3-12-1576/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. november 2012, Tallinn 3-12-1576 Haldusasi U.O.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse
2. juuni 2012 korralduse nr 957-k tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. oktoobril 2012 Menetlusosalised Kaebaja: U.O. Esindajad: Olavi Ollikainen ja Pekka Ollikainen Vastustaja: Tallinna linn Esindaja: Kiur Põld RESOLUTSIOON
4. Jätta U.O.i kaebus rahuldamata.
5. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, 181 lg 1). ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT
6. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni
7. märtsi 1994 otsusega nr 2018 tunnistati Tallinnas Väike-Ameerika 18 endisel kinnistul nr 549 asunud ehitised ja 1142,55 m2 suurune maa omandireformi objektiks. Omandireformi õigustatud subjektiks selle vara osas tunnistati U.O.. Kõnealused hooned on omandireformi käigus kompenseeritud Tallinna Linnavalitsuse
8. augusti 1994 korraldusega nr 1817-k. Maa tagastamise või kompenseerimise osas on U.O.i taotlus senini lahendamata.
10. juunil 2012 andis Tallinna Linnavalitsus korralduse nr 957-k, millega määras Tallinna linna omandis oleva ning ehitisregistris numbri all 220259869 registreeritud ehitise (staadion, mille koosseisu kuuluvad kummikattega jalgpalliväljak, murukattega jalgpalliväljak, kolm kaugushüppekasti koos hoovõturadadega, kummikattega jooksurada, kuulitõukesektor, redelid, tunnel ja piirdeaed) aadressiks Suur-Ameerika 3 // Väike-Ameerika 4, teenindusmaa 1 pindalaks 14 862 m2 vastavalt korralduse lisaks olevale plaanile ning maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa – ühiskondlike ehitist maa. KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
11. U.O. esitas
12. juulil 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Linnavalitsuse
13. juuni 2012 korralduse nr 957-k tühistamist. Kaebuse kohaselt hõlmab vaidlustatud korraldusega staadioni teenindusmaaks määratud maa-ala ka endist kinnistut nr 549, mille tagastamist kaebaja jätkuvalt soovib. Kaebaja leiab, et korralduses näidatud piiride kulgemine ei arvesta tema kui omandireformi õigustatud subjekti soovi maa tagastamiseks. Samuti toob kaebaja välja, et vaidlustatud korralduse andmine on seotud Tallinna linna sooviga saada see maa sotsiaalmaana munitsipaalomandisse, ent praktikast on teada, et sellised kesklinnas asuvad staadionid ei jää kasutusse staadionitena, vaid need hoonestatakse. Siinkohal viitab kaebaja endise ETK staadioniga toimunule, samuti sellele, et avalikkust on teavitatud sellest, et Rahandusministeerium soovib praegusele lastestaadioni krundile tulevikus ehitada endale uue hoone. Seetõttu leiab kaebaja, et vaidlusaluses korralduses maale sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine on pelgalt ettekääne selleks, et saada maa munitsipaalomandisse ning vältida selle tagastamist kaebajale. Kaebaja toob ka välja, et kõnealus staadioniga piirnevad Toom-Kuninga tänava poolsed krundid on õigusjärgsetele omanikele tagastatud ning võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt tuleks samamoodi kohelda ka teisi lastestaadioni maale jäävate õigusvastaselt võõrandatud maade suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikuid. Nii kaebuses kui kohtuistungil tõi kaebaja välja ka selle, et kõnealuse maa suhtes on omandireform kestnud juba 18 aastat, mis on ebamõistlikult pikk aeg ning samuti selle, et vaidlusalune lastestaadion on väga halvas seisukorras ning sisuliselt kasutuskõlbmatu. VASTUSTAJA SEISUKOHT
14. Tallinna linn vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei jaga kaebaja seisukohta, et linn plaanib vaidlusaluse maa hoonestada ning selgitab, et maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 25 lg 3 kohaselt oleks munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa sihtotstarbe muutmine, hoonestamine või kasutusvalduse või hoonestusõigusega koormamine võimalik vaid keskkonnaministri loal ning Vabariigi Valitsuse otsusega saadud maa korral üksnes Vabariigi Valitsuse loal. Mis puudutab kaebaja viidet Rahandusministeeriumi plaanile oma senine hoone lammutada ning uus ehitada, siis märgib vastustaja, et see plaan puudutab kõrvalkinnistut (Suur-Ameerika 1 // Väike-Ameerika 2), mille kohta on Tallinna Linnavalitsuse
15. juuni 2007 korraldusega nr 1183-kehtestatud ka detailplaneering. Põhjendatuks ei pea vastustaja ka kaebaja toodud paralleeli nende isikutega, kellel tagastati lastestaadioniga piirnevad krundid Toom-Kuninga tänaval, kuna sealsed kinnistud tuli tagastada põhjusel, et seal ei asunud Tallinna linnale kuuluvaid ehitisi või rajatisi ning seda maad ei olnud võimalik munitsipaalomandisse taotleda. Vastustaja rõhutab, et vaidlusaluse korraldusega määrati üksnes staadioni teenindamiseks vajaliku maa pindala, aadress ja sihtotstarve ning kinnitati selle maa piirid, ent sellega ei otsustatud veel maa mittetagastamist kaebajale. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
16. Kaalunud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et U.O.i kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta, kuna vaidlustatud 2 haldusakt ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja on oma huvide kaitseks kohtusse pöördunud ennatlikult – kaebaja õigusi võib tulevikus rikkuda maavanema otsustus, millega vaidlusalune maa Tallinna linnamunitsipaalomandisse antakse ning Tallinna Linnavalitsuse otsustus, millega keeldutakse kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest, ent selliseid otsustusi ei ole käesolevaks ajaks veel tehtud.
17. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Käesoleval juhul ei riku Tallinna Linnavalitsuse vaidlustatud korraldus kaebaja õigusi, kuna sellega ei otsustata siduvalt seda, et kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata. Samuti ei ole tegemist korraldusega, mis määraks lõplikult kindlaks Tallinna linna poolt maavanemale esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse kohta tehtava otsuse sisu. Vaidlust pole selles, et kaebaja on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks maa osas, mis jääb vaidlusaluse korraldusega määratud staadioni teenindamiseks vajaliku maa piiresse ega selles, et staadionikompleksi moodustavad objektid (jalgpalliväljakud, kaugushüppekastid jms) on Tallinna linna omandis. Vaidlust pole ka selles, et Tallinna linn on esitanud maavanemale taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks, ent maavanem pole vastavat lõplikku otsust teinud – Tallinna linna poolt taotletud maad ei ole munitsipaalomandisse antud, samuti pole maavanem teinud otsust maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise kohta.
18. Maareformi seaduse § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata õigustatud subjektidele maad, kui see antakse munitsipaalomandisse vastavalt maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 28 lg 1 punktidele 1, 3 ja
19. Vaidlustatud korraldusest nähtub, samuti kinnitas vastustaja esindaja kohtuistungil, et konkreetsel juhul soovib Tallinna linn maa munitsipaalomandisse andmist MRS § 28 lg 1 punkti 1 alusel ehk maana, millel juba asuvad munitsipaalomandisse jäävad hooned ja rajatised ja mis on vajalik nende teenindamiseks. Kuivõrd maa munitsipaalomandisse andmine MRS § 28 lg 1 p 1 alusel on maa tagastamata jätmise aluseks, tuleb maa munitsipaalomandisse andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise avalduse läbivaatamist. Maa munitsipaalomandisse andmist reguleerib lisaks MRS-ile ka Vabariigi Valitsuse
20. juuni 2006 määrus nr 133 Maa munitsipaalomandisse andmise kord (edaspidi VVm 2006/133). Nimetatud määrusest ei tulene, et kohaliku omavalitsuse poolt tehtud otsus munitsipaalomandisse jäävate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramise kohta oleks maa munitsipaalomandisse andmise otsustajale siduv. Seega ei ole tegemist eelhaldusaktiga, mis määraks siduvalt ja lõplikult kindlaks selle, kas või millises ulatuses maa munitsipaalomandisse antakse. VVm 2006/133 sätetest ei tulene, et juhul kui kohalik omavalitsus on maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise ajal või menetluse kestel määranud kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa, tuleks maa munitsipaalomandisse andmise otsustajal anda maa munitsipaalomandisse just sellises suuruses ja sellistes piirides. Selles osas erineb maa munitsipaalomandisse andmise menetlus näiteks maa ostueesõigusega erastamise menetlusest, kus ehitise teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramisel on väga selge ja siduv tähendus edaspidises menetluses.
21. Maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja, kelleks antud juhul on maavanem, peab kohaliku omavalistuse esitatud taotlusest lähtuvalt, ent iseseisvalt kontrollima ja tuvastamata kõik maa munitsipaalomandisse andmise aluseks olevad asjaolud. Juhul kui kohalik omavalistus taotleb maad MRS § 28 lg 1 p 1 alusel, tuleb maavanemal niisiis kontrollida, kas taotletaval maal asub munitsipaalomandis olev ehitis, kas see vastab seaduses sätestatud ehitise tunnustele, kas taotletav maa, mis ei jää otseselt ehitiste alla, on nende ehitiste teenindamiseks vajalik jne. Maavanem ei ole seotud kohaliku omavalitsuse poolt ehitisele 3 määratud teenindusmaa suurusega ning võib taotletud ulatuses maa munitsipaalomandisse andmisest keelduda näiteks põhjusel, et nii palju maad ei ole ehitiste teenindamiseks vaja või leides, et objektid, mis sellel maal asuvad, ei ole käsitatavad ehitistena MRS-i mõttes.
22. Mis puudutab kaebaja poolt kohtuistungil väljendatud seisukohta, et vaidlusalusel maal asuv staadion on tehniliselt väga halvas korras ning ei ole kasutamiskõlblik, siis see võib põhimõtteliselt olla maa munitsipaalomandisse andmist välistav asjaolu. Seda ei ole aga võimalik kontrollida käesolevas menetluses, kuna maa munitsipaalomandisse andmist ei ole veel otsustatud. Nimelt tuleneb MRS § 6 lõikest 31, et ehitisena ei käsitata lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. VVm 2006/133 § 6 lg 2 p 6 kohaselt tuleb maa munitsipaalomandisse andmise taotluses esitada kinnitus selle kohta, et kõik taotletaval maal asuvad ehitised kuuluvad maa munitsipaalomandisse andmist taotlevale omavalitsusele, samuti kinnitus selle kohta, et need ehitised vastavad ehitusseaduses ja maareformi seaduse § 6 lõigetes 3 ja 31 ehitistele kehtestatud nõuetele. Sama määruse § 7 lg 1 kohaselt on maa munitsipaalomandisse andmise otsustajal õigus nõuda taotluse läbivaatamise ajal maa taotlejalt, seniselt kasutajalt, tagastamise või erastamise õigustatud subjektilt, samuti teistelt isikutelt ja riigiasutustelt täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist. Seega peab maavanem võtma esmalt seisukoha küsimuses, kas staadionirajatiste näol on tegemist ehitistega, mille alune ja teenindamiseks kuuluvat maad on võimalik munitsipaalomandisse anda või mitte. Kohus saab hiljem kontrollida maavanema otsuse õiguspärasust, ent ei saa enne maavanema poolse vastavasisulise otsustuse tegemist käesoleva vaidluse raames kindlaks määrata seda, kas tegemist on MRS § 6 lõigetes 3 ja 31 sätestatud tunnustele vastava(te) ehitis(te)ga või mitte.
23. Kaebaja arvamus, et pärast maa munitsipaalomandisse andmist võidakse seda hakata kasutama muul otstarbel, kui staadionina, ei ole asjakohane selles mõttes, et konkreetsel juhul soovib linn maad munitsipaalomandisse saada just MRS § 28 lg 1 p 1 alusel ehk olemasolevate ehitiste aluse ja neid teenindava maana. Sel alusel maa munitsipaalomandisse andmiseks on oluline see, kas vastava otsuse tegemise ajal asuvad sellel kohalikule omavalitsusele kuuluvad ehitised, mis vastavad seaduses sätestatud ehitiste tunnustele või mitte ning kas maa, mida linn nende juurde taotleb, on nende alune ja nende teenindamiseks vajalik. Kui leiab tuvastamist, et ehitisi sel maal ei asu ning see maa ei ole vajalik olemasolevate ehitiste teenindamiseks, siis ei ole võimalik maad MRS § 28 lg 1 p 1 alusel munitsipaalomandisse anda. Kui aga leiab tuvastamist, et sellel maal asuvad kohalikule omavalitsusele kuuluvad ehitised, ei takista munitsipaalomandisse andmist võimalus, et need ehitised kunagi tulevikus lammutatakse ja/või nende asemele mingisugused uued ehitised püstitatakse.
24. Kaebaja ei saa maa munitsipaalomandisse taotlemisele vastu vaielda väitega, et nö. lastestaadioni alale jäävad Toom-Kuninga tänava poolsed krundid on omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab seda, et samaväärselt tuleb kohelda samaväärseid olukordi. Vastustaja on kohtule selgitanud, et Toom-Kuninga tänava ääres tagastatud maadel ei asunud staadionirajatisi, mille alust ja mille teenindamiseks vajalikku maad oleks Tallinna linnal olnud õigus munitsipaalomandisse taotleda. Samas ei tekiks kaebajal vääramatut maa tagastamise õigust ainuüksi sellest, et mõnele teisele isikule, kelle maale mõni sarnane ehitis või rajatis jäi, maa tagastati. Maa taotlemist olemasoleva munitsipaalomandis oleva ehitise juurde ei takistada see, et kohalik omavalistus mõne teise munitsipaalomandis oleva ehitise juurde pole pidanud vajalikuks maad taotleda. Konkreetsel juhul sõltub maa munitsipaalomandisse andmine sellest, kas sellel 4 paiknevad ehitised või mitte. Seda asjaolu ei ole siduvalt kindlaks tehtud käesolevas asjas vaidlustatud korraldusega, vaid selle asjaolu peab enda otsuse tegemisel tuvastamata maavanem. Kokkuvõttes on kaebajal võimalik oma õiguste kaitseks vaidlustada tulevikus tehtavad otsused, millega lahendatakse maa munitsipaalomandisse andmise ning maa tagastamise taotlused. Samuti on kaebajal võimalik esitada oma seisukohad maavanemale enne maa munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Seda oleks ka mõistlik teha (kui kaebaja seda juba teinud ei ole), sest sel juhul saaks maavanem kaebaja kaalutlustega asja otsustamisel arvestada.
25. Mis puudutab kaebaja väidet, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus on kestnud ebamõistlikult kaua, siis selles osas on kaebajal suure tõenäosusega õigus. Menetluse ebamõistlik kestus ei anna aga iseenesest alust nõuda maa tagastamist ega välista maa munitsipaalomandisse taotlemist ega andmist. Kuna käesoleval juhul on linn esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse ning kuivõrd maa tagastamise küsimuse otsustamine ei ole võimalik enne selle taotluse lahendamist maavanema poolt, siis ei saaks kaebaja kaitsta käesoleval ajal oma huve kohustamiskaebusega ega nõuda näiteks Tallinna Linnavalitsuse kohustamist maa tagastamise avalduse koheseks lahendamiseks. Juhul kui kaebaja leiab, et linn on maa tagastamise küsimusega põhjendamatult kaua viivitanud (sh. näiteks kõnealuse maa munitsipaalomandisse taotlemisega, millest maa tagastamise otsustamine sõltub) ning sellega on kaebajale tekkinud kahju, võib kaebaja kaaluda linnavalitsuse viivituse õigusvastasuse tuvastamise ning kahju hüvitamise nõude esitamist.
26. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldamata jätta. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskuud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5