Obsah (5)

§ 218§ 187§ 449§ 230§ 436

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tallinna Ringkonnakohus Mare Merimaa, Ulvi Loonurm, Imbi SidokToomsalu 10.10.2012, Tallinnas 2-11-12396 T K h

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Toomas K esitas 21.03.2011 Harju Maakohtule hagi A T-A vastu 26 786 euro saamiseks. 1 Pooled ei ole abielus olnud ning seetõttu ei ole ka abielulises kooselus. Poolte suhe on olnud kahe erinevas riigis elava vaba inimese kuramaaž, mille kaugema eesmärgina ei saanud välistada lootust tulevasest abielulisest kooselust. Kostja andis hagejale igati mõista, et on huvitatud abielulise kooselu alustamisest ja et kostja rajatav eluase on nüüd ja edaspidi nende ühine vara – kostja nimetas Võra tee 17-1 poolte ühiseks koduks. Pooltevahelises suhtes ei olnud ühist kodust majapidamist. Ühisest kodusest majapidamisest eraldi peab käsitlema hageja tegutsemist ja panustamist kostja kinnistu ja sellel asuva hoone ja aiamaa hooldusesse ja renoveerimisse. Omamata ühist kodust majapidamist oli kostja hagejale andnud üle valduse nimetatud kinnistule ja selle oluliseks osaks olevasse hoonele. Kostja andis hagejale vajalikud võtmed, et hageja pääseks hoonesse ajal, kui kostja ei viibinud Eestis. Hagejal oli vaja hoonesse pääseda aga põhjusel, et alates 2002.a kuni 2008.a septembrini tegi ta investeeringuid ja panustas töiselt Võra tee 17-1 kapitaalremonti ja renoveerimisse ning krundi haljastustöödesse. Hageja andis laenu ja aitas osta kostja nimel ka sõiduautosid (Seat Toledo, Toyota RAV 4 ja Honda CR-V). Hageja töise panuse eest kompensatsiooni ei nõua. Hageja tegi investeeringuid kooskõlastatult kostjaga ning teadmises, et ajab n-ö oma asja, mis pidi abielulise kooselu alustamisel saama poolte ühiseks koduks. Hageja tegutses enda huvides, ehkki tänaseks on selgunud, et soodustas tegelikult tahtmatult kostjat. Ilma igasuguse etteteatamise või selgituseta lõpetas kostja hageja valduse xxxxxxxx kinnisasjale ja hoonele 09.11.2008, takistades ukselukkude vahetamisega ja kõrvaliste isikute abiga hagejal xxxxx xxxxxxxx asuvasse eluruumi sisenemise. Samuti ei olnud võimalik hagejal enam kasutada sõiduautot Honda CR-V. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista alusetust rikastumisest tulenevalt 26 786 eurot. 24.10.2011 loobus hageja 11.06.2008 Veho Eesti remonditööde omavastutuse osas nõudest 3000 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Hagiavaldusest nähtub küll hageja soov saada 26 786 eurot, kuid millistel asjaoludel ja millisel õiguslikul alusel põhineb hageja nõue, ei ole selge. Hageja ei ole nõuet tõendanud. Puudub selgitus kuidas, milliseid kulutusi ja millele on hageja teinud. Kostja renoveeris ise talle kuuluvat elamut xxxxxxxxxx, võttis selleks pangast laenu ning kattis renoveerimiseks tehtud kulutusi oma korteri müügist ja lotovõidust saadud rahast. Kõik kulutused tasus kostja, kuigi hageja tema külastuselukaaslasena aitas korraldada ehitust ja materjalide valikut poest. Kostja pidas maja renoveerimiskulude arvestust ja säilitas kviitungeid, tõendamaks vajaduse korral tulumaksusoodustuse saamiseks laenu kasutamist eluaseme renoveerimiseks. Renoveerimine toimus põhiliselt aastatel 2001-

1. Hageja ja kostja isiklikud suhted halvenesid juba 2007.a ja lõppesid 2008.a maikuus. Samal ajal kadusid kostja kodust ka tehtud kuluarved ja kviitungid. Kostja ei ole saanud hageja käest laenu ega ole ostnud selle arvel sõidukeid. Kostja ei ole hageja arvel rikastunud. Isegi kui hagejal oleks nõue kostja vastu, on see aegunud, mistõttu on selle menetlemine ebaotstarbekas ja kostja taotleb aegumise kohaldamist. Olenemata sellest, millise nõude aluse juurde hageja jääb, on aegumistähtaeg 3 aastat, mistõttu on hageja nõue aegunud. Kui hageja väitel tegi ta kulutusi aastatel 2001-
2. a, siis aegusid tema nõuded vastavalt perioodil 01.07.2005.a kuni viimase kulutuse tegemisest 3 aasta möödumiseni. 2 Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus kohaldas T K hagi suhtes osaliselt aegumist ja jättis hagi A T-A vastu 13116,89 euro saamiseks rahuldamata. Hagi ülejäänud nõude osas jätkab kohus menetlust. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja nõue rahaliste kulutuste osas enne 21.03.2008, s.o kolm aastat hagi esitamisest, tuleb lugeda vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1, aga ka VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse §-le 9 aegunuks. Kohus ei jaganud hageja arvamust, mille kohaselt tuleb tema nõude aegumistähtaja alguseks lugeda 09.11.2008, mil kostja väidetavalt keelas hagejal Võra tee 17-1 asuvasse eluruumi sisenemise. Riigikohus on lahendis 3-2-1-133-05 selgitanud (punkt 15 neljas lõik), et alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest. Seega, lähtudes hageja positsioonist, et ta tegi kostja varale kulutusi, omamata selleks mingeid lepingust või seadusest tulenevaid kohustusi (TsK § 477, VÕS § 1042), pidi ta iga kulutuse tegemise hetkel aru saama, et tal on kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu ning et see aegub kolme aasta jooksul kulutuse tegemisest. Eeltoodust tulenevalt luges kohus aegunuks hageja nõuded kostja suhtes tulenevalt hageja arvetest ja tšekkidest alates 16.02.2001 kuni 28.12.2002 summas 8998.52 krooni; alates 01.03.2003 kuni 03.09.2003 summas 12066,81 krooni; alates 17.01.2004 kuni 16.09.2005 summas 11813,15 krooni; alates 10.1.2006 kuni 29.08.2007 summas 4234,27 krooni; hageja poolt Mastercard´iga makstud alates 27.04.2004 kuni 12.07.2205 summas 21859,38 krooni; alates 28.07.2005 kuni 31.12.2005 summas 14997.84 krooni; alates 10.01.2006 kuni 30.11.2006 summas 23318.87 krooni; alates 31.01.2007 kuni 22.12.2007 summas 6983,05 krooni, makstud lepingu järgi 1.07.2004 kuni sept.2005 summas 16000 krooni; Visa ja Amex arvetega 15.12.2001 kuni 31.10.2003 summas 15498.50 krooni, makstud arveid (pangaülekandega, pangakaardiga ja sularahas) alates 23.05.2002 kuni 18.09.2006 summas 22547,32 krooni; kulutused mille kohta arved puuduvad: alates 11.2.2000 kuni 09.2005 summas 38716,67 krooni, alates 09.2005 kuni 06.2006 summas 6400 krooni, alates 01.07.2001 kuni 01.06.2002 summas 1800 krooni, kokku summas 205234,68 krooni e. 13116,89 eurot. Ülejäänud nõuete osas, so tulenevalt arvest 20.04.2008 summas 305 krooni (tõrvaõli 3L, roosiistik), Mastercardiga makstud 15.06.2008 /08.07.2008 summas 4455,95 krooni (3.korruse terassi postid, postide ümarad nupud), arve 26.05.2008 summas 3000 krooni (Honda xxxxxxxxxxxx remontööd), samuti laenatud raha osas summas 254030,98 krooni, jätkas kohus menetlust ja teeb otsuse lõppotsuses. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu vaheotsuse ja saata asi esimese astme kohtule menetlemise jätkamisel. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis hageja positsiooni aluseks oleva topeltaegumistähtaja instituudi osas seisukoha võtmata. Nii eelistas kohus motiveerimatult kostja positsiooni, rikkudes sellega poolte võrdse kohtlemise printsiipi. TsÜS § 151 lg 1 järgse 3-aastase aegumistähtaja rakendamisel ei ole kohus põhjendanud, millega on tõendatud, et hageja pidi iga kulutuse tegemise hetkel aru saama, et tal on kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu ning et see aegub kolme aasta jooksul kulutuse tegemisest. 3 Asjakohane ei ole maakohtu viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-133-05, kuna selles kaasuses oli tegemist vabaabieluga, millist õigussuhet hageja ja kostja vahel ei ole. Hageja ei teinud võõrale varale kulutusi vabaabielu poole soodustamise eesmärgil. Hageja ei saanud koheselt olla teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest. Hageja on hagis veenvalt selgitanud, et tegi investeeringuid oma asja ja tegutses enda huvides, lootes nii rajada Eestisse kodu. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta kostja seisukohta ei arvesta. Eelnenust tulenevalt saab asuda seisukohale, et esimese astme kohtu otsus põhineb materiaalõiguse rikkumisel ja menetlusõiguse normi ebaõigel kohaldamisel. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu vaheotsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate tõenditega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Õige on, et

§ 449lg 3 järgi võib kohus teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes.

Aegumise kohaldamiseks tuleb tuvastada asjaolud, mis omavad tähendust aegumise taotluse läbivaatamisel. Toimiku materjalidest ilmneb, et poolte seisukohad hageja väidetud kulude osas on olnud erinevad nii nende suuruse kui ka tehtud kulude eesmärgi osas. Seega peaks kohtul aegumise üle otsustamisel olema selge, kas poolte vahel oli õigussuhe, kui oli siis milline, või õigussuhet ei olnud. Asjaolud peab esile tooma ja neid tõendama nõude esitanud hageja (

§ 230lg 1).

Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja ei ole oma väidetes olnud järjekindel, kord ta väidab asjaajamist enda huvides VÕS § 1026 järgi, kord poolte kokkuleppel kulutuste tegemisest ühise kodu rajamise eesmärgil. Sellele tulnuks kohtul juhtida hageja tähelepanu eelmenetluses. Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja kinnistut ning sõiduautot HondaCR-V kokkuleppel kostjaga ning tehtud kulutuste osas parendati hagejale kuuluvat omandit eesmärgil asju ühiselt kasutada ka tulevikus. Hageja väidetel tehtud investeeringute edasise kasutamise tegi kostja võimatuks 09.11.2008, millest tulenevalt taotles hageja tehtud kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel. Viidates VÕS § 1026 lg-le 1 on kostja samas esile toonud asjaolud, mis viitavad pooltevahelisele kokkuleppele. Seega ei saa nimetatud asjaolu jätta tähelepanuta ning kohtul tulnuks võtta seisukoht, kas poolte vahel oli õigussuhe või mitte. Kui oli, siis millise õigussuhtega oli tegemist (seltsing, tasuta kasutamine) või oli tegemist käsundita asjaajamisega. Õiguse kohaldamine on kohtu ülesA ning kohus ei ole seotud otsust tehes poolte esitatud õiguslike väidetega (

§ 436lg 7).

Otsusest ei nähtu, miks ei ole kohus arvesse võtnud hageja väiteid, et kostja tegi hagejale võimalikuks tehtud investeeringute kasutamise ning see kasutamine pidi poolte kokkuleppel toimuma ka tulevikus, selle nimel hageja väidetel ta tegi kulutusi. Kinnistu, sõiduauto kasutamise võimalus kadus tal 09.11.2008. Maakohus on vaheotsuse tegemisel lähtunud arvete ja tšekkide tasumise ajast, kuid viidatud tõenditest ei ilmne, kas neis märgitud summade arvel on kostja üldse rikastanud. Otsuses on üksnes loetletud arved, tšekid ja summad. Kolleegium leiab, et maakohtu vaheotsus osa nõuete osas on tehtud ennatlikult. Maakohtul tulnuks aegumise kohaldamiseks esmalt tuvastada, millise kokkuleppe alusel investeeringuid tehti ja alles seejärel võtta seisukoht 4 nõude aegumise osas. Maakohtul tuleb tsiviilasja uuel läbivaatamisel otsustada ka menetluskulu jaotuse üle. Mare Merimaa Ulvi Loonurm Imbi Sidok-Toomsalu 5