KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-2261

). Eelviidatud seadus asendas senise, 1993 vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumi- 3-10-2261 seaduse. 01.09.2010 jõustusid Vabariigi Valitsuse 28.01.2010 määrus nr 13 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ ja Vabariigi Valitsuse 28.01.2010 määrus nr 14 „Põhikooli riiklik õppekava“, mis kehtestati uue

§ 15lg 2 alusel.

2. Tallinna linn esitas 31.08.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vastustajat Tallinna linnale

-ga pandud lisakohustuste täitmiseks

1. ja
2. a vajalikke kulutusi kindlaks määrama ja vastava summa HKMS § 26 lg 3 alusel välja maksma. 01.04.2011 täpsustas kaebaja oma kohustamisnõuet, soovides
3. aasta lisakulude eest 234 436 euro ja
4. aasta lisakulude eest 4 672 270 euro väljamaksmist. Kaebuse põhjendused: 1) Riik ei ole määratlenud uue

puhul, milline seadusega kehtestatud ülesanne on riiklik ja milline omavalitsuslik, mistõttu ei ole võimalik eristada ka vastavate küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ettenähtud raha. Riik ei ole sellise regulatsiooni kehtestamisel ja rahastamisallikate kehtestamata jätmisel arvestanud linna õiguste ja huvidega ega kaasanud linna vastavasse otsustamisprotsessi. Uue

-ga kehtestatud täiendavate ülesannete seadmisel linnale on rikutud nii linna õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks (PS § 154 lg 1) kui ka õigust KOV-le seadusega pandud riiklike kohustuste täielikule rahastamisele riigieelarvest (PS § 154 lg 2) ning lisaks õigust omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteemi stabiilsusele (PS § 154 lg 1 koosmõjus õiguskindluse põhimõttega). Riigikohus sedastas 16.03.2010 otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-8-09, et riik peab sätestama, millised kohalikele omavalitsustele (KOV) pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud. Kuivõrd vastav eristamise kohustus lasub riigil, siis ei too kaebaja välja konkreetseid erisusi täiendavate ülesannete liigi ja olemuse osas. 2)

-s sätestatud vaidlusaluste ülesannete sisu ja regulatsiooni astet arvestades on ilmne, et mitmed vaidlusalused ülesanded on olemuslikult riiklikud ülesanded, kuuludes PS § 154 lg-s 2 nimetatud kohustuste ringi.

-s sätestatud kohustused on reguleeritud selliselt, et linnal ei jää sisuliselt mingit otsustuspädevust ja kaalutlusruumi ülesannete täitmise osas. Nt puudub linnal igasugune otsustuspädevus selle üle, kas ja kuidas osaleda eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises (vt

§ 105

p 21).

§ 47

sätestab spetsiifiliselt, et direktor peab määrama haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldaja, samuti sätestab

§ 47otseselt vastava isiku tööülesanded.

Uute õppekavade (

§ 15

lg 2 ja lg 19) rakendamisel ei ole linnal üldse mingit otsustusõigust, vaid otsene kohustus täita kõik seadusandja poolt esitatud ja väga detailselt kehtestatud nõuded. Ka ei ole linnal

-st tulenevalt mingit otsustus- ega valikuvõimalust selles osas, kas linn saab nõuda teistelt omavalitsustelt tegevuskulude hüvitisena ka koolihoonete kasutusrendimakseid või mitte (vt

§ 83lg 4 p 5).

3) Kaebaja tulubaas on riigipoolse kohalikele omavalitsustele ettenähtud tulumaksu eraldise alandamise tulemusena (11,93%-lt 11,4%-ni) ja täiendavalt majanduslanguse tõttu oluliselt vähenenud. Kaebaja on pidanud oma kulusid arvestataval määral vähendama ning see mõjutab täidetavate ülesannete mahtu ja avalike teenuste kvaliteeti. Haridusvaldkonna kulutused on säilinud küll enam-vähem samal tasemel, kuid neid kulutusi on tehtud teiste valdkondade arvel. Kaebaja on vähendanud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-s 6 sätestatud põhitegevusvaldkondades kulusid piirini, kus nende täiendav vähendamine ei ole realistlik, kuna siis langeks avalike teenuste kvaliteet tasemele, mis ei tagaks teenuste kättesaadavust. Ka on kaebaja tulude vähenemise tõttu vähendanud märkimisväärselt investeeringute mahtu. Seejuures on investeeringute mahud kahanenud mitme aasta vältel kordades piirini, kus täiendava kokkuhoiu korral langeks investeeringu 2

uute kohustuste katteks vahendeid, on vastuolus seadusega, sest KOKS §-s 6 sätestatud KOV ülesanded ja riigi ülesanded ei ole sätestatud hierarhilises süsteemis. Kulude lõplik suurus tuleb kindlaks määrata vastustajal. Kaebajale kaasnevad uue

rakendamisega täiendavad kulud mille katmiseks ei ole riik kehtestanud regulatsiooni ega taganud rahalisi vahendeid

1. a 234 436 euro ulatuses ning
2. a vähemalt 4 672 270 euro ulatuses järgmiselt: 5)

§-st 13 tuleneva koolikohustuse täitmise tagamise kohustusega seoses tekib kaebajale täiendavaid kulusid 2011. a 30 933 eurot (2 ametnikku palgaga 959 eurot (linna palgaaste A10) x riiklikud maksud 34,4% x 12 kuud = 30 933 eurot). Kulude arvestuse aluseks on tõenäoline õpilaste arv Tallinna munitsipaalüldhariduskoolides 2010/2011 õppeaastal (39 284 õpilast) ja kahe ametikoha loomine töötasuga. Kaebajal ei olnud võimalik

§ 13sätestatud vastavat täiendavat kohustust 2010.

a rakendada rahaliste vahendite puudumise tõttu, mistõttu selles osas ta kohustamisnõuet ei esita.

§ 13

sätestab kaebajale kohustuse tagada koolikohustuse täitmine, mh peab kaebaja toetama koolikohustuslikku isikut, vanemat ja kooli, luues oma pädevuse piires tingimused koolikohustuse täitmiseks. Kaebaja peab sealhulgas korraldama koolikohustuslike isikutega tegelemise, koolikohustuse täitmata jätmise põhjuste väljaselgitamise ning meetmete rakendamise koolikohustust mittetäitvate isikute suhtes. Uus

§ 13

sätestab varasema seadusega võrreldes uue kohustuse, mille täitmiseks ja rahastamiseks ei ole riik ette näinud vastavat süsteemi ega tulubaasi ning kaebajal ei ole olnud võimalik neid kohustusi ette planeerida. 6)

§ 16rakendamisega kaasnevad kaebajale 2011.

a eelduslikult täiendavad kulud suuruses 46 338 eurot.

§ 16sätestab õppe Rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni (IBO) õppekava ja Euroopa koolide põhikirja konventsiooni alusel väljatöötatud 3

seletuskiri

eelnõu teise lugemise jätkamise juurde sätestab lk-del 8-9, et osutatud sätte eesmärk on tingitud „Vajadusest luua paremaid eeldusi rahvusvaheliseks koostööks (sh diplomaatilised esindused, väliseksperdid).../“. IBO õppekava rakendamisega tagatakse sisuliselt erinevate riikide välisteenistujate, investorite, välislektorite ja teiste välisspetsialistide lastele haridustee jätkamise võimalus Eestis. IBO õppekava rakendamise näol on ilmselgelt tegemist riigi huvides kohalikele omavalitsustele seatud kohustusega. Varasema seaduse § 32 lg 4 ja § 44 lg 2 ja 3 sätestas IBO õppekavade rahastamise mh riigi poolt, kuid

-is otseselt samane regulatsioon puudub. 7)

§ 19

lg 2, § 20 lg 1 ja riiklike õppekavade (RÕK) rakendamisega kaasneb kaebajale iga-aastaselt täiendav kulu.

1. a on vastavate kulude suurus hinnanguliselt 2 104 948 eurot. RÕK rakendamisel õppematerjalide soetamise ja õppetöö korraldamise täiendav kulu õpilase kohta on vahemikus 200-1200 krooni sõltuvalt klassist. Eelnevatel aastatel tegi linn tsentraliseeritud hanked oma eelarvest. Kaebaja taotleb rahalisi vahendeid selliste õppevahendite soetamiseks, mida varem ostsid lapsevanemad.
2. aastal ei olnud võimalik täita eelviidatud sätetest tulenevaid kohustusi rahaliste vahendite puudumiste tõttu. Riiklikest õppekavadest tulenevate täiendavate kulude hüvitamise kohustuse panemine lapsevanematele ei ole kooskõlas

§ 7lg-ga 8.

8)

§-st 37 tuleneva tugispetsialistide teenuse rakendamisega seoses tekkis kaebajale

1. a täiendav kulu 234 436 eurot (1,11 ametikohta kooli kohta x 61 kooli x pedagoogi alampalgamäär 644,04 eurot x riiklikud maksud 1,344 x 4 kuud= 234 436 eurot).
2. a osas on nõue rahuldatud Vabariigi Valitsuse 10.03.2011 määrusega nr 49, mistõttu kaebaja loobus nõudest
3. a osas. Nimelt eeldab

§-s 37 sätestatud õpilase arengu toetamise nõuete täitmine vähemalt ühe täiendava stabiilse ametikoha loomist igasse kooli. Vastustaja vastupidised vastuväited on ebaõiged, kuna vastustaja on tuginenud oma väite puhul Eesti Hariduse Infosüsteemile (EHIS), mille andmed on eelduslikult ebaõiged, kuna mitmed koolid ei täida oma andmete sisestamise kohustust adekvaatselt.

§ 37

lg 2 sätestab, et õpilasele tagatakse vähemalt eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi ehk tugispetsialistide teenus. Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks loob võimalused kooli pidaja ning selle korraldab direktor. Varem rahastati nimetatud kulusid riigieelarveliste toetuste arvelt, kuid

§ 82

lg 3 välistab selle (sätestatud on konkreetsed isikud, kelle töötasusid võib KOV riigieelarvest toetuste arvelt katta). 9)

§-s 38 sätestatud täiendav kohustus - pikapäevarühmade moodustamine ja nende töö korraldamine - tekitab kaebajale 2011. a täiendavat lisakulu ligikaudu 799 805 eurot (77 pikapäevarühma x pedagoogi alamäär 644,04 eurot x riiklikud maksud 34,4% x 12 kuud = 799 805 eurot). Pikapäevarühmade moodustamise ja töö korraldamise tagamiseks on vajalik luua igasse kooli täiendavalt 4 ametikohta. Pikapäevarühmade tegevust varem korraldanud haridusministri 02.06.2000 määruse nr 15 „Pikapäevarühma töökorralduse alused“ § 1 lg 2 sätestas, et pikapäevarühma saab moodustada vaid linna- või vallavalitsuse nõusolekul. Uue

regulatsiooniga on tekkinud olukord, mil kaebaja on kohustatud pikapäevarühma moodustamist rahastama, kui kooli hoolekogu pikapäevarühma soovib. Pikapäevarühmas korraldatava õppekavavälise tegevusena pakutakse õpilasele järelevalvet ning pedagoogilist juhendamist ja suunamist õppest vaba aja sisustamisel, koduste õpiülesannete täitmisel, huvitegevuses ning huvide arendamisel. 10) Kaebajale tekib 2011. a

§ 44

lg 5 alusel koolidesse jälgimisseadmestiku väljaehitamise ning hooldamisega täiendavaid kulutusi summas 766 939 eurot.

§ 44sätestab vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamise koolides.

Vägivalla ennetamiseks tagatakse uue regulatsiooniga koolides järelevalve õpilaste üle kogu õppepäeva vältel.

§ 44lg 5 4

§ 47

lg-s 3 sätestatud haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamine nõuab igasse Tallinna kooli hinnanguliselt 0,5 ametikoha loomist, mis toob kaebajale kaasa täiendavad kulud 211 203 eurot (1 koordinaator kooli kohta palgaga 644,04 eurot x riiklikud maksud 34,4 % x 4 kuud x 61 kooli = 211 203 eurot). Vastavalt

§ 47

lg-le 3 määrab kooli direktor isiku, kelle ülesandeks on haridusliku erivajadusega õpilase õppe ja arengu toetamiseks vajaliku koostöö korraldamine tugispetsialistide, andekate õpilaste juhendajate ja õpetajate vahel. Nimetatud isiku ülesanneteks on

§ 47

lg 4 kohaselt õpetajate toetamine ja juhendamine haridusliku erivajaduse väljaselgitamisel; õpetajale, vanemale ja direktorile ettepanekute tegemine edaspidiseks pedagoogiliseks tööks ning koolis pakutavate õpilaste arengut toetavate meetmete rakendamiseks või täiendavate uuringute läbiviimiseks, tehes selleks koostööd õpetajate ja tugispetsialistidega. Seega on tegemist olulise ning püsivat laadi ametikohaga. Osundatud kohustust ei olnud varasema seadusega kaebajale ette nähtud. Osundatud uus regulatsioon tähendab 0,5 ametikoha loomist igasse kooli. Kaebajal ei olnud võimalik

§ 47lg 3 rakendada 2010.

a rahaliste vahendite puudumise tõttu. 12) Kaebajale tekib alates 2011. aastast oluline lisakulu (258 336 eurot) seonduvalt

§ 83

lg 4 p 5 rakendamisega.

§ 83

lg 4 p 5 regulatsiooniga on põhjendamatult jäetud kooli hoonetega seotud kasutusrendi kulud välja kuludest, mida peavad kohalikule omavalitsusele proportsionaalselt hüvitama teised omavalitsused, kelle elanikud vastavas koolis õpivad.

seletuskirjast ei ilmne hüvitamisest välistatud kulude välistamise põhjus ja mõte. Varasem arvlemist puudutav regulatsioon oli sätestatud

§-s 441, mille lg-s 2 sätestati loetelu kuludest, mis kuuluvad tegevuskulude hulka, sh on käsitletud kasutusrendikulusid alati § 441 lg 2 p-s 2 sätestatud majanduskulude hulka kuuluvana ehk hüvitatava tegevuskuluna.

puhul on aga lähtutud välistusmeetodist ning on sõnastatud kulud, mida ei arvata tegevuskulude hulka, sh on otseselt välistatud kasutusrendikulud.

§ 83

lg 4 p 5 on vastuolus PS-ga ning tuleb jätta kohaldamata.

§ 83

lg 4 p 5 on sisuliselt piirang, mille tõttu tuleb kaebajal kanda täiendavaid kulusid, mida varasema seadusega kandis teine KOV. Piirangu kehtestamise mõte ei ole tuletatav

eesmärgist ja mõttest ning

normide koosmõjust. Linnale lisakulude tekitamine seeläbi, et kooli hoonetega seotud kasutusrendikulusid ei arvata teiste omavalitsuste poolt hüvitatavate tegevuskulude hulka, on põhjendamatu, ebamõistlik ja vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Puuduvad igasugused alused pidada sellekohast piirangut sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks. Riik rikub osutatud piiranguga kohalike omavalitsuste rahastamissüsteemi stabiilsust ja tekitab ebakindlust, kahjustades kohalikele omavalitsustele PS §-st 154 tulenevaid finantstagatisi. Juhul, kui kohus ei pea põhjendatuks tunnistada

§ 83

lg 4 p 5 põhiseadusega vastuolus olevaks, taotleb kaebaja, et kohus kohustaks riiki nimetatud sätte rakendamisega tekkivat täiendavat kulu tasuma kohustamiskaebuse raames. Tallinna linnal puudub uue regulatsiooni järgi seaduslik õigus nõuda teistelt omavalitsustelt kasutusrendikulude hüvitamist. Ainuke võimalus kaasata omavalitsust kasutusrendikulude katmisesse on siis, kui teine omavalitsus on sellega vabatahtlikult nõus (

§ 83lg 2). Seni pole ükski omava5

§ 105

p-st 21 tuleneva kohustusega eraüldhariduskoolide tegevuskulude rahastamiseks (erakooliseaduse § 222) summas 453 768 eurot (erakoolis õppivate rahvastikuregistri andmete alusel Tallinnas linna haldusterritooriumil elavate õpilaste arv 1533 x õpilase maksumuse piirmäär ühes kuus 74 eurot x 4 kuud = 453 768 eurot).

§ 105p 21 sätestab uuendusena erakooliseaduse (Era

KS) täiendamise §-ga 222, mille lg 1 kohaselt osaleb vald või linn eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Nimetatud säte jõustub 01.09.2011, misjärel peab kaebaja osalema eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises. Varasemalt sellekohast regulatsiooni ei eksisteerinud. Kaebaja on taganud kõigile koolikohustuslastele õpilaskoha ning võimaluse õppida munitsipaalkoolis. Kui riik soovib, et lisaks olemasolevatele õpilaskohtadele peab kaebaja hüvitama seaduses sätestatud ulatuses ka erakoolides õpilaskohtade maksumuse, siis kaasnevad sellega paratamatult täiendavad kulud, mille hüvitamise süsteemi ja tulubaasi pole riik sätestanud.

§ 7

lg 1 teises lauses sätestatud valikõppeainete ja nendest kujundatava kolme õppesuuna rahastamise süsteem ja allikad on ebaselged. Riik ei ole kehtestanud korda, mis reguleeriks üheselt õppesuundade rahastamisega seonduva olukorra. 3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) Kaebajale ei kaasne

paragrahvide rakendamisega uusi kohustusi ega täiendavat kulu. Riik on taganud vajaliku tulubaasi nii uue

kui ka uute riiklike õppekavade rakendamiseks. Kaebaja ei ole võtnud arvesse, et seaduse ja riiklike õppekavade (põhikooli riiklik õppekava, gümnaasiumi riiklik õppekava) teatud sätete jõustumine toimub erineval ajaperioodil (osa sätteid jõustub 2011, osa 2012 ja osa 2013). Kohalikud omavalitsused peavad ise suutma hinnata ja rehkendada oma tulubaasi ja finantsvõimekust. Juhul, kui senisega võrreldes esinevad lisakulud, on vajalik need oma eelarvesse planeerida. Riigi eelarve strateegia koostamisel on võimalik arvestada täiendavate selgunud finantskohustustega. Kohalike omavalitsuste tulubaasi tagamist tuleb käsitleda tervikuna, kuna raha vajaduse ja suuruse üle otsustamine on võimalik vaid konkreetsete faktide alusel. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et

seab kahtluse alla riigi kohustuse – tagada kohalikele omavalitsustele piisav tulubaas – nõuetekohase täitmise. Kaebaja väide linna üldise rahastamise vähenemise kohta 20% võrra on eksitav, kuna vastavast väitest ei selgu, millise eelarveaastaga võrreldes on tulud vähenenud. Kaebaja ei ole väitnud, et

jõustumine põhjustaks talle rahaliste vahendite puudujäägi. Võrreldes

1. a ja
2. a, on Tallinna linna kogu eelarvetulude maht 2010 hoopis tõusnud - 6307 miljonilt kroonilt

võeti vastu enne Tallinna 2011. a eelarve vastuvõtmist. Kohustuste seadmise aastale järgnevate aastate osas kohalikele omavalitsustele lisanduvate kulude kompenseerimist õigusaktides ette ei nähta. Hinnangu andmiseks, kas

jõustumisel saabus olukord, kus riik ei taga enam kaebajale piisavat tulubaasi, tuleb esmalt hinnata kaebaja kõiki tulusid ja kõiki kulusid kogumis. Kui kaebaja osas eksisteeriks alarahastuse oht, siis tuleb arvestada, 6

§ 13

täpsustab olemasolevat kohustust, kuid sellest ei tule kaebajale täiendavaid kohustusi. Juba varemkehtinud

§ 17

lg 5 sätestas kooli pidaja kohustuse pidada koolikohustuslike laste arvestust ja teostada koolikohustuse täitmise kontrolli. Sama rõhutas üle ka varemkehtinud

§ 17

lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 10.11.2000 määruse nr 355 „Koolikohustuslike laste arvestamise kord“ § 1 lg 1. Kaebusest ei selgu, kas kaebaja on pidanud uue kohustusena silmas seda, et ta peab lisaks koolikohustuse täitmise kontrollile selgitama välja ka koolikohustuse mittetäitmise põhjuse. Juhul kui see on nii, jääb selgusetuks, kuidas varasemalt koolikohustuse täitmise kontrolli teostati ning kas pärast seda, kui tuvastati, et mõni õpilastest koolikohustust ei täida, lõpetati ka olemasolev kontroll. Igalt ametiasutuselt, kes mingi valdkonnas kontrolli või järelevalvet teostab, on mõistlik eeldada, et lisaks millegi mittetäitmise tuvastamisele selgitatakse välja ka mittetäitmise põhjus.

§ 13

ei nõua uue ametikoha loomist senistele lisaks, vaid ülesandeid on võimalik täita ametis olevate töötajate poolt. Kuna kooli pidaja kohustus on ka seni olnud koolikohustuslike laste arvestuse pidamine ja koolikohustuse täitmise kontroll, siis on vastavad ametikohad juba loodud (neid tööülesandeid juba täidavad kindlad ametiisikud). Seadusandja jaoks oli vastava seadusesätte täpsustamisel oluline parem läbipaistvus ja vastutuse konkretiseerimine omavalitsusüksuse struktuuri raames, kuna olukorras, kus on olemas üks kindel isik või struktuuriüksus, on kõigile asjast huvitatud isikutele teada, kellel lasub kohustus tegutseda ja probleeme lahendada. 3)

§ 16rakendamisega ei kaasne kaebajale täiendavaid kulusid.

Vastustaja ei nõustu, et IBO õppekava rakendamise näol on ilmselgelt tegemist riigi huvides kohalikele omavalitsustele seatud kohustusega. Kuigi seletuskirjas on sätestatud võimalikud

§-s 16 sätestatud õppekava järgi õppijad, ei tähenda see veel seda, et just need isikud ja ainult need isikud selle õppekava järgi õppima asuvad. Seaduses ei ole piirangut ühegi isiku osas, kes nt praegusel hetkel õpib riikliku õppekava kohaselt, et tema ei võiks Rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni õppekava järgi tulevikus õppida. Seletuskirjas esitatud isikute ring on näitlik ning läbi selle, et seletuskirjas on keegi ühiskonnagrupist ära nimetatud, ei saa pidada vastava õppekava järgi õpetamise võimalust riigi huvides kohalikule omavalitsusele pandud kohustuseks. IBO õppe rahastamisega seonduv regulatsioon on tõepoolest õigusaktides muutunud. Kaebaja poolt väljatoodud

§ 32

lg 4, § 44 lg-d 2 ja 3 ning varemkehtinud seaduses sätestatud viited teistele

sätetele tähendasid seda, et IBO õppekava järgi õpetavatele koolidele tagati riigieelarvest toetus sarnaselt sellele, kui õpetamine toimuks riikliku õppekava alusel. Munitsipaalkooli kulud kattis ka varemkehtinud seaduse alusel kooli pidaja ja teeb seda ka nüüd. Riigi poolt eraldati varemkehtinud seaduse kohaselt toetust kooli pidajatele teatud kulude katmiseks (koolilõuna, õpikud ja õppevahendid jne) ja seda tehakse ka uue seaduse alusel. Seadusandja pidas

§ 16

lg-s 3 vajalikuks rõhutada, et kui kooli pidaja on otsustanud, et ta lisaks gümnaasiumi riikliku õppekava järgi õpetamisele soovib oma koolis viia läbi õpet ka Rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni õppekava alusel, siis peab ta selle rakendamist ka ise rahastama. Küll aga tuleb riik vastu ja sõlmib selliste koolide pidajatega halduslepingu, milles lepitakse muuhulgas kokku täiendav rahastamine, kuna riigil on ka oma huvi, et Eestis oleks võimalik vastava õppekava järgi õppida. Tallinna linnas Tallinna Inglise Kolledžis Rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni õppekava rakendamisega seonduvat on Tallinna linn läbi Tallinna Haridusameti juba aastaid enne vastava regulatsiooni kehtestamist taotlenud. Selgusetuks jäi kaebaja viide sellele, et talle on antud täiendav riiklik ülesanne. Riik ega vastustaja riigiasutusena ei ole keeldunud IBO osas kohalikke omavalitsusi toetamast. Tallinna Linnavalitsuse 13.08.2010 saadetud kirjast ilmneb, 7

§ 19

lg 2 ja

§ 20

lg 1 tulenevad nõuded õppekeskkonnale olid kehtestatud ka varemkehtinud

-s ja teistes õigusaktides. 01.09.2010 jõustunud

üksnes täpsustab õppekeskkonnaga seonduvat. Sama saab öelda ka riiklike õppekavade jõustumise ja rakendamise kohta. Täiendava kulu tekkimist ei ole Tallinna Linnavalitsus oma 13.08.2010 saadetud kirjas ega ka kaebuses kuidagi põhjendanud. Samuti ei ole esitatud rahalisi arvutusi. Riik on kogu aeg toetanud kohalikke omavalitsusi kooli õppekirjanduse osas ning riiklike õppekavade vahetamisega seoses on kavas alates

1. aastast suurendada õppekirjandusega seonduvat toetust.
2. a on riigi poolt eraldatud täiendavat toetust LTT (loodus- ja täppisteadused) valdkonna füüsilise õpikeskkonna tagamiseks kõigis kooliastmetes. LTT lisaraha on mõeldud loodusainete, matemaatika ja tehnoloogia ainevaldkondade füüsilise õpikeskkonna parandamise toetuseks, et kiirendada selle vastavusse viimist õppekava nõuetega. Eraldis võimaldab soetada õpetajatele demonstratsioonivahendeid, soetada seadmeid, mõõte- ja tööriistu praktiliste tööde tegemiseks ning kaasajastada klasside sisseseadet. Riik toetab õppekirjandusega seonduvaid kulusid, mitte ei kanna kõiki õppevahendite kulusid. Õppekeskkonna tagamine on ja oli kooli pidaja ülesanne, mistõttu riik kannab riigikoolide vastavad kulud, munitsipaalkoolide kulud kannab aga kohalik omavalitsus, kelle omandisse vastav kool kuulub. Riik annab kohalikele omavalitsustele toetust selleks, et toetada kokkulepitud kriteeriumide alusel kohaliku omavalitsuse üksusi haridusvõimaluste tagamisel sõltumata konkreetse kohaliku omavalitsuse (kooli pidaja) tulubaasist ja eelarvevõimalustest. Riigieelarvest eraldatavad toetused on lisapanuseks munitsipaalomandis olevate haridusasutuste rahastamisel, mitte aga kohalikele omavalitsustele võimaluseks oma vahendeid kokku hoida. Õppevahendite soetamise toetuseks arvestatakse 57 eurot iga 1.-
3. klassis õppiva õpilase kohta. Toetuse määr tõusis võrreldes
4. aastaga põhikooli osas 20% ja gümnaasiumi osas 216%.
5. a eraldati ühekordse meetmena ka füüsilise õpikeskkonna toetuseks täiendavaid vahendeid. Kui
6. a eraldati Tallinna linnale õpikute ja õppevahendite osas kokku 1 645 045 eurot, siis
7. a 2 370 811 eurot ning sellele lisaks eraldati
8. a LTT õpikeskkonna osa toetust (ühekordne meede) 746 796 eurot. Õppekavaga seotud püsikulud ei ole täiendav kulu võrreldes varasemaga. Riiklikes õppekavades on küll võrreldes varasemaga kohati täpsemini lahti kirjutatud füüsilise õpikeskkonna kirjeldus, kuid samas eeldas ka senise õppekava sisu ja selles kirjeldatud õpitulemused samasuguse keskkonna olemasolu. Õppemaksu võtmise keeld on esitatud PS §-s 37, mistõttu on üllatav, et kaebaja käsitleb õppekava rakendamise kulusid uue

valguses täiendavate kuludena, millest võib järeldada, et seni on õppekava rakendamise püsikulud kaetud lastevanemate poolt. Seda ei saa pidada kooskõlas olevaks põhiseaduses väljendatud põhimõtetega ja

§ 82lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt munitsipaalkooli kulud katab kooli pidaja.

Samas ei keela

ja riiklik õppekava õppevahendite ja õppetööks vajalike materjalide soetamist vanemate poolt.

§ 7

lg 8 sätestab küll keelu nõuda kaasrahastamist, kuid see on kantud eesmärgist, et õppes osalemise võimalus ei tohiks olla sõltuvuses õpilase ja tema vanemate majanduslikust seisust. 5) Kaebaja ei ole põhjendanud ametikohtade arvu suurendamise vajadust, mistõttu

§ 37

tuleneva kohustusega seoses tehtud arvutuskäik ja vajadus täiendavate rahaliste vahendite kohta ei ole asjakohane.

§ 37tuleneva eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenuse kättesaadavus on vajadusepõhine. Ametikohtade loomisel tuleb arvestada 8

-le rõhutab ka haridus- ja teadusministri määrus vajadusepõhisust ehk ametikoha loomine ja selle suurus sõltub abivajavate laste arvust. Eripedagoogi osas on see seotud abivajavate laste arvuga.

§ 37

lg 2 puhul on rakendussätteks

§ 91

lg 1, mille kohaselt rakendatakse eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenust alates 01.09.

1. Sellele vaatamata on vastustaja kavandanud
2. a riigieelarve seaduse eelnõus hariduskulude hulgas täiendava toetuse kohalikele omavalitsustele, mis võimaldab neil paremini täita oma kohustusi, sh rakendada tugiteenuseid (psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog, abiõpetaja).
3. a osas ei saa kulu tekkida ja
4. a osas on võimalik see vaid 4 viimase kuu osas. Kui ametikohtade arvu on enne 01.09.2011 suurendatud, tuleb linnal see kulu ise katta. 6)

§ 38

lg 1 viimases lauses sätestatut ei saa vaadelda täiendava kohustuse panemisena kohalikele omavalitsustele, kuna sellise sätte olemasolu seaduses ei too iseenesest kaasa vajadust ega kohustust ühtegi täiendavat pikapäevarühma moodustada. Ei saa nõustuda

§ 38

osas näidatud ligi 800 000 euro suuruse täiendava kulu tekkimisega, kuna kaebaja ei ole kuidagi käesoleva haldusasja raames tõendanud seda, et 77 pikapäevarühma on loodud olemasolevatele pikapäevarühmadele lisaks

§ 38lg-s 1 sätestatu tõttu.

Ka ei ole kaebaja esitanud 77 erinevat hoolekogu otsust pikapäevarühma loomise kohta. Pikapäevarühma moodustamise korraldamise kohustust reguleerinud varemkehtinud ja kehtivate normide sõnastuse osas ei ole erisusi.

§ 38

lg 1 lõppu on lisatud vaid täiendav lause – hoolekogu ettepanekul on kool koostöös kooli pidajaga kohustatud korraldama pikapäevarühma moodustamise. Kuna pikapäevarühmas käivate laste arv on kolme aasta jooksul oluliselt langenud (

1. a 24 820 lapselt
2. a 13 316 lapsele ehk peaaegu 2 korda), siis ei saa rajada eeldust sellele, et tänu seaduses sätestatud võimalusele luuakse tulevikus hoolekogu initsiatiivil uusi pikapäevarühmi olemasolevatele lisaks. Kui kaebaja soovib hakata omal initsiatiivil juba moodustama uusi pikapäevarühmi ja palkama täiendavat pedagoogilist personali, siis tuleb oma soovide realiseerimist ka ise rahastada. Täiendava raha küsimist ei saa antud juhul aktsepteerida, kuna seadus ei kohusta kohalikke omavalitsusi ilma hoolekogu initsiatiivita pikapäevarühmi moodustama. Kaebusest ei selgu, millega on põhjendatav 4 täiendava ametikoha loomine lisaks olemasolevatele. Pikapäevarühma õpetaja ametikoht ei ole riigi poolt toetatav vastavalt Vabariigi Valitsuse 18.02.2010 määrusele nr 23 „„
3. aasta riigieelarve seaduses“ kohaliku omavalitsuse üksustele eelarvete tasandusfondi määratud toetuste jaotus ning jaotamise ulatus, tingimused ja kord“ ja kindlasti ei pea seetõttu pikapäevarühma õpetajale töötasu määrama Vabariigi Valitsuse 13.08.2010 määruse nr 114 „Põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate töötasu alammäärade kehtestamine“ alusel, kuna pikapäevarühma õpetajat ei atesteerita pikapäevarühma õpetaja ametikoha osas (ei omistata selle töö tarbeks ametijärku). Kui õpetaja töötab osaliselt nt pikapäevarühma õpetajana ja osaliselt (osalise tööajaga) klassi- või aineõpetaja, siis viimasena nimetatu osas (vastava tööfunktsiooni täitmiseks) saab talle omistada ka ametijärgu ja maksta töötasu, arvestades Vabariigi Valitsuse 13.08.2010 määruses nr 114 sätestatut. Kaebaja arvutused täiendavate ametikohtade loomise kulude kohta on vildakad ja meelevaldsed. Pikapäevarühm ei pea olema lastele tasuta.

lubab korraldada õppekavaväliseid tegevusi vanemate kaasrahastamisel. Nii ei ole kulude arvutamisel korrektne lähtuda eeldusest, et pikapäevarühm on kõigile õpilastele täiesti tasuta (vt

§ 7lg 8).

7) Kaebusest ei selgu, kuidas on võimalik

§ 44

lg-s 5 sätestatud regulatsiooni - „Kool võib õpilaste ja koolitöötajate turvalisust ohustava olukorra ennetamiseks ning olukorrale reageerimiseks kasutada kooli territooriumil jälgimisseadmestikku turvaseaduses sätestatud tähenduses ja korras, arvestades isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõudeid“ 9

lisati vastav regulatsioon seetõttu, et koolid ja kooli pidajad teadvustaksid end rohkem sellisest võimalusest. Andmekaitse Inspektsioon on seisukohal, et videovalve (jälgimisseadmestik) tuleks paigaldada vaid vajaduse korral ja vaid siis, kui sama eesmärgi saavutamiseks puuduvad muud, vähem pealetükkivad vahendid. 8)

§ 47lg-test 3 ja 4 ei tule täiendavaid kohustusi koolide ja nende pidajate jaoks.

Seaduse sätte mõte seisneb selles, et igas koolis peaks hariduslike erivajadusega õpilaste toetamine toimuma koordineeritult. Muuhulgas peaks igas koolis olema töötaja, kes antud valdkonnas koostööd korraldab. See inimene ei pea aga tegelema ainult selle tööga. Haridusliku erivajadusega õpilasel oli õigus õppida elukohajärgses koolis juba varemkehtinud seaduse alusel (selle seaduse jõustumisest 1993. aastal). Paratamatult jääb kaebusest mulje, et seni ei ole hariduslike erivajadustega õpilaste õppe ja arengu toetamist Tallinna koolides üldse toimunud ning nende õpilastega tegelevate tugispetsialistide koostööd (sh eelkõige kooli enda tugispetsialistide ehk logopeedi, psühholoogi, eripedagoogi) ei ole üldse korraldatud. Kaebaja ei ole selgitanud, et miks ta leiab, et

§ 47

lg-test 3 ja 4 tulenevate kohustuste täitmiseks tekib tal vajadus täiendavate ametikohtade loomiseks. Seaduses ei ole sätestatud kohustust moodustada nimetatud ülesannete täitmiseks täiendavaid ametikohti. Tööülesandeid on võimalik täita ka senisest efektiivsemalt olemasolevate töötajate poolt. Jääb mulje, et kaebaja on ka varasemalt kehtinud seaduses sätestatud võtnud uue kohustusena. Täiendava raha nõudmine on põhjendamatu. Kaebaja ei saa nõuda raha selle eest, et ta ei ole varemkehtinud seaduse alusel enda kohustusi korrektselt täitnud, lubades need nüüd raha saamisel täita Tallinnas on EHI andmetel (10.11.2010 seisuga) 20 tavakooli, kus ei ole ühtegi hariduslikku erivajadusega õpilast. Seega puudub Tallinna linnal vajadus 61 uue spetsialisti järele ning asjakohane ei ole ka väljaarvutatud rahasumma 211 203 eurot. Tekkivad täiendavad kulud on võimalik katta tasandusfondi kaudu eraldatava summa kasvu arvelt. Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks on tasandusfondi hariduskuludes suurendatud vabade vahendite lõtku 3,5% ehk seniselt 8%-lt 11,5%-le. See tähendab, et 2011. a arvestuslik toetuse kasv kohalikele omavalitsustele on u 4 700 000 eurot. Sellest summast suur osa eraldatakse Tallinna linnale. 9)

§ 83

lg 4 piiritleb koolide tegevuskulude teiste omavalitsuste poolt kaetava osa (kasutades selleks välistamismeetodit) ehk need minimaalsed kulud, mis tuleks igal juhul katta, kui omavalitsused ei ole kokku leppinud teisiti. Osade tegevuskulude välistamine on põhjendatud sellega, et arvlemisega ei kataks neid tegevuskulusid, mis on juba rahastatud muudest allikatest (s.o

§ 83lg 4 p-d 1, 2 ja 3).

Samuti on tegevuskulude hulgast välja arvatud õppekavaväliste tegevustega seotud kulud (need ei pea olema kaetud eelarvest).

§ 83

lg 4 p 5 toomine seadusesse on toimunud järgmistel kaalutlustel: koolihoonete kordategemine/korrashoidmine on kooli pidaja kohustus. Teise linna/valla õpilase lisandumine ei muuda üldjuhul koolihoone kordategemiseks vajalike kulude suurust. Koolihoonetesse tehtavad investeeringud ei pea põhimõtteliselt kuuluma teise omavalitsuse poolt kaetavate tegevuskulude hulka ja investeeringute osas peab eraldi rahastamise kokkulepped sõlmima kooli tegevuskuludest. Ka riigi raamatupidamise toimkond on asunud seisukohale, et koolihooned on hea raamatupidamistava alusel kõik kapitalirendi objektid, kapitalirent aga ei ole käsitletav tegevuskuluna. Kui Tallinna linn kasutab oma koolide kordategemiseks kasutusrendilepinguid, siis on tegemist olulise finantsdistsipliini rikkumisega. Kui kasutusrent (mis on raamatupidamislikus mõttes küll tegevuskulu) jääks kaebuse kohaselt arvlemise objektiks, siis mahitaks seadusandja sellega ka teisi kohalikke 10

§ 83

lg 2 kohaselt võivad omavalitsused tegevuskulude katmisel kokku leppida ka teisiti, ei takista miski Tallinna linnal asumast läbirääkimistesse teiste omavalitsustega eesmärgiga kokku leppida ka kapitalirendi kulude katmisel või muul moel nende panustamises Tallinna linna omandis olevate koolihoonete kordategemisse. 10)

§ 105p 21 (erakooliseaduse täiendamine paragrahviga 222) jõustub alles 01.09.2011.

Avaliku sektori poolne erakoolide rahastamine ei ole midagi uut ning erakoolide käsitlemine võrdsetena munitsipaalkoolide ja riigikoolidega on väga oluline põhimõtteline muudatus. Paljudes teistes riikides on erakoolide rahastamine võrdsetel alustel tagatud. Tasandusfondi hariduskulude hulgas on lisaks munitsipaalkoolidele arvestatud samadel alustel toetust ka erakoolidele õpetajate palgakuludeks ja täiendkoolituseks, õpikuteja õppevahendite soetamiseks, investeeringuteks ja koolilõuna kulude katmiseks. Erakoolidele arvestatud toetus eraldatakse asukohajärgsele kohalikule omavalitsusüksusele, kelle otsustada on hariduskulude toetuse jaotus piirkonna munitsipaal- ja erakoolide vahel. Reeglina eraldavad kohalikud omavalitsused toetuse ka erakoolidele edasi, kuid sellega on olnud aeg-ajalt ka probleeme (eeskätt investeeringutoetuse ja koolilõunatoetuse erakoolile edasiandmise osas). Tegevuskulude katmise nõude sisseviimine aitab kaasa sellele, et ka kohalikud omavalitsused kohtleksid erakoole edaspidi võrdselt munitsipaalkoolidega kõikide toetusliikide osas. Arvlemise nõue erakoolidega kehtib vaid juhul, kui omavalitsus ja erakooli pidaja ei ole kokku leppinud teisiti. Eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemise ja vastavate kokkulepete sõlmimise eelduseks võiks olla see, et kui erakool saab mingi kulu riigi või kohaliku omavalitsuse poolt eraldatud vahenditega kaetud, siis selle kulu katmist erakooli pidaja läbi õpilase õppemaksu enam nõuda ei saa. Ühe ja sama kulu mitmekordset katmist erinevate isikute poolt ei saa pidada õigeks ega mõistlikuks. 4. Rahandusministeeriumi seisukoht: 1) PS § 154 lg-st 2 ning Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art-st 9 tulenevat riigipoolset kohustuse täitmist- tagada KOV-le piisavate rahaliste vahendite olemasolu – on võimalik hinnata vaid juhul, kui arvestatakse KOV- tulusid kogumis. Kaebaja ei märgi, et

jõustumine põhjusta(k)s talle rahaliste vahendite puudujäägi. Vastupidi, Tallinna linn on planeerinud maksutulude suurenemiseks

1. aastal 165 mln krooni, mida on neil võimalik suunata vastavalt vajadustele. Vabariigi Valitsuse 23.09.2010 määrusega nr 142 eraldati Tallinna linnale täiendavalt 11 684 820 krooni õpikeskkonna arendamiseks. Seejuures on neil olnud õigus nimetatud vahenditest soetada näiteks ka õppevahendeid, teha investeeringuid või suunata vahendid õpetajate tasustamiseks.
2. aasta riigieelarve eelnõus on planeeritud eraldisena KOV-dele ca 110 mln krooni, mille suunamisel haridusvaldkonda on palutud omavalitsusliitudel esitada omapoolsed ettepanekud. Lisanduva raha arvelt on omavalitsusliitudega kokkuleppel võimalik rahastada

uusi nõudeid. Ebaõige on kaebaja väide, et kasutusrendi kulude väljaarvamine munitsipaalkooli tegevuskuludest tähendab linnale lisakulusid. Olenemata õpilaste arvust peab Tallinn tasuma rendipinna omanikule kooli remondi eest kasutusrenti.

§ 83

lg 2 lubab linnal sõlmida teiste KOV-dega kokkuleppeid, et nad tasuvad oma õpilaste eest Tallinna koolide kasutusrendi kulusid. Kui kaebaja osas eksisteeriks alarahastuse oht, siis tuleb arvestada, et kaebajal on tulude ebapiisavuse korral oma ülesannete minimaalses mahus täitmiseks võimalik taotleda saneerimistoetust. Kaebaja ei ole saneerimistoetust taotlenud. 11

-ga kohustati kaebajat täitma riiklikke kohustusi. Kaebaja hea finantsseis annab ühtlasi tunnistust, et riik ei riku PS § 154 lg-s 2 koosmõjus §-ga 157 kehtestatud nõuet tagada kaebajale piisav tulubaas. Kaebaja stabiilselt heast finantsseisust annab tunnistust ka asjaolu, et ta ei saa ega ole saanud riigieelarve seaduse § 9 lg 2 p-s 1 nimetatud tasandusfondi vahendeid. Nende vahendite jaotamise eesmärgiks on tagada iga-aastaselt sellistele KOV-dele piisav tulubaas, kellele sihtotstarbeta kasutamiseks mõeldud vahenditest (eraldised tulumaksust, maamaksust ja keskkonnatasudest) ei pruugi piisata kohustuste täitmiseks. Kaebaja taotleb abstraktse normikontrolli teostamist, mille lahendamine peaks toimuma halduskohtumenetluse asemel Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis või vajadusel üldkogus. Kaebaja subjektiivsete õiguste riive võiks halduskohtumenetluses olla kaitstav juhul, kui kaebuse esemeks oleks teise KOV-ga sõlmitud kulude hüvitamise leping ning kaebuse aluseks asjaolu, et

§ 83lg 4 p 5 ei võimalda kaebajal asjakohaselt KOV-lt hüvitist nõuda.

Käesoleval juhul sellist kaebuse eset ei esine ning ka viidatud aluse kohaldamine on raskendatud tänu

§ 83lg-le 2.

4) Koolide tegevuskulude hulka kasutusrendi arvestamata jätmine on õigustatud, kuna kasutus- ja kapitalirent on mõlemad rendikulud. Olenemata raamatupidamislikust kajastamisest on omavalitsusüksuse sõlmitud koolide kasutus- või kapitalirendi lepingud suunatud ühtmoodi koolihoonete renoveerimiseks. Ühtsest eesmärgist lähtuvalt reguleeritakse

§ 83lg 4 p-s 5 neid tehinguid sarnaselt.

KOV-d on kapitalirendi tehingutele kehtinud piirangute tõttu (pole olemuslikult tegevuskulu) asunud oma lepinguid kujundama selliselt, et need kajastuksid bilansiliselt kasutusrendina, kuigi omavalitsusüksuse enda igaaastased maksekohustused sellest ei muutu. Sellises olukorras oleks põhjendamatu jätta KOV-de vaheline kulutuste hüvitamine sõltuvusse sellest, kas hüvitist taotlev KOV on vastavad kulud kajastanud raamatupidamises kapitalirendina (investeering) või kasutusrendina (tegevuskulu). Pooled võivad kokkuleppel sellise hüvitise ette näha, kuid seaduse ega võrdse kohtlemise põhimõtte alusel sellise kokkuleppe sõlmimist ei eeldata. Teise omavalitsusüksuse õpilase lisandumine kooli õpilaste nimekirja ei muuda omavalitsusüksuse kooli hoonetega seotud kasutus- või kapitalirendikulude suurust. 12

jõustumisest tekkinud lisakohustuste täitmiseks vajalike kulude kindlaksmääramine ja maksmine. Seega on kohtule esitatud HKMS § 6 lg 2 p 2 alusel kohustamistaotlus sooritamata toimingu sooritamiseks. Riigikohtu praktikas on kohaliku omavalitsusüksuse poolt teiselt omavalitsusüksuselt

alusel koolitus- ja muude hariduskulude tasumise nõuet käsitletud toimingu sooritamiseks kohustamise ja mitte kahju hüvitamise nõudena (Riigikohtu 10.05.2001 määrus nr 3-3-1-24-01, p 1; 12.06.2008 määrus nr 3-3-1-29-08, p 10) ning vastavat kohtupraktikat aluseks võttes on Tallinna linnal eelduste olemasolul ka käesoleval juhul võimalik esitada kohtule Eesti vabariigi vastu kohustamiskaebus. 2) Tallinna linnapea esitas 13.08.2010 nii Rahandusministeeriumile kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumile ettepaneku eraldada Tallinna linnale 2010. aastaks

rakendamiseks täiendavat raha (I kd, tl 20-23, 24-27). Halduskohtule 31.08.2010 kaebuse esitamise ajaks ei olnud HTM keeldunud Tallinna linnale

rakendamisega seoses raha eraldamisest. Tallinna linn sai HTM-lt eitava vastuse 01.09.2010 (I kd tl 139-140). Seega ei saanud kaebuse kohtusse esitamise ajal kaebaja õigusi rikkuda HTM toimingust keeldumine. Kaebusest nähtuvalt ongi see esitatud riigi (HTM kaudu) tegevusetuse peale toimingu sooritamisel. Riigikohus on 06.03.2001 otsuses nr 3-3-1-2-01 (p 1) leidnud: „Vastavalt HKMS § 6 lg 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toiminut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toimingut sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kui haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on pädev haldusorgan kohustatud toimingu sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti õiguspärasusest, põhjendatusest või otstarbekusest“. Samas on Riigikohtu üldkogu 07.12.2009 otsuses nr 3-3-1-5-09 (p 44) leitud ka järgmist: „[k]ui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 1 ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata.“ 3) Vaidlust ei ole selles, et puudub seadus, muu õigustloov akt, haldusakt või haldusleping, mis sõnaselgelt kohustaks Eesti Vabariiki HTM kaudu Tallinna linnale seoses

rakendamisega täiendavat raha eraldama. Kaebusest nähtuvalt on kohustamiskaebuse aluseks riigi põhiseadusevastane tegevusetus, millega on jäetud linnale uues

-s sätestatud täiendavaid kulutusi kaasa toovate lisakohustuste kehtestamisel andmata regulatsioon: 1) millised uue

-ga pandud lisakohustused on omavalitsuslikud ja millised on riiklikud; 2) mis näeks

-st tulenevate omavalitsuslike lisaülesannete täitmise rahastamiseks ette rahastamissüsteemi, mis tagaks linnale raha omavalitsuslike ülesannete täitmiseks vähemalt minimaalselt vajalikus mahus; 3) mis näeks ette

-ga pandud riiklike lisakohustuste täieliku rahastamise riigieelarvest. Kohustamiskaebus võib põhimõtteliselt tugineda ka regulatsioonile, mis on põhiseadusevastaselt

-s lahti kirjutamata jäetud või mis 13

-ga kehtestatud täiendavate ülesannete seadmisel linnale on rikutud nii linna õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks (PS § 154 lg 1), kui ka õigust kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riiklike kohustuste täielikule rahastamisele riigieelarvest (PS § 154 lg 2). Seega tugineb kaebaja kohustamiskaebus PS §-le 154, kusjuures kaebaja ei ole esialgses kaebuses kohtule ega ka kohtumenetluse käigus soovinud täpsustada, milliseid

-st tulenevaid täiendavaid ülesandeid peab ta omavalitsuslikeks ja milliseid riiklikeks. PS § 154 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt (lg 1). Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklikke kohustustega seotud kulud kantakse riigieelarvest (lg 2). 4) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.06.2009 otsusest nr 3-4-1-209 (p-d 42, 48, 50) ning Riigikohtu üldkogu 16.03.2010 otsusest nr 3-4-1-8-09 (p-d 74, 75, 132) võib järeldada, et Eesti Vabariigil on PS § 154 lg-st 1 tulenevalt kohustus tagada Tallinna linnale piisavad rahalised vahendid, mis võimaldavad Tallinna linnal iseseisvalt otsustada ja korraldada nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid, ning juhul, kui selliste ülesannete täitmine on seoses

rakendamisega ohtu sattunud, on riigil kohustus Tallinna linnale omavalitsuslike ülesannete täitmiseks raha juurde anda, et tagada Tallinna linna majanduslik suutlikkus avalike ülesannete täitmiseks. PS § 154 lg-st 2 tulenevalt on riigil omakorda kohustus hüvitada kohalikule omavalitsusele (Tallinna linnale) kulud, mille võrra omavalitsusüksusele

-ga pandud riiklike kohustuste täitmise kulud suurenevad. Kui kulu hüvitamise eelduseks on õigusakti vastuvõtmine, mis reguleeriks riiklike või omavalitsuslike kohustuste täitmisest või suurenemisest tekkivate kulude hüvitamise korda, on vastava regulatsiooni puudumine vastuolus PS § 154 lg-ga

1. Seega, kuna kaebaja väitel on käesoleval juhul rikutud kaebaja õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ning kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riiklike kohustuste täielikule rahastamisele riigieelarvest, tugineb kohustamiskaebus nii PS § 154 lg-le 1 kui ka lg-le
2. Tuginedes viidatud Riigikohtu lahenditele, leiab kohus, et kummalgi juhul peab kohalik omavalitsus näitama, millises ulatuses tema kulud seoses täiendavate riiklike või omavalitsuslike ülesannetega suurenesid. Kohus saab kaebuse rahuldada vaid juhul, kui

-ga pannakse Tallinna linnale täiendavaid riiklikke kohustusi, mille rahastamist riigieelarvest ei ole ette nähtud, või kui

-ga pannakse Tallinna linnale täiendavaid omavalitsuslikke kohustusi viisil, et see seab ohtu Tallinna linna võime iseseisvalt otsustada ja korraldada omavalitsuslikke ülesandeid. 5) Enne, kui asuda analüüsima

-st tulenevate kohustuste iseloomu, peab kohus vajalikuks märkida, et kohustamiskaebus on esitatud kohtule ennatlikult. Riigikohtu 14.05.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-25-02 (p 24) leidis kohus: „Kui kaebajal oli kaebuse esitamise hetkel kaebeõigus, siis ei lange kaebeõigus ära asjaolude hilisema muutumise tagajärjel.“ Eeltoodust tuleneb, et kaebaja õigusi peab olema rikutud kaebuse esitamise ajal. Kohtule esitatud lõplikest arvutustest (vt 01.04.2011 vastus kohtunõudele, II kd tl 234235) ilmneb, et kaebajal tekkis 2010. aastal seoses

jõustumisega täiendavaid kulusid vaid

§ 19

lg-s 2 ning § 20 lg-s 1 sätestatud riikliku õppekava rakendamisega seoses, summas 234 437 eurot. Ülejäänud

-ga seonduvad kulud tekivad kaebajal eeltoodud vastuse kohaselt 2011. aastal. Kuigi kohustamistaotluse rahuldamiseks piisab sellest, kui 14

-ga seotud kulude kandmine obligatoorne ei ole, peab kohus vajalikuks rõhutada, et kaebuse esitamise ajaks ei olnud riigil tekkinud veel kohustust otsustada kaebajale 2011. aastaks

jõustumisega seoses rahade eraldamist ja väljamaksmist. Riigikogu ei olnud kaebuse esitamise ajaks jõudnud veel vastu võtta

1. a riigieelarve seadust (võeti vastu alles 08.12.2010, jõustus 01.01.2011) ning pooleli olid ka omavalitsusliitude ja riigi läbirääkimised kohalikele omavalitsustele
2. aastaks tasandusfondi kaudu eraldatavate vahendite suuruse ja jaotuse osas. Vabariigi Valitsuse määrus nr 33 „„
3. aasta riigieelarve seaduses“ kohaliku omavalitsuse üksustele määratud tasandusfondi toetuse, muude toetuste ja hüvitiste jaotus ning jaotamise ulatus, tingimused ja kord“ kehtestati 10.03.2011 ning kuni selle ajani oli kaebajal võimalik rahade eraldamise protsessis kaasa rääkida. Samuti on kohus jätkuvalt seisukohal, et kaebajal oli võimalik oma õiguste rikkumise korral vaidlustada ka talle tasandusfondist rahade eraldamine. Riigikohtu 10.04.2001 määruses asjas nr 3-3-1-16-01 (p 2) leiti, et Vabariigi Valitsuse määrus, millega jaotati
4. a riigieelarve valla- ja linnaeelarvete toetusfondi määratud sihtotstarbelised eraldised maakondade lõikes, ei saa olla üldakt. Ühtlasi väärib märkimist, et ka Tallinna linna
5. aasta eelarve oli kaebuse esitamise aja seisuga vastu võtmata. Eelarve võeti vastu 09.09.2010 (vt Tallinna Linnavolikogu 09.09.2010 määrus nr 46). Tallinna Linnavolikogu 24.03.2011 määrusega nr 9 tehti muudatusi juba vastuvõetud eelarves ning võeti vastu esimene lisaeelarve. 6) Kaebaja väitel pannakse talle täiendavaid kohustusi

§-dega 13, 16, 19, 20, 37, 38, 44, 47, 83 ja 105. Vastavalt

§ 127

lg-le 2 jõustub

§ 105

p 21 alles 01.09.2011 (kaebaja kohustus eraüldhariduskoolide tegevuskulude rahastamiseks); vastavalt

§ 91

lg-le 1 rakendatakse

§ 37

lg-t 2 alles 01.09.2011 (kohustus tagada õpilasele tugispetsialistide teenus); vastavalt

§ 93

lg-le 1 määrab direktor haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija hiljemalt 01.09.2011 (nõue määrata haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija tuleneb

§-st 47). Seega, isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et kaebuse esitamise ajal oli ebaselge 2011. a Tallinna linna ning riigieelarve eraldised ja Tallinna linnale tasandusfondist rahade eraldamine ning kaebajal tekkis võimalus vaidlustada riigi poolt talle rahade ebapiisavat eraldamist ka tasandusfondist rahade eraldamise määruse vaidlustamise kaudu, ei saanud kaebuse esitamise aja seisuga

§-dest 105, 37 ja 47 tulenevalt kaebajale rahade eraldamata ja väljamaksmata jätmine kaebaja õigusi rikkuda, kuna eeltoodud sätetes ettenähtud ülesannete täitmise kohustus tekkis kaebajal alles 01.09.2011. Sel põhjusel kohus eeltoodud sätete sisu Tallinna linnal täiendavate ülesannete tekkimise aspektist täiendavalt ei analüüsi. Kaebus jääb vastavas ulatuses Tallinna linnal kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. Kuigi kohtul oleks võimalus jätta kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata ka kaebus tervikuna, peab kohus siiski menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt vajalikuks anda hinnang nii

-st tulenevate ülejäänud sätete iseloomule kui ka kaebaja tulubaasi piisavusele vastavate ülesannete täitmisel. Järgnevalt analüüsib kohus, kas 01.09.2010 jõustunud

-ga pandi kaebajale täiendavaid riiklikke või omavalitsuslikke ülesandeid.

-st tulenevate kohustuste iseloom 7) Järele jäänud vaidlusalustest sätetest (

§-d 13, 16, 19, 20, 38, 44 ja 83) lähtuvate kohustuste iseloomu määratlemisel tuleb lähtuda

-ga reguleeritavast valdkonnast laiemalt.

§-st 1 nähtuvalt reguleerib seadus muu hulgas kohaliku omavalitsuse poolt peetavate koolide tegevust ning koolide pidamise ja rahastamise aluseid.

§ 13

sätestab valla või linna rakendatavad meetmed koolikohustuse täitmise tagamiseks; § 16 õppe võimaluse rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni õppekava või Euroopa koo15

vaidlusalused sätted omavalitsuse kui munitsipaalkooli pidaja õigusi ja kohustusi. 8) PS § 37 esimesest lõikest tulenevalt on igaühel õigus haridusele. PS § 37 lg 2 sätestab: „Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole.“ Seega on hariduse andmine nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanne. Selleks, et määratleda kohalikule omavalitsusele PS-ga pandud ülesande iseloomu, tuleb lähtuda Riigikohtu üldkogu 16.03.2010 otsusest nr 3-4-1-8-09 (p 53), milles leitakse: „Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Seadusandjal on õigus muuta mõne kohaliku elu ülesande täitmine omavalitsusüksusele kohustuslikuks (seadusest tulenev omavalitsusülesanne), kui see on enesekorraldusõigust arvestades proportsionaalne abinõu põhiseadusega lubatud eesmärgi saavutamiseks. Omavalitsuslikud ülesanded jagunevad niisiis seadusest tulenevaiks omavalitsusülesandeiks (ka „kohustuslikud omavalitsuslikud ülesanded“) ja muudeks ülesanneteks (ka „vabatahtlikud omavalitsuslikud ülesanded“), mille täitmine ei ole seadusega ette kirjutatud“. Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 4 lg 1 kohaselt tagavad riik ja kohalik omavalitsus Eestis igaühe võimalused koolikohustuse täitmiseks ja pidevõppeks õigusaktides ettenähtud tingimustel ja korras. HaS § 7 lg 2 p 2 järgi kohalikud omavalitsused asutavad, reorganiseerivad ja sulevad õigusaktides ettenähtud korras munitsipaalasutusi ning registreerivad oma halduspiirkonnas asutatud haridusasutusi. HaS § 7 lg 2 p 3 kohaselt tagavad kohalikud omavalitsused oma halduspiirkonnas munitsipaalharidusasutuste majandusliku teenindamise ja finantseerimise. HaS § 30 lg 1 kohaselt alluvad riigiharidusasutused HTM-le või mõnele teisele täidesaatvale riigivõimuorganile, munitsipaalharidusasutused alluvad kohalikule omavalitsusele. HaS § 31 lg 1 järgi finantseeritakse avalikke haridusasutusi ja avalikõiguslikke ülikoole riiklikest, munitsipaal- ja omavahenditest. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 2 järgi on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada antud vallas või linnas muu hulgas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest. 9) Eeltoodud sätetest kogumis võib järeldada, et munitsipaalkoolide pidamine ning sellest tulenevate kulude kandmine on nii vormilisest kui ka sisulisest kriteeriumist lähtudes omavalitsuslik ülesanne (

§-d 13, 16, 19, 20, 37, 38, 44, 47 ja 83. Vormilisest küljest on oma haldusterritooriumil asuvate munitsipaalkoolide ülalpidamise korraldamine, majanduslik teenindamine ja finantseerimine nii KOKS § 6 lg 2 kui ka HaS § 7 lg 2 p 3 alusel kohaliku omavalitsuse kohustus. Sisulisest küljest on munitsipaalkoolide pidamine suunatud eelkõige konkreetse omavalitsuse elanike teenindamiseks ehk lähtub omavalitsusüksuse kogukonna huvidest. Omavalitsused, kelle halduspiirkonnas rahvastikuregistri andmetel elavad lapsed käivad teises omavalitsuses asuvas koolis, on kohustatud osalema ka vastava munitsipaalkooli tegevuskulude katmises (

§ 83lg 1).

Ühtlasi on omavalitsus vaba otsustama seda, mitut kooli omavalitsuse elanike teenindamiseks pidada, kuna omavalitsuse halduspiirkonnas munitsipaalkoolide asutamise, reorganiseerimise ja sulgemise otsustab vastav omavalitsus ning asutatud munitsipaalharidusasutus allub kohalikule omavalitsusele. Kohtu eeltoodud järeldust toetab ka Riigikohtu 18.06.2002 otsus nr 3-3-116

eelnõu koostamisel ega kohustuste hindamisel ei tuvastatud, et 01.09.2011 jõustuvas

regulatsioonis või sellele eelnenud regulatsioonis oleks kehtestatud KOV-dele riiklikke ülesandeid. Rahandusministeeriumi seisukohta toetab HTM 01.09.2010 vastus Tallinna Linnavalitsuse kirjale (I kd tl 139), milles minister selgitab, et uus seadus ei muuda sugugi põhimõtet, et riik kannab riigikooli kulud, munitsipaalkooli kulud kannab omavalitsus ning riik toetab omavalitsusi selleks, et neil oleksid võrdsed võimalused oma ülesandeid täita. Ühtlasi nähtub HTM 08.06.2010 kirjast regionaalministrile, et enne

vastuvõtmist hindas HTM ka

eelnõus sätestatud kohalike omavalitsuste ülesandeid ning ei tuvastanud, et tegemist oleks riiklike ülesannetega. 10) Õigusteadlane Vallo Olle on eristanud vabatahtlikke ja kohustuslikke omavalitsuslikke ülesandeid (vt V. Olle artiklit „Kohaliku omavalitsuse ülesannete struktuur ja liigitamiskriteeriumid“, Juridica 2002 nr VIII lk 523-531). Kui vabatahtlikud ülesanded on sellised, mida kohalik omavalitsus pole kohustatud täitma, kuid mida ta igal ajal võib endale täitmiseks võtta, siis kohustuslikud ülesanded on sellised, mille täitmist riik kõrgendatud avalikust huvist tulenevalt kohalikult omavalitsuselt nõuab. Ülesande täitmise kohustus võib olla tingimatu (üleanne tuleb igal juhul täita) või tingimuslik (ülesanne tuleb täita vajaduse korral või teatud tingimustel). Põhimõtteliselt on kohalik omavalitsus kohustuslike omavalitsuslike ülesannete puhul vaba otsustama üksnes seda, kuidas ülesannet täita, mitte aga seda, kas seda teha. Kui kohaliku omavalitsuse diskretsioon vabatahtliku ülesande täitmise puhul puudub, muutub see kohustuslikuks ülesandeks. Kui aga kohustusliku omavalitsusliku ülesande täitmine on reguleeritud nii põhjalikult, et kohalikul omavalitsusel ei jää selle täitmise viisi ja laadi osas mingit otsustusõigust, võib omavalitsuslikust ülesandest rääkida veel üksnes formaalses mõttes (Ibid, lk525). Kohus leiab, et

-st tulenevate ülesannete näol on PS §-le 37, HaS § 4 lg-le 1 ning § 7 lg 2 p-le 3, samuti KOKS § 6 lg-le 2 tuginedes tegemist kohustuslike omavalitsuslike ülesannetega. Seega on kohalik omavalitsus kohustatud tagama enda halduspiirkonna elanikele võimaluse haridust omandada. Kohtu seisukohta toetab ka eeltoodud artikli autori selgitus, mille kohaselt on kohustuslikud omavalitsuslikud ülesanded sätestatud KOKS § 6 lg-tes 1 ja 2. Piisav tulubaas

-s sätestatud omavalitsuslike ülesannete täitmiseks 11) Järgnevalt annab kohus hinnangu kaebaja tulubaasi piisavuse kohta seoses

§-de 13, 16, 19, 20, 38, 44 ja 83 jõustumisega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.06.2009 otsuses nr 3-4-1-2-09 on leitud, et õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei saa lugeda riivatuks pelgalt seetõttu, et omavalitsuse majanduslik olukord mingi õigustloova akti tõttu tõenäoliselt muutud. See annaks omavalitsusüksusele väga laia kaebeõiguse ja võimaldaks seetõttu vaidlustada igasuguseid õigusakte, mis mingilgi määral mõjutavad omavalitsusüksuste rahanduslikku seisu, olles samas väga nõrgalt seotud kohaliku elu küsimuste iseseisva otsustamisega. /…/ Kõnesolevat õigust on seega riivatud juhul, kui vaidlustatud abinõu vähendab kohaliku omavalitsuse üksuse tulusid või suurendab kohustuslike omavalitsuslike ülesannete mahtu samas rahalisi vahendeid juurde andmata ja raskendab selle tõttu omavalitsuslike ülesannete täitmist /…/ Kui kohaliku omavalitsuse üksus väidab, et on rikutud tema õigust piisavatele rahalistele vahenditele, peab ta ära näitama ülesanded, mis võivad rahapuudusel täitmata jääda (p 50). Eeltoodust tulenevalt on kaebaja õiguste riive tuvastamiseks vajalik kindlaks teha

vaidlusaluste sätetega Tallinna linnale täiendavate omavalitsuslike ülesannete panemine, mis suurendavad Tallinna linna finantskohustusi ning muudavad 17

§-d 13, 16, 19, 20, 38, 44 ja 83 panevad Tallinna linnale alates 01.09.2010 kehtivuse kaotanud

-ga võrreldes täiendavaid rahalisi kohustusi: 12)

§ 13

sätestab: „Koolikohustuse täitmise tagamiseks toetab koolikohustusliku isiku elukohajärgne vald või linn vastavalt vajadustele ja võimalustele koolikohustuslikku isikut, vanemat ja kooli, luues oma pädevuse piires tingimused koolikohustuse täitmiseks, sealhulgas: 1) korraldab koolikohustuslike isikutega tegelemist, koolikohustuse täitmata jätmise põhjuste väljaselgitamist ning meetmete rakendamist koolikohustust mittetäitvate isikute suhtes, määrates ametikoha või struktuuriüksuse, mille ülesannete hulka see kuulub; 2) korraldab võimaluse korral koolitusi vanematele, kelle lapsed ei täida koolikohustust, et toetada neid tingimuste loomisel koolikohustuse täitmiseks; 3) esitab alaealise mõjutusvahendite seaduse kohaselt alaealiste komisjonile taotluse alaealise õigusrikkumise asja arutamiseks.“ Kohus nõustub vastustajaga selles, et

§ 13

täpsustab varemkehtinud

§ 17

lg-t 5, mille kohaselt peab koolikohustuslike laste arvestust valla- või linnavalitsus. Koolikohustuse täitmist kontrollib ja loob tingimused selle täitmiseks vallavõi linnavalitsus koos kooliga. Ühtlasi sätestas HaS § 7 lg 2 p 8 kohalikele omavalitsustele kohustuse pidada koolikohustuslike laste arvestust ja tagada koolikohustuse täitmise kontroll, anda lastele koolikohustuse täitmiseks ainelist ja muud abi, korraldada sõidu haridusasutusse ja tagasi, tagada meditsiiniabi ning toitlustamine õppetöö ajal. Seega ei ole tegemist linnale pandud uue kohustusega, millest tulenevalt pidi linn ka enne uue

jõustumist koolikohustuslike laste arvestust pidama, koolikohustuse täitmist kontrollima ning selle täitmiseks tingimusi looma. Koolikohustusliku isiku, vanema ja kooli toetamine koolikohustuse täitmise tagamiseks toimub vastavalt linna vajadustele ja võimalustele. 13)

§ 16

lg 1 sätestab: „Õppe- ja kasvatustegevus koolis võib toimuda Rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni (Internatinal Baccalaureate Organization) õppekava ning Euroopa koolide põhikirja konventsiooni alusel väljatöötatud õppekava (edaspidi koos rahvusvaheline õppekava) kohaselt.“

§ 16

lg 3 kohaselt võib munitsipaal- või riigikoolis õpetada rahvusvahelise õppekava alusel juhul, kui koolis õpetatakse samal põhikooli kooliastmel ka põhikooli riikliku õppekava alusel ja gümnaasiumis gümnaasiumi riikliku õppekava alusel. Rahvusvahelise õppekava rakendamist rahastab kooli pidaja. Kooli pidaja ning haridus- ja teadusminister sõlmivad õppe täiendavaks rahastamiseks riigieelarvest halduslepingu, milles määratakse täiendava rahastamise alused, õppekohtade arv ja õpilaste vastuvõtu alused. Kohus nõustus vastustajaga selles, et seadus ei sea piiranguid sellele, kes võiksid munitsipaalkoolis eeltoodud õppekava alusel õppida, mistõttu on väär kaebuse esitaja järeldus, mille kohaselt on vastava õppekava järgi õpetamine kohalikule omavalitsusele pandud riiklik kohustus. Samuti saab viidatud sättest järeldada, et vastava õppekava alusel õpetamine on koolidele täiendav vabatahtlik võimalus, mitte kohustus. Lisaks eeltoodule nähtub HTM 19.01.2011 vastusest kohtumäärusele, et kuigi

§ 16

lg 3 kohaselt rahastab rahvusvahelise õppekava rakendamist kooli pidaja, on riik tulnud koolide pidajatele vastu ja on eraldanud

1. a riigieelarvest kokku 894 763 eurot toetust rahvusvaheliste õppekavade rakendamiseks. Samuti eraldatakse Tallinna Inglise Kolledži kui õpet läbiviiva kooli rahvusvahelise hariduse programmi tarbeks
2. a kokku 639 116 eurot (I kd tl 129). Kaebaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud. 14)

§ 19

lg 2 sätestab: „Koolis ja väljaspool kooli toimuva õppe ja kasvatuse korraldamisel lähtub kool riiklikes õppekavades ja teistes õigusaktides õppekeskkonnale sätestatud nõuetest.“

§ 19

lg 3 kohaselt kooli sisustusele, ruumidele, hoonetele ja maa-alale esitatavad tervisekaitsenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 20

sätestab nõuded õppekirjandusele.

§ 7lg 8 esimene lause sätestab, et kooli õppekava alusel 18

vastuvõtmist. Lisaks osutab kohus, et

§ 82

lg 3 järgi katab munitsipaalkooli kulud kooli pidaja; lähtudes munitsipaalkooli õpilaste arvust, määratakse kooskõlas riigieelarve seadusega igal aastal riigieelarvest toetus valdadele ja linnadele munitsipaalkoolide õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu ning täiendkoolituse, investeeringute ning sama seaduse § 20 lg-s 1 nimetatud õppevahenditega seotud kulude katmiseks; kui

§ 20

lg-s 1 nimetatud õppevahenditega seotud kulud on kaetud või kooli õppekava ei nõua nende õppevahendite kasutamist, võib õppevahenditega seotud kulude katmiseks riigieelarvest eraldatud toetust kasutada kooli õppekava läbimiseks vajalike muude õppevahendite tasuta kasutamise võimaldamiseks. Vastustaja on selgitanud, et sõltumata kohaliku omavalitsuse kohustusest munitsipaalkoolide pidajana koolide kulusid kanda, eraldatakse ka riigieelarvest omavalitsustele toetusi õppevahendite soetamiseks. Õppevahendite soetamise toetuseks arvestatakse 57 eurot iga 1.

1. klassis õppiva õpilase kohta. Samuti ilmneb vastustaja seletusest, et
2. aastaks eraldati Tallinna linnale õpikute ja õppevahendite osas kokku 1 645 045 eurot ning
3. aastaks 2 370 811 eurot. Kohus märgib, et seda on
4. aasta kohta rohkem, kui kaebaja on kaebuses hinnanguliselt oma tekkivate kulude suuruseks märkinud (2 104 948 eurot). Seega puudub alus järelduseks, et kaebaja õigust piisavale tulubaasile omavalitsuslike ülesannete täitmiseks on rikutud. 15)

§ 38

lg 1 sätestab: „Kooli direktor võib kooli pidaja nõusolekul moodustada koolis pikapäevarühmi põhiharidust omandavatele õpilastele./…/ Hoolekogu ettepanekul on kool koostöös kooli pidajaga kohustatud korraldama pikapäevarühma moodustamise.“ Kaebaja väitel tekib tal eeltoodud sätte jõustumisest tulenevalt täiendav lisakulu, milleks on 77 pikapäevarühma pedagoogi palga alammäär. Kaebaja lisab, et tulenevalt haridusministri 02.06.2000 määrusest nr 15 „Pikapäevarühma töökorralduse alused“, sai varem pikapäevarühma moodustada vaid linna- või vallavalitsuse nõusolekul. On õige, et 01.09.2010 jõustunud

paneb hoolekogu ettepaneku korral koolile koostöös kooli pidajaga kohustuse pikapäevarühm moodustada. Samas ei ole kaebaja käesolevas vaidluses esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et koolide hoolekogud oleksid Tallinna linnale seoses uue

vastuvõtmisega pikapäevarühmade moodustamise ettepanekuid esitanud ning et pikapäevarühmade arv oleks Tallinna linna koolides seetõttu suurenenud. Seega ei riku

§ 38

lg-s 1 sätestatud kohustus hoolekogu ettepanekul pikapäevarühmi moodustada Tallinna linna subjektiivseid õigusi, millest tulenevalt ei saa ka leida, et

§ 38lg 1 jõustumisega oleks Tallinna linna õigust piisavale tulubaasile rikutud.

16)

§ 44

lg 5 sätestab: „Kool võib õpilaste ja koolitöötajate turvalisust ohustava olukorra ennetamiseks ning olukorrale reageerimiseks kasutada kooli territooriumil jälgimisseadmestikku turvaseaduses sätestatud tähenduses ja korras, arvestades isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõudeid.“ Sätte sõnastusest nähtuvalt ei ole tegemist imperatiivset kohustust sisaldava sättega, mistõttu valiku tegemise õigus jälgimisseadmestiku kasutamiseks on kooli pidajal. Kohtule ei nähtu, et

§ 44

alusel tekiks igal munitsipaalkoolil õigus kooli pidajalt nõuda kooli jälgimisseadmestiku väljaehitamist. Seetõttu tuleb eeldada, et kooli pidaja saab jälgimisseadmestiku väljaehitamist finantseerida vastavalt oma rahalistele võimalustele. Õpilase vaimset ja füüsilist turvalisust on koolil võimalik kaitsta ka vähem kulukate meetmetega. 19

§ 83reguleerib munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemist.

Vastavalt

§ 83

lõikele 1 osalevad munitsipaalkooli tegevuskulude katmises täies ulatuses teised vallad või linnad proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub nende valdade või linnade haldusterritooriumil.

§ 83

lg 4 p 5 sätestab: „Tegevuskulude hulka ei arvata kooli hoonetega seotud kasutusrendi kulud.“ Kaebaja arvates on antud säte vastuolus PS § 154 ja Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikliga 9 ning õiguspärase ootuse põhimõttega, kuna varasema

regulatsiooni kohaselt olid kasutusrendikulud tegevuskuludena hüvitatavad. Käesoleva vaidluse raames puudub kohtul võimalus

§ 83

lg 4 p 5 põhiseadusega vastavuse kontrollimiseks, kuna vaidluses riigiga täiendavate rahaliste vahendite eraldamise üle seoses uute kohustuste tekkega ei ole antud säte asjassepuutuv. Kaebuse esitajal on võimalik taotleda antud sätte põhiseadusega kooskõla kontrolli vaidluses konkreetse omavalitsusega, kes ei ole nõus olnud kaebuse esitaja kasutusrendikulusid katma. Käesoleva vaidluse puhul sellist küsimust ei tõusetunud; samuti oleks asjakohatu väita, et riik oleks pidanud

§ 83

lg 4 p 5 jõustumise tõttu kaebajale teiste omavalitsustega tekkida võivate vaidluste ennetamiseks täiendavaid rahalisi vahendeid eraldama. Kohus ei saa teostada abstraktset normikontrolli. 18) Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja viidatud

sätted ei pannud kaebajale uusi kohustuslikke omavalitsuslikke ülesandeid. Siiski peab kohus vajalikuks puudutada lühidalt ka kaebaja piisava tulubaasi küsimust. Kohus nõustub teiste menetlusosalistega selles, et omavalitsuslike ülesannete täitmiseks vajalikku Tallinna linna tulubaasi tuleb vaadelda tervikuna, vastasel juhul võib tekkida olukord, kus kohalikul omavalitsusel on piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et täita ebaproportsionaalselt suures mahus vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid, samas nõuab ta aga riigilt täiendavaid vahendeid kohustuslike omavalitsuslike ülesannete täitmiseks, mille täitmine peaks seadusest tulenevalt olema kohaliku omavalitsuse esmane ülesanne. Kohtu käsitlust toetab ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.06.2009 otsuses nr 3-4-1-2-09 esitatud seisukoht, mille järgi peab kohaliku omavalitsuse üksus piisavate rahaliste vahendite puudumist väites ära näitama ülesanded, mis võivad rahapuudusel täitmata jääda (p 50). On ilmne, et kohustuslike ning vabatahtlike omavalitsuslike ülesannete vahel valides saavad täitmata jääda vaid vabatahtlikud omavalitsuslikud ülesanded. Kohus nendib, et kaebaja ei ole kaebuses märkinud, millised ülesanded on tal seoses

jõustumisega rahapuudusel täitmata jäänud. Ühtlasi ei anna ka Tallinna linna finantsnäitajad alust järelduseks, et Tallinna linna majanduslik olukord oleks kehv. Rahandusministeeriumi 31.03.2011 selgitusest kohtule (II kd tl 247-250) ilmneb, et Tallinna linna finantsseis

1. a kokkuvõttes oli hea. Linna põhitegevuse tulem on kõigi aegade paremuselt teine tulemus (ainult
2. aastal oli see parem). Kuigi linna põhitegevuse tulud on vähenenud
3. aastaga võrreldes 13%, on suudetud vähendada põhitegevuse kulusid 15%, mis on taganud finantsvõimekuse paranemise
4. aastaga võrreldes, mil linna tulud olid kõige suuremad. Rahandusministeeriumi arvates iseloomustab linna head finantsvõimekust nii suutlikkus kasvatada linna reserve
5. aastal 0,3 miljardi krooni võrra kui ka asjaolu, et likviidsed varad moodustavad linna põhitegevuse tuludest 6,2%. Kohus nõustus Rahandusministeeriumi seisukohaga. Tallinna linn on
6. a eelarve vastu võtnud ülejäägiga ning nähakse ette võimalus linna reservide täiendavaks suurenemiseks 11,3 mln euro võrra. Kohus nõustub Rahandusministeeriumiga ka selles, et Tallinna linna finantsseis on võimaldanud linnal oma initsiatiivil laiendada tegevusi uutesse valdkondadesse (Tallinna TV) ning tööhõiveprogrammide ja pensionäridele täiendavalt eraldatavate toetuste näol vabatahtlikult dubleerida ka riigi ülesandeid. Lisaks nähtub võrdlevast ülevaatest erinevate omavalitsuste tuludest elaniku kohta aastal 2010, et Tallinna linna tulud jäid alla vaid Harju maakonna tuludele, küll aga edestasid kõigi teiste Eesti omavalitsuste tulusid. 20

§ 82

lg 3 ja § 83 lg 4 p 5 ning edastada kohtulahend põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei ole järginud HKMS § 25 lg-des 2 ja 3, samuti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning on rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme, samuti hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud analüüsimata mitmed kaebaja seisukohad ja tõendid, mille tulemusena on kohus jõudnud ebaõigete järeldusteni ning see on asjas kaasa toonud väära kohtulahendi. Kohus on kaebuse eset ja alust analüüsides jõudnud õigele järeldusele kaebuse rahuldamiseks vajalike eelduste osas, eelkõige tuvastades, et Eesti Vabariigil on kohustus vajadusel kaebajale finantsvahendeid juurde anda. Samas on kohus ebaõigesti leidnud, et vastavad eeldused ei ole täidetud. Kohus järeldas õigesti, et kaebus tuleb rahuldada, kui leiab tuvastamist, et

-ga pannakse kaebajale täiendavaid riiklikke kohustusi, mille rahastamist riigieelarvest ei ole ette nähtud, või kui

-ga pannakse kaebajale täiendavaid omavalitsuslikke kohustusi viisil, et see seab ohtu kaebaja võime iseseisvalt otsustada ja korraldada omavalitsuslikke ülesandeid. Järgnevalt on aga kohus ebaõigesti käsitlenud kaebaja kaebeõiguse küsimust,

-st tulenevate kohustuste iseloomu ning kaebaja tulubaasi olemasolu

-s sätestatud omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. 2) Ebaõige on seisukoht, et kohustamiskaebus oli kohtule esitatud ennatlikult ning kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebus esitati kohtule õigeaegselt ning kaebuse esitamise hetkeks oli kaebaja õigusi oluliselt rikutud. Samuti oli selge, et kohustamiskaebuseta riik kaebajale läbipaistvat rahastamist

-st tulenevate täiendavate ülesannete kulu katmiseks ei taga. Kaebaja on juba kaebuses selgitanud, et kuna tal tekkisid seoses

-s ette nähtud lisakohustuste täitmisega märkimisväärsed täiendavad kulud ning kaebajal puudusid võimalused nimetatud kulusid katta oma olemasolevate vahendite arvelt, pöördus ta 13.08.2010 taotlusega HTM ja Rahandusministeeriumi poole. Kuigi kumbki ministeerium ei olnud veel kirjalikku vastust esitanud, oli ajakirjanduse vahendusel väljendatud mittenõustumist kulusid hüvitada. Kuna uus

jõustus 01.09.2010, siis ei olnud võimalik kaebuse esitamisega kauem viivitada, sest kohustused ja korreleeruvad kulud tekkisid alates 01.09.2010. Ka kohus märkis, et kohustamistaotluse rahuldamiseks piisab sellest, kui isik tõendab, et vastustajal on kohustus toiming sooritada, mistõttu kaebaja poolt enne kaebuse kohtusse esitamist

-ga seotud kulude kandmine obligatoorne ei olnud. Kaebuse esitamist ei saa pidada ennatlikuks ka seetõttu, et riik oleks pidanud Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-8-09 tulenevalt tagama

-ga kaebajale pandud kohustustele piisava rahalise katte juba hiljemalt

vastuvõtmise ajaks või vähemasti selle jõustumise ajaks. Seega oli riigil igal juhul juba kaebuse esitamise ajaks tekkinud kohustus

-st tulenevate uute kohustuste osas teostada analüüs (riik pidi tegema kindlaks, milline on kohalikele omavalitsustele kaasnevate täiendavate kohustuste spekter ja vastav kulu) ning tagada konkreetse regulatsiooniga täiendavate kulude katmise viis ja allikas. Sellist analüüsi pole siiani tehtud ja rahastamise regulatsiooni kehtestatud. Kohus on ennatlikkuse küsimuse analüüsil jõudnud vastuoluliste järeldusteni. Ühelt poolt on kohus viidanud sellele, et 2011. a riigieelarve seadus võeti vastu 2010. a detsembris ning seega justkui ei saanudki kaebaja varem teada, et talle vajalikke vahendeid uute kohustuste täitmiseks ei eraldata. Samas on kohus leidnud, et pole põhjust lähemalt analüüsida

§-dest 37, 47 ja 105 tulenevaid kohustusi ja kulu, sest eeltoodud sätetes ettenähtud ülesannete täitmise kohustus tekib kaebajal alles 21

§-dest 37, 47 ja 105 tulenevate kohustuste jõustumine ära oodata fakti nentimiseks, et kohustused on, kuid rahalist katet ei ole. Seega on kohus jätnud õigusvastaselt kaebaja nõuded seoses

§-dega 37, 47 ja 105 analüüsimata. Kaebuse esitamise ajal oli selge, et

1. a riigieelarve ega ükski muu õigusakt kaebajale
2. aastaks rahastamist ette ei näe. Juba seetõttu on välistatud kaebuse käsitlemine ennatlikuna. Kaebajale oli kaebuse esitamise ajal teada, et rikutud on tema PS § 154 lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. On oluline märkida, et kaebuse esitamisest möödunud aja jooksul ei ole kaebaja õiguste rikkumist lõpetatud ning kaebajale
3. ja
4. aastaks täiendavaid vahendeid vajalikus mahus eraldatud. Seega on kaebaja õiguste rikkumine jätkuv. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, kui pikalt (nt mitu aastat) peab põhiseaduses sätestatud rahastamisnõuete rikkumine kestma, et kohtu hinnangul õigustada kaebeõiguse olemasolu. 3) Kohus on materiaalõigust ebaõigesti tõlgendades leidnud, et kõik

-st tulenevad kohustused on oma iseloomult kohalikud ülesanded. Kohtul pole pädevust riigi asemel määrata, millised kohustused on riiklikud ja millised kohalikud. Vastav kohustus lasub riigil, mida riik pole täitnud.

-ga kaebajale sätestatud kohustuste iseloomust tulenevalt on tegemist riiklike kohustustega, kuid kohus ei ole kaebaja vastavat seisukohta adekvaatselt käsitlenud. Samas, hoolimata konkreetsete kohustuste jaotamisest riiklikeks või kohalikeks, on riigil igal juhul kohustus rahastada kaebajat piisavalt, et tagada mõlemat tüüpi kohustuste täitmine. Riigikohtu 09.06.2009 otsusest nr 3-4-1-2-09 tuleneb, et riigil on kohustus täiendavate ülesannete täitmine omapoolsete finantsvahendite võimaldamise läbi tagada, olenemata ülesannete eristamisest riiklikeks või omavalitsuslikeks. Kohus pole käsitlenud põhiseadusevastast olukorda, mis seisneb selles, et riik ei ole

-s täiendavate kohustuste kehtestamisel täpsustanud, millised neist on omavalitsuslikud ja millised riiklikud ülesanded. Riigikohus on 16.03.2010 otsuses nr 3-4-1-8-09 sedastanud, et riik peab sätestama, millised KOV-dele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud ning riik peab ka eristama vastavate kohustuste täitmiseks ettenähtud raha. Riigi poolt

-ga pandud kohustuste piiritlemata jätmine rikub kaebaja õigusi seadusega pandud kohustuste piisavale rahastamisele, kuna ülesannete liigitamata jätmise tõttu ei ole kaebajal võimalik taotleda riigi ülesannete rahastamist riigi eelarvevahendite arvel. Selle tulemusena on kaebajale pandud ülesanded alarahastatud ja kaebajal ei ole võimalik

ga pandud kohustusi täiel määral täita või on sunnitud seda tegema kohalikule omavalitsusele tagatud vabatahtlike ülesannete arvel. 4) Kohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja poolt viidatud

sätted ei pannud kaebajale uusi kohustuslikke ülesandeid.

-s sätestati kaebajale selgelt uusi kohustusi, mida nendib ka vastustaja, ning nende uute ülesannetega on kaasnenud ja kaasnevad edaspidi veelgi suuremad täiendavad kulud. Kohus on täiendavaid ülesandeid või nende puudumist analüüsides jätnud lisaks kaebaja seisukohtadele tähelepanuta ja analüüsimata ka vastustaja seisukohad. Nimelt on 17.03.2011 toimunud kohtuistungil vastustaja selgelt kinnitanud, et kaebajale on

-ga seoses täiendavad kohustused tekkinud. Sealjuures on vastustaja esindaja nentinud, et tegemist on lausa uute kohustuste loeteluga, mida peast esitada ei suuda, kuid see hõlmab näiteks erivajadustega lastega seotud ülesandeid. Kaebaja selgitas kohtule, et ka vastustaja esitatud tõendid kinnitavad üheselt, et

rakendamisega kaasnevad KOV-dele täiendavad kulud.

seletuskirjast nähtub üheselt, et uue seaduse vastuvõtmisega kaasnevad täiendavad kulud.

ja selle rakendusaktide seletuskirjadest ilmneb, et riikliku õppekava rakendamisega kaasnevad täiendavad kulud vähemalt järg22

§ 74

lg 2 alusel 08.12.2010 kehtestatud haridus- ja teadusministri määruse „Koolitöötajate miinimumkoosseis“ seletuskirjas on samuti tõdetud, et

rakendamine toob kaasa täiendavate ametikohtade loomise vajaduse ning seletuskirjas on esitatud alates 1. septembrist 2011 kaasnevate täiendavate kulude arvestus. Analoogne analüüs ja arvestus on esitatud haridusliku erivajadusega õpilaste õppe korralduse muudatustest tulenevate kohustuste ja kulutuste kohta. Eelnõu seletuskirja järgi võib täiendav palgavahendite vajadus ulatuda kuni 18,8 mln kroonini. Vastustaja enda koostatud seletuskirjade väljavõtted ning selgitused kohtuistungil kinnitavad, et vastustaja on

ja selle rakendusaktide väljatöötamisel asunud kaebajaga samale seisukohale, et seadusega kaasnevad täiendavad kohustused koos kuludega. Seejuures on täiendava kohustusena käsitletav ka olemasoleva kohustuse muutmine, kui selle tulemusena ülesande sisu ja maht muutuvad (nt täpsustatakse). Kõigele eeltoodule ei ole kohus mingit tähelepanu pööranud, rikkudes sellega oluliselt HKMS § 25 lg 3 ja TsMS 442 lg 8 nõudeid. 5)

§ 13

kohta on kohus leidnud, et tegemist pole uue kohustusega, sest kaebaja pidi ka enne uue

jõustumist koolikohustuslike laste arvestust pidama, koolikohustuse täitmist kontrollima ning selle täitmiseks tingimused looma. Kohus on eiranud asjaolu, et lisaks koolikohustuse täitmise arvestuse pidamisele ja vastavate isikute väljaselgitamisele kohustab

kaebajat ka nõustama koolikohustust mitteväitvaid lapsi ja nende vanemaid. Tallinnas on ca 28 000 põhikooliõpilast ehk koolikohustuslikku last, keskmiselt on koolikohustuse täitmisega probleeme viiel lapsel kooli kohta, st ca 300 lapsel, puudub arvestuse pidamiseks vajalik e-lahendus. Seni tegeles koolikohustuse täitmise tagamisega kool, eelkõige klassijuhataja.

paneb aga selle kohustuse otsesõnu kaebajale. Ligikaudu 300 lapse üle arvestuse pidamine, asjaolude väljaselgitamine, osapoolte nõustamine ei ole kohustus, mida saaks lisaülesandena jagada paari niigi hõivatud kohaliku omavalitsuse ametniku vahel. Nende kohustuste täitmiseks on vajalik vähemalt kahe täiendava ametikoha olemasolu, kuid kohus on kaebaja selgitusi ignoreerinud. Vastava spetsiaalse struktuuriüksuse vajalikkust on nentinud ka vastustaja esindaja 17.03.2011 kohtuistungil, märkides selgelt, et: „Struktuuriüksust on vaja, kes nende teemadega tegeleb“ (vt 17.03.2011 kohtuistungi protokoll, lk 10). 6)

§ 16

osas on kohus asunud ebaõigele seisukohale, et tegemist pole riikliku kohustusega. IBO õppekava ja Euroopa koolide põhikirja konventsiooni alusel väljatöötatud õppekava kohaselt õpetamine on

seletuskirja (

eelnõu teise lugemise jätkamise juurde) kohaselt mõeldud „Vajadusest luua paremaid eeldusi rahvusvaheliseks koostööks (sh diplomaatilised esindused, väliseksperdid).../”. Seega, IBO õppekava rakendamisega sisuliselt tagatakse erinevate riikide välisteenistujate, investorite, välislektorite ja teiste välisspetsialistide lastele haridustee jätkamise võimalus Eestis. Seega on IBO õppekava rakendamise näol ilmselgelt tegemist riigi huvides kohalikele omavalitsustele seatud kohustusega. Varasema seaduse § 32 lg 4 ja § 44 sätestas IBO õppekavade rahastamise mh riigi poolt, kuid

-s otseselt samane regulatsioon puudub. Seega on oluliselt halvenenud kaebaja positsioon ning IBO õppekava rahastamine riigi poolt sõltub nüüd sellest, kas ja kui, siis mida riik ühepoolselt peab vajalikuks avaliku ülesande täitmiseks eraldada. 23

§ 19

lg 2 ja § 20 osas on kohus ekslikult leidnud, et puudub alus järelduseks, et kaebaja õigust piisavale tulubaasile omavalitsuslike ülesannete täitmiseks on rikutud.

kohaselt ei tohi lastevanematelt enam üldse kaasrahastamist nõuda, mis koormab kaebajat oluliselt. 17.03.2011 kohtuistungil on kaebaja selgitanud, et kaebaja täiendavad kulud tekivad riikliku õppekava lisadest – nt kunsti ja käsitöö õppekavast. Kool peab võimaldama käsitööks ja kunstiks vajalikud vahendid, sest seadus määratleb ära asjad, mis on vajalikud, ning kool peab ostma õppevahendid igal aastal. Samuti peab näiteks õpilastega muuseumis käima kaks korda aastas, kuid piletiraha lastevanematelt küsida ei tohi. Õpilaste hulka arvestades kaasneb ka sellega oluline kulu ning kõik vastavad arvutused on kohtule esitatud 01.04.2011 menetlusdokumendi lisana. Kahjuks ei ole kohus ka nimetatud asjaolusid arvestanud ega tõendeid kaalunud. 8)

§ 38

lg 1 osas on kohus märkinud, et ei nähtu, et koolide hoolekogud oleks kaebajale seoses

vastuvõtmisega pikapäevarühmade moodustamise ettepanekuid esitanud.

§ 38

lg 1 sätestab, et hoolekogu ettepanekul on kool koostöös kooli pidajaga kohustatud korraldama pikapäevarühma moodustamise. Pikapäevarühmade tegevust varem korraldanud haridusministri 02.06.2000 määruse nr 15 „Pikapäevarühma töökorralduse alused“ § 1 lg 2 sätestas, et pikapäevarühma saab moodustada vaid linna- või vallavalitsuse nõusolekul.

regulatsiooniga on aga tekkinud olukord, mil kaebaja on kohustatud pikapäevarühma moodustamist rahastama, kui kooli hoolekogu pikapäevarühma soovib. Seega on arusaamatu, kuidas kohus ei pea osutatud sättest tulenevat uueks kohustuseks võrreldes varasema regulatsiooniga. Uue regulatsiooniga seoses on selgelt kasvanud ka lastevanemate ootused ja soovid. Kaebaja on oma 24.01.2011 kaebuse täpsustuses selgitanud, et kaebaja munitsipaalkoolides on pikapäevarühmi alates 01.09.2010 avatud 1840-le õpilasele 34-s koolis, sh tasulisi pikapäevarühmi on avatud 3 koolis. Võttes keskmiseks rühma täituvuseks 24 õpilast, on alates 01.09.2010 avatud 77 pikapäevarühma. Seega on ilmselgelt tekkinud kaebajale ka täiendav kulu. 9)

§ 44

lg 5 osas selgitab kaebaja, et vägivalla ennetamiseks tuleb selle regulatsiooni kohaselt tagada koolides järelevalve õpilaste üle kogu õppepäeva vältel.

§ 44

lg 5 sätestab, et kool võib õpilaste ja koolitöötajate turvalisust ohustava olukorra ennetamiseks ning olukorrale reageerimiseks kasutada kooli territooriumil jälgimisseadmestikku turvaseaduses sätestatud tähenduses ja korras, arvestades isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõudeid. Antud juhul on näiliselt tegemist vabatahtlikkusel põhineva võimalusega, ent reaalselt eksisteerib uue regulatsiooniga iga kooli soovi korral ka vastava süsteemi väljaehitamise finantseerimise kohustus, kuna kaebaja ei näe mõistlikku ega rahaliselt teostatavat alternatiivi jälgimisseadmestikule olukorras, mil tuleb tagada järelevalve õpilaste üle kogu õppepäeva vältel. 10) Erinevalt kohtust leiab kaebaja

§ 83

lg 4 p 5 osas, et osutatud säte on asjassepuutuv vaidluses täiendavate rahaliste vahendite eraldamise üle ning kooli hoonetega seotud kasutusrendikulude välistamine hüvitatavate tegevuskulude hulgast riivab ebaproportsionaalselt PS § 154 ning on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Seetõttu soovib kaebaja endiselt

§ 83

lg 4 p 5 tunnistamist põhiseaduse vastaseks ning kohaldamata jätmist.

§ 83

lg 4 p 5 on sisuliselt piirang, mille tõttu tuleb kaebajal kanda täiendavaid kulusid, mida varasema seadusega kandis teine KOV. Osutatud piirangu sätestamise osas ei ole seadusandja andnud mingisuguseid selgitusi, samuti ei ole sellekohase piirangu kehtestamine tuletatav

eesmärgist ja mõttest ning

normide koosmõjust. Kaebajale lisakulude tekitamine seeläbi, et kooli hoonetega seotud kasutusrendikulusid ei arvata teiste omavalitsuste poolt hüvitatavate tegevuskulude hulka, on põhjendamatu, ebamõistlik ja vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Puuduvad igasugused alused pidada sel24

§ 83

lg 4 p 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamine ei ole võimalik, on kaebaja taotlus hõlmatud kohustamisnõudega ning vastustajat tuleks kohustada määrama kindlaks riigi poolt tegevuskulude hüvitamise regulatsiooni muutmisega kaebajale kaasnevad täiendavad kulud (so kasutusrendikulud) ning nägema nende kulude katmiseks ette piisavad vajalikud vahendid. Kui varasema regulatsiooni kohaselt moodustasid koolihoone pidamisega seotud kasutusrendikulud osa tegevuskuludest ning kui uue

kohaselt ei ole kasutusrendikulusid enam õigust tegevuskulude hulka arvata, siis ei ole kaebajal õigust koolihoone ülalpidamiseks vajalikke kulusid teistelt KOV-delt sisse nõuda ning need kulud tuleb kaebajal endal kanda. Selles valguses jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et

regulatsiooni muutmisega ei ole kaebajal siiski täiendavaid kulusid tekkinud. 11) Kohus on ebaõigesti väitnud, et kaebajal on piisav tulubaas, et oma ülesannetega hakkama saada. Kohus on viidanud Rahandusministeeriumi 31.03.2011 selgitusele, kuid jätnud tähelepanuta kaebaja vastavad selgitused ja esitatud tõendid, eelkõige kaebaja 15.04.2011 menetlusdokumendi. Kaebaja on vähendanud põhitegevusvaldkondades kulusid piirini, kus nende täiendav vähendamine ei ole realistlik, kuna siis langeks avalike teenuste kvaliteet tasemele, mis ei tagaks teenuste kättesaadavust (nt teede ja tänavate seisundi vastavus teenõuetele, heakord, ühistransport, tervishoid). Tulude vähenemise tõttu on kaebaja märkimisväärselt vähendanud investeeringute mahtu. Kaebaja investeeringute mahud on kahanenud mitme aasta vältel kordades piirini, kus täiendava kokkuhoiu korral langeks investeeringu vajadus alla kriitilise piiri ning ei oleks võimalik tagada varade säilimist ja KOV ning tema avalike teenuste jätkusuutlikku arendamist. Kulutuste vähendamisega on saavutatud valla- ja linnaeelarve seaduses nõutud eelarve tasakaal. Kuid sellest ei saa teha kohtu poolt tehtud meelevaldset järeldust, et kaebaja finantsseis on väga hea ning on sobiv panna seadusega kaebajale peale täiendavaid uusi kohustusi. Kohus on viitega Rahandusministeeriumi seisukohale teinud seosetu järelduse, et linna head finantsvõimekust iseloomustab suutlikkus kasvatada linna reserve

1. a 0,3 miljardi krooni võrra. Kaebaja selgitab, et aasta lõpus arvel olev raha ei ole nö „vaba raha“, millega võiks linn katta täiendavaid hariduskulusid. Arusaamatu on seisukoht, et 31.12.2010 seisuga linnakassas olev raha moodustab „reservi“. Põhjused, miks on avalik-õiguslikul isikul ühel või teisel ajahetkel mingi hulk vahendeid arveldusarvel (st Tallinna puhul linnakassas) on erinevad. Seda mõjutavad rahavood ja nende planeerimine, kohustuste täitmise tähtajad (nt palkade maksmise tähtaeg, lepinguliste kohustuste täitmine, ehitusobjektide valmimise tähtajad jne), tulude laekumine jne. Erinevatel põhjustel kandus
2. aastal alustatud investeeringutest
3. aastasse üle investeeringuid kogumahus 14 170 172 eurot, milline kohustus tuleb
4. aastal täita (alus: Tallinna Linnavalitsuse 09.03.2011 korraldus nr 360-k). Seega on ilmne, et mingeid vahendeid pole reaalselt üle jäänud, nagu kohus järeldas. Kaebaja selgitas, et riigi poolt vajalike vahendite eraldamata jätmise tõttu ei ole seni olnud võimalik vajalikul ja seaduses ettenähtud määral rakendada

-ga kehtestatud uut riiklikku õppekava. Samuti ei ole kohus arvesse võtnud, et linn on pidanud kohustuste finantseerimiseks laenu võtma, seda ka

1. ja
2. aastal. Kui kaebajal oleks rahalisi vahendeid üle, nagu kohus ekslikult leidis, siis puudunuks vajadus finantseerida kohustusi laenukapitali kaudu. Kohus on ebaõigesti märkinud, et kaebaja pole näidanud, millised ülesanded tal seoses

jõustumisega rahapuudusel täitmata jäid – kohus pole kaebaja vastavatele seisukohtadele tähelepanu pööranud. Kohus ei ole käsitlenud kaebaja seisukohta, et

-ga uute kohustuste lisamise kõrval vähendab riik oluliselt kaebaja maksutulusid. Riigikogu on tunnistanud alates 01.01.2012 kehtetuks nii müügimaksu kui ka paadimaksu. Seaduse muudatuse tulemusena väheneb alates

1. aastast Tallinna linna tulubaas 15 984 303 euro võrra. Järelikult on riik otsustanud
2. a tulumaksueraldise langetamise kõrval täiendavalt kaotada ühe aastaga ära mitmed kohalikud 25

-ga kehtestatud kohalike omavalitsuste haridusvaldkonna ülesannete rahastamisregulatsioon on vastuolus õigusselguse põhimõttega ja ei taga kaebaja ülesannete stabiilset, ettenähtavat ja seadusele vastavat rahastamist.

§ 82

lg 3 regulatsioon on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et nimetatud sättest ega ühestki teisest

õigusnormist ei selgu, millises ulatuses on riik kohustatud seadusega kaebajale ja teistele kohalikele omavalitsustele pandud kohustusi riigieelarvest toetama.

-ga kehtestatud regulatsiooniga on seadustatud põhimõte, et riik toetab avaliku ülesande täitjaid ainult siis, kui riik seda soovib ja see vastab riigi eelarvelistele ning poliitilistele prioriteetidele. Selline rahastamise toetamise põhimõte ei taga omavalitsustele selgust, millised on riigi avalik-õiguslikud kohustused hariduse andmise finantseerimisel. Nii ei ole omavalitsustele selge, kas riik on kohustatud valdasid ja linnasid õpetajate töötasu ning täiendkoolituse, investeeringute ja õppevahenditega seotud kulude katmises rahaliselt toetama või mitte, ja kui on kohustatud toetama, siis millises ulatuses. Põhimõtteliselt on võimalik

§ 82

lg 3 tõlgendada viisil, et riik on kohustuse täitnud muuhulgas siis, kui ta eraldab riigi eelarvest omavalitsustele näiteks 1 euro. Seetõttu on ebaselge, milline on

§ 82

lg-s 3 sätestatud riigi kohustuse sisu – kui palju on riik reaalselt kohustatud vahendeid eraldama ning kui palju peab KOV ise panustama.

§ 82

lg 3 on põhiseadusevastane, kuna riik ei ole suutnud ka olemasolevat regulatsiooni täiel määral järgida, mis kinnitab riigi toetuse andmise korra ebaselgust ja õigusvastasust. Seadus loetleb ammendavalt, milliste kulude katteks riigieelarvest toetust saab anda: munitsipaalkooli õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu ning täiendkoolitus, investeeringute ning õppevahenditega seotud kulude katteks.

§ 82

lg 3 alusel rahaliste vahendite jaotuse määras Vabariigi Valitsus kindlaks 10.03.2011 määrusega nr 33 „„2011. aasta riigieelarve seaduses“ kohaliku omavalitsuse üksustele määratud tasandusfondi toetuse, muude toetuste ja hüvitiste jaotus ning jaotamise ulatus, tingimused ja kord“. Määruse § 4 lg 2 kohaselt on lisaks ülalloetletud kululiikidele Vabariigi Valitsus otsustanud

§ 82

lg 3 alusel eraldada toetussummasid ka tugispetsialistide personalikuludeks ja täiendkoolituseks.

§ 82lg 3 aga tugispetsialistidele toetuse andmist ette ei näe.

Järelikult on Vabariigi Valitsus pidanud

§ 82

lg 3 alusel võimalikuks eraldada riigieelarvest toetusi ka muude hariduskulude katteks. Kaebaja jaoks seisneb õiguslik probleem selles, et nn toetusfondi määruse vastuvõtmine näitab esiteks, et

-ga kaasnesid kaebajal ja teistel KOV-del täiendavad kulud, mida tuli riigieelarvest täiendavalt hüvitada ja seega oli kaebaja täiendavate kulude hüvitamise taotlus põhjendatud; teiseks on

§ 82

lg 3 kohane toetuse andmise regulatsioon ebaselge, sest sättest ei ole võimalik üheselt aru saada, milliste koolipidamise ja muude hariduskulude katmise hüvitamist riik toetab. Nii pole kaebajal võimalik mõistlikul viisil ette näha ja prognoosida, kas riik jätkab tugispetsialistide personali ja täiendkoolituse kulude hüvitamist ka tulevikus, kuigi

§ 82lg 3 alusel otsesõnu selleks toetust anda ei saa. Samuti on ebaselge, 26

§ 82

lg 3 kohaselt on võimalik eraldada toetusi muude

-ga pandud kohustuste katteks. 7. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) Tegelikkuses ei olnud kaebajal kiiret kaebuse esitamisega kohtusse, kuna

regulatsiooniga ei kaasnenud 01.09.2010 koheselt Tallinna linnale täiendavaid kohustusi ning sellele korreleeruvaid kulusid. Samale seisukohale jõudis ka kohus, leides, et kui kaebajal on kaebuse esitamise hetkel kaebeõigus, siis ei lange kaebeõigus ära asjaolude hilisema muutmise tagajärjel. Kaebaja saatis vastustajale ja kaasatud isikule 13.08.2010 kirja „Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kohalikele omavalitsustele pandud kohustuste rahastamisest“. Saabunud kiri registreeriti Haridus- ja Teadusministeeriumis 16.08.

1. Saadetud kiri oli oma sisult keerukas, kuna eeldas 11 erineva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätte ja selle rahastamisega seonduva lahtiseletamist. Seega ei olnud võimalik küsijale vastata paari päeva jooksul. Sellele vaatamata saadeti vastus juba 01.09.2010, kuigi kirja vastamise tähtaeg oli märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusest tulenevalt alles 16.09.
2. Kaebaja ei oodanud sellele vaatamata kirja vastust ära ning näitas sellise sammuga (enne vastuse saamist kaebuse esitamine kohtusse) lihtsalt, et ta ei pidanudki vajalikuks Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi selgitusi ning kaebuse kohtusse oleks saatnud nii või teisiti. Selline käitumine on pahatahtlik. Seega on kohus õigesti leidnud, et kohustamiskaebus on kohtule esitatud ennatlikult ning kaebajal puudub kaebeõigus. 2) Õige on, et riigil on kohustus tagada kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud kohustuste täitmiseks rahaline kate ja seda juba seaduse jõustumise ajaks, täpsemalt konkreetse normi, millega kohustus pannakse, jõustumise ajaks. Kuna nii seaduse enda kui ka riiklike õppekavade (põhikooli riiklik õppekava; gümnaasiumi riiklik õppekava) sätete jõustumine või nende rakendamine toimub etapiliselt ehk erineval ajahetkel (osa sätteid jõustus 2011 nt. 01.01 või 01.09, osa 2012 ning osa 2013), siis tuleb ka seda asjaolu kaebuse puhul arvesse võtta. Kaebaja ei ole ise neid asjaolusid kaebuses arvesse võtnud, vaatamata sellele, et vastustaja on järjekindlalt juhtinud tähelepanu

1. peatükile ehk seaduse rakendussätetele. Riigieelarve seaduse § 3 kohaselt koostatakse riigieelarve üheks eelarveaastaks. Vastustaja planeerib rahalised vahendid iga-aastaselt oma eelarveprojekti.
2. a riigieelarve ei saagi näha ette rahalisi vahendeid
3. ja
4. aastaks. On vale kaebaja arvamus, et riik ei ole teinud vajalikke analüüse. Vastasel korral ei oleks võimalik ju iga-aastast riigieelarve seadust, milles on ühe alapeatükina nähtud ette ka Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala kulud, ning iga-aastast tasandusfondi määrust, milles on väga selgelt erinevatele kohaliku omavalitsuse üksustele ja erakoolide pidajatele antavate toetuste (sh haridustoetus) kriteeriumid ja arvestuse alused lahti kirjutatud. Lisaks sellele on erinevaid kulusid (sh võimalikke täiendavaid kulusid) käsitletud ja analüüsitud

seletuskirjas ning Vabariigi Valitsuse komisjoni ja Omavalitsusliidu Koostöökogu eelarveläbirääkimiste hariduse ja noorsootöö töörühma aruteludel. Riigi rahastamismudeli põhimõte seisneb minimaalselt vajalike moodustavate klassidega seotud õpetamiskulude finantseerimise tagamises kulupõhiselt. Vastavalt

§ 82

lg-le 3 tehakse kohaliku omavalitsuse üksusele riigieelarvest hariduskuludeks eraldisi lähtudes õpilaste arvust 10. novembri seisuga. Rahastamissüsteem on õpilase, klassi, kooliastme, kooli, omavalitsusüksuse ja õppekava kulu põhine, haarates seejuures igalt tasandilt kaasa ainult sellele tasandile omase vajaliku ja õigustatud kulu põhjustava komponendi. Seega on alusetu väita, et rahastamissüsteem ei ole piisavalt läbipaistev. 27

-ga pannakse Tallinna linnale täiendavaid riiklikke kohustusi, mille rahastamist riigieelarvest ei ole ette nähtud või kui

-ga pannakse Tallinna linnale täiendavaid omavalitsuslikke kohustusi viisil, et see seab ohtu Tallinna linna võime iseseisvalt otsustada ja korraldada omavalitsuslikke ülesandeid. Tulenevalt Riigikohtu 16.03.2010 otsusest nr 34-1-8-09 hindas vastustaja muuhulgas ka

-st tulenevaid kohalike omavalitsuste ülesandeid ja jõudis järeldusele, et haridusvaldkonna ülesanded on riigi ja kohalike omavalitsuste vahel jaotatud võrdlemisi otstarbekalt, arvestades tänast haldusjaotust ja kohalike omavalitsuste võimekust nende ülesannete täitmisel. Vastustaja ei tuvastanud oma valitsemisala seadustes, sh uues

-s, kohalikele omavalitsustele pandud ülesandeid, mis Siseministeeriumi juhendi kohaselt ei ole omavalitsuslikud, vaid oleksid käsitletavad riiklikena. Ka kaebaja ise ei ole suutnud välja tuua neid

sätteid, milles on määratud kohaliku omavalitsuse üksustele mõni riiklik kohustus. Kaebaja varasematest seisukohtadest on jäänud mulje, et riik peabki kõigi koolide (sh munitsipaalkoolide) tegutsemise kulud kinni maksma ning kooli pidajale jääbki vaid asutuse omamise rõõm. Vastustaja on seisukohal, et riik ei pea kohaliku omavalitsuse üksuste ebaefektiivseid koolilahendusi kinni maksma. Kaebaja on leidnud, et täiendava kohustusena on käsitletav ka olemasoleva kohustuse muutmine, kui selle tulemusena ülesande sisu ja maht muutuvad (nt täpsustatakse). Vastustaja ei nõustu nimetatud seisukohaga. Täiendava kohustusena võiks vaadelda vaid sellist olemasoleva kohustuse muutmist, millega kohustuse mahtu suurendatakse. Kindlasti ei saa täiendava kohustusena vaadelda olemasoleva kohustuse muutmist, millega kohustuse mahtu vähendatakse või täpsustatakse, sealjuures mahtu suurendamata. 4) Kuigi vastustaja nõustub kohtuotsuse p-des 45-52 käsitletud kohtu seisukohtadega ning on käesolevas kohtuasjas korduvalt selgitanud piisava tulubaasiga seonduvat

-s sätestatud omavalitsuslike ülesannete täitmise osas, märgib vastustaja täiendavalt:

§ 13

täpsustab olemasolevat kohustust, kuid sellest ei tule kaebajale täiendavaid kohustusi. Kaebaja annab apellatsioonkaebuses mõista, et alles uus

sätestab vastava kohustuse kohalikele omavalitsustele, vaatamata sellele, et vastustaja on korduvalt käesolevas kohtuasjas juhtinud tähelepanu nii varemkehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele kui ka Vabariigi Valitsuse 10.11.2000 määrusele nr

1. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kui omavalitsusüksus on varem kehtinud õigusaktide osas jätnud mingid kohustused täitmata (sisuliselt rikkunud seadust), siis ei saa ta neid käsitleda uute õigusaktide kehtimise perioodil endal lasuvate uute kohustustena. Koolikohustuslike laste arvestuse pidamise kohustus on Tallinna Linnavalitsusel olnud vähemalt
2. aastast. Samuti märgib kaebaja, et lisaks koolikohustuse täitmise arvestuse pidamisele ja vastavate isikute väljaselgitamisele kohustab

omavalitsust ka nõustama koolikohustust mittetäitvaid lapsi ja nende vanemaid. Vastustaja sellist otsest nõustamiskohustust kehtivast

-st ei leia. Küll aga peab kohalik omavalitsusüksus oma tegevusega toetama erinevaid isikuid – õpilast, vanemat, kooli – ja seda vastavalt vajadustele ja võimalustele. Kaebaja märgib veel, et vastava spetsiaalse struktuurüksuse vajalikkust on nentinud ka vastustaja esindaja 17.03.2011 kohtuistungil, märkides selgelt, et: „Struktuurüksust on vaja, kes nende teemadega tegeleb“. Vastustaja hinnangul on tegemist kontekstist väljarebitud lausega, mida kaebaja püüab enda kasuks pöörata. Vastustaja on oma varemesitatud seisukohtades (nt 07.10.2010 vastuses kaebusele ning 19.01.2011 vastuses kohtumäärusele) märkinud sel28

§ 13ei nõua uue ametikoha loomist senistele lisaks.

Seaduses nõutud ülesanded on võimalik täita ametis olevate töötajate poolt (nt suurendades senise töö efektiivsust). Kuna kooli pidaja kohustus on ka seni olnud koolikohustuslike laste arvestuse pidamine ja koolikohustuse täitmise kontroll, siis on vastavad ametikohad juba loodud (neid tööülesandeid juba täidavad kindlad isikud). Seadusandja mõte oli vastava regulatsiooni loomisel see, et seaduses oleks rõhutatud selgemalt, kes on konkreetsel juhul kohustatud tegutsema ja mida kohustatud isik tegema peab.

§ 16

rakendamisega ei kaasne kaebajale täiendavaid kulusid.

§ 16

lg 1 kohaselt õppe- ja kasvatustegevus koolis võib toimuda Rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni ning Euroopa koolide põhikirja konventsiooni alusel väljatöötatud õppekava kohaselt. Seega ei saa seaduses sätestatut võtta kuidagi riigi poolt kohalikule omavalitsusele pandud kohustusena. See, et seaduse juurde lisatud seletuskirjas on sätestatud võimalikud IBO õppekava järgi õppijatena välisteenistujate jne lapsed, ei tähenda, et just need isikud ja ainult need isikud selle õppekava järgi õppima asuvad.

-s ega muus õigusaktis ei ole sätestatud regulatsiooni, et nt teatud protsent munitsipaalkoolis selle õppekava järgi õppijatest peavad olema välisteenistujate, välislektorite jne lapsed. Samuti ei ole seaduses piirangut ühegi isiku osas, kes nt praegusel hetkel õpib riikliku õppekava kohaselt, et need isikud ei võiks IBO õppekava järgi tulevikus õppida. Seletuskirjas esitatud isikute ring on näitlik ja kindlasti mitte ammendav. Seega ei saa kaebaja läbi selle, et seletuskirjas on keegi ühiskonnagrupist ära nimetatud, pidada seetõttu vastava õppekava järgi õpetamise võimalust riigi huvides kohalikule omavalitsusele pandud kohustuseks. IBO õppe rahastamisega seonduv regulatsioon on tõepoolest õigusaktides muutunud. Samas ei ole muudetud rahastamise põhimõtet, et kulud katab kooli pidaja. Vastustaja peab vajalikuks ka märkida, et Tallinna linnas asuvas ja Tallinna linna poolt peetavas Tallinna Inglise Kolledžis Rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni õppekava rakendamisega seonduvat on Tallinna linn läbi Tallinna Haridusameti juba aastaid enne vastava regulatsiooni kehtestamist varemkehtinud

-s taotlenud (enne seda lihtsalt seadus ei lubanud vastavat õppekava Eestis rakendada). Riik on

1. a riigieelarvest eraldanud kohalikele omavalitsustele kokku (neile, kelle territooriumil on rahvusvaheline kool) 894 763 eurot (14 miljonit krooni) rahvusvaheliste õppekavade rakendamiseks. 255 647 eurot (4 miljonit krooni) eraldati läbi haridusliku lõimumise arendamise (riigieelarve seaduses eraldi rida – „haridusliku lõimumise arendamine“). Vastav informatsioon nähtub täpsemalt seaduse juurde lisatud seletuskirjas. Eelarverea „üldharidusvaldkonna tegevustoetused koostööpartneritele“ kaudu eraldatakse Tallinna Inglise Kolledži rahvusvahelise hariduse programmi läbiviimiseks 639 116 eurot (vt www.riigiteataja.ee/akt/128122010006) ning seletuskiri - muudatusettepanekud
2. a riigieelarve seaduse kohta - 822 SE III).

§ 19

ja § 20 ja ka riiklike õppekavadega seonduva osas ei nõustu vastustaja kaebajaga. Õppevahendite soetamise toetuseks arvestatakse 57 eurot iga

1. –
2. klassis õppiva õpilase kohta. Toetuse määr tõusis võrreldes
3. aastaga põhikooli osas 20% ja gümnaasiumi osas 216%.
4. a eraldati ühekordse meetmena ka füüsilise õpikeskkonna toetuseks täiendavaid vahendeid. Tallinna linna puhul tähendab eelnevalt öeldu seda, et kui
5. a eraldati neile õpikute ja õppevahendite osas kokku 1 645 045 eurot, siis
6. a 2 370 811 eurot ning sellele lisaks eraldati
7. a LTT õpikeskkonna osa toetust (ühekordne meede) 746 796 eurot. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna linn peaks ise tõendama seda, et riigi poolt eraldatud 2 370 811 eurost (mis on suurem summa, kui kaebaja ise oma arvutuskäigu abil saanud) ei piisa seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks. Kaebaja peab tõendama, et riigi poolt toetusena (mitte kogukulu hüvitamisena) eraldatud 57 eurot on iga õpilase osas ära kulutatud ja alles seejärel saab rääkida sellest, et riigi poolt eraldatud vahenditest ei piisa. 29

§-st 38 ei tulene samuti täiendavat kohustust. Kaebaja ei ole suutnud kuidagi tõendada täiendava kulu teket. Vastustaja ei ole siiani saanud kaebajalt tõendeid selle kohta, et mõnes Tallinna koolis on pikapäevarühm moodustatud

§ 38lg 1 kolmandast lausest tulenevalt.

Vastustajal on andmeid, et pikapäevarühmas käivate laste arv on viimastel aastatel oluliselt langenud -

1. a 24 820 lapselt
2. a 13 316 lapsele ehk peaaegu 2 korda. Seega ei saa kaebaja rajada oma eeldust sellele, et tulevikus luuakse seaduse regulatsiooni tõttu hoolekogu initsiatiivil uusi pikapäevarühmi olemasolevatele lisaks. Kui kaebaja kooli pidajana soovib ise hakata omal initsiatiivil moodustama uusi pikapäevarühmi ja palkama täiendavat pedagoogilist personali, siis tuleb oma soovide realiseerimist ka ise rahastada. Vastustaja ei saa antud juhul aktsepteerida täiendava raha nõudmist riigilt, kuna seadus ei kohusta kohalikke omavalitsusi ilma hoolekogu initsiatiivita pikapäevarühmi moodustama.

§-st 44 tulenevalt ei nõustu vastustaja kaebaja seisukohaga, et seaduses sätestatud järgmist regulatsiooni (kool võib õpilaste ja koolitöötajate turvalisust ohustava olukorra ennetamiseks ja olukorrale reageerimiseks kasutada kooli territooriumil jälgimisseadmestikku turvaseaduses sätestatud tähenduses ja korras, arvestades isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõudeid) võib käsitleda kooli pidajatel lasuva kohustusena. Seadus ei kohusta jälgimisseadmestikke muretsema. Turvaline koolikeskkond on võimalik tagada ka ilma jälgimisseadmestikke kasutamata.

§ 83

osas on vastustaja pidevalt selgitanud, mis oli seadusandja poolt vastava regulatsiooni loomise mõte.

§ 83

lg 4 piiritleb koolide tegevuskulude teiste omavalitsuste poolt kaetava osa, kasutades selleks välistamismeetodit. Seega on tegemist minimaalsete kuludega, mis tuleb igal juhul katta, kui omavalitsused ei ole kokku leppinud teisiti. Osade tegevuskulude välistamine on põhjendatud eelkõige sellega, et arvlemisega ei kaetaks neid tegevuskulusid, mis on rahastatud juba muudest allikatest (s.o.

§ 83lg 4 p-d 1, 2 ja 3).

Samuti on tegevuskulude hulgast välja arvatud õppekavaväliste tegevustega seotud kulud (need ei pea olema kaetud eelarvest). Koolihoonete kordategemine/korrashoidmine on kooli pidaj