3-12-723/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-723 Otsuse kuupäev

1. juuni 2012 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Erki Sommer’i kaebus Tartu Vangla 27.02.2012.a käskkirja nr 6.-2/359 tühistamiseks. Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja Erki Sommer Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord
2. Jätta rahuldmata Erki Sommeri kaebus Tartu Vangla
3. veebruari 2012.a käskkirja nr 6.-2/359 tühistamiseks.
4. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
5. juuli
6. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
7. Erki Sommer esitas
8. aprillil 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
9. veebruari
10. a käskkirja nr 6.-2/359 tühistamiseks. Tartu Vangla peaspetsialist-üksuse juhi
11. veebruari
12. a käskkirjaga nr 6.-2/359 karistati Erki Sommerit noomitusega Tartu Vangla kodukorra p 7.1.3 rikkumise eest. Rikkumine seisnes selles, et
13. jaanuaril 2012 Tartu Vangla eeluuritavate eluhoones ütles kaebaja toidujagajale „tõmba siit minema, kulp“, s.o käitus ebaviisakalt. Kaebaja on seisukohal, et teda karistati õigusvastaselt. Tartu Vangla ei ole distsiplinaarmenetluses välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid ning on jätnud kõrvaldamata vastuolud tõendite vahel. Kaebaja kinnitusel ähvardas toidujagaja esmalt kaebajat, alles seejärel ütles kaebaja talle distsiplinaarmenetluses süüks arvatud lause. Vangla ei ole toidujagaja N. Mitjanini käitumist piisavalt uurinud. Ta kuulati üle alles kuu aega pärast intsidenti, kuigi N. Mitjanini õigusvastane 1 käitumine andis kaebajale õiguse etteheidetava lause ütlemiseks, sest tegemist oli hädakaitsega. Seetõttu ei ole usaldusväärselt tuvastatud distsiplinaarsüüteo koosseis. Distsiplinaarmenetluses on oluliselt rikutud menetluskorda. Kaebaja vaide on sisuliselt läbi vaadanud ja vaideotsuse ettevalmistanud sama isik, kes menetles ka distsiplinaarrikkumist. Samuti ei antud kaebajale
14. veebruaril 2012 võimalust tutvuda kõigi distsiplinaarmenetluse materjalidega, vaid üksnes distsiplinaarmenetluse protokolliga. Ülejäänud materjalid sai kaebaja alles pärast karistuse määramist vanglale esitatud teabenõude alusel
15. veebruaril
17. Vastuses kaebusele palub Tartu Vangla jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid, sealhulgas E. Sommeri enda ütlused, viitavad üheselt, et kaebaja kasutas toidujagaja suhtes ebaviisakaid väljendeid. Kaebaja väidetud vastuolu tõendites seisneb ütluste erinevuses selles osas, kes sõnavahetust alustas. Sellele tähelepanu pööratud
18. veebruaril 2012 koostatud täiendavas distsiplinaarmenetluse protokollis, milles leitakse, et kuna valvur Ü. Jursi ning kinnipeetav N. Mitjanini ütlused kattuvad, tuleb pidada neid usaldusväärsemateks E. Sommeri ütlustest. Alati ei ole võimalik välja selgitada, millised lahknevatest ütlustest on tõesed. Vastuolud tulebki kõrvaldada niisuguse selgelt jälgitava arutluskäiguga, mis on kõnealuses protokollis esitatud. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas viidatakse sellele protokollile ega kalduta selles esitatust kõrvale. Ü. Jursi ning N. Mitjanini ütlused ei kattu sõna-sõnalt, kuid arvestades, et nende ütluste andmise hetkeks möödunud aega, on nad omavahel piisavalt kooskõlas, et pidada neid usutavaks, ning erinevused on vaid pisiasjades. Kaebaja heidab vastustajale ette, et N. Mitjaninilt võeti ütlused alles kuu aja pärast. Distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast alates. Seda tähtaega ületatud ei ole. Asjas on kogutud kõik tähtsust omavad tõendid ning kogumise järjekord on menetlustaktikaline küsimus, mille lahendamine ühel või teisel viisil ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Oluline on, et Tartu Vangla kodukorra rikkumise pani E. Sommer toime ka juhul, kui distsiplinaarmenetluses eksiti tõendite hindamisel ning õige on kaebaja versioon, mille kohaselt ta üksnes vastas N. Mitjanini verbaalsele rünnakule. Väljend „tõmba siit minema“ ei saa olla viisakas üheski kontekstis ning näitab äärmiselt üleolevat tooni. Vastustaja hinnangul ei ole põhimõtteliselt mõeldav niisuguste asjaolude esinemine, mis välistaksid vähemalt hooletuse kaebaja tegevuses. Isegi juhul, kui N. Mitjanin ründas E. Sommerit verbaalselt esimesena, ei saa ole tegemist hädakaitsega, kuna tuvastatud lause ütlemine ei saa olla sobiv vahend ründe lõpetamiseks. Sobiv ning säästlik vahend oleks suulise nõudmise esitamine ründe lõpetamiseks. Käesoleval juhul ei esinenud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 10 sätestatud aluseid, mil haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta. Inspektor-kontaktisik E. Sankovski ei ole määranud kaebajale distsiplinaarkaristust ega andnud vaideotsust. Distsiplinaarkaristuse määras peaspetsialist-üksuse juht K. Timmusk ning vaide vaatas läbi direktori ülesannetes olnud saatmisosakonna juhataja M. Toom. Asjaolu, et nimetatud dokumendid koostas E. Sankovski, ei ole siinkohal oluline, sest haldusakti sisu eest vastutab siiski selle allkirjastanud isik. Koostaja märge dokumendil ei tähenda tingimata, et dokument allkirjastati ilma muudatusteta või et dokumendi koostaja ei võtnud koostamisel arvesse tulevase allkirjastaja tahet.
19. veebruaril 2012 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollis on trükitud kirjas „Olen tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga ning lisaselgitusi anda ei soovi“. Sellele järgneb kaebaja käsitsi kirjutatud „Koopia kätte saanud“ allkirja ning kuupäevaga
20. veebruar
21. Sellisesse kohta niisugusel viisil tehtud märkest tuleb järeldada, et isik on saanud tutvuda protokolli ning selle lisadega. Kui isikul on selle suhtes reservatsioone, tuleks need selgelt märkida. Oma tahteavalduste selguse eest vastutab ka kinnipeetav ise. Isegi juhul, kui kaebaja ei saanud 2 protokolli lisadega tutvuda, olid need protokollis lahti kirjutatud, mistõttu oli tal võimalik nende suhtes ka vastuväiteid esitada. Küsimust ei ole ka selles, et E. Sommerile võimaldati ärakuulamisõigust kasutada, sest ta esitas pärast distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist
22. veebruaril 2012 täiendavad selgitused, millega ka arvestati. Sealhulgas võeti vanglaametnik S. Kilgi ütlused ning koostati
23. veebruaril 2012 täiendav protokoll. Seega jääb arusaamatuks, millise õiguse realiseerimist segas väidetav viivitus distsiplinaarmenetluse protokolli lisadega tutvumisel. Kohtu seisukoht
24. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja kasutas
25. veebruaril 2012 toidujagajaga suhtlemisel ebaviisakat väljendit. Kaebaja hinnangul on tema karistamine õigusvastane, sest ta üksnes vastas verbaalsele rünnakule, tegutsedes seega hädakaitseseisundis. Selle asjaolu on vastustaja jätnud distsiplinaarmenetluses tähelepanuta. Lisaks on rikutud kaebaja menetluslikke õigusi distsiplinaarasja lahendamisel.
26. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 esimese lause kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebajat on karistatud Tartu Vangla kodukorra p 7.1.
27. sätestatud kohustuse, s.o kohustuse olla vangla teenistujatega, teiste kinni peetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas, rikkumise eest. Kaebaja ei vaidlusta vastustaja hinnangut sellele, et etteheidetud väljendit kasutades käitus kaebaja ebaviisakalt. Ka kohus nõustub vastustajaga, et väljend „tõmba siit minema, kulp“ on vastuolus ühiskonnas üldiselt tunnustatud viisakusreeglitega ning seetõttu rikkus kaebaja väljendit kasutades Tartu Vangla kodukorra p 7.1.
28. nõudeid. Seega tegi kaebaja teo, mille süülise toimepanemise eest võib karistada distsiplinaarkorras vastavalt VangS § 63 lg-le
30. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et teise kinnipeetava võimalik provokatiivne käitumine annab aluse pidada kaebajat tegutsenuks hädakaitseseisundis. Karistusseadustiku (KarS) § 28 lg 1 järgi ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Et otsustada, kas isik tegutses hädakaitseseisundis tuleb esmalt tuvastada, kas kaebaja on teo toime pannud vahetu ründe tõrjumiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on
31. veebruari
32. a otsuses asjas nr 3-1-1-111-04 (p 12) selgitud, et hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. Kaebaja väidab, et talle süüks arvatud teo toimepanemisele eelnenult ähvardas N. Mitjanin kaebajat. Samas saab kaebaja enda väidetest üheselt järeldada, et kaebaja ei suhtunud N. Mitjanini sõnadesse, kui ähvardamisse KarS § 120 mõistes. Seetõttu saab N. Mitjanini väidetav pöördumine kaebaja poole olla kvalifitseeritav üksnes samuti Tartu Vangla kodukorra p 7.1.
33. rikkumisena, s.o ebaviisaka käitumisena. Kohtu hinnangul ei ole selline pöördumine aga käsitatav vahetu õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 mõttes. Kuid isegi juhul, kui pidada N. Mitjanini väidetavat käitumist vahetuks õigusvastaseks ründeks, siis ei välista see kaebaja tegevuse õigusvastasust. Ebaviisakale väljendile samuti ebaviisaka väljendiga vastamist tuleb hinnata ilmselt ebakohaseks vastuseks ründele (KarS § 28 lg 2), kuna see ei oleks suunatud ründe lõpetamisele, vaid õhutaks konflikti ja võiks esile kutsuda uue verbaalse või isegi füüsilise rünnaku. 3 Seega on põhjendamata kaebaja seisukoht, et ta tegutses hädakaitseseisundis ning puuduvad kaebaja tegevuse õigusvastasust välistavad asjaolud.
34. Kaebaja väitel on vastustaja rikkunud menetlusreegleid jättes välja selgitamata osa distsiplinaarasja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kuna kaebaja ei tegutsenud hädakaitseseisundis, siis ei ole distsiplinaarsüüteo koosseisu täitmise tuvastamisel tähendust sellel, mis eelnes kaebajale etteheidetava teo toimepanemisele. Kaebaja on soovinud distsiplinaarsüüteo koosseisu väliste asjaolude tuvastamist, mis aga ei saa mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida (vt RKHK
35. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 11-12).
36. Kohus möönab, et teise kinnipeetava provotseeriv käitumine on asjaolu, mida VangS § 63 lg 3 esimesest lausest tulenevalt saab arvestada distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastustaja on distsiplinaarasjas olnud seisukohal, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid N. Mitjanini väidetavat provokatiivset käitumist. Sel põhjusel ei ole karistuse määramisel nimetatud asjaoluga arvestatud. Kaevatava käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest noomitusega. Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Seega määrati kaebajale kõige kergemaliigilisem karistus. Isegi juhul, kui kaebaja väide N. Mitjanini käitumise kohta oleks distsiplinaarmenetluses kinnitust leidnud, ei oleks see saanud kaasa tuua kaebajale leebema karistuse määramist. Seetõttu on kaebajale karistuse määramine õiguspärane sõltumata sellest, kas N. Mitjanin provotseeris kaebajat distsiplinaarsüüteo toimepanemisele või mitte. Selle asjaoluga arvestamata jätmine võib olla formaalselt õigusvastane, kuid haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei tingi see vaidlustava haldusakti tühistamist. Samas nõustub kohus vastustajaga, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid ei kinnita üheselt N. Mitjanini väidetavat provokatiivset käitumist. N. Mitjanini, kaebaja ja valvur Ü. Jursi ütlused on selles osas vastuolulised. Vastuolusid ei õnnestunud distsiplinaarmenetluses kõrvaldada. Sellises olukorras puudus alus asjaolu tõendatuks lugeda ning vastustaja on õiguspäraselt jätnud selle asjaolu arvestamata.
37. Kaebaja hinnangul on distsiplinaarkaristuse määramine õigusvastane ka põhjusel, et distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse on sisuliselt läbi viinud üks ja sama isik. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja nimel oleks menetlustoiminguid teinud isik, kellel oli keelatud haldusmenetluses osaleda HMS § 10 lg 1 p-des 1-4 nimetatud alusel. Ainuüksi sellest, et distsiplinaarmenetluses vastustaja nimel toiminguid teinud isik (E. Sankovski) on ette valmistanud vaidemenetluse materjalid, ei saa teha järeldust, et menetlus oleks läbi viidud erapoolikult. Vaidlust ei ole selles, et distsiplinaarkaristuse on määranud ja vaideotsuse andnud selleks pädevad ametiisikud. Oma pädevuse piires haldusakti andmisega võtab ametiisik ühtlasi vastustuse akti õiguspärasuse eest, kui ka eelneva haldusmenetluse toimingute õiguspärasuse eest. Haldusmenetluses üldiselt ning ka vaidemenetluses ei ole paratamatult võimalik tagada asja lahendavate isikute sõltumatust sarnaselt kohtu sõltumatuse standardile. Haldusmenetlus on selles osas kontrollitav kohtukaebeõiguse kaudu. Kaebaja väitel seisnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise sisuline õigusvastasus selles, et viivitati tõendite kogumisega ja
38. veebruaril 2012 esitati kaebajale tutvumiseks üksnes distsiplinaarmenetluse protokoll, kuid ülejäänud distsiplinaarmenetluse materjalid sai ta
39. veebruaril 2012 vastusena teabenõudele alles pärast distsiplinaarkaristuse määramist. 4 Kehtiv õigus ei näe ette reegleid distsiplinaarmenetluse tõendite kogumise aja ja järjekorra kohta. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et haldusorgan on seotud üksnes kohustusega selgitada välja kõik olulised asjaolud. Tõendite kogumise aja ja järjekorra otsustab haldusorgan toimingu otstarbekusest lähtudes ega pea seda eraldi põhjendama. Kaebaja väide selle kohta, et
40. veebruaril 2012 sai ta üksnes distsiplinaarmenetluse protokolli, kuid mitte teisi distsiplinaarmenetluse materjale, ei ole tõendamist leidnud. Distsiplinaarmenetluse protokollil on kuupäev 22.02.2012 ja kaebaja allkiri. Protokollist nähtub, et sellele oli lisatud veel 6 dokumenti. Ühtegi märget selle kohta, et kaebajale jäeti mõni dokument esitamata, protokollis ei ole. Puuduvad ka muud tõendid, mis kinnitaksid kaebajale dokumentide esitamata jätmist. Kaevatava käskkirja tühistamist ei tooks kohtu hinnangul kaasa ka see, kui kaebaja väide oleks tõendatud. Kaebajale sai
41. veebruaril 2012 koopia distsiplinaarmenetluse protokollist, milles on olulises osas kajastatud distsiplinaarmenetluse ülejäänud materjalide sisu. Järgmisel päeval on kaebaja kirjalikult oma seisukoha asjas suhtes esitanud ja vastustaja on sellest ajendatuna kogunud täiendavaid tõendeid ja vormistanud täiendava distsiplinaarmenetluse protokolli. Seega ei olnud takistatud kaebaja õiguste teostamine distsiplinaarmenetluses. Kohtumenetluses ei ole kaebaja esile toonud selliseid asjaolusid, mis oleksid võinud mõjutada distsiplinaarmenetluse lahendamist, kuid mida ta ei saanud distsiplinaarmenetluses esitada. Lisaks peab kohus oluliseks ka seda, et distsiplinaarmenetluse protokollis on esitatud loetelu distsiplinaarmenetluse materjalidest. Olukorras, kus kaebaja väitel talle neid ei tutvustatud, oleks ta saanud vastava taotluse esitada tuginedes protokollis esitatud loetelule. Seda kaebaja teinud ei ole.
42. Eeltoodu alusel tuleb E. Sommeri kaebus jätta rahuldamata.
43. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tanel Saar Kohtunik 5