← Eesti

3-07-2565/158

Obsah (4)§ 7§ 19§ 6§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Ruth Plaks ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 23. august 2012, Tallinn Haldusasja number 3-07-256

§ 7

lg 1 teisest lausest tulenevalt pidi isikul olema haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Halduskohtule esitatud kaebusest selgub, et J. M eesmärk on saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud Anepalu 9 kinnistu maa, millel asuvad loomalaut, hoidla, silohoidla ja pumbamaja. J. M ei ole väitnud ja halduskohus ei ole käsitlenud ühtki muud põhjendatud huvi Rae Vallavalitsuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. 23. Kuna J. M ei ole esitanud kohustamisnõudega hõlmamata õigusvastasuse tuvastamise nõuet, tuleb ringkonnakohtu arvates kaebust kuni 31.12.

§ 19lg 7 alusel tõlgendada nii, et selle esemeks on üksnes kohustamisnõue.

Halduskohtu otsuse põhjendustes toodud lausest (See, et kiri pole haldusakt, vaid toiming, mille õiguspärasusele peab kohus vallavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõude lahendamisel obligatoorselt hinnangu andma.) võib järeldada, et halduskohus ei ole pidanud Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirja nr 5-7/3785 mitte haldusaktiks, vaid toiminguks, mille õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõudega, kuid lahendanud siiski ka tuvastamisnõude kohtuotsuse resolutsiooniga (p 1). HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga kaebuse nõuded. Kuna toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõudega, siis ei ole tuvastusnõude näol tegemist iseseisva nõudega, mida halduskohus oleks pidanud kohtuotsuse resolutsioonis eraldi lahendama. Toimingu õigusvastasuse tuvastamisega oleks tulnud piirduda üksnes kohtuotsuse põhjendustes. Seetõttu tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 tühistada. 24. Kuni 31.12.

§ 6

lg 1 p 2 nägi ette, et kaebusega võib taotleda välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt on haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks kohustamisele suunatud nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Rae Vallavalitsus on kohustatud viima läbi J. M avalduse alusel õigusvastaselt võõrandatud Anepalu 9 kinnistu maa tagastamise menetluse ja andma haldusakti maa tagastamise või tagastamata jätmise kohta ning Rae Vallavalitsus ei ole seda käesoleva ajani teinud. II 25. Teises kaebuses vaidlustas J. M MKM 15.01.2008 kirja nr 23.2-3/7-10613/001 ning taotles selle tühistamist või alternatiivselt õigusvastaseks tunnistamist ja ettekirjutuse tegemist kanda riikliku ehitisregistri andmebaasi ehitiste ehitisregistrikoodiga 116018357, 116038328, 116038329, 220414047 omanikuna sisse kaebaja. 10

(12)3-07-2565 26. Halduskohus käsitles MKM 15.01.2008 kirja nr 23.2-3/7-10613/001 ekslikult haldusaktina. Ringkonnakohus leiab, et andmete registrisse kandmine ja registriandmetes muudatuste tegemine või muudatuste tegemisest keeldumine on käsitatav haldusaktina juhul, kui andmete registreerimise eesmärk on seaduse kohaselt õiguste või kohustuste tekkimine, muutmine või lõppemine. Nii näiteks majandustegevuse registrisse kandmine annab majandustegevuse registri seaduse kohaselt õiguse tegutseda erinõuetega tegevusalal. EhS § 55 lg 1 kohaselt on riikliku ehitisregistri põhiülesandeks arvestuse pidamine ehitatavate ja kasutatavate ehitiste üle. Põhimääruse § 2 kohaselt on registri pidamise eesmärgiks ehitatavate ja kasutatavate ehitiste kohta teabe kogumine, hoidmine ja avalikustamine. Vastavalt EhS § 56 lg-le 2 ja Põhimääruse §-le 24 on ehitisregistri andmetel (sh. ehitise omaniku andmetel – EhS § 56 lg 1 p 7) informatiivne ja statistiline tähendus. Ehitisregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele. Seega on ehitisregistrisse andmete kandmine, registriandmetes muudatuste tegemine või muudatuste tegemisest keeldumine käsitletav avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse toiminguna, mille peale kuni 31.12.

§ 4lg 2 alusel võis esitada kaebuse halduskohtusse.

27. Kuni 31.12.

§ 7

lg 1 teisest lausest tulenevalt pidi isikul olema haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Kuigi J. M kaebuses on märgitud põhjendatud huvina seda, et tema õigusi riivab ebaõige kanne, millel on avalikkuse jaoks eksitav iseloom, ei nähtu kaebusest, kuidas toimingu õigusvastaseks tunnistamine võimaldab kaebajal kaitsta oma õigusi. Kaebusest nähtuvalt on J. M kaebuse eesmärgiks see, et teda kantakse ehitisregistrisse vaidlusaluste ehitiste omanikuna. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et MKM 15.01.2008 toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõudega ja J. M kaebust tuleb kuni 31.12.

§ 19lg 7 alusel tõlgendada nii, et selle esemeks on üksnes kohustamisnõue.

HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga kaebuse nõuded. Kuna toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõudega, siis ei ole tuvastusnõude näol tegemist iseseisva nõudega, mida halduskohus oleks pidanud kohtuotsuse resolutsioonis eraldi lahendama. Toimingu õigusvastasuse tuvastamisega oleks tulnud piirduda üksnes kohtuotsuse põhjendustes. Seetõttu tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 tühistada.

  1. Kuigi ehitisregistrisse kantud andmed ei oma õiguslikku tähendust ja kaebaja ei ole registrile andmete esitaja Põhimääruse § 13 tähenduses, kes Põhimääruse §-st 26 tulenevalt võib esitada registriandmete muutumise korral andmete muutmise taotluse, ei võta see isikult, kes peab ennast ehitiste tegelikuks omanikuks, õigust taotleda registrisse kantud andmete muutmist ja vastava toimingu tegemisest keeldumisel halduskohtule kaebuse esitamise õigust. MKM märgib õigesti, et vastasel juhul polekski võimalik kandemuudatusi teha, kui Põhimääruse §-s 13 nimetatud andmete esitaja seda ei taotle. Ka kohtupraktikas on tunnustatud hoone tegeliku omaniku õigust nõuda, et talle kuuluva hoone kohta ei säilitataks hooneregistris (hooneregistris koguti ja töödeldi andmeid hoonete kohta enne ehitisregistri asutamist) puudulikke, aegunud või eksitavaid andmeid (Riigikohtu 11.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-02). III
  2. Rae Vallavalitsus kinnitas halduskohtus, et kaebajale maa tagastamist takistab vaid see, et puuduvad dokumendid, mis tõendavad, et kaebaja on sellel maal asuvate ehitiste omanik. MKM väitis, et kaebaja vaidlusaluste ehitiste omanikuna ehitisregistrisse kandmist takistab üksnes dokumentide puudumine, millest üheselt nähtuks kaebaja omandiõigus ehitistele. Kaebaja arvates on tema ehitiste omanik, Rae Vallavalitsus ja OÜ Castelle leidsid, et ehitiste omandiõigus ei ole OÜ-lt Castell kaebajale üle läinud. Seegi tuli halduskohtul kohustamisnõuete ja kohustamisnõuetega hõlmatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõuete lahendamiseks selgitada välja, kes on Anepalu 9 maatükil asuva loomalauda, hoidla, silohoidla ja 11

(12)3-07-2565 pumbamaja omanik, sest kui kaebaja on vaidlusaluste ehitiste omanik, siis on vastustajate toimingud õigusvastased ning kaebaja kohustamisnõuded põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele (vt ka Riigikohtu 11.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-02, p 15).
  1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole tõendite hindamisel, materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel eksinud ning on järeldanud õigesti, et kaebaja on vaidlusaluste ehitiste omanik. Halduskohtu otsus on kaebajal vaidlusaluste ehitiste omandiõiguse osas ka piisavalt põhjendatud. Nõustudes selles osas täielikult halduskohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Harju Maakohtu 23.05.2006 otsust nr 2-05-1318 J. M hagi rahuldamata jätmise kohta tunnustada tema omandit ja kanda ta vara ainuomanikuna ehitisregistrisse ei saa pidada halduskohtule kaebuse kohastamisnõuete lahendamisel siduvaks. Samas võib Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.01.2011 määruse nr 3-2-1-148-10 p 11 teises lõigus märgitust (Harju Maakohus rahuldas
  3. mai
  4. a otsusega hageja nõude kanda talle üle ostja õigused ja kohustused. Samas jättis maakohus selle otsusega rahuldamata hageja nõude tunnustada tema omandit ja kanda ta vara ainuomanikuna ehitisregistrisse. Hageja ei esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust, kuigi maareformi seaduses sätestatud ostueesõiguse sisu oli Riigikohtu tsiviilkolleegium korduvalt käsitlenud (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas 3-2-1-12302, p-d 17 ja 18).) järeldada, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas ei ole ka seaduslik ja J. Ml oleksid kohtuotsuse vaidlustamisel olnud ilmselgelt eduväljavaated. OÜ Castell seisukoht, mille kohaselt on maareformi seadusest tuleneval omandamise eesõigusel vaid võlaõiguslik toime, ei ole kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-123-02 väljendatud seisukohtadega, millele halduskohus on kohustamisnõuete lahendamisel õigesti tuginenud. Kaebajal vaidlusaluste ehitiste omandiõiguse puudumist ei tõenda ka Harju Maakohtu 31.10.2008 otsus nr 2-07-52309 J. M hagi rahuldamata jätmise kohta, sest nagu halduskohus õigesti leidis, ei oma omandiõiguse seisukohast tähtsust, et hooned on kolmanda isiku valduses ja ta keeldub neid kaebajale üle andmast.
  5. Eelneva põhjal ei anna OÜ Castell apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks kohustamisnõuete rahuldamise osas ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. IV
  6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna OÜ Castell apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, peab apellatsioonimenetluse kulud kandma apellant. Samuti jäävad OÜ Castell apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Kaebaja taotles apellatsioonimenetluses apellandilt menetluskulude väljamõistmist summas 2536 eurot (sh käibemaks 20%) ning esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega HKMS § 109 lg 6 mõttes, mille kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, ning ringkonnakohus mõistab OÜ-lt Castell välja J M kasuks apellatsioonimenetluse kulud summas 2536 eurot. Ruth Plaks Silvia Truman Lilianne Aasma 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.