3-10-2303/15

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2303 Otsuse kuupäev

1. märts 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi OÜ Transurban kaebus Lüganuse Vallavalitsuse 30.07.2010 korralduse nr 76 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Menetlusvorm Kohtuistung
2. märtsil
3. Menetlusosalised Kaebaja: OÜ Transurban /registrikood 10128741/, esindaja Meelis Urban Vastustaja: Lüganuse Vallavalitsus /registrikood 75002181/, Kolmas isik: OÜ Elering /registrikood 11022625/, esindaja Ingmar Lääts, nõustaja Reigo Haug Resolutsioon Jätta OÜ Transurban kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 11.04.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 30.07.2010 andis Lüganuse Vallavalitsus korralduse nr 76 (tl 34-38), millega seadis OÜ Transurban Purtse külas kuuluvale Suurkõrtsi kinnistule OÜ Elering kasuks sundvalduse 500 kV maakaabelliini paigaldamiseks. 06.09.2010 esitas OÜ Transurban Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 2-4) ning palus Lüganuse Vallavalitsuse 30.07.2010 korraldus nr 76 tühistada ja teha asja uuele läbivaatamisele kohustav ettekirjutus. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldus on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane, rikub tema õigusi ega arvesta õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetega. Niisugust seisukohta põhjendas ta väidetega, et kohalik omavalitsus pole asjaolusid ja huve piisavalt analüüsinud ja kaalunud, on jätnud üldse kaalutlemata tema soovi õiglase kompensatsiooni kokkuleppe osas või õiguse nõuda taotlejalt kinnisasja või selle osa omandamist ning pole arvestanud ka seda, et elektripaigaldis mäetööstusmaale elimineerib kõik võimalused selle maa edaspidiseks otstarbekohaseks kasutuseks. Veel väitis kaebaja, et kuna teda ei teavitatud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 463 lg 2 kohaselt sundvalduse saamise taotluse esitamisest, ei teadnud ta midagi protsessi käivitumisest vaid arvas, et läbirääkimised on algstaadiumis ning lisas, et kaabelliini paiknemiseks naabruses asuval maatulundusmaal ei ole mingeid takistusi. Lüganuse Vallavalitsuse kirjalikus vastuses (tl 30-33) peeti kaebust põhjendamatuks, paluti seda mitte rahuldada ning leiti, et kaebajale oli täielikult tagatud võimalus oma õiguste kaitseks, hilisem teavitamine taotluse esitamisest ei saanud mõjutada sisulist otsustust ja on arusaamatu kuidas üldse saanuks kompensatsiooni küsimust kaaluda. Seejuures selgitati, et sundvalduse seadmise avaldus esitati küll 02.02.2010, kuid selle menetlemine peatus, sest maaomanik ja taotleja näitasid isikliku kasutusõiguse seadmise osas üles kokkuleppele jõudmise soovi ja taotlusest teavitati alles siis, kui selgus, et kokkulepet siiski ei saavutata. Veel märgiti, et kaebajal oli tagatud võimalus esitada pärast teate kättesaamist nelja nädala jooksul omapoolseid arvamusi ja vastuväiteid, vastuse ta ka esitas, kuid selles polnud ühtegi konkreetset arvamust ega vastuväidet tehnovõrgu talumiskohustuse kohta. Mäetööstusmaa kasutamise kohta esitatud väidete osas märgiti, et 500 kV maakaabelliin on planeeritud olemasoleva Püssi-Aseri 110 kV õhuliini kaitsevööndi, kus juba kehtivad piirangud, mis keelavad teha elektripaigaldise omaniku loata mistahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid. Ka kolmanda isikuna asja arutamisele kaasatud OÜ Elering vastuses (tl 46-48) vaieldi kaebusele vastu ning leiti, et sundvalduse seadmise eeldused olid täidetud ja kaebaja kõik õigused tagatud. Seejuures märgiti, et läbirääkimis- ja teavitamisprotsess sai sisuliselt alguse aastal 2008 kui maaomanikuga kooskõlastati kaablitrass ja alustati projekteerimisega ning sundvalduse seadmise avaldus esitati siis, kui kaebaja poolsed tingimused polnud enam seotud maakaabelliini rajamisega ja teenisid täiendava tulu saamise eesmärki. Veel märgiti, et kaebaja on isikliku kasutusõiguse kokkuleppe tingimustena esitanud ebamõistlikke nõudmisi, tal oli juba varasem seadusest tulenev talumiskohustus, mis ei võimaldanud maavarade kaevandamist kaitsevööndis läbi viia, vallavalitsus ei saanud analüüsida vastuväiteid ja nõudeid, mida ei esitatud ning lisati, et tegemist on ülitähtsa ja suurt avalikku tähtsust omava projektiga, mille tähtaegsest valmimisest sõltub kogu regiooni elektrivarustuskindlus. Kohtuistungil jäi kaebaja esindaja Meelis Urban kaebuse väidete ja taotluse juurde ning palus põhiseaduslikkuse järelevalvet kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 46’ ja § 433 koostoimes asjaõigusseaduse § 158’ ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 154 väites, et mõistliku tasuta talumiskohustusega rikutakse tema põhiseaduse § 31 ja § 32 tulenevaid õigusi majandustegevusele ja omandi vabale valdamisele. Täiendavalt selgitas ta, et viivitus taotluse teatavaks tegemisel jättis ta ilma ajast ja teadmisest, et järgmine samm on sundvalduse seadmine ning lisas, et läbirääkimised toimusid telefoni teel, olid formaalsed ja pole tema viga, et kokkulepet ei saavutatud. Veel väitis ta, et korralduse väited nagu nõudnuks ta samaaegselt olemasoleva kõrgepingeliini ümbertõstmist ja hüvitist selle kaitsevööndisse jääva lubjakivi väärtuse eest ning kaablitrassi kooskõlastamisest maaomanikuga aastal 2008 on valed, selles ei ole arvestatud tulevasi veekogusid ühendava nelja meetrise toru kohta talle alguses antud lubadusega ja tema sooviga jätkata läbirääkimisi ning märkis, et maakaabelliin välistab maatüki kasutamise ja selle tõttu ei saa ta tulevast veekogu käsitleda ühtse tervikuna. OÜ Elering esindaja ja nõustaja jäid samuti varem esitatud väidete ja taotluse juurde. Ingmar Lääts leidis, et kaebajal oli läbirääkimisteks piisavalt aega, tema vastuolulised nõuded viisid aga arusaamisele, et ei jõuta kuskile ja lisas, et reeglina lepitakse maaomanikuga kokku seadusejärgsest suurem hüvitis, kuid kaebaja pole läbirääkimistel vastavat soovi esitanud ega olnud nõus lepingut sõlmima. Lüganuse Vallavalitsus oma esindajat kohtuistungile ei saatnud, selle toimumise aeg ja koht olid talle teatavaks tehtud (tl 65-66). KOHTU PÕHJENDUSED Avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste kinnisasjal talumise kohustus on kehtestatud asjaõigusseaduse § 158’ lg
5. Sätestatu kohaselt peab kinnisasja omanik lubama oma kinnisasjale 2 tehnovõrgu või -rajatise ehitamist, kui see on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus selle arendamiseks, Vastav kohustus tekib sundvalduse seadmisega. Sundvalduse seadmise kord on kehtestatud kinnisasja sundvõõrandamise seaduses. Selle § 463 lg 1, 2, 3 ja 4 kohaselt on sundvalduse seadmise aluseks vastav taotlus, mille saamisest kahe nädala jooksul tuleb valla- või linnavalitsusel kinnisasja omanikku tähtkirjaga teavitada talumiskohustust tekitavate projekteerimistingimuste väljastamisest, anda kinnisasja omanikule neli nädalat aega oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ning teatada talle kahe nädala jooksul oma seisukoht. Nõuded valla- või linnavalitsuse poolt tehtavale sundvalduse seadmise otsusele on kehtestatud sama seaduse § 463 lg
6. Käesolevas asjas tehtud otsus vastab vorminõuetele ja menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, kas OÜ Transurban kuuluvale Suurkõrtsi kinnistule rajatav 500 kV maakaabelliin ikka lähtub avalikest huvidest ja kuulub asjaõigusseaduse § 158’ lg 1 nimetatud isikule ning nende arvamused ei ühti vaid selles, kas on olemas ka muu võimalus selle tehnorajatise arendamiseks. OÜ Transurban on väitnud kaebuses (tl 3), et rajatav maakaabelliin takistab tal oma mäetööstusmaa sihtotstarbega maaomandi otstarbekohast kasutamist, kuid selle paiknemisel naabruses asuval maatulundusmaal heinamaa, kitsede karjatamise ja porgandi kasvatamise suhtes mingeid takistusi ei ole. Selline väide jätab aga arvestamata asjaolu, et vaidlusalune maakaabelliin kavatsetakse rajada kaebaja osas täielikult juba olemasoleva 110 kV õhuliini kaitsevööndisse (tl 39), mistõttu ei põhjusta see ei talle endale ega naaberkinnistute omanikele uusi kasutuspiiranguid ning on seega oma asukohalt nii tehniliselt kui majanduslikult kõige otstarbekam valik. Lüganuse Vallavalitsus on kohtule saadetud vastuses (tl 30-33) omaks võtnud, et pole järginud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 463 lg 2 tulenevat kohustust teavitada kahe nädala jooksul pärast sundvalduse seadmise taotluse saamist OÜ Transurban sellest, et kaabelliini talumiskohustust tekitavad projekteerimistingimused on väljastatud, kuid leidis haldusmenetluse seaduse § 58 tuginedes, et see menetluslik rikkumine ei saanud mõjutada tema sisulist otsustust ega kahjustada kaebaja õigusi. Nimetatud sätte kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sama põhimõte on täies ulatuses kohaldatav ka halduskohtumenetluses esitatava haldusakti tühistamise nõude suhtes. Kaebaja esindaja väidetel jäi tal kohese teavitamata jätmise tõttu puudu ajast ja arusaamisest, et järgmine samm on sundvalduse seadmine (tl 92). Need väited pole aga arvestatavad, sest kohtutoimikusse esitatust nähtuvalt anti talle 07.06.2010 edastatud teavituses (tl 42) võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited, määrati selleks seaduses ettenähtud nelja nädala pikkune aeg ning jääb arusaamatuks kuidas oleks samasuguse sisuga teate mingil varasemal ajal saamine võinud mõjutada sundvalduse seadmisest aru saamist ja sellele vastamist. 28.06.2010 koostatud vastusega (tl 43) on OÜ Transurban teatanud üksnes valmisolekust jätkata läbirääkimisi ja pidanud seetõttu sundvalduse algatamist ennatlikuks, kuid ei ole esitanud selle seadmise suhtes mingit sisulist arvamust ega ühtegi vastuväidet. Seetõttu ei saa ta nüüd enam väita, et vallavalitsusel jäi üks või teine teda puudutav asjaolu või huvi arvestamata, analüüsimata ja kaalumata. Haldusorganil on kaalutlusõiguse kohaldamisel küll uurimiskohustus, kuid seda on võimalik edukalt täita vaid juhul, kui asjaomane isik on kõik teda puudutavad asjaolud ja huvid otsustajale teatavaks teinud. Kinnisasja omanikule arvamuse ja vastuväidete esitamiseks antav võimalus ongi ette nähtud seepärast, et ta saaks seda teha ja vajadusel ka ära tõendada ning seaduseandja poolt ettenähtud neli nädalat on selleks igati piisav aeg. Vaatamata sellele, et kaebaja sundvalduse seadmise kohta mingit sisulist arvamust ei väljendanud, on Lüganuse Vallavalitsus vaidlusaluses korralduses siiski käsitlenud nii kaebaja soovi tõsta olemasolev õhuliin ümber kui tema võimalusi teostada töid selle kaitsevööndis, on kaalunud kaebaja, naaberkinnistute omanike ja avalikke huve ning leidnud, et viimatinimetatud kaaluvad kaebajale tulenevad kitsendused üle. Enam ei saa kaebaja nõuda ka läbirääkimiste jätkumist. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse sundvalduse seadmist puudutav osa niisugust mõistet üldse ei sisalda. Selle seaduse § 6 lg 1 võimaldab sundvalduse seadmisele kohaldada küll ka kinnisasjade sundvõõrandamise sätteid ja neis on kokkuleppe sõlmimine reguleeritud, kuid kehtestatu ei näe ette piiranguteta läbirääkimiste võimalust ja lubab seda teha vaid kuni 30 päevase tähtaja jooksul. Kaebuses väidab selle esitaja ise, 3 et läbirääkimised algasid veebruaris 2010 (tl 3). Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu projekt pidi olema edastatud talle aga veelgi varem. OÜ Elering taotluse (tl 40) väidetel esitas kaebaja oma soovid juba 28.12.2009, lepingu projektile oodati vastust 03.02.2010 (tl 11). Lepingu 09.03.2010 kuupäeva kandvas variandis (tl 20-23) olid juba olemas nii sõidutee lubamise kui kahte veekogu ühendava veetoru rajamise kohta käivad punktid. Seda, et läbirääkimised toimusid ka mais ning jätkusid veel isegi juunis ja juulis, lubab järeldada OÜ Elering vastusele lisatud elektroonilise kirjavahetuse sisu (tl 50-59). Seega oli kaebajal seaduses ettenähtust kordades enam aega, et kavandatava maakaabelliiniga seotud asjaoludes selgusele jõuda, teise poolega kokku leppida ja sellekohane isikliku kasutusõiguse seadmise leping sõlmida ning asjaolu, et seda polnud arvamuse ja vastuväidete esitamise tähtajaks ega korralduse andmise hetkeks veel sõlmitud, võimaldas üheselt järeldada, et pooled ei jõuagi kokkuleppele ja sundvaldus tuleb siiski seada. Lisaks kaebuses sisalduvatele esitas kaebaja kohtuistungil väite veel ka vaidlustatud korralduse aluseks olevate seadusesätete põhiseadusele mittevastavusest, palus algatada vastav menetlus ning leidis, et sundvalduse seadmine ja sellest tulenev talumiskohustus takistavad tal realiseerimast oma põhiseaduse § 31 ja § 32 tulenevaid õigusi, sest ei võimalda liini alust maad üles kaevandada ja sinna hiljem ühtse veekoguna käsitletavat järve rajada (tl 95 ja 97-98). Nimetatud sätted kehtestavad küll omandi puutumatuse ja ettevõtlusega tegelemise õiguse, kuid näevad ette ka, et seadusega võib sätestada nende õiguste kasutamise tingimused, korra ja kitsendused. Asjaõigusseaduses ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sisalduvad tehnovõrgu ja -rajatise talumise kohustust käsitlevad sätted ongi üheks kitsenduseks, mis seaduseandja on omandile seadnud. Kohustus taluda oma kinnisasjal tehnovõrku ja -rajatist riivab vaieldamatult omaniku õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning võib mõjuda ettevõtlusega tegutsemise vabadusele, kuid põhiseaduse § 32 teises lõikes on kehtestatud ka, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Antud juhul on talumiskohustuse eesmärgiks elektri-, gaasi- vee-, side- ja muude ühenduste tagamine. Kuna nendega on hõlmatud suur osa Eestist, kannab vastav abinõu ülekaalukat avalikku eesmärki, on selle täitmiseks vajalik ja ka igati seaduspärane. Seda, et tehnovõrkude ja -rajatiste üldine talumiskohustus ise on põhiseadusepärane, leidis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium juba aastal 2004 oma lahendi nr 3-4-1-3-04 punktis 36 ning halduskohtul pole põhjust arvata, et tänaseks on Riigikohus oma seisukohti oluliselt muutnud. Vastuolu põhiseadusega tuvastas kolleegium vaid osas, millega pannakse see kohustus omanikule ilma igasuguse tasuta. Ka kaebaja poolt kohtuistungil viidatud (tl 98) õiguskantsleri ettepanek Riigikogule ja selle arutelu lähtub eelkõige sellest, et talumiskohustuse eest makstav tasu on liialt väike ega võimalda arvestada erinevaid olukordi ja riive intensiivsust. Seejuures aga peeti riivet kõige intensiivseimaks elektrikõrgepingeliinide puhul ja leiti, et maa sees olev tehnovõrk või- rajatis piirab maaomaniku õigusi väiksemal määral. Mäetööstusmaa sihtotstarbega maal saab see ilmselt olla ka vastupidi, kuid mitte käesoleva vaidluse puhul, sest OÜ Transurban maale kavandatav maakaabelliin rajatakse seal juba olemasoleva 110 kV õhuliini kaitsevööndisse, mille ulatus on 25 meetrit mõlemale poole ja kus ei tohi elektriohutusseaduse § 12 lg 3 tulenevalt elektripaigaldise omaniku loata mingeid kaevandustöid teha. Seega on intensiivne riive maa kasutamisele ja mäetööstuslikule ettevõtlusele juba olemas ning uue maaaluse kaabelliini suhtes seatud sundvalduse aluseks olevate õigusaktide põhiseaduse vastaseks tunnistamine vastavate haldusaktide tühiseks tunnistamist kaasa ei too ega muuda olukorda ka muul viisil. Kaebaja möönis kohtuistungil piirangute olemasolu, kuid arvas, et tulevikus on õhuliini võimalik ümber või kõrgemale tõsta (tl 95). Asjaõigusseaduse § 158 lg 5 lubab tehnilise võimaluse olemasolul seda küll teha, kuid üksnes maaomaniku enda kulul. Mis puutub kaebaja väitesse ühtse veekogu loomise kohta, siis kaebusele lisatud detailplaneeringule tuginev eksperthinnang (tl 14-18) näeb ette, et lubjakivi ammendumisel rekultiveeritakse karjäär kahe tehisveekoguna ning selles on märgitud ka, et Suurkõrtsi karjääriala läbiva liini kaitsevööndi osa on määratud passiivseks tarbevaruks, mille piires ei saa kaevandamist toimuda. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 6 lg 4 kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nõuda sundvalduse seadmise taotlejalt, et see omandaks kinnisasja või selle osa, mida kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda vastavalt senisele otstarbele kasutada. Käesolevas asjas esitatu ei kinnita, et OÜ Transurban oleks midagi sellist nõudnud. 4 Eeltoodud järeldustel on OÜ Transurban kaebus põhjendamatu nii esialgsete nõuete kui hiljem kohtuistungil lisatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise nõude osas ning jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Lüganuse Vallavalitsus ja OÜ Elering menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl 30-33 ja 95). Raili Randlane Kohtunik 5