Obsah (7)

§ 9§ 8§ 101§ 116§ 128§ 14§ 127

3-12-2076 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 30.novembril 2012. a Tallinn Haldusasja number 3-12-2076 OÜ SAN-Korpus kaebus Sotsi

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmise teel. Leping on sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kaebaja leiab, et kaebaja ja vastustaja vahel on sõlmitud töövõtuleping sellele vaatamata, et kirjalikku lepingudokumenti ei allkirjastatud. Kaebaja esitas hankemenetluses pakkumuse, mille vastustaja tunnistas 21.03.2012 käskkirjaga parimaks, seega andis ta nõustumuse kaebaja pakkumusele

§ 9mõistes.

Hankelepingu projekt oli lisatud hankedokumentidele ja leping sõlmitigi nendel tingimustel. Puudusid mistahes põhjused, mis oleksid välistanud kaebajaga hankelepingu sõlmimise. Toodud väidet toetab ka VAKO 24.05.2012 otsus, millega kaebaja hankemenetluselt eemaldamine kuulutati ebaseaduslikuks.Lisaks ei olnud vastustajal

-i järgi alust lepingust taganemiseks. Kuivõrd hange oli kuuluattud meediakampaania tegemiseks, kohalduvad

-i töövõtulepingu sätted ja

-i üldosa sätted. RHS § 5 lg 3 tuleneb, et kirjaliku vormi järgimata jätmine ei mõjuta hankelepingu kehtivust. Seega on kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud leping kehtiv ja seda tuleb

§ 8lg 2 ja § 76 lg 1 järgi täita.

2 6.

§ 101

lg 1 p 4 lubab lepingust taganeda kohustuse rikkumise tõttu.Kaebaja hinnangul on Sotsiaalministeerium oma käskkirjaga nr 36, millega tühistati riigihange, sisuliselt taganenud pooltevahelisest töövõtulepingust, ilma

§ 116sätestatud lepingust taganemise eeldusteta.

Poolte vahel sõlmitud hankeleping taganemise aluseid ette ei näe ja VAKO on hiljem tuvastanud, et kaebaja kõrvaldamine hankemenetlusest oli õigusvastane. 7.

§ 128

sätestab hüvitatava kahju liigid ning üheks liigiks on saamata jäänud tulu.

§ 128lg 4 avab saamata jäänud tulu mõiste.

1. Nõude suuruse tõebndamiseks on kaebaja lisanud kaebusele eelarve, millest on näha “Soolise võrdõiguslikkuse kampaania” projektid ja teenused koos kulude ning vastustajale riigihankes pakutud hidadega. Kogu kampaania läbiviimiselt plabeeritav tulu oli 22 126 eurot.
2. Alternatiivselt esitatud nõuet hüvitise määramiseks kohtu õiglasel äranägemisel põhjendab kaebaja sellega, et tal on keeruline tõendada varalise kahju suurust, mis kaebajal on lepingueelsete läbirääkimistega tekkinud. Samas palub kaebaja, et kohus arvestaks saamata jäänud tulu koosseisu, millele kaebajal oli kaebuse väitel õigustatud ootus. Kaebuse esitaja viitab

§ 14

lg 3 ning märgib, et hankemenetluse läbimõtlematu ettevalmistamine ja ja läbiviimine on põhjustanud kogu hankemenetluse ebamõistliku venimise ja mille tagajärjeks on pakkumuste aegumine ning hankemenetluse tühistamine. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED

1. Sotsiaalministeerium vaidleb kaebusele vastu ja on seisukohal, et kahju hüvitamiseks OÜ-le San-Korpus puudub õiguslik alus.
2. Vale on kaebuse väide, et vastustaja ei ole täitnud vaidlustuskomisjoni (edaspidi VAKO) 24.05.2012 a otsust nr 102-12/
3. Vastavalt VAKO otsuse resolutsioonile, tunnistas vastustaja kantsleri 08.06.2012 a käskkirjaga nr 36 kehtetuks kantsleri 30.04.
4. a käskkirja nr 22 punkti 2, millega kõrvaldati OÜ SAN-Korpus hankemenetlusest ning punkti 3, millega tunnistati edukaks OÜ Adell Taevas pakkumus. Vastustaja leiab, et kaebajale kahju tekkimine hankemenetlusest kõrvaldamise tõttu ei olnud võimalik juba seepärast, et vastustaja tunnistas kõrvaldamise otsuse kehtetuks ning seeläbi oli taotleja menetlusse ennistatud. Vastustaja on VAKO otsuse täitnud täpselt ja korrektselt, ent otsuse täitmine ei saanud takistada hankemenetluse kehtetuks tunnistamist põhjendatud vajadusel RHS § 29 lõike 3 punkti 6 alusel. 12.Kaebaja ei vaidlustanud RHS § 121 lõike 1 kohaselt seitsme tööpäeva jooksul vastustaja otsust tunnistada hankemenetlus kehtetuks. Järelikult kaebaja aktsepteeris vastavat otsust ja selle põhjendusi ning vastav otsus ei saa enam olla vaidluse esemeks. Kui kaebaja leidis, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamine võib temale põhjustada kahju, oleks ta pidanud vastava otsuse vaidlustama. Vastustaja rõhutab siiski, et hankemenetlus tunnistati kehtetuks ka pakkumuste ajakavade realiseerimatuse tõttu, kuna RHS ei näe ette võimalust muuta pakkumusi pärast kohandatud pakkumuste esitamise tähtpäeva. Täiendavalt märgib vastustaja, et hankemenetlusest kõrvaldamise otsust tehes konsulteeris vastustaja Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnaga, kes muu hulgas töötavad välja RHS norme ning sealjuures on Rahandusministeerium RHS § 104 lõige 1 punktide 1 ja 2 kohaselt organiks, kes teostab riiklikku järelevalvet hangete korraldamise üle ning nõustab hankijaid RHS rakendamise küsimustes. Kõrvaldamise otsust tehes lähtus vastustaja Rahandusministeeriumi seisukohtadest . 3 Seejuures märgib vastustaja, et Rahandusministeerium jäi ka pärast VAKO otsust seisukohale (Rahandusministeeriumi 11.06.2012 seisukoht esitatud lisas 2), et VAKO on eksinud ning esines alus kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamiseks lubatust pikemaks ajaks ajatatud maksuvõla tõttu. Vastustajal puudus huvi VAKO otsuse vaidlustamiseks, kuna esines põhjendatud vajadus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks. 13.Ühtlasi on ekslik kaebaja väide, et vastustaja ja kaebaja vahel sõlmiti hankeleping kaebaja pakkumuse edukaks tunnistamisega kantsleri 21.03.2012 a käskkirjaga nr
5. Juriidilisel ton võimatu sõlmida kehtiv hankeleping pelgalt pakkumuse edukaks tunnistamisega. Hankelepingu kirjaliku vormi järgimata jätmine ei mõjuta küll lepingu kehtivust, kuid lepingu sõlmimiseks on siiski alati tarvis mõlema poole kehtivat tahteavaldust. Vastustaja ei ole ühelgi ajahetkel esitanud üheski vormis tahteavaldust, mida saaks käsitleda nõustumusena hankelepingu sõlmimiseks. Eelnevast tulenevalt on ilmne, et edukaks tunnistamist ei saa käsitleda nõustumusena lepingu sõlmimiseks ning vastustaja ja kaebaja vahel hankelepingut ei sõlmitud. Kuna kaebaja ja vastustaja vahel puudus lepinguline suhe, siis sellest tulenevalt saab kaebaja nõue olla suunatud üksnes lepinguvälise kahju nõudmisele. Vastustaja viitab sealjuures Riigikohtu 30.10.2005 a otsusele nr 3-2-1-123-05 ning märgib, et käesolevas asjas füüsilist kahju ei esine ning Riigikohtu otsus kinnitab, et saamata jäänud tulu näol on tegemist puhtmajandusliku kahjuga, mida deliktilise vastutuse korras reeglina nõuda ei saa. 14.Lisaks märgib vastustaja, et RHS hankemenetluse läbiviimise normide kaitseulatus ongi

§ 127lõike 2 tähenduses piiratud.

Eelnevat kinnitab lisaks eespool mainitud Riigikohtu lahenditele asjaolu, et RHS räägib üksnes pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamisest. Seega hankija vastutust hankemenetluses reguleerib RHS 6. peatüki 4. jagu ning RHS § 115 on hankija vastutust piiravaks erinormiks RvastS ja

sätete suhtes. Järelikult saab hankija RHS menetluskorra rikkumiste korral hankija vastutada üksnes pakkumuse esitamisega seotud kulude eest ning sedagi üksnes juhul, kui pakkuja tõendab, et ta jäi rikkumise tõttu tõenäoliselt hankelepingust ilma. 15.Hankija piiratud lepinguvälist vastutust kinnitab ka RHS §-s 3 sätestatud rahalise vahendite säästliku kasutamise põhimõte. Ei saa eeldada, et mõni küsitava kaaluga hüpoteetiline eksimus võiks endaga kaasa tuua saamata jäänud tulu hüvitamise mõnele pakkujale. Selline ebamõistlikult laiendav ning seadusega otseselt vastuolus olev tõlgendus võiks kaasa tuua olukorra, kus ühe teenuse eest tuleks maksta mitmekordselt. RHS regulatsiooni mõte on, et hankelepingu sõlmimist takistavate menetluslike probleemide tõusetudes, on hankijal õigus tunnistada hankemenetlus kehtetuks ning korraldada uus hange. Kui hankemenetluse kehtetuks tunnistamine saaks endaga kaasa tuua saamata jäänud tulu hüvitamise, siis võiks selline lahendus viia kahju hüvitamise eesmärgi vastaselt pakkuja rikastumiseni, kuna pakkujatel on alati võimalus olla edukas ka uues hankes. 16.Kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist ka

14 lõike 3 alusel. Esiteks sätestab RHS § 115 erinormina, millisel juhul on pakkujal õigus nõuda pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamist. Teiseks, Riigikohus on 15.01.2007.a otsuses nr 3-2-1-89-06 sõnaselgelt öelnud, et

§ 14

lg 3 alusel „ei saa nõuda tulevikus sõlmimata jäänud lepingu tõttu tekkinud kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamist“. Ühtlasi ei ole vastustaja käitunud menetluses pahauskselt ning RHS ei piira hankemenetluse läbiviimise ajalist kestust. Ajaliselt pikk hankemenetlus ei ole üleüldse käsitletav hankija õigusvastase teona RVastS § 7 lõike 1 tähenduses. 4 17.Vastustaja selgitab, et hanke kestus oli mõnevõrra oodatust pikem hankijast sõltumatute põhjuste tõttu. Näiteks esitasid pakkujad hankemenetluses korduvalt puudustega dokumente (kvalifitseerimisdokumente ja pakkumusi), mille korral vajas nõuetele vastavuse tuvastamine pikemat analüüsi. Iseäranis problemaatiliseks ja aeganõudvaks osutus kaebaja enda maksuvõla probleemistik, mis RHS mõtte kohaselt pidanuks kaasa tooma eduka pakkuja kõrvaldamise hankemenetlusest. Vastustaja juhib tähelepanu, et hoolas majandustegevuses osaleja ei lase endal tekkida küsitavaid maksuvõlgasid. Isegi, kui hankemenetluse pikkus oleks kuidagi käsitletav õigusvastase teona, siis ei saaks RVastS § 13 lõike 2 kohaselt saamata jäänud tulu hüvitada, kuna vastustaja polnud menetluse ajalises kestuses süüdi.

1. Kaebuse lisana 11 esitatud pakkumuse eelarvet sellisel kujul näeb vastustaja esmakordselt. Tegemist on dokumendiga, mille koostamise ajahetkest ja otstarbest ei ole midagi teada. Seega vastustaja hinnangul ei saa kaebaja esitatud eelarve mingil viisil tõendada saamata jäänud tulu. Ühtlasi tuleb saamata jäänud tulu arvutamisel lepingu alusel tõenäoliselt makstavatest summadest maha arvata kulud, mida isik oleks teinud lepingu täitmiseks (säästetud kulutused). Säästetud kulutuste mahaarvamise põhimõtet on Riigikohus kinnitanud ka 12.04.2000 a otsuses nr 3-2-1-14-
2. 19.Kaebaja on mõningate säästetud kulutuste suurust püüdnud näidata mõningate valikuliselt esitatud alltöövõtjate ebamääraste hinnapakkumistega. Sealjuures on pakkuja hoidunud esitamast hinnapakkumusi või muid dokumente kulude osas, mis on vastava eelarve kohaselt kõige suuremad. Näiteks ei ole ühegi dokumendiga tõendatud säästetud kulutusi alltöövõtjatega Mediapool ja LHConcept, mis juba pakkuja enda esitatud eelarve kohaselt moodustavad kuludest üle 53 000 euro (ilma käibemaksuta). Samuti on mõne vastavas eelarves nimetatud tegevuse puhul (nt artiklite initsieerimine) ära märgitud tegevuse hind, ent märkimata on jäetud tegevuse kulu ning vastavate tegevuste kulu pole seetõttu ka kogukulu hulgas arvestatud. Ilmselt on kaebajale kasulik näidata oma säästetud kulutusi võimalikult väiksena, et hüpoteetiline saamata jäänud tulu näiks võimalikult suurena. 20.Tõenäoliselt oleksid kaebaja kulud olnud oluliselt suuremad, kui kaebaja väidab. On ilmne, et ka kaebaja enda esitatud eelarves nimetatud katet ei saa käsitleda saamata jäänud tuluna, kuna kaebaja oleks kahtlemata pidanud suuremahulise ja pikaajalise projekti läbiviimiseks kandma mitmeid kulusid, mis oleksid olnud otseselt seotud kaebaja enda tegevusega projekti läbiviimisel. Ent kaebuse lisas 11 esitatud eelarve käsitleb alltöövõtuga seotud säästetud kulutusi. Seega tuleb mõistet „kate“ tõlgendada nii, et tegemist on summaga, mille arvel kaetakse kulusid, mis kaasnevad otseselt kaebaja enda tegevusega projekti läbiviimisel. Järelikult peab kate suures osas koosnema säästetud kuludest ning seetõttu ei ole tegemist saamata jäänud tuluga. Eelnevat kinnitab Riigikohtu 23.09.2003 otsus nr 3-2-1-98-03, mille kohaselt „Saamata jäänud tulu on kahju, mille hulka ei kuulu säästetud kulutused“. 21.Lisaks eeltoodule juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et vastustajale kohtuväliselt esitatud kahju hüvitamise taotluses väitis kaebaja, et tema saamata jäänud tuluks on 15% kampaania kogumaksumusest summas 17 176,65 eurot. Kohtule esitatud avalduses on saamata jäänud tulu nõue seletamatutel põhjustel kasvanud ligikaudu 5000 euro võrra. Vastustaja peab võimalikuks, et uues summas esinevad peidetud kujul ka kaebaja õigusabikulud VAKO-s, kuna vastustaja on kaebajale kahju hüvitamisest keeldumise otsuses selgitanud, et seadus ei näe ette teise poole VAKO-s kantud õigusabikulude hüvitamist. Eelnevatest ebakõladest tulenevalt on ilmne, et esitatud nõude suurus on meelevaldne ning selle tõendus on paljasõnaline. Kestvas majandussurutise ja reklaamituru madalseisu tingimustes võiks sellise projekti tasuvus olla parimal juhul paar protsenti kampaania kogumaksumusest, kui sedagi. Antud asjaolu tõendab 5 ilmekalt kaebaja enda esitatud Maksu- ja Tolliameti 06.03.2012 otsus maksuvõla ajatamise kohta.Vastava otsuse kohaselt on kaebaja varasemalt täitnud halvasti maksuseadustest tulenevaid kohustusi ning „Maksuvõla tasumise ajatamine on ainuvõimalik viis jätkusuutlikuks tegutsemiseks.“ Maksuhaldur uuris MKS § 112 lõike 2 alusel maksukohustuslase varanduslikku seisundit ja majandusnäitajaid ning jõudis järgmisele tulemusele: „Juurdelisatud bilansist (seisuga 31.01.2012) on näha, et äriühingul on likviidsete vahendite puudus, kuna lühiajalised kohustused ületavad 1,4 korda käibevarasid. Sellest tulenevalt leiab maksuhaldur, et äriühingu maksevõime tase on nõrk, mistõttu on häiritud ettevõtte valmidus kustutada võlakohustusi, mille maksetähtaeg on saabunud. Käibevarasid on äriühingul 61 810 eurot ja lühiajalisi kohustusi on summas 88 598 eurot. 31.01.2012 seisuga moodustus äriühingu majandustulemiks 27 986 eurone kahjum, äriühingu omakapital on negatiivne (–25 430 €) ega vasta Äriseadustiku nõuetele.“ Eelnevast nähtub, et ettevõtte kulutused projektide läbiviimisel on olnud niivõrd suured, et ettevõte on tegutsenud olulise kahjumiga. Sellest tulenevalt ei ole kaebaja väited tema projektide suurest tasuvusest usaldusväärsed. Ühtlasi märgib vastustaja, et Maksu- ja Tolliameti otsuse kohaselt „Kulutustest tehakse suurem osa töötasudele ja maksudele ning seejärel maksuvõla tasumisele.“ Ent muude puuduste hulgas ei näita esitatud eelarve kaebaja säästetud kulutusi oma enda töötajate töötasudelt. IV KOHTU PÕHJENDUSED 22.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud nende seisukohtade kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus põhjendatud ei ole ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus aljärgnevalt. 23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HkM)S § 266 lg 1 kohaselt on hankeasi riigihanke korraldamisest, sealhulgas hankelepingu sõlmimisest või muutmisest tekinud haldusasi. Sama paragrahvi lg 2 tulenevalt reguleerib HkMS 28.peatükk „Menetlus hankeasjas“ tühistamis-, kohustamis-, heastamis- ja tuvastamiskaebuse esitamist ning lahendamist hankeasjas., lg 3 aga sätestab, et HkMS § 269 kohaldatakse ka hüvitamiskaebuse esitamisel ja lahendamisel. Eeltoodust järelduvalt ei kohaldu hankeasjas hüvitamiskaebusele HkMS 28.peatüki sätted, v.a. menetlusosaliste ringi määramisel ja seega kohaldub hüvitamiskaebuse puhul HkMS üldine regulatsioon. 24.HkMS § 37 lg 2p 4 kohaselt võib halduskohtule esitatava kaebusega nõuda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et riigihanke puhul on tegemist kaheastmelise menetlusega, mis põimub avaliku ja eraõigusega. Sealjuures lepingueelsed menetlustoimingud ja otsused on vaidlustatavad halduskohtus, samas lepingu kehtivuse , täitmise või rikkumise üle vaidlused alluvad üldkohtule, olenemata sellest, kas leping rikkus subjektiivseid avalikke või tsiviilõigusi ( Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-48-99, 3-3-1-69-00 jt.). Käesoleval juhul on hüvitamiskaebuse alusena kaebuses näidatud Sotsiaalministeeriumi poolt kaebuse esitaja riigihankemenetlusest õigusvastane kõrvaldamine 2012.a. aprillis. Kaebaja leiab, et temale tekitatud kahju saamata jäänud tulu näol on põhjuslikus seoses hankija õigusvastase tegevusega, sest kaebajale ei oleks kahju tekkinud, kui hankija ei oleks kaebajat ebaseaduslikult hankemenetlusest eemaldanud. 25.Riigihangete seaduse (RHS) § 129, mis käsitleb kahju hüvitamise taotlust, lg 1 tulenevalt võib riigihanke korraldamisel, samuti hankelepingu sõlmimisega või muutmisega hankija poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitada taotluse hankijale riigivastutuse seaduses sätestatud korras, taotluse vaidlustuskomisjonile riigihangete seaduses sätestatud korras või kaebuse halduskohtule. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui hankija, vaidlustuskomisjon või 6 Rahandusministeerium jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu esitada 30 päeva jooksul halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. 26.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1 kohaselt sätestab riigivastutuse seadus avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra. RVastS § 2 lg 1 loetleb RVastS alusel esitatavad nõuded, nähes sealhulgas punktis 7 ette tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Nimetatud alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Seega peavad õigusvastase haldustegevusega põhjustatud varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud ülaltsiteeritud sättes kehtestatud eeldused. 27.Üheks kahju hüvitamise nõude eelduseks on teo õigusvastasus. Kaebuse esitaja on lisaks kaebuses märgitule eraldi rõhutanud täiendavates seisukohtades 07.11.2012 menetlusdokumendis, et kaebuse aluseks olev kahju hüvitamise nõue tuleneb kaebaja ebaseaduslikust hankemenetlusest eemaldamisest 2012.a. aprillis. Käesoleval juhul on VAKO otsusega kaebuse esitaja riigihankemenetlusest kõrvaldamise õigusvastasus kindlaks tehtud ning seda otsust vaidlustatud ei ole. Haldusasjas esitatud dokumentidest nähtuvalt vaidlustas OÜ San-Korpus VAKO-s Sotsiaalministeeriumi kantsleri 30.04.2012 käskkirja nr 22 riigihankes nr 128289, millega kõrvaldati hankemenetlusest pakkuja San-Korpus OÜ ( käskkirja p 2) ning kuulutati edukaks OÜ Adell Taevas pakkumine ( käskkirja p 3), taotledes hankija nimetatud otsuste kehtetuks tunnistamist. VAKO 24.05.2012 otsusega vaidlustus rahuldati ja tunnistati Sotsiaalministeeriumi kantsleri 30.04.2012 käskkirja nr 22 punktid 2 ja 3 kehtetuks. Samuti nähtub asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest, et 08.06.2012 Sotsiaalministeeriumi kantsleri käskkirjaga nr 36 punktiga 1 tunnistati kehtetuks kantsleri 30.04.2012 käskkirja nr 22 punktid 2 ja
3. Seega kaebuse esitaja küll eemaldati õigusvastaselt hankemenetlusest, kuid lähtuvalt VAKO ülalviidatud otsuse resolutsioonist ja sellele tuginevalt vastuvõetud Sotsiaalministeeriumi kantsleri käskkirjast nr 36 tema õigused hankemenetluses taastati. 28.Kohus ei jaga kaebuse seisukohta, et Sotsiaalministeeriumi ülalkirjeldatud õigusvastane tegevus oli kaebaja tulu saamise võimaluse kaotuse põhjuseks. Õige on , et kaebuse esitajaga hankelepingut ei sõlmitud, ent seda ei sõlmitud ka ühegi teise pakkujaga hankemenetluse kehtetuks tunnistamise tõttu. RHS § 28 lg 3 p 6 kohaselt lõpeb hankemenetlus muu hulgas hankemenetluse kehtetuks tunnistamisega hankija enda otsusega põhjendatud vajaduse korral omal algatusel. 08.06.2012 Sotsiaalministeeriumi kantsleri käskkirjaga nr 36 punktiga 2 tunnistati riigihanke nr 128289 hankemenetlus kehtetuks omal algatusel põhjendatud vajaduse tõttu. Eeltoodust tulenevalt puudub alus väita, et kaebaja hankemenetlusest eemaldamine tekitas kaebajale kahju vahetult ja vältimatult. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsust vaidlustatud ei ole. 29.Kuna vaidluse eseme määrab kaebuse esitaja ning vaidluse esemest sõltuvad muu hulgas asja läbivaatamise piirid, siis ei ole käesoleva kaebuse alusena käsitletavad vastustaja teised toimingud, mida kaebuses on nimetatud muu hulgas kahju tekitajana. Kaebust muudetud selleks sätestatud korras ei ole ning seetõttu puudub kohtul ka alus kontrollida, kas vaidluse esemesse mittekuuluvate toimingutele rajanev kahju hüvitamise nõue oleks põhjendatud. 30.Riigikohtu üldkogu asus kohtuasjas 3-3-1-85-09 seisukohale, et riigivastutuse seadus on avaliku võimu vastutust reguleeriv üldseadus, mille reguleerimisalasse kuulub avaliku võimu 7 kandjate tekitatud kahju hüvitamine niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud eriseaduses. Riigihangete seaduse (RHS) § 2 lg 1 tulenevalt sätestab seadus riigihanke teostamise korra, riigihankega seotud subjektide õigused ja kohustused, riikliku järelevalve teostamise ja vaidlustuste lahendamise korra ning vastutuse riigihangete seaduse rikkumise eest. RHS § 115 kohaselt ei ole pakkujal õigust nõuda hankijalt pakkumuse esitamisega seotud kulude, kaasa arvatud pakkumuse ettevalmistamise ja hankemenetluses, ideekonkursil või ehitustööde kontsessiooni andmisel osalemisega seotud mõistlike kulude hüvitamist, välja arvatud juhul, kui pakkuja tõendab, et hankija rikkus riigihanke läbiviimist reguleerivaid sätteid, ilma milleta oleks temaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Seega on eriseadusega reguleeritud vastutus RHS menetluskorra rikkumise eest.

§ 127

lg-st 2 tulenevalt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Riigikohus on kohtuasjas 3-3-1-66-09 normi kaitse-eesmärke analüüsides selgitanud :Kolleegiumi arvates on sõltuvalt sellest, kas isikul on üksnes menetluslikud või ka materiaalsed õigused, võimalik eristada ka seda, millise kahjuliku tagajärje ärahoidmisele on suunatud isiku õigusi sätestavad normid. Menetluslikke õigusi sätestavad normid saavad üldjuhul olla suunatud üksnes nn usalduskahju ärahoidmisele. See tähendab, et menetlusõiguste rikkumise korral saab nõuda eelkõige menetluses osalemise nurjumise tõttu kasutuks muutunud kulutuste hüvitamist. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmist reguleerivate normide eesmärgiks tuleb pidada pakkujate menetluslike õiguste kaitset, samuti menetluslike õiguste rikkumise tagajärjel tekkiva kahju ärahoidmist. Kaitse-eesmärgist ei ole hõlmatud pakkumise tulemusel sõlmitavast eraõiguslikust lepingust tekkida võivad pakkuja õigused ega nende õiguste rikkumise tagajärjel tekkida võiva kahju ärahoidmine. 31.RHS § 4 lg 1 kohaselt on hankeleping riigihanke tulemusena ühe või mitme hankija poolt ühe või mitme isikuga sõlmitud vastastikuste varaliste kohustustega leping, mille esemeks on asjad, teenused või ehitustööd.Hankelepingule kohaldatakse õigusaktides vastava lepingu liigi kohta sätestatut. Kohtu hinnangul ei ole pakkumuse edukaks tunnistamine käsitletav hankelepingu sõlmimisena ning sellist järeldust ei võimalda teha ka RHS sätted ( näiteks § 38 lg 1.1, § 69 lg 1 ja 2 ), mis eristavad pakkumuse edukaks tunnistamise ja hankelepingu sõlmimise. Lisaks viitab kohus siinkohal RHS eelnõu (665 SE) seletuskirjale, mille kohaselt Eelnõu § 69 räägib nõustumuse esitamisest võlaõigusseaduse § 20 mõttes, mille kohaselt on nõustumus otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kuivõrd riigihangete seaduse eelnõu § 5 kohaselt peab hankeleping olema sõlmitud kirjalikus vormis, peab nõustumus hankelepingu sõlmimiseks olema esitatud kirjaliku dokumendina. Nõustumuse esitamisega hankija poolt eduka pakkumuse esitanud pakkujale tekib hankeleping, mille pooled võivad § 69 lõike 2 kohaselt vormistada ka eraldi kahepoolselt allkirjastatud dokumendina. Kui kaebuse esitaja leiab, et poolte vahel on sõlmitud hankeleping ,mida vastustaja on rikkunud, siis, nagu kohus on eespool selgitanud, alluvad vaidlused lepingu kehtivuse , täitmise või rikkumise üle üldkohtule. V MENETLUSKULUD 32..HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole selleks sätestatud korras taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt. Eeltoodust tulenevalt menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ja kummagi poole kanda jäävad tema enese menetluskulud . Lea Kuuse kohtunik 8 9