KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-
) § 641 p 10 rikkumises sellega, et kinnipeetav omas 29.09.2011 kella 23.35 ajal Tallinna Vangla kambris nr 28 sisselülitatud mobiiltelefoni. Distsiplinaarsüüteo toimepanemine loeti tuvastatuks järgmistel põhjendustel. Valvur Ahti N koostas 29.09.2011 ettekanne nr 2127 (tl 8) distsiplinaarrikkumise kohta, mille kohaselt 29.09.2011 kella 23.35 ajal neljanda üksuse teise korruse kambri nr 28 juures reageeris mobii- 3-11-2817 liotsija. A. N sisenes koheselt kambrisse ja nägi, kuidas S. Vaarmets püüdis mobiiltelefoni peita vasakpoolse alumise voodi peal oleva padja alla. Kinnipeetavale anti korraldus voodist eemale minna, mida kinnipeetav ka tegi. Padja all oli sisse lülitatud mobiiltelefon. S. Vaarmetsa teavitati 19.10.2011 distsiplinaarmenetluse algatamisest ja anti võimalus esitada vastuväiteid ja selgitusi. 19.10.2011 seletuskirjas (tl 11) kirjutab S. Vaarmets, et tema läbiotsimisel ei leitud tema käest telefoni ning kaaskinnipeetav V P nägi seda pealt. V. P kirjutab 20.10.2011 seletuskirjas (tl 12), et valvur teostas S. Vaarmetsa läbiotsimise ning seejärel saatis S. Vaarmetsa koridori, pärast mida võttis kambri ukse juures olevast voodist mobiiltelefoni. Kellele mobiiltelefon kuulub, V. P ei tea. Täpsustamaks asjaolusid, viidi 26.10.2011 läbi telefonivestlus (õiend tl 9) A. Naga, mille käigus viimane seletas, et sisenedes kambrisse nägi, kuidas vasakpoolsel alumisel voodil istuvad kinnipeetavad J K ja S. Vaarmets, viimase käes oli mobiiltelefoni taoline ese. Nähes valvurit, püüdis S. Vaarmets enda käes olevat eset padja alla peita. A. N andis korralduse voodi pealt ära tulla ning leidis padja alt mobiiltelefoni Nokia. 28.10.2011 distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisel ei nõustunud kinnipeetav antud menetlusega (tl 17-18). Vanglateenistuse ametnik on nõuetekohaselt fikseerinud ettekandega tema poolt avastatud rikkumise. Tal polnud ühtki põhjust fikseerida sündmusi tegelikkusest erinevalt. Kinnipeetava väited, mille kohaselt ta ei tunnista mobiiltelefoni omamist, on ümber lükatud valvur A. Na ütlustega. Ka V. Pi ütlustest nähtub, et ukse kõrvalt voodist võeti ära mobiiltelefon. Seega leidis kinnitust kambris mobiiltelefoni olemasolu. Kinnipeetavad väidavad, et kõigepealt otsiti S. Vaarmets läbi ning alles seejärel leidis valvur voodist mobiiltelefoni. A. N kinnitas ka lisaselgitustes ettekandes märgitut, et kõigepealt võttis ta padja alt ära mobiiltelefoni, mille S. Vaarmets oli sinna peitnud, ning alles seejärel otsis kinnipeetava läbi. Keelatud eseme – mobiiltelefoni – omamine on raske distsipliinirikkumine, kuna mobiiltelefon on vangla julgeolekut ohustav ese. Mobiiltelefoniga on võimalik kontrollimatult helistada ööpäevaringselt ning praktikas on ta kujunenud teiste keelatud esemete peamiseks vanglasse organiseerimise vahendiks. Süüd raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Noomitus või kokkusaamise keelamine ei suunaks kinnipeetavat piisavalt efektiivselt vanglas õiguskuulekalt käituma ning oleks liialt leebe karistus toime pandud rikkumise eest. Samuti ei ole otstarbekas määrata karistusena töölt eemaldamist, sest kinnipeetav ei ole tööga hõivatud. 2. S. Vaarmetsa poolt 28.11.2011 käskkirja peale 02.11.2011 esitatud vaie (tl 54p) jäeti Tallinna Vangla 28.11.2011 otsusega rahuldamata (tl 19-21). Tallinna Vangla 23.11.2011 käskkirjaga nr 1550-d (tl 16) parandati ilmne ebatäpsus 28.10.2011 käskkirjas, mis seisnes S. Vaarmetsa vale sünnikuupäeva märkimises. 3. Sven Vaarmets esitas 02.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1-5, 26-27, 36-38), milles palus tühistada käskkiri. Kaebuse põhjendused: A. N väidab, et kaebaja olevat püüdnud peita telefoni padja alla, hilisemas täpsustuses aga väidab A. N, et tegemist oli mobiiltelefoni taolise esemega. Kaebaja käest ega tema voodist pole telefoni võetud. Ükski fakt ei tõesta, et telefon oleks kuulunud kaebajale. V. Pi ja A. Na ütluste järgi leiti telefon kambrist nr 28 vasakpoolsest nurgast alumiselt voodilt, mis ei kuulu kaebajale. Telefonist leiti fotod ja numbrid, mis ei kuulunud kaebajale. Peale kaebaja ja J. K oli kambris veel neli inimest. V. P ütleb oma seletuskirjas, et ei ole näinud kaebaja käes telefoni ega kaebajat helistamas. Et kaebaja seisis väidetava telefoni läheduses, ei tõenda, et telefon kuulub temale. On ebatõenäoline, et kaebaja öösel kell 23.35 läheks võõrasse voodisse telefoni kasutama. 2
(7)3-11-2817 Distsiplinaarmenetlus on puudulik, kuna puuduvad teiste kambris viibinud kinnipeetavate ütlused. Väidetava telefoni olemasolust polnud kaebaja eelnevalt teadlik. Kellegi käest otseselt telefoni kätte ei saadud. Vangla oleks pidanud selgitama välja, kellele telefon kuulus. Kaebaja andis 29.09.2011 kella 23.35 ajal uksekella, et minna tualetti koos V. Piga. J. K oli ka üleval. Veel oli kambris M P. Kaebaja istus J. K voodi äärel ja ootas korrapidaja tulekut, kes pidi laskma neid tualetti. Avades ukse, nägi korrapidaja A. N kaebajat, alustas kohe läbiotsimist ja leidis telefoni J. K voodist padja alt. Tuba oli pime, põles ainult laualamp ning A. N viis oma toimingu läbi kiiresti, mistõttu kaebaja ei näinud J. K reageeringut. Pärast seda läksid kõik tualetti. Kellele võis telefon kuuluda, ei oska kaebaja öelda. A. Na väide, et ta nägi, kuidas kaebaja peitis telefoni taolist eset padja alla, ei saa olla õige, sest kui tulla valguse käest pimedasse tuppa, ei ole silmad võimelised midagi eristama. Kaebaja ei ole teiste kambris viibinud kinnipeetavate ütlustest teadlik. Nii palju kui kaebaja J. K sõnade järgi teab, on viimane tunnistanud telefoni olemasolu ja et telefonist leiti tema foto. Samas kambris viibinud kinnipeetav M. N olevat kaebajale teadaolevalt samuti öelnud, et telefon kuulub temale (Nile). Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole nimetatud asjaoludega arvestatud. Tallinna Vangla on ebaõigesti kohaldanud distsiplinaarmenetluse norme ja ebaõiglaselt määranud karistuse. 23.11.2011 käskkirjaga nr 1550-d tunnistab Tallinna Vangla ebatäpsust kaebaja sünnikuupäevas, millena märgiti J. K sünnikuupäev. Ebatäpsete andmete käsitlemise tõttu oleks Tallinna Vangla 28.10.2011 käskkirja pidanud tühistama täielikult. Distsiplinaarmenetluses ei viidud läbi DNA-analüüsi, kuigi vanglal on olemas kaebaja DNA. Üheski distsiplinaarmenetluse protokollis ei nähtu „julgeoleku“ poolt telefoni kasutavate isikute tuvastamist. 3. Tallinna Vangla palus oma vastuses jätta kaebuse rahuldamata (tl 52-54). Vastustaja seisukohad: A. N ei ole menetluse käigus andnud vastuolulisi seletusi. 26.10.2011 täiendavas seletuses oli tegemist faktiliste asjaolude detailsema kirjeldamisega. V. Pi ütlustega pole jäetud arvestamata. Pärast V. Pi 20.10.2011 selgitusi täpsustas menetleja juhtumi asjaolusid ning 26.10.2011 selgitas A. N, et leidis padja alt mobiiltelefoni ja alles seejärel otsis läbi kinnipeetavad. Vanglal puudub alus kahelda ettekandes märgitu ja lisaselgituses öeldu tõelevastavuses, kuna vanglaametnikul puudub tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava kohta. Vale ettekande ilmsikstulekul riskiks vanglaametnik tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Seevastu on kaebajal motiiv distsiplinaarsüütegu eitada, et pääseda karistusest. Ka kambrikaaslase ütlused ei ole sellises olukorras usaldusväärseks tõendiks, kuna ta soovib solidaarsusest päästa kambrikaaslast distsiplinaarvastutusest, riskimata ise millegagi. AÕS § 36 lg 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Sama seaduse § 90 lg 3 sätestab, et vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et kaebaja hoidis oma käes vanglas keelatud eset, mida püüdis vanglaametniku eest peita. Seega ajal, mil vanglaametnik nägi kaebaja käes mobiiltelefoni, oli kaebaja selle eseme valdaja. Kaebaja väite kohta, et mobiiltelefon leiti 29.09.2011, kuid kaebajale teatati distsiplinaarmenetluse alustamisest 19.10.2011, märgib vastustaja, et kuigi allkirja kaebaja kohta koostatud ettekande tutvustamise ja menetluse algatamisest teavitamise kohta pole võetud küll kohe 3
(7)3-11-2817 pärast rikkumise toimepanemist, ilmneb asja materjalidest, et kaebajale anti distsiplinaarmenetluse käigus võimalus selgituste andmiseks, mistõttu ei ole tema õigusi rikutud. Ilmne ebatäpsus käskkirjas parandati HMS § 59 alusel. Ebaõige sünniaja märkimine ei ole selline viga, mis tingiks käskkirja tühistamise. Äravõetud mobiiltelefonist leiti tõepoolest J. K foto, mille alusel alustati J. K suhtes distsiplinaarmenetlust. Distsiplinaarmenetluses 05.10.2011 kirjutatud seletuskirjas (tl 56p) tunnistab J. K, et palus endast mobiiltelefoni omanikul foto teha, et see kodustele saata. J. K karistati 26.11.2011 käskkirjaga nr 1422-d VangS § 67 p-de 1 ja 3 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 18 ööpäevaks, talle pandi süüks vangla julgeolekut ohustavast asjaolust mitteteatamist. Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja väide WC kasutamise soovi kohta, kuna valvuri ettekandest nähtub üheselt, et valvur sisenes kambrisse põhjusel, et mobiiliotsija näitas mobiili olemasolu ehk seega sisenes valvur kambrisse kinnipeetavate jaoks ootamatult. Kambrisse nr 28 paigutatakse korraga kuni 6 kinnipeetavat ehk tegemist on väikese kambriga. Uksest vasakul paiknev voodi on uksele väga ligidal ning kui valvur siseneb kambrisse kasvõi ööajal, siis on tal võimalik näha, kas voodil istuval kinnipeetaval on mingi ese käes ja kui on, siis mis esemega on tegemist. Kambris on öövalgustus ning kambriukse avamisel langeb kambrisse ka koridori valgus, lisaks valgustab kambrit väljast tulev prožektorivalgus. 4. Tallinna Halduskohus jättis 30.03.2012 otsusega (tl 78-83) kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised. Kuna A. Na ettekandest nähtub, et töötava mobiiltelefoni fikseeris mobiiliotsija, ei saanud A. N sündmust ise provotseerida. Pole alust arvata, et ametnik oleks sündmuse välja mõelnud. Et seade mobiiltelefoni fikseeris, kinnitab, et kambris oli töötav mobiiltelefon, mida kasutati. Kaebaja on küll märkinud, et mobiiltelefoni ei leitud tema voodist, kuid sellist süüdistust ei olegi esitatud. Mobiiltelefon leiti sealt, kus kaebaja istus, so kambri vasakpoolses nurgas alumisel voodil. Ainetud on kaebaja väited, et kord nimetas ametnik seletuses mobiiltelefoni, kord mobiiltelefoni sarnast eset. Kaebaja ei väida, et ametnik leidis padja alt muu eseme kui mobiiltelefon. Ametnik fikseeris oma käitumise tagantjärgi nii nagu sündmus oli kulgenud. Kambrisse astumise hetkel ei saanudki ta täpselt teada, kas ese, mida ta kaebaja käes märkas, oli mobiiltelefon. Pärast kontrolli teostamist ja eseme leidmist oli ta veendunud, et tegemist oli mobiiltelefoniga. Seega pole seletustes vastuolu. V. Pi seletustes ei ole midagi, mis võiks vanglaametniku ettekannet kummutada. V. Pi 20.10.2011 seletustest nähtub, et ukse juures olid S. Vaarmets ja J. K ning J. K voodist leiti mobiiltelefon. V. P ei ole öelnud midagi sellist, nagu väidab kaebaja („ei ole mul näinud mingit telefoni käes, ega ka helistamas“). Kaebuse esitaja eksib, kui leiab, et karistada saanuks antud juhul vaid telefoni omanikku. Karistuse keelatud eseme omamise eest saab määrata isikule, kelle käest avastatakse keelatud ese ja kes seda kasutab. Seega ei pidanud vangla tuvastama isikut, kellele võidi mobiiltelefon vanglasse tuua ja kuidas see mobiiltelefon sattus kaebaja kätte. Vangla ei pidanud lahendama telefoni omandiõiguse küsimusi. Kaebaja ei ole senini soovinud selgitada, kuidas mobiiltelefon tema kätte jõudis. Distsiplinaarmenetluses ei ole ta kordagi avaldanud, et telefoni kasutas mõni muu isik või et telefon kuulus kinnipeetav M. Nile. Seetõttu ei saa vanglale ette heita, et midagi jäi veel uurimata. J. K teises distsiplinaarasjas antud seletusest ei nähtu, et J. K oleks mobiiltelefoni omanik. J. K üksnes selgitab, kuidas tema foto on sattunud mobiiltelefoni. Ka kaebaja ei väitnud, et mo4
(7)3-11-2817 biiltelefoni omanikuks oli J. K või keegi muu isik. Kaebaja ei väida ka seda, et J. K kasutas mobiiltelefoni, samas oleks kaebaja pidanud seda märkama, kuna J. K istus tema kõrval. J. K 05.03.2012 kohtusse saabunud selgitus (tl 72), et kambrist ära võetud telefon ei kuulunud S. Vaarmetsale, vaid M. Nile, ei ole asjakohane. Käesolevas asjas ei oma iseseisvat tähtsust asjaolu, kes tegelikult peab end mobiiltelefoni omanikuks. Kaebaja ega J. K ei ole varem vanglale avaldanud, et telefon kuulus M. Nile. J. K seletus ei lükka ümber vangla poolt tuvastatut, et mobiiltelefon oli kaebaja kasutada. J. K seletusest ei nähtu, miks ta arvab, et mobiili omanik oli M. N. Kaebuse esitajale on teada, et vanglas ei tohi mobiiltelefoni kasutada. Ta ei väida, et ei tunne vanglas kehtivat korda. Karistuse määramisel kaaluti karistuse määramiseks vajalikke olulisi asjaolusid ning võeti arvesse, et vangla julgeoleku huvides on eriti oluline, et kinnipeetavad ei rikuks kehtivat korda ja ei kasutaks mobiiltelefone. Kartserikaristuse määramist on põhjendatud nii distsiplinaarasja menetluse protokollis kui ka käskkirjas. Kaebaja õigusi ei ole menetluses rikutud ja asjaolud tuvastati ettenähtud korras. Vastustaja on viinud distsiplinaarmenetluse läbi kooskõlas menetlusnormidega. 28.10.2011 käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ning on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Kohus nõustus vastustajaga, et vangla võis HMS § 59 alusel parandada käskkirja ebatäpsuse, kui see ei mõjutanud käskkirja sisu, ja sel põhjusel ei tule käskkirja tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
- Sven Vaarmetsa apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Halduskohus on tähelepanuta jätnud mõned faktilised asjaolud. Käskkirjas nr 1440-d märgitud kuupäev ei ole kaebaja, vaid J. K sünnikuupäev. Jääb arusaamatuks, kellele oli algselt karistus mõeldud. See näitab ka vangla asjassesuhtumist. Ükski mobiiliotsija ei näita, kellele telefon kuulub. Telefon võeti ära J. K voodist ja telefonist leiti J. K foto. Menetluse käigus olnuks võimalik selgeks teha, millal foto tehti, mis ajast oli telefon kasutuses ning kes seda kasutas ja oli tegelik valdaja. Telefoni ei võetud kaebuse esitaja käest ja pole tuvastatud, et kaebuse esitaja oleks seda telefoni kasutanud. Samuti ütleb J. K oma 05.03.2012 selgituses otsesõnu, et telefon ei kuulu apellandile, vaid M. Nile, ja nimetab täpse telefoni margi. Halduskohus ei pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, et J. K teadis tegelikku telefoni omanikku. Kohus ei saanud järeldada, et telefon kuulus kaebajale. Distsiplinaarmenetluse protokoll on koostatud järelduste põhjal ning pole esile toodud fakti, et kaebaja oleks kordki helistanud vaidlusaluse telefoniga või kasutanud telefoni muuks otstarbeks. Halduskohus väitis, et kaebaja pole kordagi väitnud, et telefoni kasutas muu isik või et see kuulus M. Nile. Kaebaja ei saanud teada, kellele kuulus telefon. Jääb arusaamatuks, miks halduskohus ei hinnanud J. K ütlusi, mida tuleb pidada usaldusväärseks, sest tema foto leiti telefonist ja tema võis teada telefoni tegelikku omanikku. Apellanti karistati, tuginedes oletustele. Ainuke tõend telefoni omaniku kohta on J. K seletus. J. K ei saanud telefoni omanikust varem teatada, sest viibis terve menetluse vältel Pärnu arestimajas.
- Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 5
(7)3-11-2817 Halduskohus ei jätnud tähelepanuta, et algses käskkirjas oli apellandi sünnikuupäev ebaõige. Halduskohus nõustus selles osas vangla selgitusega, et tegemist oli ilmselge ebatäpsusega, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Vanglateenistus ei saanud arvestada J. K 05.03.2012 Tallinna Halduskohtule saadetud seletusega distsiplinaarmenetluse käigus, kus J. K väitis, et ei tea, kellele telefon kuulub. Et J. K esitas väite mobiiltelefoni omaniku kohta alles 05.03.2012, võib olla tingitud sellest, et M. N vabanes vanglast 14.10.2011, ning kuigi ajavahemikul 18.02.2012-18.04.2012 kandis viimane taas Tallinna Vanglas karistust, ei oleks eelmise karistuse ajal vanglas keelatud eseme omamine talle nagunii mingit mõju avaldanud. Seetõttu ei saa J. K väidet mobiiltelefoni omaniku kohta usaldusväärseks pidada. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et kaebaja hoidis käes vanglas keelatud eset, mida ta püüdis vanglaametniku eest peita. Vastustaja kordab viiteid AÕS-le ja jääb seisukohale, et kaebaja oli telefoni valdaja. 7. Sven Vaarmets märkis Tallinna Vangla vastuse kohta täiendavalt järgmist. Ka Tallinna Vangla kinnitab, et tegelik telefoni omanik jäi välja selgitamata. Jääb arusaamatuks, kuidas sai sel juhul karistust määrata. Telefoni leidmise ajal oli M. N vanglas ja jääb arusaamatuks, miks teda üle ei kuulatud. Kuna J. K peaks seniajani viibima vanglas, on kaebaja pöördunud selles küsimuses ka hiljem Tallinna Vangla poole, kuid vangla ei ole midagi teinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. VangS § 63 lg 1 alusel võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristust vangistusseaduse,
vm õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju.
§ 641p 10 kohaselt on kinnipeetavatele vanglas keelatud esemeteks mh mobiiltelefonid.
- Vaidlus puudub selles, et 29.09.2011 kella 23.35 paiku leiti Tallinna Vangla kambrist nr 28, kus elas kaebuse esitaja, kinnipeetav V. K voodist padja alt mobiiltelefon. Seda distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud asjaolu kinnitavad nii valvur A. Na kui ka kinnipeetav V. Pu seletus. Telefoni leidnud valvur A. Na seletuste (tl 8, 9) kohaselt nägi ta, et telefoni peitis sinna kaebaja, kelle käes valvur kambrisse astudes telefoni nägi. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu hinnanguga valvur A. Na ütluste usaldusväärsusele. Asjas ei ole tuvastatud, et A. Nal võis olla motiiv anda ebaõigeid ütlusi. Konkreetseid vastuväiteid A. Na seletuses märgitud faktilistele asjaoludele ei ole kaebaja apellatsioonimenetluses enam esitanudki.
- Apellatsioonkaebus põhineb seisukohal, nagu ei saaks kaebajat
§ 641
p 10 rikkumise eest karistada seetõttu, et ei ole tuvastatud mobiiltelefoni omanikku. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
§-s 641 sätestatud keeldu ei saa sisustada läbi omandi mõiste.
§ 641
keelab kinnipeetavatel selles loetletud esemete valdamine vanglas, sõltumata sellest, kas ese on nende omandis. Seetõttu ei saa kaebaja käskkirja nr 1440-d vaidlustada väitega, et pole tõendatud tema omand käskkirjas märgitud mobiiltelefonile. Samuti ei sõltu
§-s 641 sätestatud keelu rikkumine sellest, kas kinnipeetav on mobiiltelefoniga helistanud või mitte. Halduskohus ei ole jätnud J. K 05.03.2012 kohtusse saabunud seletust (tl 72) tähelepanuta. Halduskohus on õigesti selgita- 6
(7)3-11-2817 nud, miks ei saa seda seletust pidada asjas oluliseks – J. K seletus ei lükka ümber A. Na seletust, et kambrisse sisenemise hetkel oli mobiiltelefon apellandi käes. 11. Seetõttu on õige vaidlustatud käskkirja järeldus, et kaebuse esitaja on pannud toime VangS § 67 p 1 ja
§ 641p 10 rikkumises seisneva distsiplinaarsüüteo.
- Asjas ei esine menetlusnormide rikkumisi, mis võisid distsiplinaarmenetluse lõpptulemust mõjutada. Käskkiri on nõuetekohaselt motiveeritud, sisaldades mh kaalutlusi distsiplinaarkaristuse valiku kohta. Käskkirja andmisel ei ole tehtud kaalutlusvigu.
- Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kaebajale sünnikuupäevaks vale päeva märkimine on ebatäpsus, mis ei mõjuta vaidlustatud käskkirja sisu ega muuda vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Käskkirjast on üheselt aru saadav, kellele on selle käskkirjaga distsiplinaarkaristus määratud. Põhjendamatu on selle ebatäpsuse pinnalt teha mingeid üldistusi läbi viidud distsiplinaarmenetluse suhtes.
- Eeltoodud põhjendustel on Tallinna Vangla 28.10.2011 käskkiri nr 1440-d õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu apelleeritud otsus muutmata.
- Menetlusosalised ei ole esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks. Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman 7
(7)