KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2012. a., Tall

) § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. See tähendab, et tasaarvestus ei toimu olukorras, kus isikutel on üksteise suhtes samaliigilised kohustused, automaatselt, vaid nõuab tasaarvestada sooviva isiku konkreetset avaldust. Kostja ei ole hagejale tasaarvestuse avalduse esitamist väitnud ega ole sellist avaldust esitanud ka asja menetlemise ajal. Tulenevalt eeltoodust ei ole kostja tõendanud, et ta on hagejalt saadud laenu 2900 krooni ulatuses tagastanud, mistõttu tuleb hagi nimetatud osas rahuldada. Hageja taotleb kostjalt põhivõlana 33.000 krooni väljamõistmist, kuid ei ole viidanud, millest ta vastava summa nõudmisel lähtub. Nimelt puudub vaidlus, et hageja laenas kostjale 64.900 krooni ning kostja poolt esitatud tõenditest nähtub, et kostja on hagejale 32.000 krooni pangaülekannetega tagastanud (tl. 61 - 64). Seega saab põhinõue olla 32.900 krooni, mitte 33.000 krooni.

§ 76lg.

1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101lg.

1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kooskõlas

§ 396

lõikega 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei ole poolte vahel sõlmitud laenulepingut tähtaegselt täitnud.

1. novembri
2. a. võlakirjast (tl. 18) nähtuvalt võttis kostja endale kohustuse tagastada laen hiljemalt
3. novembriks
4. a., kuid tuvastamist leidis, et 2900 krooni on kostjal hagejale tagastamata. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja

§-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on

§ 101lg.

1 punkti 1 ja § 396 lg. 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 2900 krooni, s. o. 185, 34 eurot. Kostja on jätnud hagejale tähtaegselt tasumata põhivõlgnevuse 185, 34 eurot. Võlakirjast nähtuvalt kohustus kostja tasuma võlgnevuse hiljemalt

1. novembriks
2. a., seega on põhjendatud väide, et hagiavalduse esitamise seisuga on kostja olnud laenu tagastamisega viivituses 34 kuud. Samuti nähtub võlakirjast, et pooled leppisid kohustuse täitmisega viivitamise korral kokku aastaintressis 24% (tl. 18). Kuigi võlakirjas ei ole otsesõnu täpsustatud, kas tegemist on intressi või viivise protsendiga, on võlakirjas kasutatud sõnastusest nähtuvalt tegemist summa mittetagastamist reguleeriva tingimusega, mis tähendab, et tegemist saab olla üksnes viivise määraga, kuna just viimane rakendub kohustuse mittekohase täitmise korral.

§ 101lg.

1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113lg.

1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja 4

§ 101lg.

1 punktist 6 ja §-st 113, tuleb kostjalt hageja kasuks laenulepingu alusel välja mõista viivis 125, 80 eurot. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta oleks esitanud 30.000 krooni tasumisega hilinemisega seoses kostjale viivisenõude enne

1. oktoobril
2. a. maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Olukorras, kus hageja nõustus kostja poolt võlgnevuse tasumisega viivitamisega ning esitas kostjale viivisenõude seoses kohustusega, mis on juba täidetud, ligi 3 aastat pärast kohustuse täitmist, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Nimelt tuleneb

§ 6

lõikest 1, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (lahend 3-2-1-132-09, p. 9). Tulenevalt eeltoodust ei ole hageja poolt viivisenõude esitamine ca 3 aastat pärast kohustuse täitmist kooskõlas hea usu põhimõttega ning sularahas tasutud võlgnevuse osas tuleb viivisenõue kostja poolt perioodil

1. novembrist
2. a. kuni
3. jaanuarini
4. a. viivitusse jäämise eest jätta rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 124 lõikest 1 ning § 133 lõigetest 1 ja 2 on hagihind 2109, 80 eurot. Tulenevalt TsMS § 163 lõikest 1 tuleb menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hageja nõude kogusumma oli 3543, 97 eurot ja kohus mõistis kostjalt välja 311, 14 eurot, rahuldas kohus hagi 8, 77% ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta 91, 23% ulatuses hageja kanda ning 8, 77% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude summas 3232, 12 eurot, millest 1924, 46 eurot on põhivõlg ja 1307, 66 eurot viivis, ning uue otsusega hagi selles osas rahuldada. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude jaotuse. Laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kostjal puudus laenu tagastamist tõendav dokument. Seega peab kostja usaldusväärselt tõendama, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kostja ei ole täitnud kohustusi õigel ajal, kohas ja viisil. Puuduvad tõendid, et hageja andis kostjale nõusoleku kohustuse täitmiseks tunnistaja vahendusel. Seega puudus kohtul õigus jätta hagi rahuldamata. Kohus hindas ebaõigesti tunnistaja ütlused usaldusväärseks, sest veenva täpsusega võivad olla ka ebaõiged ütlused, mis on vastuolus teiste tõenditega. Kohus jättis analüüsimata ja hindamata järgmised toimikus asuvad tõendid, mis on vastuolus tunnistaja ütlustega. Makseettepanekule esitatud vastuväites kirjeldatud asjaolud erinevad oluliselt tunnistaja ütlustest ja hagiavalduses kirjeldatud asjaoludest. Vastuväite kohaselt anti sularahas üle 33.000 krooni, mitte 30.000 krooni ja laenusumma tagastati
5. a. novembris, mitte
6. jaanuaril
7. a., nagu kinnitas tunnistaja. Kajas muutis kostja makseettepanekule esitatud vastuväites kirjeldatud raha maksmise viisi ja tagastatud summade jaotust. Kaja kohaselt tagastas 30.000 krooni hagejale tunnistaja A Z ning raha üleandmise tunnistajaks on A K. Kuid tunnistaja A Z ütlusest nähtub, et raha üleandmise hetkel tema kõrval kedagi ei olnud. Kostja
8. jaanuari
9. a. pangakonto väljavõte ei tõenda, et kostja võttis 39.000 krooni selleks, et tagastada see hagejale. 39.000 kroonist võttis kostja 15.000 Tartu mnt. automaadist kell
10. 41 -
11. 42 ja 25.000 krooni Pärnu mnt. 238 automaadist kell
12. 37
14. Tunnistaja tunnistas, et sai 30.000 krooni kostjalt Vase tänaval. Kuna
15. jaanuar on 5

§ 95lg.

1 lause 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt, kui võlgniku asemel täidab kohustuse kolmas isik, võib täitmise kviitungit nõuda nii võlgnik kui ka kolmas isik. Kostja ei ole kohtule täitmise kviitungit esitanud ega ka usutavalt seletanud, miks tema või kolmas isik – A Z, kes kostja väitel temalt saadud sularaha olevat hagejale üle andnud – hagejalt raha üleandmise kohta kviitungit ei nõudnud. Apellatsioonikohtu istungil selgitas kostja esindaja vastuseks kohtu küsimusele selle kohta, miks kostja raha hagejale ise üle ei andnud, et tunnistaja vahendusel otsustas kostja raha tagastada pooltevaheliste pingeliste suhete tõttu, et ise hagejaga mitte kohtuda. Küsimusele selle kohta, miks hagejalt täitmise kohta kviitungit ei nõutud, väitis kostja esindaja aga, et pooled usaldasid teineteist. Maakohtu istungil on kostja esindaja selgitanud, et allkirja ei võetud, kuna pooled olid head tuttavad ja kostja probleemi ei eeldanud (tl. 143 pöördel). Kolleegium näeb nendes väidetes teatud vastuolu, sest eluliselt usutav ei ole, et kui pooltel olid sedavõrd pingelised suhted, et kostja pidas paremaks hagejaga isegi silmast silma mitte kohtuda, siis ei näinud ta ometi raha allkirjata tagastamisel mingit probleemi. Seda enam, et kui hageja kostjale raha laenuks andis, siis nõudis ta temalt kirjalikku kinnitust (allkirja) raha saamise kohta (tl. 18) vaatamata sellele, et andis raha lühikeseks tähtajaks ning et sel ajal ei olnud poolte suhted pingelised. Sellest võib järeldada, et poolte suhete laad ei olnud taoline, mille puhul võiks uskuda suurte rahasummade üleandmist (sealhulgas raha tagastamisel) ilma, et seda oleks vormistatud. Et kostjal ei ole täitmise kviitungit, siis on temal kohustus tõendada, et sellele vaatamata on ta osa laenust hagejale sularahas tagastanud. Maakohus tugines selle asjaolu tuvastamisel kostja konto väljavõttele ja tunnistaja A Z ütlustele, kolleegium ei pea aga neid tõendeid raha tagastamise tuvastamiseks piisavaks. Kostja konto väljavõtte kohaselt on ta

1. jaanuaril
2. a. oma arvelt välja võtnud sularaha kokku 39.000 krooni (tl. 59). Tunnistaja A Z väitis, et saanud kostjalt
3. jaanuaril
4. a. sularahas 30.000 krooni, andis ta selle samal päeval hagejale üle (tl. 143 pöördel, 144). Kolleegium nõustub apellandi väitega, et kontolt sularaha väljavõtmine iseenesest ei anna alust järeldusele, et see raha ka tunnistajale anti ning tunnistaja vahendusel hagejani jõudis, nende seoste kohta ei ole tõendeid esitatud. Asjaolu, et kostja käsutuses oli vajalik sularahahulk, taoliseks järelduseks piisavat alust ei anna. Tunnistaja ütlused aga ei lange kokku kostja poolt erinevates menetlusdokumentides raha üleandmise kohta esitatud asjaoludega. Nii väitis kostja vastuväites makseettepanekule, et A Z andis tema palvel
5. a. novembris hagejale üle 33.000 krooni (tl. 10) ja selliselt ei lange kokku ei väidetavalt tagastatud rahasumma ega selle tagastamise aeg. Arvestades kostja vastuväites esitatud täpseid andmeid pangaülekannetega tagastatud raha kohta (esitatud on nii pangakonto number, ülekannete kuupäevad kui täpsed summad), ei ole usutav, et sularaha tagastamise asjaoludes eksis kostja seetõttu, et vastuväite koostamise ajaks ta neid asjaolusid ei mäletanud, seda enam, et ta ise seostas selle oma arvelt sularaha väljavõtmisega. Pealegi on vastuväites sularaha väidetava üleandmise aeg kuu täpsusega määratletud, vastuväite makseettepanekule esitas kostja üle 7 kuu enne hagiavaldusele vastuse esitamist ning eluliselt usutav ei ole, et hagiavaldusele vastuse esitamisel mäletas ta asjaolusid paremini. Tunnistaja A Z ütluste kohaselt toimus sularaha üleandmine teiste tunnistajateta, kostja on oma kajas (tl. 48) aga osundanud tunnistajale A Kle, küll täpsemalt selgitamata, mida võiks see tunnistaja tunnistada. Seda ei suutnud kostja esindaja usaldusväärselt selgitada ka apellatsioonikohtu istungil, rääkides võimalikkusest ja jättes selged vastused raha üleandmise asjaolude kohta andmata. Kostja esindaja ei osanud apellatsioonikohtu istungil selgitada sedagi, miks ei tagastanud kostja vaidlusalust rahasummat hagejale panga vahendusel, nagu ta seda tegi ülejäänud osaga laenust, eriti arvestades poolte pingeliseks muutunud suhteid. Eespooltoodud põhjendusel ei pea kolleegium osa laenu hagejale sularahas tagastamist eluliselt usutavaks ega 7