Obsah (12)

§ 118§ 254§ 124§ 12§ 123§ 198§ 131§ 112§ 6§ 199§ 60§ 200

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juulil 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-660 Haldusasi V.S.i ja O.

) § 12 lõike 1 punkti 4 (piisav legaalne sissetulek) alusel kehtivusajaga alates 25.03.2010 kuni 24.03.

2. 18.01.2012 esitasid O.S. ja V.S. Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse

§ 118punkti 6 (piisav legaalne sissetulek) alusel.

1

1. PPA 15.03.2012 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsusega nr 15.3-3/125-1 keelduti V.S.i tähtajalise elamisloa pikendamisest, kuna taotleja ei ole alates eelmisest tähtajalise elamisloa andmisest, s.o. alates 25.03.2010 kuni tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse võtmiseni (18.01.2012), püsivalt Eestis elanud. V.S. on nimetatud tähtaja jooksul viibinud Eestis üksnes 16 päeva.
2. PPA 15.03.2012 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsusega nr 15.3-3/127-1 keelduti O.S. tähtajalise elamisloa pikendamisest, kuna taotleja ei ole alates eelmisest tähtajalise elamisloa andmisest, s.o. alates 25.03.2010 kuni tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse võtmiseni (18.01.2012), püsivalt Eestis elanud. O.S. on nimetatud tähtaja jooksul viibinud Eestis üksnes 11 päeva.
3. 29.03.2012 esitas V.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 15.03.2012 otsuse nr 15.3-3/125-1 tühistamise nõudes ning PPA-le ettekirjutuse tegemise nõudes V.S.i 18.01.2012 taotluse uuesti läbivaatamiseks. Kaebus registreeriti kohtukantseleis numbriga 3-12-
5. 29.03.2012 esitas O.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 15.03.2012 otsuse nr 15.3.3/127-1 tühistamise nõudes ning PPA-le ettekirjutuse tegemise nõudes O.S. 18.01.2012 taotluse uuesti läbivaatamiseks. Kaebus registreeriti kohtukantseleis numbriga 3-12-
6. Tallinna Halduskohtu 30.04.2012 kohtumäärusega liitis kohus haldusasjad nr 3-12-660 ja 3-12-662 ühte menetlusse ning menetles kaebusi edasi haldusasja nr 3-12-660 all. KAEBAJATE VÄITED
7. PPA on keeldunud elamislubade pikendamisest põhjendamatult viitega asjaolule, et kaebajad ei ela püsivalt Eestis. Kaebajate esmase elamisloa taotluses toodud eesmärgid vastavad täielikult nende Eestisse saabumise tegelikule eesmärgile. Kaebajate taotluse rahuldamise aluseks oli asjaolu, et kaebajatel oli seaduse nõuetele vastav legaalne sissetulek. Välismaalaste seadus ega muu õigusakt ei sisalda konkreetseid kriteeriume, mida peab arvesse võtma välismaalasele elamisloa andmisel legaalse sissetuleku olemasolu hindamisel.
8. PPA nõuab õigusvastaselt, et kaebajad elaksid püsivalt Eestis, sest kaebajatel on keelatud Eestis töötamine. Kaebajate eemalviibimise asjaolud ja põhjus viitavad üheselt sellele, et kaebajad ei saanud viibida pikka aega Eestis järjest mõjuvatel põhjustel. Kaebajad viibisid Eestist eemal seoses sellega, et nende legaalsed sissetulekuallikad olid Vene Föderatsioonis.

§ 254

sätestab, et kui välismaalane on Eestist eemalviibimise registreerinud, loetakse tema eemalviibitud aeg Eestis elatud aja hulka. Seega ei tulene välismaalaste seadusest välismaalasele kohustust piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral elada püsivalt Eestis, juhul kui ta on registreerinud enda eemalviibimise seaduses sätestatud korras. Kaebajad olid registreerinud nõuetekohaselt enda eemalviibimise. Kaebajad on kasutanud elamislubasid eesmärgipäraselt. Kuna kaebajate Eestis viibimise eesmärk ei ole muutunud, on nende taotlused tähtajaliste elamislubade pikendamiseks põhjendatud. 9. Vaidlusalustes otsustes on viidatud põhjendamatult

§ 124

lg 1 p-le 7, mis sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise ning rahva tervise kaitse kaalutlustel. Kaebajad ei ole pannud toime õigusrikkumisi ega ole kuidagi teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlikud. Vaidlusaluste otsuste tegemisel on rikutud uurimisprintsiipi ning otsused ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le

1. Ka on otsused vastuolus õiguspärase ootuse põhimõtte ja võrdsuspõhimõttega. 2 VASTUSTAJA VASTUVÄITED
2. Kaebajate tähtajalise elamisloa pikendamise taotlused ei ole põhjendatud. Tähtajalise elamisloa pikendamise menetluses on hinnatud kõiki V.S.i ja O.S.ga seotud asjaolusid ning õiguspäraselt leitud, et Eestisse saabumise tegelik eesmärk ei vasta väidetavale eesmärgile. Tulenevalt

§-st 112 on elamisloa eesmärk anda välismaalasele õigus ja võimalus Eestis pikema aja vältel püsivalt elada ja/või töötada. Haldusasja juurde esitatud materjalidest nähtuvalt ei elanud V.S. ja O.S.

1. aasta jaanuaris, mil nad tähtajalise elamisloa pikendamise taotlused esitasid, püsivalt Eestis. Piiriületusinfost ilmneb, et V.S. külastas Eestit alates 25.03.2010 aastast korduvalt lühikeste perioodide jooksul kokku 16 päeva. O.S. on nimetatud ajavahemikul külastanud Eestit vaid 11 päeva.
2. V.S. ja O.S. on omanud tähtajalist elamisluba Eestis kuni 30.09.2010 kehtinud

§ 12

lg 1 p 4 alusel, kehtivusega 25.03.2010 kuni 24.03.2012.

§ 12

lg 1 p 4 mõte on anda võimalus Eestisse elama asuda välismaalasel, kelle sissetulekud tagavad tema ülalpidamise Eestis ja kes ei jääks koormavaks Eesti riigi sotsiaalsüsteemile. Ainuüksi piisava legaalse sissetuleku olemasolu ei saa automaatselt anda õigust elamisloa jätkuvale omamisele. Elamisloa taotluse juures tuleb hinnata ka elamisloa põhjendatust. Kaebajad ei ole tegelikkuses Eestisse elama asunud ega siin püsivalt viibinud ega omanud soovi pärast tähtajalise elamisloa lõppemist Eestisse asuda. Isikutel, kes viibivad Eestist eemal enam kui 183 päeva aastas, ei ole üldjuhul vajadust tähtajalise elamisloa järele ning seda olenemata sellest, kas Eestist eemalviibimine on registreeritud või mitte. Kaebajate taotlusest ei nähtu, et neil on pärast varem antud tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemist vajalik või ka soov sedavõrd pikalt Eestis viibida. Pigem on alus arvata, et kaebajad taotlesid Eestis elamisluba eesmärgiga hõlpsamini reisida Euroopa Liidu liikmesriikidesse. 12. Asjaolu, et kaebajatel on Eestis korter ning et see on rahvastikuregistris registreeritud kaebajate elukohana, ei anna alust tähtajalise elamisloa pikendamiseks. Kuna

-is ei ole sätestatud, et kaebajate märgitud elukohaandmetel on siduv tähendus tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse lahendamisel, ei oma need käesoleval juhul taotluste lahendamisel mingit tähtsust. Kaebajatel on võimalik kinnisasja omamisest tulenevaid õigusi ja kohustusi realiseerida ilma Eestis elamiseks väljastatud tähtajalise elamisloata. Juhul, kui kaebajad soovivad puhata Eestis või Euroopa Liidus, on neil võimalik taotleda viisat. Tähtajalise elamisloa pikendamist ei saa õigustada asjaoluga, et viisa taotlemine võib osutuda tülikaks ja kulukaks. Vastustaja taotleb jätta kaebused rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 13. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas Eestis piisava legaalse sissetuleku alusel elamisluba omanud isikutele on võimalik elamisloa pikendamisest keelduda taotluse põhjendamatuse (

§ 123

p 3) ning Eestisse saabumise tegeliku eesmärgi mittevastavuse alusel väidetavale eesmärgile (

§ 124

lg 1 p 7) seetõttu, et isikud on eelmise elamisloa kehtivuse ajal reaalselt Eestis viibinud vaid vastavalt 16 (V.S.) ja 11 (O.S.) päeva. Kaebajad on seisukohal, et elamisloa pikendamine legaalse sissetuleku alusel ei nõua kaebajatelt Eestis pidevat kohal viibimist. Samas leiavad kaebajad, et nende Eestist eemalviibimine on olnud ka põhjendatud, kuna kaebajatel on keelatud Eestis töötada ning eemalviibimine on olnud nõuetekohaselt registreeritud, mistõttu tuleb see

§ 254kohaselt lugeda Eestis elatud ajaks.

Ühtlasi on kaebajate arvates alusetu otsustes tehtud viide

§ 124

lg 1 p-le 7, kuna kaebajad ei ole pannud toime õigusrikkumisi ega kujuta endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. 14.

§ 198

kohaselt võib tähtajalise elamisloa piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral anda välismaalasele, kelle legaalne sissetulek tagab tema toimetuleku Eestis, kui elamisloa andmine ei kahjusta avalikke huve. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebajatel on legaalne 3 piisav Eestis äraelamist võimaldav sissetulek. Legaalne sissetulek määras, mis tagab isiku toimetuleku Eestis on seega

§ 198

alusel tähtajalise elamisloa andmise ning ka selle pikendamise obligatoorne, kuid mitte ainus eeldus. PPA peab elamisloa pikendamisel alati kontrollima ka pikendamisest keeldumise aluste esinemist.

§ 131

lg 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alustena kohaldatakse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseid, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastustaja kohaldatud

§ 123p 3 ning § 124 lg 1 p 7 näol ongi tegemist selliste keeldumise alustega.

Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise üldalused on toodud

§-s 123.

§ 123

p 3 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud.

§ 124

lg 1 p 7 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumise tegelik eesmärk ei vasta väidetavale eesmärgile. 15. Kohus nõustub kaebajatega selles, et vaidlustatud otsustes tehtud viide

§ 124lg 1 p-le 7 on ebaõige.

Viidatud sätte alusel on vastustajal võimalik keelduda tähtajalise elamisloa andmisest avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise ning rahva tervise kaitse kaalutlustel. Seega võiks antud keeldumisaluse kohaldamine kaebajate suhtes kõne alla tulla vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et kaebajate Eestisse saabumise tegelik eesmärk kujutab endast ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule või rahva tervisele. Sellist kaebajate eesmärki vastustaja vaidlustatud otsustes tuvastanud ei ole. Ka puuduvad kohtul andmed selle kohta, et kaebajad oleksid senise elamisloa kehtivuse ajal toime pannud avalikku korda, riigi julgeolekut või rahva tervist ohustavaid õigusrikkumisi. Samas ei muuda eeltoodud vormiviga otsuse vastavaid kaalutlusi ebaõigeteks ega otsust ennast õigusvastaseks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Välismaalase Eestisse saabumise tegeliku eesmärgi mittevastavus väidetavale eesmärgile on asjaolu, mille põhjal võib järeldada ka välismaalase elamisloa taotluse põhjendamatust. Seega on kohtul võimalik käsitada vaidlustatud otsuses esitatud motivatsiooni kaebajate väidetava ja tegeliku Eestis viibimise eesmärgi mittevastavusest asjakohase motivatsioonina ka vastustaja poolt viidatud

§ 123

p-s 3 sisalduva tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluse õigsuse kontrollimisel. 16. Vaidlustatud otsustest nähtub, et nii O.S. kui ka V.S. on elamislubade taotlemisel selgitanud, et vajavad elamislube vabalt Eestis elamiseks, puhkamiseks ning vaba aja veetmiseks Euroopa Liidus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et välismaalaste seaduse eesmärgiks on reguleerida välismaalaste Eestis viibimist, elamist ja töötamist.

§ 112

sätestab, et tähtajaline elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis elamiseks vastavalt

-is sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. Seetõttu ei ole elamisloa väljastamine või pikendamine Euroopa Liidus vaba aja veetmise eesmärgil välismaalaste seaduse eesmärgiga kooskõlas, mistõttu vastaval alusel elamisloa pikendamine põhjendatud ei ole. Küll aga võib elamisloa pikendamine kõne alla tulla Eestis elamise ja puhkamise eesmärgil. See aga eeldab elamisloa taotleja soovi elada ja / või puhata Eestis püsivalt. Eestis püsiv elamine

tähenduses on Eesti kodaniku või Eesti elamisluba või elamisõigust omava välismaalase Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aasta jooksul (

§ 6

). Vastustaja on vaidlustatud otsustes õigesti märkinud, et isikul, kelle eesmärk ei ole Eestis püsivalt elada ja/või töötada, ei ole Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks tingimata vaja elamisluba, kuna ta võib Eestisse saabuda ka viisa alusel.

§ 199

sätestab, et piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral antava tähtajalise elamisloa võib anda kuni kaheks aastaks korraga ja seda võib pikendada kahe aasta võrra korraga.

§ 60

lõigete 1 ja 2 kohaselt võib pikaajalise viisa anda välismaalasele ühe- või mitmekordseks ajutiseks Eestis viibimiseks kehtivusajaga kuni 12 kuud. Seega on elamisluba ja viisa olemuslikult erinevad ning täidavad erinevaid eesmärke. Õige on vaidlustatud otsustes esitatud seisukoht, et elamisloa mõte 4 on anda välismaalasele õigus viibida Eestis pikka aega järjest. Kui välismaalase Eestis viibimise eesmärk on saavutatav viisa andmisega, ei saa pidada tähtajalise elamisloa taotlust põhjendatuks. Põhjendatuks ei saa pidada elamisloa andmist ka „igaks juhuks“, lähedaste külastamiseks või piiri lihtsamaks ületamiseks. 17. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebajate tegeliku Eestis viibimise ja elamisloa saamise eesmärgi kindlakstegemisel tuleb lähtuda kaebajate senise Eestis elamisloa omamise põhjendatusest ning hinnata, kas kaebajad kasutasid neile seni usalduskrediidina väljastatud elamislube Eestis püsivalt elamiseks. Vastustaja on vaidlustatud otsustes kaebajate piiriületusandmete alusel tuvastanud, et kaebajad ei ole seniseid elamislube Eestis elamiseks ja puhkamiseks sisuliselt kasutanud, millest võib järeldada, et kaebajate elamislubade taotlemise väidetav eesmärk – Eestis elada ja puhata – ei vastanud kaebajate tegelikule eesmärgile. V.S. viibis ajavahemikus 25.03.2010 kuni 18.01.2012 Eestis viiel korral kokku vaid 16 päeva ning O.S. kolmel korral kokku vaid 11 päeva (vt kaebajate piiriületuste andmed kd II lk. 50, 68 pöördel). Kuigi vaidlust ei ole selle üle, et kaebajad registreerisid nõuetekohaselt enda Eestist eemalviibimise ning

§ 254

järgi loetakse sellisel juhul välismaalase Eestist eemalviibitud aeg püsivalt Eestis elatud aja hulka, ei mõjuta see kaebajate tegeliku elamisloa saamise eesmärgi kindlakstegemist. Eestist eemalviibimise registreerimist ei ole kohtud tähtajalise elamisloa taotluse põhjendatuse hindamisel arvestanud ka haldusasjas 3-11-

2. Kaebajate väide selle kohta, et nad olid sunnitud töötamise eesmärgil viibima Vene Föderatsioonis, kuna neil ei ole õigust Eestis töötada, kinnitab kaebajate püsiva Eestis elamise võimatust ning seega ka elamisloa otstarbetust. Tõepoolest seab

§ 200

piisava legaalse sissetulekuga välismaalastele keelu Eestis töötamiseks, kuna vastaval alusel elamisloa andmine eeldab välismaalase välisriigis ja mitte Eestis asuvaid sissetulekuallikaid. Samas ei mõjuta see välismaalasele elamisloa andmise üldpõhimõtteid, mida kohus juba otsuse p-s 16 esile tõi. Olukorras, kus püsiv töökoht välisriigis ei võimalda välismaalasel Eestis püsivalt elada, on isikul võimalik taotleda Eesti lühiajalisteks külastusteks viisat.

1. Vastustaja on vaidlustatud otsustes käsitlenud ka kaebajate vastuväiteid tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsustele, mis seondusid otsuste kahjuliku mõjuga kaebajate Eestis soetatud varale. Kuigi kaebustes ei ole kaebajad otsustele eeltoodud põhjendusega vastu vaielnud, peab kohus vajalikuks märkida, et nõustub vastustaja otsustes esitatud seisukohtadega. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajad omandasid 31.08.2010 Tallinnas korterihoonestusõiguse. Samas on Riigikohus leidnud, et pelgalt kinnisasja omamine Eestis ei saa olla elamisloa andmise põhjuseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. juuni 2009 otsus asjas nr. 3-3-1-42-09, p 23). Seega ei saa kinnisasja omamine mõjutada vastustaja kaalutlusi kaebajate elamisloa pikendamise taotluste läbivaatamisel.
3. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud otsustes õigesti keeldutud kaebajate elamislubade pikendamisest taotluste põhjendamatuse alusel (

§ 123p 3).

Kohus jätab kaebused rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse kaebajate kahjuks, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Tiina Pappel kohtunik 5