← Eesti

3-07-1059/207

Obsah (8)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 13§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 4. september 2012, Tallinn Haldusasj

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-07-1059 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. ÕVVTK Saare maakonnakomisjon tunnistas 29.03.1993 otsusega nr 6-276 Saare maakonnas Mustjala vallas Võhma külas endise Kuidu talu maa suhtes õigustatud subjektideks endise omaniku K M lapsed. ÕVVTK Saare maakonnakomisjon tunnistas 30.05.1994 otsusega nr 5/349 Saare maakonnas Mustjala vallas Võhma külas endise Niidi talu maa suhtes õigustatud subjektideks endise omaniku A M lapsed. 2. H P esitas 03.11.1997 Mustjala Vallavalitsusele avalduse tootmiseks vajaliku maa erastamiseks ligikaudse suurusega 0,8 ha (Vanakuidu maaüksus). Saare maakonna hooneregistritalituse 29.10.1997 tõendi nr 1897 kohaselt kuulub avaldajale Mustjala vallas Võhma külas töökoja hoone netopinnaga 392,9 m2 ja ehitisealuse pinnaga 442 m2. Mustjala Vallavalitsus tagastas 12.12.2002 korraldusega nr 259 kuues maatükis oleva Kuidu maaüksuse (45,88

  1. ha)maa suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele. Maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 alusel jäeti tagastamata 1,2 ha maad. Mustjala Vallavalitsus määras 12.12.2002 korraldusega nr 266 Võhma Külas Kuidu nr A-29 maal asuva puidutöökoja ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavalt asendiplaanile. Mustjala Vallavalitsus tagastas 29.08.2003 korraldusega nr 183 üheksast maatükist koosneva Niidi maaüksuse (60,16
  2. ha)maa suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele. H. P pöördus 08.10.2003 Saare maavanema poole küsimustega Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korralduse nr 266 kohta, millele maavanem vastas erastamise korda selgitava 20.10.2003 kirjaga. Mustjala Vallavalitsus teavitas 30.12.2003 H. Pu, et vallavalitsuse 12.12.2002 korraldusega nr 266 on määratud puidutöökoja ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid ning H. P saab vallavalitsusest maa ostueesõigusega erastamise katastrimõõdistamise toimiku vormistamiseks vajalikud toimikud. Pumbajaama ja Vanakuidu maaüksuste maa erastamise plaan on koostatud 15.12.2006 plaanimaterjali alusel (Vanakuidu maaüksuse juriidiline toimik). 3. Mustjala Vallavalitsus lõpetas 18.01.2007 korraldusega nr 6 Mustjala valla halduse Pumbajaama maaüksusel, määras maaüksusele tootmismaa sihtotstarbe, kinnitas maaüksuse suuruseks 164 m2 ja maksustamishinnaks 492 krooni ning märkis erastamise taotlejaks H. P. Mustjala Vallavalitsus lõpetas 18.01.2007 korraldusega nr 7 Mustjala valla halduse Vanakuidu maaüksusel, määras maaüksusele tootmismaa sihtotstarbe, kinnitas maaüksuse suuruseks 1506 m2 ja maksustamishinnaks 4500 krooni ning märkis erastamise taotlejaks H. P. 2

(13)3-07-1059 Saare maavanem otsustas 23.04.2007 korraldusega nr 351 müüa Pumbajaama maaüksuse suurusega 164 m2 H. Ple hinnaga 492 krooni. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks märgiti MaaRS § 20 lg 1 ja § 21 lg 1 ning maakasutuse sihtotstarbeks tootmismaa. Saare maavanem otsustas 23.04.2007 korraldusega nr 352 müüa Vanakuidu maaüksuse suurusega 1506 m2 H. Ple hinnaga 4518 krooni. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks märgiti MaaRS § 20 lg 1 ja § 21 lg 1 ning maakasutuse sihtotstarbeks tootmismaa.
  1. H P esitas 21.05.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille hiljem täpsustatud nõudeks jäi taotlus tunnistada õigusvastaseks Mustjala Vallavalitsuse 18.01.2007 korraldused nr 6 ja nr 7 ning Saare maavanema 23.04.2007 korraldused nr 351 ja nr 352 osas, milles nendega jäeti rahuldamata H. P 03.11.1997 avaldus 0,8 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja tõi oma põhjendatud huvina välja tulevikus kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsuse. Kaevatavate haldusaktidega rahuldati H. P 03.11.1997 esitatud maa erastamise avaldus vaid osaliselt. Lahendamata on kaebaja avaldus maa erastamiseks korraldustega hõlmamata osas ja neist ei ole selgu, kas kavatsetakse anda täiendavaid haldusakte. Haldusaktid on ka sisuliselt põhjendamata. Vastustajad on jätnud välja selgitamata, kas väiksemas ulatuses kui 0,8 ha maa erastamine võimaldaks kaebajal saavutada taotletud eesmärki ja kas esineb aluseid erastatava maa suuruse vähendamiseks. Korralduste andmisel on lähtutud nende andmise ajal kehtinud õigusest, kuid isikul on õigus haldusmenetluse lõpuleviimiseks avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Vastustajad ei järginud MaaRS § 23 lg-s 3 sätestatud kolmekuulist tähtaega kaebaja avalduse lahendamiseks. Haldusmenetlus on lisaks viidud läbi vales järjekorras, sest maa erastamine saab toimuda üksnes enne maa tagastamist. Korraldused on ebaproportsionaalsed ja ilmsete kaalutlusvigadega. Maa suurus ei ole ainus kriteerium maa jagamisel maa tagastamise ja erastamise õigustatud subjektide vahel, vaid arvestada tuleb ka maatükkide tegelikku väärtust. Vastustajad on piiride määramisel jätnud tähelepanuta maakorraldusseaduse (MaaKS) § 5 lg-s 2 sätestatud maakorralduse nõuded ja elementaarsed tuleohutuseeskirjad. Kaebaja ei ole erastatava maa piiridega nõustunud ning
  2. aastal ei sõlmitud mingeid piirikokkuleppeid ega tehtud maa mõõdistamise toiminguid. Kaebaja andmetel mõõdeti maa
  3. aastal ning kaebaja sai aru, et vastustajad lähtusid taotletud maa suurustest ja piiridest. Ka katastriüksuse plaanil on mõõdistamise ajaks märgitud
  4. a, kuid sel ajal kaebajat mõõdistamisele, piiride märkimisele või kokkuleppimisele ei kaasatud. Mustjala Vallavalitsus esitles
  5. aastal kujunenud olukorda kaebajale kui paratamatust ja selgitas, et kui kaebaja dokumente ei allkirjasta, ei erastata kaebajale üldse midagi.
  6. Saare maavanem vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. H. Ple erastatava maa piirid ja suurus on kindlaks määratud Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korraldusega. Kaebajal oli õigus esitada ettepanekule oma vastuväited ühe kuu jooksul. Maamõõtja koostas 15.12.2006 maa erastamise plaani, millel on kaebaja kinnitus (allkiri), et ta nõustub maa erastamise plaanil esitatud maatüki pindala ja piiridega. Mustjala Vallavalitsuse korralduste andmisele eelnes 15.01.2007 piiriprotokolli koostamine, mis on kaebaja poolt allkirjastatud ilma märkusteta. Seega on mõlema maaüksuse erastamine toimunud kooskõlas kaebaja soovidega. Kaebaja pidi olema teadlik, et maa erastamine toimub moodustatud katastriüksuste alusel ja pärast maavanema korralduste väljastamist ei ole enam lahendamata maa erastamise taotlusi. Pärast korralduste nr 6 ja nr 7 jõustumist pidas maavanem võimalikuks anda välja oma korraldused nr 351 ja nr
  7. Maavanemale esitatud toimikutest ei nähtunud, et maa erastamise taotleja oleks vaidlustanud teenindusmaa määramist, maa erastamise tingimuste kindlaksmääramist või tal oleks vastuväiteid erastatava maa suuruse või piiride osas. Asjaolu, et algses maa erastamise 3
(13)3-07-1059 avalduses märgiti taotletava maa suuruseks 0,8 ha, ei tingi haldusakti andmisel kaalutlemise vajadust, kui korralduse andmisele eelnenud menetluse käigus on taotleja nõustunud erastama maad teistsugustes piirides ja suuruses. Seega rahuldas maavanem kaebaja taotluse maa erastamiseks täies ulatuses. Maavanema korraldused on soodustavad haldusaktid, mida ei pea haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 4 kohaselt põhjendama. Maavanema korraldused on ka sisuliselt õiguspärased. Maaüksused on määratud kooskõlas maakorralduse nõuetega. Pumbamaja on tehnorajatis, millele teenindusmaa määramine ja selle alusel maa erastamine ei ole vajalik. Nii veetrass, kütusehoidla kui pumbamaja ei ole kinnisasja olulised osad ja need oleksid jätkuvalt kaebaja omandis ka juhul, kui pumbajaama teenindusmaa oleks tagastatud kolmandatele isikutele. Erastatud maatükil paiknevate ehitiste näol ei ole tegemist elamutega, mille juurde on võimalik erastada kuni 2 ha maad.
  1. Mustjala Vallavalitsus vaidles samuti kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata, jagades Saare maavanema seisukohti.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 29.12.2011 otsusega H. P kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna H. P ei ole vaidlustanud enne maa ostueesõigusega erastamise otsustamist antud maa tagastamise korraldusi, siis ei ole väited erastamis- ja tagastamismenetluste järjekorra rikkumisest asjassepuutuvad (vt Riigikohtu 29.09.2005 otsus nr 3-3-1-32-05, p 9). Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks teeb kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p 131 alusel erastamise taotlejale erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku. Vallavalitsuse poolt tehtud piiride kulgemise ettepanek (piiride kulgemise skeem) on oma sisult esimene etapp MaaRS § 9 lg-s 9 sätestatud erastatava ja tagastatava maa suuruse ja piiride määramise protsessis. Piiride kulgemise ettepanek on katastriüksuse moodustamise aluseks. H. Ple tehti erastatava maa piiride kulgemise ettepanek Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korralduse nr 266 lisaks oleval asendiplaanil, millest koosmõjus maa tagastamise korraldustega nähtub vallavalitsuse põhimõtteline seisukoht, kuidas oleks õige maa erastamise ja tagastamise õigustatud subjektidel vahel jagada. Korraldus ei sisaldanud ega pidanudki sisaldama erastamisele kuuluva maa suurust, mis määratakse hiljem (vt korra p 131). Asendiplaanilt on erastamisele kuuluva maa ligikaudne suurus tuletatav. H. P pidas korraldust oma huve rikkuvaks, sest 17.01.2003 pöördus H. Pga seotud TÜ Vapsor vallavalitsuse poole palvega vaadata ümber korraldus teenindusmaa eraldamise kohta, millest Mustjala Vallavalitsus 21.02.2003 keeldus, sest puudusid TÜ Vapsor omandiõigust kinnitavad dokumendid. H. P esitas 08.10.2003 Saare maavanemale järelepärimise Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korralduse nr 266 kohta, millele maavanem vastas 20.10.2003, selgitades erastamise korda. Tallinna Halduskohus lõpetas 28.03.2008 määrusega nr 3-07-1059 menetluse H. P kaebuses Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korralduse nr 266 tühistamiseks. Seega oli H. Ple teada, et Mustjala Vallavalitsus ei muuda oma seisukohta ega esita uut piiride kulgemise ettepanekut, mis oleks kooskõlas H. P soovidega. H. P ei pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse ning asus kooskõlas erastamist reguleerivate õigusaktidega korraldama katastriüksuse mõõdistamist. Vanakuidu maaüksuse ja Pumbajaama maaüksuse erastamise juriidilised toimikud sisaldavad erastatava katastriüksuse plaani, millel on märgitud maatüki täpne suurus ja erastamise õiguslik alus. Plaanil on ka H. P kinnitus, et ta nõustub maaüksuse pindala ja plaanil esitatud piiridega. Ka 15.01.2007 koostatud piiriprotokolli kinnitas H. P märkusteta. Neist asjaoludest järeldub, et H. P nõustus temale maa erastamisega Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korralduses nr 266 langetatud põhimõttelise otsustuse järgi. Vastasel korral poleks ta katastriüksuse plaanile ja piiriprotokollile oma nõusolekut andnud. Ebausutav ja tõendamata on kaebaja väide, et ta andis nõusoleku põhjusel, et vastasel korral lubas vallavalitsus talle 4
(13)3-07-1059 maa üldse erastamata jätta. H. P saanuks anda nõusoleku Vanakuidu ja Pumbajaama maaüksuste moodustamiseks ettepanekus märgitud ulatuses ka reservatsiooniga, et ta pole loobunud oma esialgsest avaldusest 0,8 ha suuruse maa erastamiseks ning peab maa tagastamist õigusvastaseks, mida ta aga ei teinud. H. P pidi kahtluseta aru saama, et talle erastatava maa küsimus saab Vanakuidu ja Pumbajaama katastriüksuste moodustamisega lõpliku lahenduse, sest neid maaüksusi ümbritseb omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud maa ja kusagilt mujalt maad juurde ei saa. Kaevatavad korraldused on seega soodustavad haldusaktid, mis olid kooskõlas enne akti andmist H. P poolt õigusaktides ettenähtud vormis selgelt väljendatud tahtega ega pidanud seetõttu HMS § 56 lg 4 kohaselt sisaldama põhjendusi. See kehtib ka maakorralduse ja tuleohutuse nõuete väidetava mittejärgimise kohta. Puudub alus arvata, et isik, kes on nõustunud katastriüksuse moodustamisega ja allkirjastanud piiriprotokolli märkusteta, peab neid maakorralduse ja tuleohutuse nõuetega vastuolus olevaks. Piiride täpne määramine kooskõlas MaaRS § 6 lg 33 ja MaaKS § 5 lg 2 nõuetega on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus, mille puhul on muu hulgas oluline asjassepuutuvate isikute põhjendatud huvide kaalumine, mida saab teostada juhul, kui isik esitab asjakohased põhjendused ja vastuväited, kuid H. P seda õigel ajal ja õiges kohas ei teinud. Kaebuses toodud vastavasisulised väited on ka paljasõnalised, sest kaebaja ei konkretiseeri, mil moel takistavad erastatava maa suurus ja piirid ehitiste sihtotstarbelist kasutamist. Ilmselt ei vaidlusta H. P siiski asjaolu, et saekaatrit ümarpuidu töötlemiseks pole puidutöökojas kunagi olnud ning hoone oli ehitatud autogaraažiks-remonditöökojaks. Ehitise sihtotstarbelise (mitte)kasutamise fakti näol on tegemist asjaoluga, mida tuleb piiride kulgemise ettepaneku tegemisel arvestada (vt Riigikohtu 29.09.2005 otsus nr 3-3-1-32-05, p 15). Ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ei ole võimalik määrata tehnovõrkude (elektriliinid, veetrassid jne) ja -rajatiste alust maad. Siia alla kuuluvad vaidlusalusel maal asuvad veetrassid, pumbajaam ja väidetav kütusehoidla. Isegi kui kaebajale on erastatud pumbamaja kui tehnorajatise alune ja teenindamiseks vajalik maa alusetult, ei riku see kaebaja õigusi, kuna vastab tema enda sooviavaldusele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. H P palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Menetluskulud palub apellant mõista välja vastustajatelt või Eesti Vabariigilt. Halduskohus on jätnud kaebuse ebaõigesti rahuldamata, samuti on halduskohus rikkunud menetlusõiguse norme ja kohtuasja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtet. Seetõttu isegi juhul, kui ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebust muus osas põhjendatuks, tuleb kohtumenetluse ebamõistliku kestuse ja menetluslike minetuste tõttu jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Halduskohus heitis kaebajale ette, et ta ei ole vaidlustanud maa tagastamise korraldusi, kuid H. Ple ei ole nimetatud korraldusi kunagi teatavaks tehtud. Sisuliselt sai apellant korraldustest teada alles pärast maa kinnistamist ja vastustajad selgitasid kaebajale, et kujunenud olukord ei ole tagasipööratav. Samas ei ole senini hakanud kulgema maa tagastamise korralduste vaidlustamise tähtaeg. Kuna H. P ei ole nimetatud haldusaktide adressaat, võib olla üldse küsitav tema õigus pöörduda nende vaidlustamiseks halduskohtusse ja tema poolt maa tagastamise korralduste vaidlustamata jätmine ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamata jätmisele. Apellant võis põhjendatult eeldada, et haldusorganid lahendavad neile esitatud taotlused õiguspäraselt ja õiges järjekorras. Isegi kui kaebaja jätab varasemad haldusaktid vaidlustamata, ei muuda see õigusnorme (MaaRS § 23 lg-d 2 ja 3) rikkudes antud hilisemaid haldusakte õiguspärasteks. Kohtul on kaebuse läbivaatamisel alati võimalik võtta seisukoht ka 5
(13)3-07-1059 muude haldusaktide või toimingute õiguspärasuse suhtes. Õigusvastasuse tuvastamine ei saa ka kahjustada kellegi õiguspärast ootust, sest see ei mõjuta haldusakti kehtivust. Halduskohus ei ole põhjendanud, kuidas erineks H. P olukord, kui ta oleks maa tagastamise korraldused vaidlustanud, sest juba tehtud kinnistusraamatu kandeid ei saaks niikuinii enam muuta. H. P ei ole nõustunud temale erastada plaanitava maa suurusega. Halduskohtu vastupidine järeldus ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega ja kohtuotsus on selles osas vastuoluline. Apellandil ei ole kunagi olnud vastuväiteid temale vaidlustatud korraldustes märgitud maa erastamisele, küll aga peab ta oma õigusi rikkuvaks seda, et temale ei erastata ülejäänud taotletud maad. Mingi lahustüki osas piiride kulgemise ettepanekuga nõustumine ei tähenda muus osas maa erastamise nõudest loobumist. Seetõttu on ebaõige ka halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud haldusaktid olid apellandi jaoks soodsad haldusaktid, mis ei eelda ulatuslikku põhjendamist. H. P nõusolek ei muuda kuidagi õiguspäraseks vastustajate õigusvastast tegevust maa erastamisel. Kohtuotsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel saanuks vastustajad viia kõigepealt läbi maa tagastamise ja alles seejärel maa erastamise, kuna MaaRS § 23 lg-d 2 ja 3 näevad avalduste lahendamiseks ette vastupidise järjekorra. Seda jämedat viga on tunnistanud ka vastustajad, sest Mustjala Vallavalitsuse esindaja märkis halduskohtu istungil, et „kuna kiirus oli taga, siis tegime tagastamise ja erastamise ühel päeval“. Tekib ka küsimus, millal oleks H. P siis pidanud oma vastuväited esitama. Halduskohtu täiendav põhjendus, et erastada taotletaval maal asuv hoone ei olevat kasutusel puidutöökojana, on otsitud ja üllatuslik ega ole kooskõlas tegelike asjaoludega. Töökoja kasutusotstarbe üle ei ole olnud haldus- ega kohtumenetluses vaidlust enne vastustaja hilinenult (vahetult enne otsuse tegemist) esitatud väiteid. Seetõttu on apellatsioonkaebusele lisatud uued tõendid, mis kinnitavad, et töökoda oli kasutusel puidutöökojana ja sellisest kasutusotstarbest oli teadlik ka kohalik omavalitsus. Praeguseks saavutatud maakorraldusliku lahenduse puhul ei ole puidutöökoja sihtotstarbeline kasutamine võimalik. Halduskohus on jätnud kaebuse lahendamisel uurimata mitmed kaebaja väited ja tuvastamata olulised asjaolud. Mõlemad vastustajad on rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6), jättes välja selgitamata, kas väiksemas ulatuses kui 0,8 ha maa erastamine võimaldab H. Pl saavutada tema avaldusega taotletud eesmärki ning kas esineb õiguspäraseid aluseid taotletava maa suuruse vähendamiseks. H. Pl oli õiguspärane ootus tema avalduse lahendamisele MaaRS § 23 lg-s 3 sätestatud tähtaja (kolm kuud) jooksul, kuid vastustajad ei ole seda järginud. Vaidlusaluste korraldustega erastada võimaldatavad maaüksused ei vasta maakorralduse nõuetele (MaaKS § 5 lg 2). Vaidlustatud haldusaktid on kaalutlusvigadega, sest vastustajad on jätnud tähelepanuta, et maa suurus ei ole ainus kriteerium maa jagamisel õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti ning sellel maal asuva ehitise omaniku vahel. Korraldused ei vasta ka elementaarsetele vorminõuetele, kuna haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1), kuid vastustajad ei ole lahendanud H. P avaldust korraldustega hõlmamata osas maa erastamiseks ning neist ei selgu, kas vastustajad kavatsevad anda selles osas veel täiendavaid haldusakte. Korraldustes puuduvad põhjendused H. P avalduse suures osas rahuldamata jätmise kohta. Halduskohus ei lahendanud kaebust mõistliku aja jooksul, rikkudes varasema

§ 13lg-t 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-t 1.

Riigikohtu üldkogu 07.12.2011 otsusest ja kohtunike distsiplinaarkolleegiumi 31.10.2011 otsusest asjas nr 3-8-112-11 nähtub, et käesoleva kohtuasja lahendamine viibis kohtuniku töö ebapiisava korralduse tõttu, mille eest peab vastutama Eesti Vabariik. Halduskohus ei saatnud vaidlustatavat otsust selle avalikult teatavaks tegemise ajal kaebaja esindajale, vaid edastas otsuse menetlusvälisele isikule, rikkudes lisaks nelja aasta pikkusele menetlusele veelgi oluliselt kaebaja 6

(13)3-07-1059 menetluslikke õigusi (muu hulgas jäi kaebajale apellatsioonkaebuse esitamiseks üksnes 28 päeva). Apellandi jaoks on mõistetamatu ka ringkonnakohtu poolt rakendatav nõue esitada kõik dokumendid e-toimiku vahendusel, kuigi e-toimiku rakendamine on edasi lükatud. Samas puuduvad e-toimikus vastustajate poolt apellatsioonimenetluses saadetud menetlusdokumendid ja kõik esimese astme kohtumenetlust puudutavad menetlusdokumendid.
  1. Mustjala Vallavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb Tallinna Halduskohtule 14.11.2011 ja 15.12.2011 esitatud seisukohtade juurde ega korda neid.
  2. Saare maavanem vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vaidlustatud korraldused on õiguspärased, kooskõlas akti andmise ajal kehtinud õigusega ja vastavad H. P väljendatud tahteavaldusele. Apellandile kuuluva puidutöökoja teenindamiseks vajalik maa on piisav, et tagada hoone sihipärane kasutamine, hooldamine, füüsiline säilimine ja ohutu ekspluateerimine. Õigusaktidest ei tulene, et ehitise omanik saab maad erastada igal juhul tema poolt soovitud ulatuses. H. P soovis temale kuuluva puidutöökoja (ehitisealune pind 442 m2) juurde ostueesõigusega erastada 0,8 ha maad, kuid sellises suuruses maatüki erastamine ei ole MaaRS § 9 lg 9 ja § 221 lg 6 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 4 kohaselt lubatav ega võimalik. Taotletud ulatuses teenindusmaa määramine rikuks maa tagastamise õigustatud subjektide õigusi ja maale jääksid ka kolmandatele isikutele kuuluvad ehitised. Asjaolu, et õigusvastaselt võõrandatud Kuidu maaüksuse tagastamise otsustamine ja ehitise teenindusmaa määramise ettepaneku tegemine on toimunud samaaegselt, ei ole erastamisele kuuluva maa suuruse määramisel mõjutanud H. P õigusi. Ka juhul, kui ehitise teenindusmaa määramise ettepanek oleks tehtud enne maa tagastamise otsustamist, ei oleks olnud võimalik määrata antud ehitise teenindusmaa suuruseks 0,8 ha. Teenindusmaa on määratud õige suurusega ja maatüki kuju on kooskõlas maakorralduse nõuetega. Ehitise teenindusmaa määramise ettepaneku esitamine samaaegselt Kuidu maaüksuse tagastamise otsustamisega ei mõjutanud sisuliselt ostueesõigusega erastatava maa suurust ja piire ning ei riku seetõttu ehitise omaniku õigusi maa erastamiseks. Apellatsioonkaebuses sisalduv väide, et määratud teenindusmaa ei võimalda puidutöökoda sihipäraselt kasutada, on ebaõige ja eksitav. Moodustatud Vanakuidu katastriüksuse piir asub hoone puidukuivati poolsest seinast (väravatest) 17 meetri kaugusel, hoone kõige väljaulatuvamast osast (puidukuivati otsas asuvast kontoriruumide seinast) 7 meetri kaugusel ning hoone puidukuivati poolsest otsaseinast 9 meetri kaugusel. Katastripiiri kaugus ehitise põhjapoolsest otsaseinast on 4 m ja hoone tagaseinast ca 10 m. Ehitise teenindamiseks vajalik maa on määratud selliselt, et hoone ette jääb ca 400 m2 suurune ala. Seega on vallavalitsus teenindusmaa määramisel arvestanud hoone kasutamise sihtotstarbega ja määranud ehitise teenindamiseks vajaliku maa piisava suurusega. Katastriüksuse plaanilt nähtub, et ehitise juurde on jäetud piisavalt maad, tagamaks ka pikema kui 6 meetrise puitmaterjali käitlemine töökoja territooriumil. Samuti tagab määratud teenindusmaa hoone hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korrast tuleneb, et kõik teenindusmaa suurust ja piire käsitlevad küsimused ja võimalikud vaidlused lahendatakse maa erastamise taotleja ja kohaliku omavalitsuse poolt eeskätt maa erastamise eeltoimingute teostamise käigus. Kui ehitise omanik ettenähtud aja (üks kuu) jooksul vastuväiteid ei esita, lähtutakse teenindusmaa 7
(13)3-07-1059 määramisel omavalitsuse poolt esitatud ettepanekust. Pärast ehitise teenindamiseks vajaliku maa katastriüksuse moodustamist (katastriüksuse moodustamise tellib ehitise omanik) ja ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist kohaliku omavalitsuse poolt ei saa jääda lahendamata küsimusi erastatava maa suuruse ja piiride osas. Antud juhul ei ole H. P eeltoimingute teostamise käigus teenindusmaa määramise ettepanekule tähtaegselt vastuväiteid esitanud. Samuti allkirjastas apellant piiriprotokollid märkusteta ja kinnitas maavanemale edastatud maa erastamise toimikus oma nõustumist erastatava maa piiride ja suurusega. Seetõttu pidi erastamise korraldaja (maavanem) eeldama, et maa ostueesõigusega erastamine toimub kooskõlas taotleja soovidega. Vanakuidu ja Pumbajaama maaüksuste ostueesõigusega erastamise otsustamine on toimunud kooskõlas MaaRS-s sätestatuga. Apellandi väited, et maa erastamine väiksemas ulatuses kui 0,8 ha takistab ehitise sihipärast kasutamist ning erastatav maa ei vasta maakorralduse nõuetele, on paljasõnalised ja põhjendamata. Vaidlustatud haldusaktid ei ole ka kaalutlusvigadega ja vastavad vorminõuetele. Kuna korraldused lähtuvad taotleja poolt avaldatust, tuleb need lugeda soodustavateks haldusaktideks, mille põhjendamise kohustus on piiratud (HMS § 56 lg 4). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. Asjaolu, et H. P ei ole tähtaegselt vaidlustanud Kuidu ja Niidi maaüksuste tagastamise korraldusi, on kindlaks tehtud juba Tallinna Halduskohtu 05.06.2008 määruses käesolevas asjas, millega muu hulgas lõpetati menetlus Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korralduse nr 266 tühistamise nõudes. H. P nimetatud osas halduskohtu määrust vaidlustanud ei ole ja see on jõustunud. Sellest tulenevalt on praeguses menetlusetapis asjakohatud viited sellele, et maa tagastamise korraldusi ei ole H. Ple üldse teatavaks tehtud ja nende vaidlustamise tähtaeg pole sellest tulevalt üldse kulgema hakanud. Kuivõrd maa tagastamise korraldused muutsid võimatuks H. Ple maa erastamise tema soovitud 0,8 ha ulatuses, siis oleks tal vaieldamatult olnud õigus ka nende vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda. Halduskohtule tühistamiskaebuse esitamiseks kaebeõiguse olemasolu ei sõltu sellest, kas isik on vaidlustatava haldusakti adressaat või mitte, vaid sellest, kas vaidlustatav haldusakt saab tema õigusi rikkuda või mitte. Ekslik on ka apellandi seisukoht, et maa tagastamise korralduste vaidlustamine poleks saanud tema olukorda kuidagi mõjutada, sest tagastatud maaüksused olid juba kantud kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 10 lg 5 näeb ette, et kui maa tagastamise aluseks olnud linna- või vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Seega juhul, kui tagastatud maad ei ole pärast selle esmakinnistamist müüdud edasi heauskse omandajana käsitatavale kolmandale isikule, siis on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise tagasipööramine võimalik ka juba kinnistusraamatusse kantud maaüksuste suhtes.
  3. Vaidluse all ei ole asjaolu, et H. P avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks on ekslikult lahendatud alles pärast maa tagastamise korralduste andmist. Samas on halduskohus põhjendatult viidanud Riigikohtu 29.09.2005 otsuses nr 3-3-1-32-05 (p 9) väljendatud 8
(13)3-07-1059 seisukohale, et olukorras, kus asjast huvitatud isik ei ole enne maa ostueesõigusega erastamise otsustamist antud maa tagastamise korraldusi vaidlustanud, ei ole väited erastamis- ja tagastamismenetluste järjekorra rikkumisest asjassepuutuvad. Seetõttu ei saa ka käesolevas asjas esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamine olla põhjendatud pelgalt viitega asjaolule, et rikutud on MaaRS § 23 lg-s 2 sätestatud erastamis- ja tagastamismenetluste läbiviimise järjekorda, kui selline eksimus ei saanud mõjutada vaidlustatud korralduste sisu ja H. Ple ostueesõigusega erastatud maa ulatust. 14. Nõustuda ei saa apellandi konkretiseerimata väitega, et halduskohtu otsus on vastuoluline ja kohtu järeldused ei ole kooskõlas asjas olevate tõenditega. Ringkonnakohtu hinnangul on esimese astme kohus lähtunud kõigist asjas tähtsust omavatest dokumentidest ja asunud nende pinnalt põhjendatult seisukohale, et vastustajatel puudus vaidlusaluste korralduste andmisel igasugune mõistlik alus kahelda selles, et H. Ple ostueesõigusega erastatav maa ei vasta apellandi tegelikule tahtele haldusaktide andmise ajal. Vaidlust ei ole, et H. P taotles oma 03.11.1997 avalduses ligikaudu 0,8 ha (8000 m2) maa ostueesõigusega erastamist temale Võhma külas kuuluva puidutöökoja hoone juurde (lähtudes seejuures 30.09.1997 asendiplaanist – I kd, tl 263) ning Mustjala Vallavalitsuse 18.01.2007 korraldustega ja Saare maavanema 23.04.2007 korraldustega erastati talle maad kokku 1670 m2 ehk erastamisavalduses märgitust enam kui neli korda väiksemas ulatuses. Apellant rõhutab, et pole olnud kunagi vastu temale 1670 m2 maa erastamisele, vaid peab oma õigusi rikkuvaks ja õigusvastaseks üksnes temale ülejäänud 6330 m2 maa erastamata jätmist (s.o nimetatud ulatuses erastamisavalduse rahuldamata või lahendamata jätmist). Samuti leiab H. P, et nõusoleku andmine mingi temale erastatava lahustüki piiride kulgemise ettepaneku suhtes ei tähenda ülejäänud osas maa erastamise nõudest loobumist. Halduskohus on oma otsuses ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramise korda põhjalikult selgitanud ning märkinud, et H. Ple tehti erastatava maa piiride kulgemise ettepanek Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korralduse nr 266 lisaks oleval asendiplaanil (I kd, tl 15), millest koosmõjus maa tagastamise korraldustega nähtus täiesti arusaadavalt vallavalitsuse kava maa jagamiseks erastamise ja tagastamise õigustatud subjektidel vahel. Seejuures oli asendiplaanilt tuletatav ka maa ligikaudne suurus (plaanil on märgitud mittetagastatavate maaüksuste külgede pikkused) ja see ei pidanudki olema määratletud täpsemalt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega korda neid. Samuti on halduskohus õigesti osutanud H. P ja temaga seotud TÜ Vapsor pöördumistele (I kd, tl 16, tl 21 ja tl 249), millest nähtuvalt pidi H. P üheselt mõistma, et Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korraldusest nr 266 tulenev piiride kulgemise ettepanek on lõplik ning selle tulemusel loetakse kogu tema 03.11.1997 erastamisavaldus lahendatuks (sh piirnesid erastatavad maaüksused igast küljest tagastatava maaga ning apellandi soovitud 0,8 ha sisse jäid teistele isikutele kuuluvad ehitised, mis on täpsemalt eristatavad näiteks hilisemal asendiplaanil ja Maa-ameti kaardiserveri väljavõtetel – I kd, tl 270 ja tl 295; II kd, tl 23 ja tl 26), kuid pole vallavalitsuse tegevust sellele vaatamata õigeaegselt vaidlustanud, asudes hoopis moodustama ettepanekule vastavaid Vanakuidu ja Pumbajaama katastriüksusi ning nõustudes selle raames igasuguste märkusteta nii moodustatavate maaüksuste suuruste kui ka piiridega (vt II kd, tl 164-165, samuti haldusasja materjalide juures olev Vanakuidu maaüksuse juriidiline toimik). Tuleb rõhutada, et H. P ei ole taotlenud mitte suvalises kohas temale kokku 0,8 ha maa erastamist, vaid konkreetselt Võhma puidutöökoja teenindamiseks vajamineva maa ostueesõigusega erastamist, kusjuures Tallinna Halduskohtu 10.12.2008 istungi protokollist (I kd, tl 264 pöördel ja tl 265) nähtuvalt on apellant oma avalduse seostanud otseselt 30.09.1997 koostatud asendiplaanil (I kd, tl 263) märgituga. Seega ei ole tõsiseltvõetav väide, et H. P sai veel pärast Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korralduse nr 9
(13)3-07-1059 266 lisaks oleval asendiplaanil väljatoodud mittetagastatavate maaüksuste suuruse ja piiridega tutvumist eeldada, et sellega lahendatakse tema 03.11.1997 erastamisavaldus üksnes osaliselt ning tal oli alus oodata erastamisavalduse alusel vallavalitsuselt veel täiendavate haldusaktide andmist.
  1. Halduskohtu põhjendus, et H. P poolt erastatud maal asuv hoone ei ole kasutusel puidutöökojana, tugineb Mustjala Vallavalitsuse poolt kohtule ja teistele menetlusosalistele 15.12.2011 edastatud täiendavatele seisukohtadele (II kd, tl 162-163), mille kättesaamist on apellandi esindaja kinnitanud 16.12.2011 (II kd, tl 166), märkides küll samas, et vastustaja uued seisukohad ja tõendid on esitatud hilinemisega. Kuigi apellandiga tuleb nõustuda, et puidutöökoja sihtotstarbelise kasutamise küsimus ei ole varasemas menetluses arutluse all olnud, puudub asjaolusid arvestades põhjus nimetada kohtu viidet täielikult üllatuslikuks. Kuna halduskohus on aga siiski tuginenud asjaolule, mille kohta polnud menetlusosalistel võimalik varem seisukohta avaldada, võttis ringkonnakohus asja juurde ka H. P poolt apellatsioonkaebusele lisatud täiendavad tõendid puidutöökojale
  2. aastal kasutusloa andmise kohta, mis kinnitavad apellandi hinnangul vastupidist. Ringkonnakohus märgib, et apellandi esitatud lisatõenditest (nt väljastatud kasutusloal märgitud ehitise kasutusotstarbeks „puidu töötlemine“) ei saa järeldada, et puidutöökojas oleks asunud saekaater ümarpuidu töötlemiseks. Apellatsioonkaebusele lisatud puidutöökoja jõuseade plaanilt nähtub hoopis kaablite sissetulemine „saekaatri hoonest“, mille põhjal tuleb asuda seisukohale, et puidutöökoja hoone ise ei ole olnud kasutusel saekaatrina. Samas on halduskohus tõepoolest ekslikult pidanud oluliseks vallavalitsuse tõendamata väidet, mille kohaselt võis hoone olla algselt ehitatud autogaraažiks-remonditöökojaks, mitte aga puidutöökojaks, sest kahtlust ei ole selles, et hoonet on siiski kasutatud puidutöökojana, mida kinnitavad nii apellandi esitatud kasutusluba kui ka Mustjala Vallavalitsuse 15.12.2011 kiri nr 21.3-7/
  3. Seega on asjakohatu halduskohtu viide, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise ettepaneku tegemisel tuleb arvestada ka sellega, et ehitist ei kasutata sihtotstarbeliselt.
  4. MaaRS § 6 lg-st 33 ja § 9 lg 9 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ punkti 4 alapunktidest 1-3 tuleneb üldpõhimõte, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise, kusjuures teenindusmaa hulka ei määrata tootmiseks vajalikku maad ning teenindusmaa määramisel tuleb arvestada maakorralduse nõuetega (MaaKS § 5). H. P on seisukohal, et temale erastatud Vanakuidu ja Pumbajaama maaüksuste senise maakorraldusliku lahenduse puhul ei ole puidutöökoja sihtotstarbeline kasutamine võimalik. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu ja vastustajate hinnanguga, et apellandi vastavasisulised väited on jäänud kogu kohtumenetluse kestel paljasõnalisteks ning väited on ka ebapiisavalt konkretiseeritud, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kuidas takistavad maaüksuste senised suurused ja piirid ehitiste sihipärast kasutamist ning millises osas oleks vallavalitsus saanud teha H. Ple teistsuguse piiride kulgemise ettepaneku, arvestades samas maa tagastamise õigustatud subjektide huve ja vajadust säilitada ka kolmandatele isikutele võimalus neile kuuluvaid ehitisi samuti sihtotstarbeliselt kasutada. Saare maavanem on vastuses apellatsioonkaebusele lisaks õigesti osutanud, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurust ja piire puudutavad vaidlused oleks tulnud tõstatada eeskätt maa erastamise eeltoimingute teostamise käigus (st piiride kulgemise ettepanekule esitatava vastuväitena – vt ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 9), mida H. P aga teinud ei ole. Paljasõnaliseks ja otsituks tuleb pidada ka apellandi väiteid, et temale erastatud maa ei vasta maakorralduse nõuetele. 10
(13)3-07-1059
  1. Kuivõrd ringkonnakohus nõustus eespool vastustajate ja halduskohtuga, et asjas kogutud dokumentide põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et H. P poleks mõistnud, et Mustjala Vallavalitsuse 12.12.2002 korralduse nr 266 andmisega paralleelselt tehtud tagastamisele mittekuuluva maa piiride kulgemise ettepaneku tulemusena on tema 03.11.1997 erastamisavaldus tervikuna lahendatud ja H. P on erastatava maa suuruse ja piiridega tingimusteta nõustunud, siis on õige ka vastustajate ja halduskohtu käsitlus vaidlusalustest korraldustest kui apellandi tahteavaldusele vastavatest soodustavatest haldusaktidest, millele ei esitata HMS § 56 lg-st 4 tulenevalt samavõrra ulatuslikku põhjendamise kohustust kui on nõutud adressaati või kolmandaid isikuid koormavate haldusaktide andmisel. Seetõttu on H. P etteheited vaidlustatud korralduste motiveerimise puudulikkuse (sh maa piisavus ehitiste teenindamiseks, maakorralduse nõuetele vastavuse hindamine jms) suhtes põhjendamatud. Haldusorganile ei saa heita ette, et ta ei ole haldusakti põhjendustes ümber lükanud puudutatud isikute võimalikke vastuväiteid, mille olemasolust ta ei saanud olla ega pidanudki olema teadlik. Samuti on otsitud väited, et vastustajad ei ole piisavalt järginud HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, sest olukorras, kus haldusorganitel puudus H. P enda tegevusest tulenevalt alus eeldada, et apellandile ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid ei vasta H. P tegelikule tahtele, ei saa erastamise ettevalmistajale (vallavalitsus) ega ka erastamise korraldajale (maavanem) ette heita, et nad ei ole kõigele vaatamata ikkagi kahelnud selles, kas H. P enda poolt heaks kiidetud maa suurus ja piirid võimaldavad erastajal saavutada oma eesmärke.
  2. H. P on apellatsioonkaebuses lisaks rõhutanud, et tal oli õiguspärane ootus tema ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisele MaaRS § 23 lg-s 3 sätestatud tähtaja (kolm kuud) jooksul, kuid vastustajad ei ole seda järginud. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei saa olla vaidlust selle üle, et H. P 03.11.1997 esitatud erastamisavaldus lahendati Mustjala Vallavalitsuse 18.01.2007 ja Saare maavanema 23.04.2007 korraldustega ehk erastamisavalduse esitamisest oluliselt hiljem. Lisaks apellandi poolt viidatud MaaRS § 23 lg-le 3 on MaaRS § 23 lg-st 6 tulenevalt oluline täiendavalt silmas pidada, et maa erastatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras (vt Riigikohtu 19.02.1999 määrus nr 3-3-1-7-99, p 2). See puudutab ka erastamisavalduse lahendamise tähtaega. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punkti 19 kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud teostama kõik maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud kolme kuu jooksul maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise päevast arvates. Kui eeltoimingute lõpuleviimine viibib kohalikust omavalitsusest mitteolenevatel põhjustel, pikeneb vastavalt eeltoimingute teostamise tähtaeg. Seega ei saa erastamisavalduse kolme kuu jooksul lahendamata jätmist sugugi pidada juba iseenesest õigusvastaseks viivituseks, vaid haldusorgani viivitus on õigusvastane üksnes tingimusel, kui haldusorganil puudusid tegelikud takistused avalduse lahendamiseks. Korra punkt 23 näeb samuti ette erastamise korraldaja (maavanema) kohustuse kontrollida maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust ning võtta maareformi seaduses sätestatu, esitatud dokumentide, täiendavalt kogutud andmete ja riigi maakatastri andmete alusel vastu maa ostueesõigusega erastamise otsus. Kuna selles osas kord konkreetseid tähtaegu erastamise korraldajale ette ei näe, tuleb maavanemal otsus teha mõistliku aja jooksul, mis ülesannete mahtu ja iseloomu arvestades ei saa olla väga lühike. 11
(13)3-07-1059 Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd H. P väited erastamisavalduse lahendamisega ebamõistliku viivitamise osas on kogu kohtumenetluse vältel jäänud pelgalt abstraktseteks ning apellant ei ole esitanud mingeid konkreetseid väiteid või tõendeid, mille alusel oleks võimalik tuvastada vastustajate õigusvastane viivitus vaidlusaluste haldusaktide andmisel või nõuda vastustajatelt viivituse puudumise kohta tõendite esitamist, siis puudub H. P kaebuse rahuldamiseks alus ka seoses väidetava õigusvastase viivitusega vaidlustatud korralduste andmisel.
  1. Apellandi etteheide, et Tallinna Halduskohus ei ole lahendanud H. P kaebust mõistliku aja jooksul, on iseenesest põhjendatud ning käesolevat vaidlust varem menetlenud ja nüüdseks ametist tagandatud kohtuniku poolsetele minetustele on tähelepanu juhitud nii Riigikohtu üldkogu 07.12.2011 otsuses (p 9) kui ka distsiplinaarkolleegiumi 31.10.2011 otsuses distsiplinaarasjas nr 3-8-11-2-11 (p 15). Sellele vaatamata ei põhine seadusel apellandi nõue, et kohtumenetluse ebamõistliku kestuse ja kohtupoolsete menetlusvigade tõttu tuleb tema menetluskulud isegi apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jätta Eesti Vabariigi kanda. Sisuliselt on H. P ringkonnakohtult sellega taotlenud temale kohtumenetlusega tekitatud kahju väljamõistmist Eesti Vabariigilt. Ringkonnakohus rõhutab, et käesoleva haldusasja raames on võimalik apellatsioonimenetluses siiski lahendada üksnes H. P tuvastamiskaebused Mustjala Vallavalitsuse ja Saare maavanema korralduste peale ning vaidluse esemeks ei saa olla õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõue, mis tuleb vastava soovi ja seaduses sätestatud aluste esinemise korral esitada iseseisva kaebusena.
  2. Apellatsioonkaebuses täiendavalt välja toodud menetluslike etteheidete osas märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole apellandi menetluslikud õigused jäänud kuidagi kaitseta, tulenevalt asjaolust, et esimese astme kohus saatis otsuse ärakirja esmalt ekslikult valele elektronposti aadressile. Apellatsioonkaebus on esitatud tähtaegselt ning väide kohtupoolse eksimuse kohta oleks olnud asjakohane, kui esinenuks vajadus kaaluda apellatsioonitähtaja ennistamise põhjendatust. Ringkonnakohtu poolt advokaatide ja haldusorganite suhtes rakendatav nõue esitada menetlusdokumendid esmajoones e-toimiku infosüsteemi vahendusel ei ole absoluutne (mõjuval põhjusel saab dokumente esitada ka elektronpostiga) ning asjast ei nähtu, millisel viisil on see takistanud apellandil realiseerimast oma menetluslikke õigusi. Asjaolust, et ringkonnakohus nõuab advokaatidelt ja haldusorganitelt reeglina menetlusdokumentide kohtule edastamist läbi e-toimiku, ei järeldu, et e-toimiku infosüsteem peaks sellest tulenevalt sisaldama kõiki kohtutoimikus sisalduvaid dokumente. E-toimiku süsteem ei kujuta endast digitaalset kohtutoimikut, vaid üksnes menetlusandmete ja isikuandmete töötlemiseks peetavat andmekogu (vt Vabariigi Valitsuse 03.07.2008 määruse nr 111 „E-toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärus“ § 1).
  3. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb H.

P apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.12.2011 otsus muutmata. 22.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et apellatsiooniastmes on H.

P kandnud menetluskulusid kokku 554,68 € (sh riigilõiv apellatsioonkaebuselt 63,88 €). Menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti H. P kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente ringkonnakohtule esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustajate võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda. 12

(13)3-07-1059 Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.