02.12.
13. a OÜ Jõesaare (pankrotis) bilansis põhivara 932.10 euro eest, on hagejal kohustus see pankrotihaldurile üle anda. Poolte ütlustest nähtuvalt on osaühingust jäänud juuksehooldusvahendid hageja käes ning PankrS § 124 alusel on hagejal ka nende üleandmise kohustus. Kuna hageja väitel ei ole bilansis kajastatud põhivara võimalik haldurile välja anda ning olemasolevate dokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada materjalide koosseisu, mõistis kohus PankrS § 124 alusel hagejalt pankrotivarasse välja hüvitise kogusummas 4552.16 eurot. Kohus jättis tähelepanuta K.U. kirjaliku selgituse (tl 23), kuna isik on tunnistajana üle kuulatud ning tõendid (tl 53, 54, 55), kuna need ei ole asjakohased. Kostja on loobunud pangaarvetel oleva raha väljanõudmise taotlusest ning kohus jättis pangakontode väljavõtted tähelepanuta. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
14. Kalju Vaher esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 4552,16 eurot ja asja saatmist selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus rikkunud

§ 230lg 1.

Vastustaja esitas vastuhagi 8706,42 euro hüvitamiseks, kuid nõustus menetluse kestel, et väikevahendid on osaliselt kasutatud ja jäänud bilansis ebaõigesti maha kandmata. Vastustaja on leidnud, et pankrotivara on säilinud 4552,16 euro ulatuses. Pankrotivara väärtuse määramisel on vastustaja ja kohus lähtunud üksnes apellandi poolt allkirjastatud OÜ Jõesaare (pankrotis) bilansist seisuga 02.12.

1. a. Võttes arvesse, et vastustaja oli juuksehooldusvahendeid (väärtus 02.12.
2. a bilansi seisuga 3620,06 eurot) hoidnud enda valduses aasta ja neli kuud enne kui tagastas need apellandile, leiab apellant, et 02.12.
3. a bilanssi tuleb vara väärtuse tõendamisel lugeda ebapiisavaks tõendiks. Viidatud bilansis märgitud summad ei vasta vara tegelikule väärtusele vastuhagi esitamise hetkel ja selle alusel ei ole võimalik lugeda tõendatuks vara tegelikku väärtust. Apellant leiab, et viidatud tõendit ei saa lugeda piisavaks tõendiks põhivara väärtuse hindamisel olukorras, kus massaaživoodi oli juba
4. a bilansist 5 maha kantud (kohtu poolt tõendatuks loetud asjaolu) ning juuksehooldusvahendid riknenud ning aegunud.
5. OÜ Jõesaare (pankrotis) pankrotihaldur Ülli Adamson vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) esitas vastustaja pankrotimenetluses OÜ Jõesaare bilansi, mille kohaselt pankrotiavalduse esitamise ajal oli OÜ-l Jõesaare põhivara jääkväärtuses 14 583,33 krooni ja materjalid summas 121 641,65 krooni. Vastustajale ei ole teada, kas materjalidena peaksid olema bilansis arvel needsamad materjalid, mis menetluses sõlmitud kompromisskokkuleppe (millest apellant hiljem taganes) kohaselt vastustaja apellandile üle andis, kuna ühtegi nimekirja apellandilt vastustaja menetluse käigus saanud ei ole selle kohta, mida bilansirida „materjalid“ konkreetselt sisaldab. Kuidas materjalid, mille ostmiseks on kasutanud apellant OÜ Jõesaare rahalisi vahendeid, võiksid kuuluda isiklikult apellandile, ei ole vastustajale arusaadav. Pankrotivara üleandmine (sealhulgas bilansis kajastuvate materjalide) pankroti väljakuulutamise järel oli apellandi kui OÜ Jõesaare juhatuse liikme kohustus. Vaatamata sellele, et apellant keeldus igasugusest vara üleandmisest ja kohtuvälistest läbirääkimistest, on vastustaja läbi kohtumenetluse otsinud võimalusi mõistlikeks kompromissideks – konkreetselt vormistatud kompromissleppest apellant taganes pärast seda, kui oli vastustaja valduses olnud töövahendid enda valdusesse saanud. Samuti andis vastustaja apellandile üle jalanõud, mille müügiga apellant OÜ Jõesaare ruumides oli tegelenud; 2) ei ole vastustaja nõus sellega, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi. Apellant ei ole vastustajale käesoleva ajani esitanud konkreetset nimekirja töömaterjalidest, mis kajastuvad bilansis summas 121 641,65 krooni. Ilusalongis reaalselt olnud vara osas tegi vastustaja kohtult vara arestimise määruse saamise järel viivitamatult inventuuri, ent teada ei ole, kas tegemist on nendesamade materjalidega, mis on arvel bilansis ja seega käsitletav pankrotivarana. Seega on kohus täiesti õigustatult leidnud, et olemasolevate dokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada materjalide koosseisu – apellant pankrotivõlgniku esindajana ei ole sellist nimekirja vastustajale andnud, ka ei ole apellant nimekirja esitanud kohtule; 3) ei ole vastustajal alust arvata, et bilansis kajastuvad varade väärtused oleksid valed. Laoarvestuses peab olema apellandil ka bilansis kajastuvate materjalide nimekiri koos konkreetsete artiklite soetamiskuupäevade ja aegumistähtaegadega – seda dokumenti ei ole esitatud vastustajale ega kohtule. Juuksehooldusvahendid, mis on vastustaja apellandile üle andnud, ei saa olla üheaegselt nii apellandi isiklik vara kui ka OÜ Jõesaare (pankrotis) pankrotivara. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.
7. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus osaliselt vastuhagi rahuldas. Ringkonnakohus kontrollib kooskõlas

§ 651

lg-ga 1 maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus nõustub kaevatud osas maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei korda neid kooskõlas

§ 654lg-ga 6.

10. Apellandi väide, et maakohus rikkus

§ 230lg 1 sätestatud põhimõtet, ei ole õige.

Vastuhageja tugines nõudes pankrotivõlgniku poolt esitatud bilansile. Asja materjalides on korduvalt märgitud, et bilansi esitas võlgnik ning ta kinnitas pankrotimenetluse kestel vara 6 olemasolu. Vastuhagi esitaja on bilansi esitamisega täitnud

§ 230lg 1 sätestatud tõendamiskoormise ja tõendanud esitatud väidet.

Võlgniku enda poolt esitatud bilanss on

§ 238

kohaselt lubatav ja piisav tõend.

§ 652

lg 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus vastuhagis esitatud asjaolu õigesti. Kostjal lasus kohustus hageja väide oma tõenditega ümber lükata. Kostja seda maakohtu menetluses ei teinud. Maakohus selgitas kostjale korduvalt tema tõendamiskoormist ja asjas toimus kolm kohtuistungit, samuti esitasid pooled korduvalt tõendeid. 9.11.2011 kohtuistungil märkis K. Vaher (vastuhagis kostja), et „ materjalid seisavad kodus kottides. Nad on täielikult hävitatud“. Samal istungil kinnitas K. Vaher, „ma ei taha kompromissi sõlmida. Vahendid on täielikult rikutud. Materjalide all on väikevahendid ja tegelik summa peaks olema 56 000 kr“ ning lisas, et ta on kõik tõendid esitanud (lk 144). Apellandil oli maakohtus menetluses õigusteadmistega esindaja, kes teatas 23.05.2011, et ütleb kliendilepingu üles (lk 110). Ringkonnakohtu arvates selgitas maakohus menetluses tõendamist vajavaid asjaolusid pooltele piisavas ulatuses ning apellandile oli tagatud võimalus tõendada, et vastuhagi nõude rahuldamata jätmiseks on alus. 11. Apellatsioonkaebuse hind on 4552,16 eurot, millelt kuulub tasumisele riigilõiv summas 543,24 eurot. Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2012. a määrusega vabastati Kalju Vaher riigilõivu tasumisest osaliselt summas 343,24 eurot ja kohustati tasuma 200 eurot osamaksetena.

§ 190

lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude kandmiseks.

§ 190

lg 7 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, muuhulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele

§ 190

lg 7, mille kohaselt võib isiku vabastada menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest, sest apellant on töövõimeline isik ning apellant ei ole tõendanud, mis takistab tal sissetulekut saada. Ringkonnakohus leiab, et Kalju Vaherilt tuleb riigituludesse välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutav riigilõiv summas 343,24 eurot. Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses kantud poolte menetluskulud apellandi kanda

§ 171lg 1 alusel.

Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp 7 Andra Pärsimägi