← Eesti

3-11-350/102

Obsah (6)§ 74§ 2§ 9§ 72§ 7§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 24.09.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-350 Haldus

) § 72 lg 2 p 3 ja § „72 lg 2“ alusel ettekirjutuse nr 1018415428 Eesti Vabariigist koheselt lahkumiseks, kuid mitte hiljem kui 31.01.2011. Lahkumisettekirjutuses kohaldati D. S suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt

§ 74lg-le 1.

Ettekirjutuses leiti, et D. S viibib Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega

§ 2

lg 1 nõudeid, ning tema suhtes ei ole tuvastatud

§ 9lg-s 1 loetletud asjaolusid.

2. D. S esitas 09.02.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse 31.01.2011 ettekirjutuse nr 1018415428 tühistamise nõudes. D. S riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Edith Sassian esitas 08.06.2011 kaebuse täpsustuse ja täienduse. Selles taotleti: 1) tühistada PPA 31.01.2011 lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld nr 1018415428; 2) tunnistada 27.05.2011 toimunud väljasaatmine õigusvastaseks ja kohustada PPA-d võimaldama D. S tagasipöördumine Eestisse. Kaebuse põhjendused: 2

(7)3-11-350 1) vaidlustatud ettekirjutus ei vasta VVS §-dele 7 ja 71, siseministri 17.12.2010 määrusega nr 62 kinnitatud „Lahkumisettekirjutuses esitatavate andmete loetelu ja lahkumisettekirjutuse vormi, sundtäitmise toimingu protokolli vormi ja selles esitatavate andmete loetelu, reisidokumendi või isikut tõendava dokumendi hoiule võtmise korral isikule väljastatava tõendi vormi ja lahkumiskohustuse sundtäitmise korraldamise korra kehtestamine” § 1 lg-tele 1 ja 2 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ, 16.12.2008, „Ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel” (edaspidi direktiiv) art-le 7, preambula p-le 10 jt. Ettekirjutus on põhjendamata, faktilised asjaolud on kirjeldatud ebapiisavalt, viited seadustele on ebatäpsed ning kaebajale ei ole antud lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 15.03.2011 määruses asjas nr 311-236, et välismaalase arvestuskaardil oleva märke kohaselt saabus D. S Eestisse viimati reisisadama kaudu. Seega ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks saabunud Eestisse Schengeni piirieeskirjade tähenduses Eesti välispiiri ületades, vaid sisepiiri ületades. Seega ettekirjutuses märgitud väljasaatmise õiguslik alus VVS § 72 lg 2 p 3 ei ole õige; 2) kaebaja on Eestis sündinud ja elanud praktiliselt kogu oma elu. Ta on isik, kes on asunud Eestisse elama enne
  1. aasta
  2. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki (VVS § 9 lg 1 p 3). Ta on omanud elamisluba. Eestis elab tal isa (alalise elamisloa alusel) ja vend (Eesti kodanik). Kaebajal on ka elukaaslane, kellega ta soovib abielluda, kuid abielu registreerimine on takerdunud dokumentide puudumise tõttu. Seega on kaebuse esitajal piisav suhe Eestiga ja tal on ka õigus taotleda ja saada Eestis elamisluba. Hetkel on ta vaidlustanud talle elamisloa andmisest keeldumise Euroopa Inimõiguste Kohtus, ta kaebus on menetlusse võetud ja seni ei ole seda läbi vaadatud. Mingeid sidemeid Venemaaga tal ei ole. Kaebaja on raskesti haige ja ta vajab pidevat ravi. Venemaal ei ole tal lootust normaalset ravi saada; 3) ettekirjutuses on sissesõidukeeld määratud seadusega ettenähtud maksimaalse tähtajaga (VVS § 74 lg 1). Vastustaja ei ole kaalunudki VVS § 7 4 lg 2 kohaldamist, mis lubab kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks tähtajaks või jätta see kohaldamata. Lisaks ettekirjutuse õigusvastasusele on lahkumiskohustus ja sissesõidukeeld ilmselt ebaproportsionaalne; 4) 25.05.2011 õhtul jõudis kaebajani informatsioon, et vaatamata kohtus olevatele kaebustele, saadetakse ta 27.05.2011 Eestist välja. Väljasaatmine toimus ja kaebaja anti üle Venemaale. Väljasaatmisel kasutati kaebaja suhtes põhjendamatut vägivalda ja tekitati talle vigastusi. Arvestades kaebaja tervislikku seisundit, on iga vigastus talle väga ohtlik. Kaebaja viibib Venemaal ilma rahaliste vahenditeta, tal puudub võimalus saada tööd ning talle tehakse seal ka takistusi dokumentide saamisel. Mingit ravi ta seal ei saa, sest tal puuduvad dokumendid ja ta ei saa pöörduda ravi saamiseks kohalikku raviasutusse. Nendest asjaoludest teavitas kaebaja esindajat e-kirja ning telefoni teel.
  3. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata järgnevatel põhjendustel: 1) D. S suhtes kehtib alates 20.08.2007 sissesõidukeeld Rootsi Kuningriiki tähtajaga kuni 24.08.
  4. VMS § 126 lg 2 kohaselt keeldutakse välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalase suhtes kehtib teise liikmesriigi poolt kehtestatud Schengeni sissesõidukeeld; 2) Eestis elamise seaduslikuks aluseks ei ole isiku majanduslikud, sotsiaalmajanduslikud ning isiklikud sidemed. Käesolevas vaidluses ei ole asjassepuutuvaid argumente, mis põhjendaksid kaebaja õigust jääda Eestisse. Korduvalt kriminaalkorras karistamine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas ta suudab ühiskonnas hakkama saada; 3) D. S ise oma käitumisega ei ole andnud PPA-le valikuvõimalust ja nimelt – kohustada isikut Eestist lahkuma vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtajaga. Tõendatud on isiku kõrvalehoidmine koostööst migratsiooniametnikega; 4) asjaolu, et kaebaja on raskesti haige ja vajab pidevat ravi ning tal ei ole lootust Venemaa Föderatsioonis normaalset ravi saada, ei ole tingimata viibimisaluse saamise aluseks. Ravi võib saada/jätkata ka väljaspool Eestit. Venemaa Föderatsioonis on olemas spetsialistid, kes võivad 3
(7)3-11-350 kaebajale osutada kvalifitseeritud meditsiiniabi tema eluaegse ravi jätkamisel. Tõendamata on, et kaebaja tervislik seisund välistab tema Eestist lahkumise; 5) kaebaja väidab, et väljasaatmisel kasutati tema suhtes põhjendamatut vägivalda ja tekitati talle vigastusi. Väljasaatmise saateplaanist nähtub, et isik ise osutas väljasaatmise täideviimisel (sh juba väljasaatmiskeskusest lahkumisel) vastupanu, seega olid ametnikud sunnitud enda ja isiku turvalisuse huvides kasutama lubatud ja turvamiseks ettenähtud eri- ja enesekaitsevahendeid. 4. Tallinna Halduskohtu 02.03.2012 otsusega jäeti D. S kaebus rahuldamata ja määrati vandeadvokaat Edith Sassiani poolt haldusasjas osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 786 eurot ja 38 senti. Põhjendused: 1) lahkumisettekirjutus on antud lähtuvalt

§ 72lg 2 p-dest 3 ja 4.

Haldusakti väljatrükil ei ole p 4 küll nähtav, kuid vastustaja täpsustas, et ettekirjutused vormistatakse vastavate õigusaktide elektroonilises andmebaasis ning p 4 enam vastavale paberformaadile ei mahtunud, ning kinnitas kohtuistungil ühtlasi veelkord, et lisaks

§ 72lg 2 p-le 3 juhinduti ka sama paragrahvi ja lõike p-st 4.

Seda on kinnitatud ka 04.01.2012 kirjalikus vastuses. Haldusakti puhul tuleb lähtuda selle tegelikust sisust ja terviktekstist; 2)

§ 72

lg 2 p-s 3 on sätestatud, et lahkumisettekirjutuses ei määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe, kui see tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele.

§ 72

lg 2 p 4 kohaselt ei määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe ka siis, kui välismaalase suhtes kehtib sissesõidukeeld; 3)

  1. aastal ei pikendatud D. S tähtajalist elamisluba, vastav vaidlus läbis esimese ja teise kohtuastme ning Riigikohtu 10.03.2010 määrusega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Selles menetlusosaliste vahel vaidlust ka ei ole. Erandina tähtajalise elamisloa siseriigis vastuvõtmise taotlus ning selle peale esitatud vaie on jäetud hiljem samuti rahuldamata ning ka selles osas ei saa olla protsessiosaliste vahel enam sisulist vaidlust; 4) kaebaja on Rootsis vanglakaristust kandnud. Rootsi Kuningriigi Piirivalve Amet esitas
  2. aastal sõlmitud kokkuleppe alusel vastava tagasivõtupalve ja D. S deporteeriti 10.07.2009 Eestisse. Rootsi Kuningriigi poolt on kehtestatud kuni 24.08.2012 sissesõidukeeld. Pärast Eestisse deporteerimist lahkus D. S uuesti riigist, kuid vastustaja ei ole andmebaasidest lahkumise aega ja kohta tuvastanud. Hiljem on selgunud, et D. S vahistati Taanis ja 09.07.2010 esitas Taani politsei vastava tagasivõtupalve, mille kooskõlastamise järgselt kohustus PPA isiku 13.07.2010 Kopenhaagenist väljunud lennult vastu võtma. Üleandmist ei toimunud, sest D. S oli Kopenhaagenis põgenenud. Taanist lahkumise kohta Kopenhaageni Interpolil andmeid ei olnud. Eestis peeti kaebaja kinni 29.01.2011 ning 31.01.2011 vormistati koheselt ka lahkumisettekirjutus. Kuna kaebaja põgenes 13.07.2010 Kopenhaagenist ja ametlikku tagasivõtmist ei toimunud, ei saa hilisemat riiki saabumist pidada seaduslikuks saabumiseks; 5)

§ 72

lg 2 p 3 kohaselt ei määrata lahkumisettekirjutuses selle vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe, kui see tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele. Sama seaduse § 71 teises lõikes on sätestatud, et (taolistel juhtudel) avaldatakse lahkumisettekirjutuse põhjendustes üksnes õiguslik alus. Antud juhul on õiguslik alus avaldatud ning põhjalikku motiveerimist koos asjassepuutuvate kaalutlustega ei pea

§ 72lg 2 alusel antud haldusaktil olema.

Arvestades asjaolu, et D. Sl tähtajalist elamisluba ega ka muud viibimisalust ei olnud, oli tegemist ebaseaduslikult riiki saabunud ja ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalasega.

§ 72

lg 2 p 3 kohaldamise puhul ei tehta vahet, kas välismaalane saabus ebaseaduslikult Eestisse välispiiri või sisepiiri ületades. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt ei ole lahkumisettekirjutuse õiguslik alus õige seetõttu, et välispiiri ei ole väidetavalt ületatud ja et ületati üksnes sisepiir, ei ole põhjendatud. Põhjendamatud on ka kaebaja väited selle kohta, et lahkumisettekirjutus ei vasta nõuetele, et esinevad seadustamisettekirjutuse tegemise eeldused või et oleks tulnud kohaldada

§ 7

lg-t 2 ja määrata vabatahtliku lahkumise tähtaeg.

§ 16esi- 4

(7)3-11-350 mese lõike teise lausega on sätestatud, et väljasaatmise vaidlustamine ei lükka kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi; 6) vaidlustatud haldusaktis on kohaldatud kaebaja suhtes 3 aastaks ka sissesõidukeeldu vastavalt

§ 74lg-le 1.

Sama seaduse ja paragrahvi kolmanda lõike kohaselt avaldatakse 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamise korral üksnes õiguslik alus ega avaldata faktilist alust, sellega seotud asjaolusid ja asjassepuutuvaid kaalutlusi. Nendele nõuetele haldusakt vastab ning seega ei ole kaebaja väited seonduvalt sissesõidukeelu vähese motiveerimisega põhjendatud; 7) lahkumisettekirjutus on antud kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas ning seega ei ole vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust. Vaidlustatud haldusakti oli võimalik anda tulenevalt

§ 72

lg 2 p-st 3 ja seetõttu ei saa haldusakti tühistada isegi sel juhul, kui lähtuda D. S väitest, et õiguslik alus kaebajale tutvustatud haldusaktil oli

§ 72lg 2 p 4 osas poolik või puudulik.

Kohus lähtub ettekirjutuse tegelikust sisust, mida vastustaja on selgitanud ja milles ei ole põhjust kahelda. Mis puutub Rootsi poolt kehtestatud Schengeni sissesõidukeeldu, siis selle paikapidavuses ei saa nähtuvalt haldusasja materjalist sisulist vaidlust olla. Rootsi poolt kehtestatud sissesõidukeelule on viidatud ka tähtajalise elamisloa pikendamata jätmisega seonduvas vaidluses haldusasjas 3-08-2542 ning Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2009 lahendis. Kuna lahkumisettekirjutus on õiguspärane, ei saa rahuldada kaebust ka 27.05.2011 teostatud riigist väljasaatmise õigusvastaseks tunnistamise ja tagasipöördumise võimaldamiseks kohustamise nõudes; 8) kaebaja väited ülemäärase füüsilise jõu kasutamise ja vigastuste tekitamise kohta 27.05.2011 toimunud väljasaatmise täideviimise käigus on paljasõnalised ja vastustaja poolt esitatud väljasaatmiskeskuse töötajate seletustega ümber lükatud. Ettekannetest nähtub, et D. S osutas väljasaatmise täideviimisel vastupanu ja tekitas endale ka vigastusi, kuid vastustaja tegevus oli lubatu piires. Seega ei ole alust väljasaatmise toiminguid õigusvastaseks tunnistada ka eelnimetatu pinnalt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. D S apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses korrati kaebuse põhjendusi ning leiti, et kohus on rikkunud materiaal- ja menetlusõigust. Kohtuotsus on sisuliselt põhjendamata ja kaebuse kõigile väidetele ei ole kohus vastanud. Täiendavalt leiti järgmist: 1) vaidlustatud ettekirjutusel puudub viide VVS § 72 lg 2 p-le 4 (nii õigusliku alusena kui ka sõnalises selgituses). Tagantjärgi ei saa haldusakti sisustada vastustaja selgitustega. Vastustaja ei ole võimaldanud ei kohtule ega kaebajale nn elektroonilise haldusaktiga tutvumist; 2) kohtuotsuses peab kohus tuvastatuks, et kaebaja suhtes on Rootsi Kuningriigi poolt kehtestatud sissesõidukeeld. See asjaolu on tegelikult tõendamata. Erinevates kohtulahendites on küll viidatud Rootsi Kuningriigi poolt kehtestatud sissesõidukeelule, kuid tähtajad on märgitud erinevalt ning jääb selgusetuks, mis tõenditele kohtud tuginevad ja kas selline sissesõidukeeld on tegelikult kaebaja suhtes tehtud ja kas see on kehtiv. Samuti ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et kaebajale ei oleks pidanud andma Eestist lahkumiseks tähtaega. Sellise tähtaja andmine on kooskõlas Eestis kehtivate seadustega, rahvusvaheliste normidega ja Euroopa Liidu direktiividega; 3) kohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et kaebaja suhtes esineb alus tema Eestis viibimise seadustamiseks (VVS § 9 lg 1 p 3) ning rakendatud meetmed ei olnud tema suhtes proportsionaalsed.
  2. PPA kordab halduskohtule esitatud seisukohti ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHENDUSED 5

(7)3-11-350
  1. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust.
  2. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga osas, et 31.01.2011 lahkumisettekirjutusest ei nähtu selle tegemise õigusliku alusena

§ 72

lg 2 p 4 (sissesõidukeelu olemasolu), vaid ettekirjutuses on viidatud üksnes nimetatud lõike punktile 3 (ebaseaduslikult Eestisse saabumine). Kaebaja suhtes sissesõidukeelu olemasolu ei nähtu ka haldusakti faktilisest põhjendusest. Ettekirjutus sisaldab lisaks

§ 72

lg 2 p-le 3 viidet

§ 72lg-le 2, mis on ebatäpne, sest lg 2 sisaldab kümmet punkti.

Eeltoodu ei tekita aga veendumust, et viidata sooviti tingimata p-le 4, sest lg 2 sisaldab veel punkte, mis oleksid kaebaja suhtes kohaldatavad (nt p 1 – avaliku korra tagamine; p 8 kahtlus, et välismaalane võib põgeneda või väljasaatmisest kõrvale hoiduda). Vastustaja tuginemine

§ 72

lg 2 p-le 4 võib vaidluses asjassepuutuvaks muutuda juhul, kui ettekirjutuse tegemine sama lõike p 3 alusel osutub õigusvastaseks. Nimelt ei tühista kohus õigusvastast haldusakti juhul, kui vaidluse asjaoludest tulenevalt tuleks vastustajal ilmselgelt välja anda samasisuline haldusakt. 9. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega määramata oli

§27 lg 2 p 3 alusel õiguspärane.

Kaebaja leiab, et ta ei saabunud Eestisse ebaseaduslikult, sest ta viibis juba enne Eestisse saabumist Schengeni liikmesriikide territooriumil ning ei ületanud seega Eesti välispiiri. Kaebaja tõlgendus on ekslik. Arvestades

reguleerimiseset ning selle õigusakti siseriiklikku mõju, saab Eestisse saabumine ning siin ebaseaduslikult viibimine toimuda üksnes Eesti Vabariigi territooriumil. Ei ole õige sisustada mõistet „Eestisse saabumine“ Schengeni piirieeskirjade järgi, lugedes „Eestiks“ kogu Euroopa Liitu ning muid Schengeni osalisriike. 10. Kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes ei olnud ebaproportsionaalne. Arvestades kaebaja eelnevat käitumist, ei teki ringkonnakohtul kahtlust, et kaebaja suhtes oleks pidanud rakendama

§ 74

lg-s 2 sätestatud erandit (sissesõidukeelu kohaldamine lühemaks ajaks või selle kohaldamata jätmine). Kaebajal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks alates

  1. aastast. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud, ta on migratsiooniametnike eest põgenenud. Viimati on ta Eestisse ebaseaduslikult saabunud teadmata ajal (enda väitel 20.07.2010), kuid kuni kinnipidamiseni 29.01.2011 ei olnud kaebaja asunud enda Eestis viibimist seadustama. Ka muud kaebaja poolt viidatud asjaolud ei muuda lahkumisettekirjutuse tegemist ning sissesõidukeelu seadmist ebaproportsionaalseks. Kaebaja on raskesti haige, kuid arvestades, et tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, puudub tal ka ravikindlustus ning põhistamata on kaebaja hinnang, et sellele vaatamata on ravi kättesaadavus Eestis parem kui Vene Föderatsioonis. Eestis viibivad kaebaja vend ja isa ning väidetavalt ka elukaaslane, kellega soovitakse abielluda. Eeltoodu pole aga piisav selleks, et Eesti peaks taluma kaebaja ebaseaduslikult riigis viibimist. Kaebajal oli piisavalt aega, et taotleda elamisluba õigusaktides ettenähtud viisil. Juba
  2. aastal oli kaebajal teada vastustaja seisukoht, et alused erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks tema puhul puuduvad. Kodakondsusjärgsesse riiki lahkumise ning sealt elamisloa taotlemise asemel läks kaebaja hoopis Taani. Asjakohane ei ole kaebaja tuginemine pooleliolevatele vaidlustele erinevates kohtutes. Kohtuvaidluste olemasolu ei anna seaduslikku alust riigis viibimiseks. Isiku õigusi rikkuva haldusakti õiguslikku mõju on üldjuhul võimalik edasi lükata vaid esialgse õiguskaitse kohaldamisega kohtu poolt. Antud juhul ei ole taolist määrust kaebaja suhtes tehtud. 6

(7)3-11-350 11. Seadustamisettekirjutuse tegemiseks kaebajale

§ 9

lg 1 p 3 alusel puudus võimalus.

§ 9

lg 1 p 3 näeb selleks ette järgmised tingimused: 1) isik on asunud Eestisse elama enne 01.07.1991; 2) ta ei ole lahkunud elama mõnda teise riiki; 3) ta jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. Kaebaja lahkus Eestist teise riiki ning vastustaja on põhjendatult pidanud kaebaja jätkuvat Eestis viibimist ohuks avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele. Samuti ei ole alust seadustamisettekirjutuse tegemiseks isikule, kelle „seadustamise“ küsimus on jõustunud haldusaktiga juba lahendatud. Kaebajale keelduti tähtajalise elamisloa pikendamisest 18.11.2008 otsusega.

§ 9

lg 1 p 3 mõte ei ole selles, et käivitada elamisloa andmise menetlust ühe uuesti ja uuesti.

  1. Kuna kaebaja riigist väljasaatmine oli õiguspärane, ei kuulu rahuldamisele ka taotlus vastustaja kohustamiseks võimaldada kaebaja tagasipöördumine Eestisse. Kaebaja taotleb sisuliselt lahkumisettekirjutuse tagasitäitmist. Tagasi saab täita vaid õigusvastaseid tagajärgi (vt riigivastutuse seaduse § 11 lg 1), kuid viibimisaluseta isiku väljaspool Eestit viibimine ei ole õigusvastane.
  2. Halduskohus on õigesti leidnud, et tõendatud ei ole ülemäärase jõu kasutamine 27.05.2011 toimunud väljasaatmise täideviimise käigus. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja suhtes oli põhjendatud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks asjakohast tõendite analüüsi korrata.
  3. Kaebaja esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Edith Sassian taotleb õigusabi eest tasu väljamõistmist summas 364,80 eurot, milles sisaldub käibemaks 60,80 eurot. Aruande kohaselt on õigusabi osutatud kokku 19 pooltunni eest. Ringkonnakohus leiab, et taotluses näidatud töömaht on vastavuses vastava õigusteenuse osutamiseks vajaliku töö mahuga ning riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 alusel tuleb esitatud taotlus rahuldada. Ruth Plaks Lauri Madise Kaire Pikamäe 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.