2-11-24794 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Raivo Einula Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2012 Tallinn, Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number 2-11

§ 33

lg 3 kohaselt vastustab abikaasa selliste kohustuste eest, mis ei ole võetud perekonna vajaduste rahuldamiseks, oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Hageja on eelnevalt näidanud, et kostjal 1 puudub lahusvara, mille arvelt kostja 1 saaks hageja nõude rahuldada, mistõttu on täidetud eeldused, et võlausaldaja saaks nõuda ühisvara jagamist. AÕS § 70 lg 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid. AÕS § 77 sätestab erinevad viisid kaasomandi lõpetamiseks; ühe viisina on seadusandja näinud ette võimaluse müüa asi avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Hageja soovib kostjate ühisvara jagamist nimetatud viisil. 4 2-11-24794 TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Arvestades hageja nõudeid, mis on suunatud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisele kostjale kuuluva ühisvara osa arvelt koos vältimatu kostjate ühisvaraks oleva kinnisasja jagamisega, palub hageja kindlaks määrata alljärgnev kohtuotsuse viis ja kord: 1 . J ja T K ühisomandis olev kinnisasi katastritunnusega XXX, asukohaga XXX müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse J ja T K vahel võrdselt ehk pooleks. 2 . JK osa kinnisasja müügist saadud rahast kantakse KO nõude ulatuses KO arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX, nõuet ületavas osas käsutatakse raha lähtuvalt JK korraldustest. 3 . T K i osa kinnisasja müügist saadud rahast käsutatakse lähtuvalt T K korraldustest. Hageja lõplikuks nõudeks oli:

1. Jagada J ja T K ühisvara, sh kinnistu katastritunnusega XXX, asukohaga XXX;
2. Välja mõista J K KO kasuks põhivõlgnevus summas 34 767,94 €;
3. Välja mõista J K KO kasuks viivised summas 34 767,94 €;
4. määrata kindaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord selliselt, et: 1 ) J ja T K ühisomandis olev kinnisasi katastritunnusega XXX, asukohaga XXX müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse J ja T K vahel võrdselt ehk pooleks; 2 ) JK osa kinnisasja müügist saadud rahast kantakse KO nõude ulatuses KO arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX, nõuet ületavas osas käsutatakse raha lähtuvalt JK korraldustest; 3 ) T K osa kinnisasja müügist saadud rahast käsutatakse lähtuvalt T K i korraldustest;
5. Menetluskulud jätta kohustuse täitmise nõude osas JKning ühisvara jagamise nõude osas solidaarselt J ja T K kanda. Kohus võttis hagi menetlusse 23.08.2011 määrusega, kohustades kostjaid esitama 20 päeva jooksul hagile kirjalik vastus. KOSTJATE SEISUKOHAD 15.09.2011 kohtule esitatud vastuses leiab kostja J K , et nõudes JK vastu tuleb kohaldada hea usu põhimõtet ning eelkõige õiguse teostamise piiramisel. VÕS § 6 lg 1 alusel saab hea usu põhimõte teatud juhtudel seaduse, lepingu ja tava üleseks. Nii kohaldatakse hea usu põhimõtet lepingu tõlgendamisel lepingu sisu täiendamisel ning kohustuse täitmisel. Juhul ,kui lepingu pool omandab ebaausalt õiguskaitsevahendid või rakendab ebaproportsionaalselt õiguskaitsevahendeid, käitub vastuoluliselt kohaldatakse hea usu põhimõtet õiguste teostamise piiramisel. Nii on Riigikohtu lahendis 3-2-1-66-05 ja 3-2-1-95-06 kohus leidnud, et viivisenõude õigeaegne esitamata jätmise võib olla käsitatav hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib olla aluseks kahju hüvitamise vähendamisele. Kolleegium leidis, et hea usu vastane on tsiviilõigussuhte poolte käitumine, kus võlausaldaja esitas viivise nõude alles aasta pärast põhikohustuse sissenõutavaks muutumist. Riigikohus oma lahendites 3-2-170-03 ja 3-2-1-109-06 on leidnud, et pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Kostja leiab, et KO on kaotanud oma õiguse nõuda J K võlga, kuna kostjal on tekkinud arusaamine, et hageja on loobunud oma võla sissenõudmisest. Asja materjalidest selgub, et kostja võttis hagejalt 544 000 krooni laenu 28.06.2005 sõlmitud laenulepingu alusel. Laenuleping oli sõlmitud pikaajalisena tähtajaga 28.02.2028, mille hageja 30.05.2008 üles ütles. Peale laenulepingu ülesütlemist ei ole poolte vahel toimunud aktiivset suhtlemist. Hageja pole kostjale pärast lepingu ülesütlemist saatnud mitte ühtegi pretensiooni. Kostjale tuli üllatusena hagiavaldus ja selles sisalduv nõue põhivõla ja viivise tasumiseks ning ühisvara jagamiseks. Hageja leiab, et kostjate elukohaks olev kinnistu aadressil XXX kuulub ühisvara hulka ja seetõttu tuleb ühisvara jagada - J K kuuluv osa müüa ja selle arvelt hageja nõue rahuldada. 5 2-11-24794 Kostja J K leiab, et ühisvara jagamise nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kinnistu aadressil XXX ei kuulu ühisvara hulka. Kinnistu on ostetud lahusvara arvelt. Nimelt on T K omandanud kinkelepingu alusel mitmed vanematele kuuluvad kinnistud, mille võõrandamisest saadud raha eest on ostetud XXX asuv kinnistu. Kõik dokumendid, mis puudutavad lahusvara, on T K i valduses ja ta lisab need oma vastusega hagile. Eeltoodust tulenevalt palub kostja 1 jätta KO hagi JK ja T K vastu põhivõla ning viivise nõudes ja ühisvara jagamiseks rahuldamata. Kostja T K esindaja palub 11.10.2011 vastuses jätta rahuldamata KO hagi T K vastu ühisvara jagamise nõudes ning jätta T K kohtukulud KO kanda. Kostja 2 esindaja on kohtule saadetud vastuses leidnud järgmist: Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagi JKja T K i vastu. Hageja palub J K välja mõista põhivõlg summas 34 767,94 € ja viivised summas 34 767,94 €. Hageja palub kohtul jagada J ja T K ühisvara sh kinnistu katastritunnusega XXXasukohaga XXX selliselt, et müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada J ja T K vahel võrdselt. Hageja palub JK osa kinnisasja müügist saadud rahast hageja nõude suuruses summas kanda hageja arvele. Hageja leiab, et XXX (edaspidi „kinnistu”) on kostjate ühisomandis ja tulenevalt

§-st 33 lõikest 3 palub ühisvara jagada. Kostja leiab, et nõudel ühisvara jagamiseks puudub alus, kuna kinnistu ei kuulu kostjate ühisvara hulka. Kostja on ostnud kinnistu oma lahusvara arvelt, seega puudub J K ja tema võlausaldajatel ühisvara jagamise nõudeõigus.

§ 211

järgi kohaldatakse enne perekonnaseaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates perekonnaseaduse jõustumisest (01.07.2010) perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut. Kostjate abielu on sõlmitud 03.10.1991 ning seega kohaldatakse kostjate vahelisele õigussuhtele 01.07.2010 jõustunud perekonnaseadust.

§ 25

alusel lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

§ 27järgi ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara.

Lahusvara moodustavad abikaasa isiklikud tarbeesemed, esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse sh kinke alusel või pärimise teel ning esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

§ 27

lg 5 järgi valitseb abikaasa oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul.

§ 27

lg 6 järgi loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kinnistu ostu-müügi leping sõlmiti 02.08.2005. Kinnistu ostuhind oli 2 400 000 krooni, millest 800 000 krooni tasuti lepingu sõlmimise päeval notari deposiitkontolt ja 1 600 000 krooni tasuti Krediidipanga laenuga. Kostja 2 ja JK vahel oli enne kinnistu ostmist kokkulepe, et kostja ostab kinnistu oma vanematelt saadud rahaga ja kinnistu ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Kostja 2 ja J K arutasid mitu korda ka abieluvaralepingu sõlmimist, seega oleks kolmandatele isikutele teada kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka, kuid abieluvaraleping jäi sõlmimata. Kinnistu kuulumist kostja 2 lahusvara hulka tõendab asjaolu, et kostja maksis ostuhinnast 800 000 krooni osaliselt oma vanematelt AP ja MP kingituseks saadud rahaga. Nagu nähtub vastusele lisatud pangaarve väljavõttest, tasus kostja 2 Krediidipangast saadud laenu üksinda, J K intressi ega lepingutasusid ei maksnud. Laenu osalise tagasimakse 03.02.2006 summas 200 000 krooni maksis kostja Krediidipangale tagasi oma emalt MP 11.01.2006 kingituseks saadud rahast. Ülejäänud laenu summas 1 323 373,75 krooni maksis kostja 29.11.2007 Krediidipangale tagasi kinkelepingu alusel oma vanematelt saadud kinnistu müügist laekunud raha arvelt. Kuna

§ 27

alusel loetakse lahusvaraks kinke alusel omandatud vara, samuti lahusvaraga tehtud tehingu alusel omandatud vara, siis puudub hagejal õigus nõuda kinnistu jagamist. Vastuses toodud faktilisi asjaolusid põhistavad järgmised vastusega esitatud lisad:

1. väljavõte T K i pangaarvest, millest nähtub lahusvara arvelt laenu tagastamine Krediidipangale 29.11.2007;
2. 27.11.2007.a sõlmitud lahusvara müügileping, mille arvelt kinnistu osaliselt soetati;
3. väljavõte T K i pangaarvest, millest nähtub raha kinkimine ja selle arvelt Krediidipangale laenu osaline tagastamine ning laenu põhiosa ja intresside tasumine Krediidipangale. HAGEJA SEISUKOHT SEOSES KOSTJA VASTUSTEGA 6 2-11-24794 27.10.2011 saatsid hageja esindajad kohtule oma seisukoha seoses kostjate vastustega, milles leidsid järgmist. Kostja 1 on esitanud laenulepingu alusel saadu tagastamise nõudele vastuväite, mille kohaselt tuleks justkui hageja nõudele kohaldada hea usu põhimõtet ja seda eelkõige õiguse teostamise piiramisel. Kostja 1 tugineb VÕS § 6 lg 1 ning Riigikohtu lahenditele 3-2-1-66-05, 3-2-1-95-06, 3-2-1-70-03 ja 32-1-109-06 ning on seisukohal, justkui oleks hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt 1 kohustuse täitmist, kuivõrd kostjal 1 on justkui tekkinud asusaamine, et hageja on loobunud võla sissenõudmisest. Kostja 1 vastuväited on otsitud ja põhjendamatud ning vastuolus nii kehtiva materiaalõigusega kui Riigikohtu praktikaga. Hageja selgitab, et VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõte on juba oma loomult kõikide õigussuhete ülene ning kohaldub seega ühtviisi mõlema lepingupoole kohustustele ja õigustele. Oluline on seejuures hea usu põhimõtte kohaldamisel ka VÕS § 6 lg 2 sätestatu, mille kohaselt seadusest, tavast või tehingut tulenevat ei kohaldata üksnes juhul kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Seda, millistel asjaoludel oleks hageja nõue käesoleval juhul vastuvõetamatu, kostja 1 põhistanud ei ole. Kostja 1 sisuline vastuväide hageja nõudele näib olevat see, et hageja on oma nõude esitanud hea usu põhimõtte kontekstis ebamõistlikult hilja, mille tulemusena on hageja justkui minetanud õiguse nõuet esitada. Niisugune seisukoht on väär. Kostja 1 poolt Riigikohtu lahenditele 3-2-1-66-05 ja 3-2-1-95-06 tuginemine on ainetu, kuivõrd vastavad lahendid käsitlevad viivise ehk kõrvalnõude esitamise aega. Hageja nõuab kostjalt 1 põhinõude täitmist. Samuti on lahendites Riigikohus asunud eelkõige seisukohale, et kõrvalnõude esitamine ebamõistlikult hilja võib olla hüvitise vähendamise aluseks. Vastavad seisukohad on käesolevas vaidluses asjakohatud. Seonduvalt kostja 1 poolt Riigikohtu lahendite 3-2-1-70-03 ja 3-2-1-109-06 refereerimisega märgib hageja, et kostja 1 on vastavatele lahenditele tuginenud kontekstiväliselt ning on lahenditest välja lugenud vastupidise võrreldes sellega, mida Riigikohus on tegelikkuses öelnud. Nõude esitamise aja ja hea usu põhimõtte kontekstis on oluline mõlemas käsitletavas Riigikohtu lahendis väljendatud seisukoht, mille kohaselt seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Täiendava mõistliku tähtaja määramist võiksid õigustada vaid erandlikud asjaolud. Kostja 1 selliseid erandlikke asjaolusid esile toonud ei ole. Seega erinevalt kostja 1 poolt väidetust selgitab hageja, et on oma õiguste teostamisel käitunud heauskselt ning on esitanud oma nõude kostja 1 vastu seadusest tulenevat aegumistähtaega järgides. Seaduspärase käitumise etteheitmine on põhjendamatu. Täiendavalt märgib hageja, et hea usu põhimõttega ei pruugi olla kooskõlas kostja 1 käsitlus, justkui oleks kostjal 1 tekkinud arusaam, et hageja oleks loobunud oma võla sissenõudmisest. Sisuliselt ütleb kostja 1, et vaatamata sellele, et hagejal on kostja 1 vastu nõue, saaks justkui pidada mõistlikuks niisugust olukorda, kus hageja sisuliselt justkui kingiks kostjale 1, kes on hagejale võõras inimene, mitte aga perekonnaliige ega lähedane sõber, üle poole miljoni krooni. Ja selline kinkimine peaks väljenduma seega justkui tegevusetuses ehk nõude varasemas mitteesitamises. Niisuguse vastuväite esitamine ei näi hagejale heauskse käitumisena. Hageja peab ühtlasi vajalikuks märkida, et kostja 1 poolt üle korratud faktiline asjaolu, et kostja 1 võttis hagejalt 544 000 krooni laenu 28.06.2005 sõlmitud laenulepingu alusel, on küll õige ja vastab tegelikkusele, kuid on sellele vaatamata kohut eksitava iseloomuga ja mõneti kontekstiväline. Vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajast lähtuvalt võib lugejal tekkida ettekujutus, et hageja nõuab rohkem kui kuue aasta taguse kohustuse täitmist, mistõttu peaks hageja nõue olema justkui esitatud ebamõistlikult hilja. Hageja osundab hagiavalduse lisana 2 esitatud laenulepingu üleütlemise avaldusele 30.05.2008 ning sellele, et VÕS § 399 lg 1 p 1 kohasel muutub laenu tagastamise nõue sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisest. Seega ei oma laenulepingu sõlmimise aeg üleüldse mistahes tähendust. Samuti on kostja 1 jätnud märkimata, et ta on 30.05.2008 kinnitanud, et ta võlgneb hagejale 544 000 krooni. Kostja 1 on oma kohustust tunnistanud ja teeb seda ka vastuses hagile. Tähelepanuväärne on seejuures, et kostja 1 ei ole vaidlustanud ei laenu saamist ega laenulepingu ülesütlemist hageja poolt ning on mh andud selgelt mõista, et ka ta sai aru, et hagejal on kostja 1 vastu 7 2-11-24794 laenulepingust tulenev nõue. Sisuliselt on kostja 1 ainsaks hageja nõudele esitatud vastuväiteks lihtsustatult see, et „2005.a lepingust tulenev võla nõudmine 2011.a on vastuolus hea usu põhimõttega“. Nimetatust tulenevalt palub hageja lugeda kostja 1 vastavad avaldused hageja nõude ehk kostja võla kui sellise kohta omaksvõetuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 tähenduses. Kokkuvõtvalt märgib hageja, et hageja laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue on esitatud seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul ning heas usus, mistõttu hageja ei ole minetanud õigust vastava nõude esitamiseks. Kostja vastuses toodu ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Mõlemad kostjad on oma vastuses hagile asunud seisukohale, et vaidlusalune XXXkinnistu ei kuulu abikaasade ühisvara hulka, kuivõrd see on väidetavalt omandatud lahusvara arvelt. Kostja 2 on lisaks esitanud arvukalt väiteid ja tõendeid selle kohta, millise lahusvara arvelt vaidlusalune kinnistu on kostja 2 poolt justkui omandatud. Hageja märgib, et kostjad on esitanud tegelikkusele mittevastava väite; vaidlusalune kinnistu kuulub poolte ühisvara hulka. Vara omandamise finantseerimise allikad ei oma siinkohal tähtsust. Kostja 2 esitatud tõendid tuleb jätta tähelepanuta. Hageja esitas 02.08.2005 sõlmitud XXXkinnistu müügi- ja ühishüpoteegiseadmise lepingu, mille p 2.2.
4. avaldab kostja 2 ( T K ), et tema on perekonnaseisult abielus ning omandab vaidlusaluse kinnistu abikaasade ühisvara hulka. Lepingu p 2.
5. kohalt avaldab kostja 1 ( J K ), et annab oma abikaasale nõusoleku abikaasade ühisvara hulka omandatava kinnistu koormamiseks ühishüpoteegiga lepingus kokkulepitud tingimustel. Mõlemad kostjad viibisid isiklikult 02.08.2005 notariaalse lepingu sõlmimise juures ning on mõlemad oma allkirjadega lepingul kinnitanud, et omandavad XXX kinnistu ühisvarana. Seega on ainetud niisugused kostjate vastuväited ühisvara jagamise nõudele, milliste kohaselt ei ole tegemist abielulise ühisvaraga. Kostja 1 poolt käsitletud hea usus käitumise kohustuse valguses osundab hageja TsMS § 200 sätestatule, mille kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ning kohus ei luba menetlusosalisel õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Hageja taunib niisuguste tegelikkusega ilmses vastuolus olevate ning seeläbi põhjendamatute vastuväidete esitamist vastaspoolte ja kostja 2 esindaja poolt. Kokkuvõtvalt märgib hageja, et kostjad ei ole oma vastustes ümber lükanud hagiavalduses esitatut, hageja jääb oma nõuete juurde ning palub hagi rahuldada vastavalt hagiavalduses taotletule. Kahetsusväärselt ei ole kostjad vaatamata antud lubadustest esitanud tsiviilasja lahendamiseks kompromissiga ühtegi reaalset ja konkreetset ettepanekut, rääkimata võla tasuma hakkamisest. Alusetu ja nii sisuliselt kui ka õiguslikult arusaamatu on kostjate taotlus hagi rahuldamata jätmisest. Vastuse juurde lisas hageja:
6. Tallinna notar Tea Türnpuu poolt XXX tõestatud kinnistu müügileping, ühishüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingud
7. JK ja T K (P ) abielutunnistuse koopia. KOSTJA 1 TÄIENDAV VASTUS 18.11.2011 esitas J K täiendava vastuse hagile. Vastuses kostja 2 ei tunnista lepingu ülesütlemist KO poolt, kuna sai ülesütlemisest teada alles hagiavalduse kättesaamisel. Kostja 1 palub hagejat tõendada ülesütlemise avalduse kättesaamist kostja 1 poolt. Kuna lepingu ülesütlemine ei kehti on hageja väidetava nõude suurus erinev võrreldes hagis esitatuga. Samuti kinnitab kostja 1 ja võtab omaks kostja 2 väite XXX kinnistu kuulumise T K lahusvara hulka, kuna kostja 1 ei ole panustanud kinnistu ostmiseks midagi ja kinnistu on ostetud kostja 2 vanematelt saadud rahaliste vahenditega. Kostja 1 palub eeltoodust tulenevalt jätta KO hagi JK ja T K vastu rahuldamata. KOSTJA 2 TÄIENDAVAD SEISUKOHTADEST SEISUKOHAD SEONDUVALT HAGEJA 27.11.2011 30.11.2011 esitas kostja 2 esindaja vastuse hageja 27.11.2011 menetlusdokumendile (lk 126-129), kinnitades selles, et T K leiab hageja seisukoha osas, nagu ei omaks vara omandamise finantseerimise allikad tähtsust, et see on põhjendamata, samuti annab hageja lepingus märgitud kinnitusele tähenduse, mis ei vasta seadusele. 8 2-11-24794 Kostja 2 esindaja arvates tuleb hageja nõue ühisvara jagamiseks lahendada enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel, kuna Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.05.2011 lahendi tsiviilasjas 3-2-1-3611 punktis 18 leidis kolleegium, et enne 01.07.2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, sest 01.07.2010 jõustunud perekonnaseaduses puudub säte, mille järgi tuleks abikaasade ühis-ja lahusvara määrata pärast
8. juulit 2010 eseme omandamise ajast sõltumata kindlaks 01.07.2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi. Kostja 2 esindaja kordas üle kinnistu omandamise faktilised asjaolud: T K sai kinnistu ostuks 01.07.2005 raha kinkena isalt AP selgitusega „maja ostuks ”. Kinkena saadud raha deponeeriti 02.08.2005 Tallinna notari Tea Türnpuu kontole edasiandmiseks Kinnistu müüjale AS. Teine pool ostuhinnast finantseeriti pangalaenuga Eesti Krediidipangast, mille tagatiseks seati hüpoteegid ostetud kinnistule ja T K i vanematele kuulunud korterile. Võetud pangalaenust 200 000 krooni maksis T K 03.02.2006 pangale tagasi oma emalt MP 11.01.2006 kinkena saadud raha eest (11.10.
9. vastuse lisa 1 ja 3), ülejäänud laenujäägi tagastas T K kinkena saadud vara müügist laekunud raha eest (11.10.2011 vastuse lisa 2 punkt 2.1.11.). Enne 01.07.2010 kehtinud

§ 7

määras kindlaks, et abikaasade varalised õigused määratakse kindlaks seaduses ja abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud. Kui abieluvaralepingut ei olnud sõlmitud või kui leping ei hõlmanud abikaasade kogu vara, kohaldati abikaasade vara või abieluavaralepinguga hõlmamata vara suhtes

3.jaos sätestatut (

§§ 14

-20).

§ 14

lg 1 järgi loetakse abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvaraks.

§ 15

järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. Kohus võib

§ 14

lg 2 järgi abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Kuna esitatud tõenditega on leidnud kinnitust fakt, et T K on omandanud kinnistu oma vanematelt kinkena saadud raha ja vara eest ning kostja J K ei ole panustanud vahendeid kinnistu ostmiseks ega kandnud mingeid rahalisi kulutusi seoses pangalaenu tasumisega, siis on välistatud kinnistu osaline või täielik ühisvara hulka lugemine. Kostja 2 leiab, et hageja on 02.08.2005 sõlmitud XXXkinnistu müügi-ja ühishüpoteegi seadmise lepingus märgitud kinnitusele „tema on perekonnaseisult abielus ning omandab vaidlusaluse kinnistu abikaasade ühisvara hulka” andnud õiguslikult vale tähenduse. Kostja leiab, et kinnistu müügilepingus antud kinnitus ei toonud kostjatele kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi. Kinnitus ei muutnud vara omanikku. Abikaasad soovides abielu kestel soetatud vara omaniku muutmist pidid

§ 18

järgi jagama ühisvara või

§ 8alusel sõlmima abieluvaralepingu.

Kuna kinnistu müügileping ei olnud ühisvara jagamise leping ega abieluvaraleping, siis kuulub kohaldamisele

§ 15

lõikes 1 sätestatud põhimõte mille järgi on abikaasa lahusvara kinke või pärimise teel omandatud vara. Peale eeltoodu peab kostja oluliseks märkida, et kinnistu müügileping oli ettevalmistatud notari poolt tüüptingimustena, pooled ei palunud kinnitust lepingusse märkida ja see ei vastanud poolte tahtele. Juhul, kui kohus siiski leiab, et lepingu märgitud kinnitusel on selline õiguslik tähendus, mis muutis kinnistu ühisvaraks, siis palub kostja kohtul ühisvara jagamisel kohaldada

§ 19

lg 2 p 2 ja 3 sätestatut ja palub ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kuna kinnistu on omandatud T K i lahusvara arvelt ning J K ei ole mõjuva põhjuseta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Kehtiv perekonnaseadus kordab kehtetus perekonnaseaduses sätestatud põhimõtteid. Kehtiva

§ 25

järgi lähevad varaühisuse korral abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (ühisvara). Erinormina sätestab kehtiv

§ 25

lg 2 abikaasade lahusvara moodustamise alused, mille hulgas on enne abiellumist omandatu, tasuta käsutus, kinge või pärimise teel omandatu. T K on tõendanud, et XXXkinnistu on ostetud kinkena saadud raha eest ja sellega on leidnud tõendamist

§ 27

lõikes 6 sätestatud põhimõte, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

§ 27

lõikes 6 sätestatud põhimõtte tõendamine on võimalik kahel viisil: abieluvara lepingu sõlmimisega ja selle registrisse kandmisega või tõendite esitamisega, et varaese on soetatud enne abiellumist, kinkena saadud raha eest, tasuta käsutuse või pärimise teel. Kostja 2 peab vajalikuks märkida, et kostjad omavahel ei vaidle Kinnistu 9 2-11-24794 kuuluvuse üle ja J K on omaks võtnud fakti, et kinnistu on omandatud lahusvara arvelt ja ta ei ole osalenud oma sissetuleku või tööga kinnistu omandamisel. Eeltoodust tulenevalt palus kostja 2 esindaja:

1. Jätta rahuldamata KO hagi T K vastu ühisvara jagamise nõudes.
2. Jätta T K kohtukulud KO kanda. HAGEJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD SEONDUVALT KOSTJA 2 VASTUSEGA 30.11.2011 13.12.2011 esitas hageja täiendavad seisukohad seonduvalt kostja 2 poolt 30.11.2011 vastusega (lk 142), milles rõhutas järgmist. Kostja 2 on asunud kokkuvõtvalt seisukohale, justkui oleks vaidlusaluse kinnisasja, mille jagamist hageja on palunud, näol tegemist kostja 2 lahusvaraga. Hageja nimetatuga ei nõustu ning leiab, et kostja 2 seisukoht ei põhine kehtival materiaalõigusel ning on vastuolus ka tegelike faktiliste asjaoludega. Hageja märgib kokkuvõtvalt, et kostja 2 on vääralt tõlgendanud kinnistu omandamise ajal kehtinud perekonnaseadust ning on põhjendamatult leidnud, justkui vastavad normid võimaldaksid teha järeldust, et vaidlusaluse kinnistu näol on tegemist kostja 2 lahusvaraga. Kostja 2 on esitanud arutluskäigu, justkui oleks vaidlusalune kinnistu omandatud osaliselt kostja 2 lahusvara ehk kingiks saadud raha arvelt. Esmalt märgib hageja, et kostja 2 ei ole tõendanud, et kinnistu ost oleks 800 000 krooni ulatuses toimunud kostja 2 lahusvara arvelt. Tõendamaks oma väiteid, justkui oleks kinnistu ostu finantseerimiseks 800 000 krooni kostjale 2 kinkinud tema isa, on kostja 2 esitanud 01.07.2005.a kuupäeva kandva kinnituse ärakirja, mille kohaselt on AP kinkinud T K 800 000 krooni maja ostuks. Hageja on seisukohal, et käsitletava kinnituse ehtsus võib olla vaieldav, mistõttu palub hageja kohustada kostjat 2 esitama vastava kinnituse originaali. Hageja põhistab tekkinud kahtlusi sellega, et vastav kinnitus, mis peaks justkui tõendama raha kinkimist, on menetlusse esitatud teistest tõenditest oluliselt hiljem ning alles pärast seda, kui hageja juhtis tähelepanu kinnistu müügilepingus sisalduvatele kinnitustele, et vara on omandatud ühisvarana. Veel enam, kostja 2 poolt esitatud kinnitus on vastuolus kostja 2 poolt varasemalt avaldatuga, et „kostja maksis ostuhinnast 800 000 osaliselt oma vanematelt AP ja MP saadud rahaga.“ Seega vastuses hagile põhjendas kostja 2 kinnistu omandamist lahusvara arvelt seeläbi, et mingi umbmäärane osa 800 000 kroonist on saadud (seejuures ei ole teada, kas kingiks või laenuks) mõlemalt vanemalt, hilisemalt on aga „välja ilmunud“ kostja 2 isa kinnitus, mille kohaselt on hoopis kõik 800 000 krooni kostjale 2 kinkinud tema isa AP ainuisikuliselt. Juhul kui vastav kostja 2 isa kinnitus kinke kohta oleks tõepoolest allkirjastatud kuupäeval, mida see kannab, oleks see kinnitus pidanud kostjal 2 olema olemas (või vähemalt pidanuks kostja 2 olema sellest teadlik) ka hagile vastuse koostamise ajal. Kostja 2 vastuses nimetatud kinnitust aga ei käsitle ning esitab vastuses väited, millised on kinnituses sisalduvaga vastuolus. Hageja on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et vastav kinnitus on ebausaldusväärne. Tuginedes TsMS § 277 lg 1 vaidlustab hageja siinsega vastava kinnituse ehtsuse ning taotleb, et kohus vastavat kinnitust tõendina ei arvestaks. Dokumendi võltsituse on hageja ülal põhistanud. TsMS § 227 lg 4 kohaselt kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata. Isegi kui asuda hüpoteetilisele seisukohale, et kinnistu ostuks kasutatud 800 000 krooni võis olla kostja 2 lahusvara (mida see aga ei ole ning hageja on kostja vastavad alusetud väited ümber lükanud), ei ole vaidlusaluse kinnistu näol tegemist lahusvaraga ei vana ega ka uue perekonnaseaduse tähenduses ning kostja 2 vastupidine tõlgendus on väär. Kostja 2 poolt esitatud hoiustamiskviitung ei tõenda, et kinnistu omandamiseks oleks kasutatud kinkena saadud raha. Hoiustamiskviitungist tuleneb üksnes, et hoiustatud on 800 000 krooni, raha allikat ega kuuluvust hoiustamiskviitungilt ei nähtu. Nimetatud tõend on asjakohtu ning hageja palub jätta see tähelepanuta. 10 2-11-24794 Hageja selgitab, et vana

§ 14lg 1 sätestas, et abielu jooksul omandatud vara on abikaasade ühisvara.

Ühestki

sättest ei tulene, et kinkena saadud raha eest omandatud vara oleks käsitletav lahusvarana, mistõttu leiab hageja, et kostja 2 on ilmses eksimuses vana

§ 14

ja 15 tõlgendamisel; kostja 2 on põhjendamatult samastanud kinke teel vara omandamise, millisel juhul on tegemist lahusvaraga tulenevalt vana

§ 15

lg 1, ning (väidetava) kinke arvelt omandatud vara, milline on vana

§ 14

lg 1 ja § 19 lg 2 p 3 koosmõjus abikaasade ühisvara, mille jagamisel kohus võib kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kostja 2 käsitletava dokumendi punktis 4.

1. toodud seisukoht, justkui oleks välistatud vaidlusaluse kinnistu osaline või täielik ühisvara hulka lugemine. Täiendavalt selgitab hageja, et ei nõustu kostja 2 viimase dokumendi punktis 4.
2. esitatud arutluskäiguga, justkui vaidlusaluses müügilepingus sisalduv kinnitus, mille kohaselt omandatakse vara ühisvara hulka, ei toonud kostjatele mingeid õiguslikke tagajärgi. Hageja on ülal selgitanud, et vaidlusalune kinnistu kuulubki abikaasade ühisvara hulka, kuivõrd vastupidine kokkulepe vara jagamiseks puudub ning kinnistu on ostetud, mitte ei ole tegemist kinke või pärandiga, millise vana

§ 15lg 1 alusel oleks saanud lugeda lahusvaraks.

Kostja 2 väited, et vaidlusaluse lepingus valmistas notar ette tüüptingimustena ning leping sisaldab tahteavaldust, milline poolte tahtele ei vastanud ning midagi pooled lepingusse ei palunud, on otsitud ning hageja palub need jätta tähelepanuta. Ühtlasi selgitab hageja, et on üldteada asjaolu ja levinud praktika, et kinnisvara omandamise lepingutesse ei märgita üldjuhul tõsiasja, et vara omandatakse ühisvara hulka, mistõttu nimetatud kinnistust ei saa lugeda tüüptingimuseks. Ühtlasi juhib hageja tähelepanu asjaolule, et vara omandamist ühisvarasse on lepingus mainitud kahel korral, nagu hageja on varasemalt menetluses ka märkinud; seega kostja 2 väited, et kinnitusi lepingusse ei soovitud ja kinnitus kostjate tahtele ei vasta, on ebausutav. Hageja palub vastava arutluskäigu jätta tähelepanuta. Vastav kinnitus kinnistut ühisvaraks ei „muutnud“, vaid kinnitas õiguslikku olukorda, mille kohaselt tegemist ongi abikaasade ühisvaraga – kinnistu on omandamise vorm on ostutehing, kinnistu on omandatud abielu kestel ning abikaasade abielusuhted ei olnud (hageja teadaolevalt ei ole ka käesoleval ajal) lõppenud. Seega vana

§ 14lg 1 ja § 15 lg 1 koosmõjus on tegemist kostjate ühisvaraga.

Seonduvalt kostja 2 väitega, mille kohaselt peaks kohus ühisvara jagamisel kalduma kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, märgib hageja kokkuvõtvalt, et kostja 2 ei ole tõendanud ühisvara omandamist lahusvara arvelt. Täiendavalt on hageja seisukohal, et selleks, et kohus saaks kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, peaks kohus lahendama kogu ühisvara jagamise küsimust. Ühe osa ühisvara jagamise korral ei ole mistahes võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine ei õigustatud ega ka õiglane, kuivõrd sellisel juhul ei arvestataks abikaasade võimalike ebavõrdsete panustega ülejäänud ühisvara omandamisel. Kostja 2 menetlusdokumendi punktis 4.

1. esitatud väide, et kostjad omavahel kinnistu kuuluvuse üle ei vaidle ning et kostja 1 on omaks võtnud fakti, et kinnistu on omandatud lahusvara arvelt, ei oma arusaadavalt õiguslikku tähendust. See, et kostja 1 ei pea ennest vaidlusaluse kinnistu omanikuks, ei too endaga kaasa kostja 2 soovitud tagajärge, et kinnistu kuuluks vaid kostjale
2. Hageja on ülal selgitanud ja põhjendanud, et vaidlusalune kinnistu kuulub abikaasade ühisvarasse ning et puuduvad mistahes alused ühisvara jagamise käigus poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumiseks, kuivõrd kostja 2 ei ole tõendanud kinnistu omandamist ühisvara arvelt. Eeltoodule tuginedes palub hageja jätkuvalt rahuldada hagi, mõista kostjalt 1 välja võlgnevus, jagada kostjate ühisvarasse kuuluv kinnistu ning määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord vastavalt hagis taotletule. KOSTJA 2 VASTUS HAGEJA 13.12.2011 MENETLUSDOKUMENDILE 15.12.2011 esitas kostja 2 kohtule veelkord oma seisukohad, lähtudes hageja poolt 13.12.2011 kohtule esitatud menetlusdokumendist. Kostja 2 esindaja leiab, et hageja on oma menetlusdokumendis esitanud osaliselt otsitud ja paljasõnalisi väiteid. Nimelt on hageja lepinguline esindaja heitnud kostjale 2 ette dokumendi ebaehtsust, tuues kahtluse aluseks asjaolu, et kostja 2 lepinguline esindaja pole seda esimese vastusega hagiavaldusele esitanud. 11 2-11-24794 Esitades väite, et kinnistu on omandatud lahusvara arvelt esitas kostja 2 esindaja ka vastavad tõendid, kuna nimetatud väide oli seniajani tõendamata. Kuna dokumendi ehtsus on vaidlustatud, esitab Kostja 2 vastava originaaldokumendi kohtuistungil. Kohus on mitmes lahendis (nt 2-08-11514) lugenud õigeks poolte võrdusest kõrvale kaldumist ja pidanud mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et üks abikaasadest ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Kostja 1 on võtnud omaks, et ta ei ole rahaliselt panustanud ühisvara omandamisse. Samuti on kohus leidnud, et poolte võrdsusest kõrvalekaldumine on õigustatud kui üks abikaasadest on panustanud asja omandamisse tema poolt kinkena saadud eset (Tsiviilasi 2-08-11514) või ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt (Tsiviilasi 2-05-15148). Seega on kehtiv kohtupraktika lugenud õigeks poolte võrdusest kõrvalekaldumist, kui ühe abikaasa panus puudub või vara on soetatud lahusvara arvelt ja sellest lähtuvalt palub kostja 2 nimetatud asjaolusid arvestada, kui kohus ei loe kinnistut Kostja 2 lahusvaraks. KOHTUISTUNG. POOLTE LÕPLIKUD SEISUKOHAD KOHTUVAIDLUSES 20.12.2011 toimunud kohtuistungil jäid hageja ja tema esindajad hagiavalduses esitatud nõude juurde. Hageja esindaja rõhutas, et vastavalt 02.08.2005 sõlmitud kinnistu müügilepingu, ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingute p 2.2.5 on T K kinnitanud, et tema on perekonnaseisult abielus alates 03.10.1991 ning et lepingu eseme (kinnistu asukohaga XXX omandab ta abikaasade ühisvara hulka. Lepingu p 2.3 on J K avaldanud ja kinnitanud, et annab oma abikaasale T K nõusoleku abikaasade ühisvara hulka omandatava kinnistu koormamiseks ühishüpoteegiga. Need tahteavaldused on esitatud notari juures. Notar kontrollis tahteavalduse tegelikkusele vastamist. Nimetatud leping on esitatud kinnistusregistrile. Sama lepingu alajaotuses 3 on fikseeritud selle lepingueseme hind. Summa on tulnud T K pangakontolt, kust on toimunud ka kõik ostuhinna tasumised. Kostja J K tõi istungil välja, et on võtnud hagejalt laenu 544 000 krooni, kuid kostja ta ei näe hetkel võimalust laen kustutada, kuna raha pole kusagilt võtta. Samuti rõhutas kostja 1, et XXX kinnistu ei ole kostjate 1 ja 2 ühisvara, kuna see on soetatud kostja 2 rahaliste vahenditega, kuigi abielu ajal. Kostja 1 ise ei ole rahaliste vahenditega kinnistu soetamisse panustanud. Kostja 2 esindaja jäi menetluses varasemalt esitatud seisukohtade juurde, rõhutades, et T K ei saa vastutada, kui tema abikaasa (so kostja 1) on võtnud ärilisi riske, mis kostja 2 huve ei puuduta. Seepärast ei pea kostja 2 õigeks lubada neid ärilisi riske maandada enda vara arvelt. Kuna pooled kompromissi ei saavutanud, esitas kumbki pool kohtule eraldi dokumendina kokkuvõtlikult kohtuvaidluse teesid, mida kohus refereerib järgmiselt. Hageja kokkuvõtlikud seisukohad. Laenu tagastamise nõudega seonduvalt märkis hageja, et 28.06.2005 sõlmisid hageja ja kostja 1 laenulepingu, millega kinnitasid eelnevalt hageja poolt kostjale 1 laenatud summat – 544 000 krooni ehk 34 767,94 eurot. 544 000 krooni tasumise kohustust on kostja 1 kinnitanud nii kirjalikult
3. mail 2008 täiteasja 014/2005/625 raames kui ka 14.12.2011 toimunud kohtistungil. Kostja 1 selgitused selle kohta, mille raames ja millisel eesmärgil on kostja 1 poolt võlgnetavat rahasummat kasutatud ja/või kelle huvides on laen võetud, on ainetud ega oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. Kostja 1 on saanud hagejalt laenu, on tunnistanud raha saamist ja raha tagastamise kohustust ning ei ole oma kohustust käesoleva ajani täitnud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuste täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kostja 1 on nii kirjalikult kui ka kohtuistungil võtnud omaks hageja 12 2-11-24794 väite laenu andmise ning laenu tagasimaksmise kohustuse kohta. Vastavas osas pooltel vaidlus puudub ning hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt 1 hageja kasuks välja põhikohustusena 34 767,94 €. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Laenulepingu p 5.
4. kohaselt lepingust tulenevate maksete tähtajaks tasumata jätmise korral kohustub laenuvõtja tasuma laenuandjale viivist 0,2% päevas tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hagiavalduse esitamise redaktsiooni esitamise seisuga oli hagejal kostja 1 vastu viivise nõue kogusummas vähemalt 80 369,40 €. Lähtudes hea usu põhimõttest ning arvestades Riigikohtu praktikat ei nõua hageja kostjalt 1 viivised põhinõuet ületavas osas. Seega palub hageja välja mõista kostjalt 1 viivised summas 34 767,94 €. Ühisvara jagamise nõudega seonduvalt märkis hageja, et

§ 33

lg 3 kohaselt vastustab abikaasa selliste kohustuste eest, mis ei ole võetud perekonna vajaduste rahuldamiseks, oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Hageja on tõendanud, et, vaidlusaluse kinnistu asukohaga XXX, on kostjate J ja T K i ühisvara. Kinnistu omandamist abikaasade ühisvarasse on mõlemad abikaasad kinnitanud notariaalsest ostumüügilepingus (lepingu p 2.2.5. ja 2.3.). Kinnistu on poolte ühisvara aga ka sõltumata lepingus antud kinnitusest, kuivõrd kinnistu omandamise ajal kehtinud

§ 14lg 1 sätestas, et abielu jooksul omandatud vara on abikaasade ühisvara.

Lahusvarana on käsitletav üksnes kinke või pärimise teel omandatud vara – vaidlusalune kinnistu ei vasta kummalegi eeldusele. Kostjate väited, justkui oleks kinnistu omandatud kostja 2 lahusvara arvelt, ei ole leidnud tõendamist, samuti ei ole vaidlusalune kinnistu käsitletav kinkena kostjale

1. Asjaolu, et kinnistu omandamise finantseerimiseks on kostja 2 tasunud osa kinnistu maksumusest tema kontolt notari deposiitkontole, ei muuda kinnistut lahusvaraks. Hageja on seisukohal, et käesoleval ajal ei esine aluseid kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest ühisvara jagamisel, kuivõrd kostjad ei ole tõendanud niisuguste aluste esinemist. Hageja jääb kõigi oma menetlusdokumentides ja kohtuistungil avaldatud seisukohtade ja taotluste juurde. Hageja palub hagi rahuldada ning määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kostjate kokkuvõtlikud seisukohad. Kohtuvaidluses leiavad mõlemad kostjad, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: Viivise nõue ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Hageja on kohtule esitanud 28.06.2005 laenulepingu (hagiavalduse lisa 1), mille ta on üles öelnud 30.05.2008 teatega (hagiavalduse lisa 2). Hagiavaldus on kohtule esitatud 26.05.
2. Lepingu sõlmimise ja ülesütlemise vahel on kolm aastat, ning ülesütlemise ja hagiavalduse esitamise vahel on kolm aastat. Hageja ei ole lepingu sõlmimise ja ülesütlemise vahelisel ajal ega ülesütlemise ja hagiavalduse esitamise vahelisel ajal kostjale mitte kordagi esitanud ühtegi kirjalikku ega suulist pretensiooni võla tasumata jätmise kohta. Oluline on märkida, et tegelikult on võlg pärit juba 1995.aastast, mida pooled on korduvalt pikendanud. Kostjale 1 tuli üllatusena hageja viivisenõue, kuna sellest pole kordagi räägitud ja hageja pole seda aastate jooksul kordagi nõudnud. Kostja 1 leiab, et hageja viivisenõue on hea usuga vastuolus ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Viivisenõude rahuldamata jätmise aluseks on VÕS § 6 ja Riigikohtu praktika. Nii on Riigikohus lahendis 3-2-1-66-05 ja 3-2-1-95-06 kohus, et viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine võib olla käsitatav hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib olla aluseks kahju hüvitamise vähendamisele ja et hea usu vastane on tsiviilõigussuhte poole käitumine, kus võlausaldaja esitas viivise nõude alles aasta pärast põhikohustuse sissenõutavaks muutumist. 13 2-11-24794 Ühisvara jagamise nõuet ei saa rahuldada, kuna kinnistu ei kuulu ühisvara hulka. Seda tõendavad kostjate omaksvõtt kinnistu kostja 2 lahusvara hulka kuuulumise kohta ning omaksvõtu õigsust omakorda tõendavad kostja 2 poolt esitatud tõendid (kostja 2 - 11.10.2011 menetlusdokumendi ja 30.11.2011 menetlusdokumendi lisad) kinnistu kuulumise kohta tema lahusvara hulka. Hageja on poolte ühisvara hulka kuulumist tõendanud ainult viitega kinnistu müügilepingu punktile, kus kostjad kinnitavad vara soetamist ühisvara hulka. Kostja 2 on hageja seisukoha ümber lükanud ja leidnud, et viide lepingule ei anna alust väita, et kinnistu kuulub ühisvara hulka. (kostja 2 27.10.2011 vastuse punkt 4.3.). Muid tõendeid hageja esitanud ei ole, millega on rikkunud TsMS §§ 230 ja 235 sätestatud tõendamise kohustust. Kuid juhul kui kohus mingil põhjusel leiab et kinnistu kuulub ühisvara hulka, siis paluvad Kostjad ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest (

§ 19

lg 2 p 2 ja 3) ja jätta kinnistu kostja 2 ainuomandisse, kuna : 1) kinnistu on omandatud kostja 2 lahusvara arvelt, mis on tõendatud kostja 2 poolt 11.10.11 ja 30.11.11 esitatud dokumentidega ja kostjate omaksvõtuga ning 2) kostja 1 ei ole mõjuva põhjuseta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel, mis on tõendatud kostjate omaksvõtu ja kostja 2 poolt 11.10.11 ja 30.11.11 esitatud dokumentidega. Kehtiv kohtupraktika tunnustab samuti võimalusi poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks ja peab mõjuvateks põhjusteks abikaasade võrdsusest kõrvalekaldumiseks asjaolu, et üks abikaasadest ei ole tervikuna ühisvara omandamisse panustanud (tsiviilasi 2-08-11514), üks abikaasadest on asja omandamisse panustanud kinkena saadud eset (tsiviilasi 2-08-11514) või ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt (tsiviilasi 2-05-15148). Hageja on kostja 1 vastu esitanud hagi 34 767,94 € põhivõla väljamõistmiseks. Kostjad on juba viidanud seadusele ja kohtupraktikale, milles tunnustatakse võimalust jätta hea usu põhimõtte rikkumisel rahuldamata hageja viivisnõue. Samadel faktilistel ja õiguslikel alustel palub kostja 1 jätta rahuldamata ka hageja põhinõude. Juhul kui kohus leiab et hageja ei ole hea usu põhimõtet rikkunud, siis palub kostja: 1) Jätta hageja viivisnõue summas € 34 767,94 rahuldamata, kuna hageja on rikkunud hea usu põhimõtet. 2) Hageja nõue kostjate vastu kinnistu jagamiseks jätta rahuldamata, kuna kinnistu ei kuulu ühisvara hulka ja kui kohus mingil põhjusel leiab et on tõendatud kinnistu kuulumine ühisvara hulka, paluvad kostjad kinnistu jagada selliselt, et kinnistu jääb kostja 2 ainuomandisse, kuna kinnistu on omandatud kostja 2 lahusvara arvelt ja kostja 1 pole mõjuva põhjuseta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara jagamisel. 3) Kõik menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda . KOHTU SEISUKOHT VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuste täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 195 lg 1 kohaselt, lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 195 lg 2 kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 30 lg 1 kohaselt, leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt, tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. 14 2-11-24794 28.06.2005 sõlmisid hageja ja kostja 1 laenulepingu, millega kinnitasid eelnevalt hageja poolt kostjale 1 laenatud summat – 544 000 krooni ehk 34 767,94 €. 30.05.2008 on hageja teatanud kostjale 1 kirjalikult, et ütleb erakorraliselt üles J K iga 28.06.2005 sõlmitud laenulepingu. Nimetatud teate kättesaamist on kostja 1 kinnitanud teatele kirjutatud allkirjaga. 544 000 krooni tasumise kohustust on kostja 1 kinnitanud nii kirjalikult 30.05.2008 täiteasja 014/2005/625 raames kui ka 14.12.2011 toimunud kohtuistungil. Seega, kostja 1 on saanud hagejalt laenu, on tunnistanud raha saamist ja raha tagastamise kohustust ning ei ole oma kohustust käesoleva ajani täitnud. Kostja 1 on nii kirjalikult kui ka kohtuistungil võtnud omaks hageja väite laenu andmise ning laenu tagasimaksmise kohustuse kohta. Vastavas osas pooltel vaidlus puudub ning hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt 1 hageja kasuks välja põhikohustusena 34 767,94 €. Laenulepingu p 5.6. kohaselt lepingust tulenevate maksete tähtajaks tasumata jätmise korral kohustub laenuvõtja tasuma laenuandjale viivist 0,2% päevas tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Alates lepingu sõlmimisest 28. juunil 2005 kuni lepingu ülesütlemiseni 30. mail 2008 oli kostja 1 kohustatud tasuma hagejale iga kuu 28. kuupäevaks vähemalt 2 000 krooni, millest tulenevalt on kostja 1 kohustatud tasuma hagejale viivist summas 72 676 krooni ehk 4 644,84 €. Alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (31.05.2008) kuni hagiavalduse esimese redaktsiooni koostamiseni 25. mail 2010 on kostja 1 olnud viivituses laenusumma 544 000 krooni tagastamisega 1089 päeva, millest tulenevalt kuulub nimetatud ajavahemiku eest tasumisele viivis summas 544 000 * 1089 * 0,2% = 1 184 832 krooni. Hagejal on ühtlasi õigus nõuda viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Arvestades senist kohtupraktikat ning lähtudes hea usu põhimõttest ei nõua hageja kostjalt 1 viivist põhinõuet ületavas osas, mistõttu on hageja viivisenõudeks kostja 1 vastu 544 000 krooni ehk 34 767,94 €. Kohtule esitatud laenulepinguga on tõendatud, et kostja 1 on teadlik kohustusest tasuda hagejale viivist 0,2% päevas tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hagi on esitatud enne nõude aegumistähtaja saabumist, seega ei saanud kostjal 1 tekkida arusaamist, et hageja on loobunud oma võla ning tekkinud viivise kostjalt 1 sissenõudmisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ning hagi tuleb rahuldada. Kostjalt 1 tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 34 767,94 € ja viivis summas 34 767,94 €.

§ 210

lg 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega tuleb käesoleva ühisvara jagamise hagi lahendamiseks jagatava kinnistu kuuluvuse kindlakstegemisel kohaldada vara omandamise ajal, so kuni 01.07.2010 kehtinud Perekonnaseaduse sätteid.

§ 33

lg 3 kohaselt vastustab abikaasa selliste kohustuste eest, mis ei ole võetud perekonna vajaduste rahuldamiseks, oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Nimetatud põhimõtte kasutamist nõuab ka hageja. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Nimetatud norm peab tagama sissenõudja nõude rahuldamise võimaluse ka juhul, kui võlgniku ainuomandis olevast varast ei piisa sissenõudja võla rahuldamiseks või võlgnikul puudub ainuomandis olev vara. Samas tuleb tähelepanu pöörata sellele, et sissenõude võib pöörata ainult võlgniku osale ühisomandist, mis tähendab, et sissenõuet ei saa pöörata ühisomandist sellele osale, mis peale ühisvara jagamist ei kuulu võlgnikule. Seega tuleb välja selgitada, milline on kostjate osa ühisvaras.

§ 27

lg 6 kohaselt, varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

§ 27

lg 4 kohaselt, abieluvaralepinguga võib tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid.

§ 37

lg 3 kohaselt, ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Enne 01.07.2010 kehtinud

§ 14

lg 1 kohaselt, abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara.

§ 14

lg 2 kohaselt, kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud.

§ 15

lg 1 kohaselt, abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. 15 2-11-24794 Hageja on 26.05.2011 esitanud ühisvara jagamise nõude, milles taotleb jagada ühisvarana kinnistu asukohaga XXX. Kostjad on seisukohal, et käesolevat ühisvara ei saa jagada, kuna nimetatud kinnistu ei ole kostjate ühisvara. Kostjad avaldavad, et kinnistu asukohaga XXX on kostja 2 omandis, kuna nimetatud kinnistu on omandatud kostja 2 lahusvara, milleks on kinkena saadud raha, arvelt. Seega tuleb ühisvara jagamise hagi lahendamiseks esmalt kindlaks teha, kas kinnistu asukohaga XXX on kostjate ühisvara või kuulub kostjale 2 lahusvarana ja seejärel määratleda abikaasade osad ühisvara jagamisel. Kohus asub seisukohale, et tulenevalt enne 01.07.2010 kehtinud

§ 15lg 1 on kinnistu asukohaga XXX kostjate ühisomandis ja seega kostjate ühisvara.

Nimetatud kinnistu ei olnud kostja 2 omandis enne abiellumist, samuti ei ole kostja 2 omandanud nimetatud kinnistut abielu kestel kinke või pärimise teel. Kostjad on kinnistu asukohaga XXX omandamist ühisvara hulka kinnitanud 02.08.2005 sõlmitud XXX kinnistu müügi- ja ühishüpoteegiseadmise lepingus, mille p 2.2.

1. avaldab kostja 2 ( T K ), et tema on perekonnaseisult abielus ning omandab vaidlusaluse kinnistu abikaasade ühisvara hulka. Lepingu p 2.
2. kohalt avaldab kostja 1 ( J K ), et annab oma abikaasale nõusoleku abikaasade ühisvara hulka omandatava kinnistu koormamiseks ühishüpoteegiga lepingus kokkulepitud tingimustel. Kohus leiab, et kostja 2 avaldus kinnistu omandamise kohta ühisvara hulka ja kostja 1 poolt nõusoleku andmine ühisvara hulka omandatava kinnistu koormamiseks ühishüpoteegiga ei tekita ühisomandit, vaid kinnitab vara omandamist tulenevalt

§ 14

lg 1, mille kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Kostjate väide, et pooled ei palunud kinnitust kinnistu omandamise kohta ühisvara hulka kinnistu ostu-müügi lepingusse märkida ja see ei vastanud poolte tahtele, on ainetu, sest kostjad on nimetatud lepingule alla kirjutanud ja seega nõus lepingus märgituga. Kui abikaasad soovisid, et abielu ajal omandatud kinnistu kuuluks ühe abikaasa lahusvara hulka, said nad

§ 9

lg 1 p 2 järgi leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on ühe abikaasa lahusvara või sõlmida

§ 16

järgi ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu ühe abikaasa ainuomandisse. Kostjatel oli pärast kinnistu omandamist võimalik viia varasuhted vastavusse kostjate poolt käesolevas tsiviilasjas väidetuga, et kinnistu asukohaga XXX on kostja 2 lahusvara, mida kostjad ei ole teinud. Lähtudes eeltoodust loeb kohus kinnistu asukohaga XXX kostjate ühisvaraks. Kohus leiab, et ühisvara jagamise nõude esitamise ajal kehtiva

§ 37

lg 3 kohaselt tuleb kinnistu asukohaga XXX jagada kostjate vahel võrdsetes osades. Kostjad ei saa kokku leppida seaduses sätestatud ühisvara jagamise põhimõtetest erinevalt, v.a juhul kui ühisvara erinev osalus on tõendatud. Vastasel juhul võib kostjatevaheline kokkulepe muuta võlgniku varatuks ja sellega kaoks hagejal reaalne võimalus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ühisvara arvelt. Kinnistu omandamise ajal kehtinud

kohaselt on kinnistu asukohaga XXX poolte ühisvara. Käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist, et kostja 2 vanemad oleks läbi kinkelepingu finantseerinud kinnistu asukohaga XXX ostmist määral, et selle tulemusena peaks nimetatud kinnistu jagama kostja 2 ainuomandisse. Kinnistu ostu-müügilepingus märgitud ostuhind oli 2 400 000 krooni, tõendatud on kostjale 2 raha kinkimine summas 800 000 krooni (tlk 130), mis ilmselgelt ei võimaldanud nimetatud kinnistut omandada. Samuti leiab kohus, et kinkena saadud raha eest omandatud vara ei oleks käsitletav lahusvarana, kuna nimetatud raha konkreetset kasutamist ei ole võimalik üheselt tõendada. Kinnistu asukohaga XXX on kostjate elukohaks, seega ei ole usutav väide, et nimetatud kinnistu omandamisel ja majandamisel ühe abikaasa, JK panus puudub. Seetõttu on kohus seisukohal, et JK ja T K ühisvara jagamisel tuleb lähtuda

§ 37lg 3 toodud põhimõttest ja võtta aluseks abikaasade osade võrdsus ühisvaras.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 kohaselt, ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lg 6 kohaselt, ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 77 sätestab asja jagamise viisid kaasomandi lõpetamisel:

§ 33

16 2-11-24794 lg 7 kohaselt, ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Hageja soovib kostjate ühisvara jagamist järgmiselt: müüa asi avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Arvestades hageja nõudeid, mis on suunatud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisele kostjale kuuluva ühisvara osa arvelt koos vältimatu kostjate ühisvaraks oleva kinnisasja jagamisega, palub hageja kindlaks määrata alljärgnev kohtuotsuse viis ja kord: 1 ) J ja T K ühisomandis olev kinnisasi katastritunnusega XXX, asukohaga XXX müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse J ja T K vahel võrdselt ehk pooleks. 2 ) JK osa kinnisasja müügist saadud rahast kantakse KO nõude ulatuses KO arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX, nõuet ületavas osas käsutatakse raha lähtuvalt JK korraldustest. 3) T K osa kinnisasja müügist saadud rahast käsutatakse lähtuvalt T K korraldustest. Kohus leiab, et võlausaldaja nõudel ühisvara jagamisel jagatakse ühisvara kaasomandisse ja sellega lõpetatakse ühisomand, mitte ei lõpetata kaasomandit. Ühisomandi lõppemisel jääb jagatav kinnistu abikaasade kaasomandisse. Käesolev ühisvara jagamise hagi esitati eesmärgil tagada kostja 1 rahalise kohustuse täitmine, milline eesmärk on saavutatav ühisvara jagamise nõude rahuldamisega. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas. TMS § 3 lg 1 kohaselt, täitedokumentide täitmist korraldavad kohtutäiturid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Lähtudes eeltoodust on võlausaldajal võimalik pöörduda kohtuotsuse täitmiseks kohtutäituri poole. TMS § 25 lg 1 kohaselt on kohtutäituril õigus määrata täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaeg. Seega on kostjal 1 võimalik täita kohtuotsus vabatahtlikult ja tasuda hagejale võlg ühisvara jagamisel tekkiva kinnistu kaasomandi arvel. Kohus asub seisukohale, et hageja taotlus määrata käesolevas otsuses kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord tuleb jätta rahuldamata. Kinnistu asukohaga XXX on kostjate elukoht. Kohus leiab, et kohtuotsuse, millega rahuldatakse hageja rahaline nõue, täitmiseks kostjate kodu müük ilma kohtuotsuse vabatahtlikku täitmist võimaldamata koormab kostjaid ilmselt rohkem kui on vajalik hageja õiguste kaitseks. TsMS § 445 lg 2 kohaselt, kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus on 07.06.2011 hagi tagamise määruses teinud käsutamise keelumärge JK ja T K ühisomandis olevale kinnistule asukohaga Rannakalda tee 15, (registriosa nr XXX) KO kasuks. Kohus leiab, et rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta otsuse täitmise tagamiseks kehtima. Hagi tagamist on kohus põhjendanud oma 07.06.2011 määruses ja see põhistus kehtib ka käesoleva otsuse tegemisel. Menetluskulud. Riigilõiv. Hageja on esitanud hagi JK vastu põhivõlgnevuse 34 767,94 €, viivise 34 767,94 € ja hagi JK ja T K vastu abikaasade ühisvara jagamise nõudes. Kohus on 30.05.2011 määrusega määranud tsiviilasja hinnaks 34 767,94 €. TsMS § 136 lg 4 kohaselt, tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Eeltoodust tulenevalt muudab kohus tsiviilasja hinda käesoleva kohtuotsusega. TsMS § 139 lg 2 kohaselt tuleb hagilt tasuda riigilõivu. TsMS § 134 lg 1 kohaselt, hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. TsMS § 124 lg 1 kohaselt, Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 kohaselt, hagihind arvutatakse põhinõude järgi; lg 2 kohaselt hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet 17 2-11-24794 arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Rahalise nõude hagihind on seega 34 767,94 €. TsMS § 126 lg 21 kohaselt, ühisvara jagamise hagi hind on 1/10 hageja ainuomandisse või kaasomandisse taotletava vara väärtusest. Eeldatakse, et ühisvara jagamise hagi hind on 1/10 poolest ühisvara väärtusest, mille jagamist taotletakse. Kaasomandi lõpetamise ja asja jagamise ning ühisvara jagamise hagi hinda ei loeta suuremaks kui 15 975 €. Hageja nõuab ühisvara jagamist seoses rahalise nõudega kokku summas 69 535,88 €, millest 1/10 on 6 953,59 €. Käesoleva tsiviilasja nõuete liitmisel kujuneb hagihinnaks 41 721,53 €. Riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 kohaselt, hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Seega tuleb hagilt hinnaga 41 721,53 € tasuda riigilõivu 3 834, 69 €. Hageja on tasunud riigilõivu 3 515,14 €, mistõttu tuleb käesolevas tsiviilasjas täiendavalt tasuda riigilõivu 319,55 €. TsMS § 162 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või –kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või –kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Rahalise nõudega hagi on esitatud JK vastu ja kohus rahuldab hagi täielikult, seega kohus jätab rahaliselt nõudelt tasutud riigilõivu 3 515,14 € ja hagi tagamise nõudelt tasutud riigilõivu kostja JK kanda. Abikaasade ühisvara jagamise nõudega hagi on esitatud JK ja T K vastu ning kohus rahuldab hagi, seega jätab kohus abikaasade ühisvara jagamise nõudelt tasumisele kuuluva täiendava riigilõivu 319,55 € kostjate kanda võrdsetes osades. Kuna hageja on riigilõivu vähem tasunud summas 319,55 €, tuleb kostjatel hageja poolt vähem tasutud riigilõiv tasuda riigituludesse. Hageja poolt vähem tasutud riigilõiv tuleb kostjatelt välja mõista riigituludesse pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Muud hageja menetluskulud jätab kohus 75% ulatuses kostja JK kanda ja 25% ulatuses kostja T K i kanda. Kostjate menetluskulud jätab kohus kostjate endi kanda. Tulenevalt TsMS 174 lg 1, menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Raivo Einula kohtunik 18