← Eesti

3-10-1840/26

Obsah (6)§ 180§ 114§ 182§ 11§ 108§ 109

3-10-1840 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 09. märts 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1840 Haldusasi G.T.’i ka

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Edasikaebamise kord 1 ASJAOLUD

  1. Vabariigi Valitsuse (edaspidi VV) 19.05.2005 korraldusega nr 278 nimetati G.T. Vabariigi Valituse seaduse (edaspidi VVS) § 83 lg 1 alusel viieks aastaks Valga maavanemaks.
  2. Tartu Maakohtu 01.11.2007 määrusega, juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 141 lg 1 p-dest 1 ja 2, kõrvaldati G.T. teenistusest kriminaalmenetluse (kriminaalasi nr 35411185734) ajaks /tl 7-8/.
  3. Tartu Maakohtu
  4. märtsi
  5. a otsusega tunnistati G.T. süüdi karistusseadustiku § 293 lg 2 p 1 ja § 294 lg 2 p 1 järgi. Tartu Ringkonnakohus jättis 10.12.2010 otsusega maakohtu otsuse muutmata.
  6. VV 13.05.2010 korraldusega nr 178 vabastati G.T. VVS § 83 lg 1 ja avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 113 lg 1 alusel teenistusest 18.05.2010 teenistustähtaja möödumise tõttu /tl 9/.
  7. G.T. esitas 15.07.2010 Tallinna halduskohtule kaebuse Siseministeeriumilt teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmiseks perioodil 01.11.2007 -18.05.2010 ja VVS § 831 lg 1 alusel kuue kuu ametipalga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks ning VVS § 831 lg 4 põhiseadusega (edaspidi PS) vastuolus olevaks tunnistamiseks /tl 1-5, 21, 39/.
  8. Tallinna halduskohtu 02.11.2010 määrusega tagastati kaebus G.T.ile

§ 11lg 31 p 5 alusel läbivaatamatult /tl 22-23/.

Tallinna ringkonnakohtu 19.01.2011 määrusega rahuldati G.T.i määruskaebus ja tühistati halduskohtu 02.11.2010 määrus ning saadeti asi Tallinna halduskohtule kaebuse edasiseks menetlemiseks /tl 30-32/.

  1. 14.02.2011 jõustus Tartu ringkonnakohtu 10.12.2010 otsus, millega jäeti muutmata Tartu maakohtu 10.03.2010 otsus Valga endise maavanema G.T.’i süüdimõistmises kriminaalasjas nr 1-08-7474, kuna riigikohus ei võtnud tema kaitsja kassatsioonkaebust menetlusse.
  2. 18.05.2011 määrusega võttis halduskohus kaebuse uuesti menetlusse ja määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 40-42/. 08.12.2011 määrusega kohus luges G.T.i kaebuse mõlema nõude osas tähtaegselt esitatuks /tl 57-63/.
  3. 09.01.2012 esitas Siseministeerium (Eesti Vabariik Vabariigi Valitsuse ja lõppastmes Siseministeeriumi kaudu) kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 68-72/. Pooltele täiendavate selgituste, taotluste jm dokumentide esitamiseks antud tähtajal kaebaja ega vastustaja midagi täiendavat kohtule ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja G.T. nõuab saamata jäänud töötasu ja hüvitist seoses sellega, et ta oli kriminaalmenetluse ajaks ajavahemikul 01.11.2007-18.05.2010 kõrvaldatud Valga maavanema ametikohalt ning talle ei makstud seetõttu kuni teenistusest vabastamiseni palka. G.T.i poolt esitatud nõuete (töötasu ja hüvitis) puhul kuulub kohaldamisele individuaalse töövaidluse lahendamise seadus. Viitega ATS § 107 lg 1 ja 2 ning KrMS § 141 sätetele märgib kaebaja, et tulenevalt VVS § 83 lõike 6 piirangust oli kaebaja jäetud 2,5 aasta jooksul igasuguse sissetulekuta ning tal puudus võimalus asuda teisele tööle. Kaebuse esitaja hinnangul on olukord, kus isik on aastaid kestva menetluse ajaks ametist kõrvaldatud, tal on keeld töötada teise tööandja juures või tegeleda ettevõtlusega, vastuolus PS § 22 lg 1 ja § 28 lg 2 regulatsiooniga. Riigikohus on korduvalt märkinud (3-4-1-7-01; 3-3-1-101-06), et PS § 11 lubab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas PS-ga, need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja piirangud ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 2 Põhimõtteliselt on riigil õigus kõrvaldada ametnik teatud ajaks ametikohalt eesmärgiga välistada olukord, kus ta võib kriminaalmenetlust takistada. Samuti võib olla põhjendatud piirang, mis keelab teatud ametikohtadel töötavatel isikutel töötamise teiste tööandjate juures. Samas ei saa olla demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja põhjendatud olukord, kus kahtlustatav jäetakse aastaid kestva menetluse ajaks ilma sissetulekuta. Sisuliselt on tegemist täiendava sanktsiooniga isiku suhtes, kes on tunnistatud kahtlustatavaks, kuid kelle suhtes ei ole jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kohtueelse ja kohtuliku menetluse käigus ei tohiks isiku suhtes rakendada karistusliku iseloomuga vahendeid, kuna PS § 22 lg 1 järgi ei tohi kedagi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on olemas jõustunud kohtuotsus. Viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) otsusele märgib kaebaja, et EIK on analüüsinud analoogilist olukorda Eesti suhtes asjas Kangur vs Eesti ning leidnud, et isiku teenistussuhte peatumisel tuleb järgida süütuse presumptsiooni. Viitega Riikohtu 14.04.2009 lahendile 3-3-1-59-07 märgib kaebaja, et Riigikohus on tunnistanud PS-ga vastuolevaks sellise haldusakti andmata jätmise, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikule, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatatud. Sarnaselt kohtunikuga keelab seadus maavanemal otseselt töötamise mistahes teisel tasustataval ametikohal. Nimetatud säte on sõnastatud selliselt, et need piirangud kehtivad kogu maavanema ametis oleku ajal, sh ka ajal, mil tema ametikohustuste täitmine on peatatud. VV
  4. mai
  5. a korralduses, millega kaebaja vabastati teenistusest seoses tema teenistustähtaja möödumisega, ei käsitleta hüvitist, kuna eelnevalt oli täiendatud VVS-t § 831 lõikega 4, mis välistas G.T.ile hüvitise maksmise. Eeltoodust tulenevalt ei soovi G.T. vaidlustada nimetatud korraldust, kuid leiab, et talle tulnuks välja maksta VVS § 83 lg-s 1 sätestatud hüvitis. Kaebaja hinnangul seadusemuudatus võeti ilmselt vastu selleks, et välistada talle hüvitise maksmine. Seadusemuudatus on otseses vastuolus õiguskindluse printsiibiga, kuna kaebaja eeldas maavanema ametisse astudes, et ametist vabastamisel makstakse talle hüvitist. Maavanemale ametist lahkumisel makstava hüvitise eesmärgiks on tagada maavanema sõltumatus ning olukorras, kus on välistatud tegutsemine tema ametisoleku ajal mistahes muul alal, tagada talle piisavad elatusvahendid uue töökoha leidmise ajaks. Seepärast tuleks jätta VVS § 831 lg 4 kohaldamata ja tunnistada see vastuolus olevaks PS §-ga 10 ning mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja hüvitis G.T.i 6 ametipalga ulatuses, so 202 500 krooni. Kaebaja ei ole pöördunud töötasu nõudega VV ega Siseministeeriumi poole, kuna kohustus maksta töötasu tuleneb seadusest (enne
  6. juulit
  7. a kehtinud töölepingu seaduse, edaspidi TLS, § 49 p 2; alates
  8. juulist
  9. a kehtiva TLS § 33 lg 1). Kaebuse esitaja ei nõua kahju hüvitamist ning eeltoodust tulenevalt ei olnud vajalik enne halduskohtusse pöördumist vastustajale nõuet esitada. Vastustaja Siseministeerium palub jätta kaebus rahuldamata, kuna kehtiva seaduse kohaselt puudus maavanemal õigus töötasule aja eest, mil ta oli kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud, ning hüvitisele, kuna tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Vastustaja leiab, et maavanemal kui avalikul teenistujal on tulenevalt ATS § 37 lg-st 1 õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani. Tartu Maakohtu 01.11.2007 määruse kohaselt oli G.T. kahtlustatavana maavanema ametist kõrvaldatud. Ametist kõrvaldamisel kriminaalasja uurimise ajaks peatus ATS § 107 lg 1 kohaselt tema teenistussuhe, mistõttu oli ta ajutiselt vabastatud oma teenistusülesannete täitmisest ning selleks ajaks vabanes maavalitsus kohustusest kindlustada ametnikule töö. ATS § 107 lg 2 alusel säilitatakse teenistussuhte peatumise ajaks ametnikule seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse muud hüvitust. Palga maksmise kohustust ametniku teenistussuhte peatumise korral kriminaalmenetluse ajaks KrMS ei reguleeri. Ka VVS ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene maavanemale õigust saada palka 3 aja eest, mil ta tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse tõttu teenistusülesandeid ei täida. Palga väljamaksmiseks aja eest, mil maavanem teenistusülesandeid ei täida, peab olema seaduslik alus, selle puudumisel ei saa ka ATS § 37 lg-s 1 sätestatud õigust mõista selliselt, et õigus palgale on igas olukorras, kui ametnik on formaalselt teenistuses, sealhulgas juhtudel, kus ametniku teenistussuhe on peatunud. Kuna ATS-s puudub alus palga säilitamiseks isiku suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise ajaks, ei saa lugeda õiguspäraseks töötasu nõude esitamist ATS § 107 lg-le 2 tuginedes. Süütuse presumptsioonile viitamine on antud kontekstis ainetu. Teenistussuhte peatumisel kriminaalmenetluse läbiviimise tõttu KrMS § 141 lg 1 alusel ei ole seaduses sätestatud kohustust säilitada teenistussuhte peatumise ajaks ametnikule ametipalga maksmine, millest ei saa aga kuidagi välja lugeda, et isikut, kellega on teenistussuhe kriminaalmenetluse ajaks peatatud, loetakse süüdi olevaks. Kohane ei ole ka viidata EIK lahendile Kangur vs Eesti, kuna antud lahendis ei ole kohus tuvastanud, et kaebaja suhtes oleks rikutud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 6 lõikega 2 tagatud süütuse presumptsiooni. Kohus on leidnud järgmist: … /„Presumptsiooni rikub see, kui otsuses kuriteos süüdistatava kohta väljendatakse arvamust tema süü kohta enne, kui süü on seaduse kohaselt tõendatud. / …/ Kui formaalsed tõendid puuduvad, piisab sellest, kui põhjendustes esineb viiteid, et kohus peab süüdistatavat süüdiolevaks./“. Kuigi maavanemale on tulenevalt VVS § 83 lg-st 6 sätestatud töökohapiirangud, oli maavanemal reaalselt võimalus tegeleda teadusliku või pedagoogilise tööga. Vastustaja hinnangul ei ole riik kohtueelse ja kohtuliku menetluse ajal kaebajat käsitlenud süüdlasena ning ei ole tema suhtes rakendanud karistusliku iseloomuga vahendeid. Kuna kriminaalmenetluse ajaks teenistussuhte peatamise osas ei ole seaduses sätestatud kohustust palga säilitamiseks, ei saa lugeda selle mittemaksmist karistuslikuga iseloomuga vahendiks, seega puudub vastuolu PS § 22 lg 1 tagatud süütuse presumptsiooniga. Palga mittemaksmine käesolevas asjas teenistussuhte peatumisel tuleneb kehtivast ATS regulatsioonist. Viitega PS § 28 lg-le 2 märgib vastustaja, et PS ei sätesta, millises õiguslikus vormis ja milliste seadustega tuleb isikule tagada abi. Vastustaja hinnangul ei peaks kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise perioodil maksma isikule sissetulekuna palka, kuna palk on oma olemuselt tasu tehtud töö eest. TLS kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötasu töö eest kokkulepitud tingimustel ja ajal. Seega kuigi kaebaja teenistussuhe oli peatunud kriminaalmenetluse ajaks ning tema võimalused muud tööd teha olid piiratud, ei järeldu sellest kohustust maksta isikule nimetatud aja eest töötasu. Käesoleval juhul puudub vastutajal võimalus anda seisukoht riigi abi osas olukorras, kus isik on kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud ning on seeläbi sattunud puudusesse, kuna vastustajal puudub võimalus tuvastada, kas isikul on/oli vahendeid normaalse elatustaseme säilimiseks. Vastustaja hinnangul ei oma nimetatud asjaolu väljaselgitamine ka tähendust. Seoses kaebaja väitega, et maavanemale ametist lahkumisel makstava hüvitise eesmärgiks on tagada maavanema sõltumatus ning tagada talle piisavad elatusvahendid uue töökoha leidmise ajaks, viitab vastustaja PS § 147 lg-le
  10. Tegemist on kohustusega seadusandjale kehtestada seadusega kohtuniku sõltumatuse tagatised. Vastustaja ei nõustu, et maavanemale makstava palga eesmärk on tagada maavanema sõltumatus ning leiab, et maavanema ja kohtuniku võrdlemine ei ole antud juhul asjakohane. Olukorras, kus Riigikohus on kaebaja viidatud lahendis leidnud, et palga või muu samaväärse hüvituse maksmise vahetuks takistuseks on sellise regulatsiooni puudumine, mis võimaldaks maksta palka või muud hüvitist kohtunikule, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, tuleb asuda seisukohale, et ka antud asjas puudub võimalus maksta kaebajale palka aja eest, mil tema teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud. Kaebajal võib küll olla näiliselt õigus palgale, arvestades ATS § 37 lg-t
  11. Kuid vastustaja hinnangul tuleks käesoleval juhul ATS § 107 lg 2 sisustamisel lähtuda sellest, et kaebajal on õigus palgale sellel 4 ametikohal, kus ta oma teenistusülesandeid täidab, kuid mitte selle väljamaksmisele perioodi eest, mil ta teenistusülesandeid ei täitnud. Vastustaja leiab, et ka töösuhte jätkumise korral peale teenistussuhte peatumist kriminaalmenetluse tõttu, ei ole isikul võimalik nõuda palka aja eest, mil ta tööülesandeid ei täitnud. Palga väljamaksmiseks aja eest, mil maavanem teenistusülesandeid ei täida, peab olema seaduslik alus. Selle puudumise korral puudub kaebajal õigus nõuda palka aja eest, mil tema teenistussuhe oli kriminaalmenetluse tõttu peatunud. Vastustaja hinnangul on kaebajale töötasu mittemaksmine teenistusest kõrvaldatud aja eest õigustatud ning kaebaja õigusi ei ole rikutud. Viitega 01.05.2010 jõustunud VVS § 83¹ muudatusele märgib vastustaja, et VV 13.05.2010 korralduse seletuskirja kohaselt ei makstud G.T.ile, kelle suhtes oli kohtumenetlus pooleli, VVS § 83¹ lg 4 kohaselt teenistusest vabastamisel teenistustähtaja möödumise tõttu hüvitist tema kuue kuu ametipalga ulatuses välja enne, kui tema suhtes on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral maavanemale hüvitist ei maksta. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades 11.02.2011 jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust puudub kaebajal õigus VVS § 83¹ lg-s 1 sätestatud hüvitisele. Vastustaja möönab, et seaduse muudatuse ajendiks sai asjaolu, et kaebaja osas oli algatatud kriminaalmenetlus. Enne VVS muudatuse jõustumist kehtis olukord, kus maavanemale ei makstud hüvitist, kui tema teenistussuhe lõppes ennetähtaegselt tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral, kuid ei olnud reguleeritud olukorda, kus maavanema teenistussuhte lõppedes on kohtumenetlus veel pooleli. Seega oli praktiline vajadus ennetada olukordi, kus maavanema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus (ametitegevusest tuleneva rikkumise osas), kuid teenistustähtaeg lõpeb enne, kui kriminaalasjas on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning riigil oleks tekkinud kohustus kanda hüvitise maksmisega seonduvad kulud. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel pärast maavanema teenistustähtaja lõppu oleks puudunud võimalus nõuda makstud hüvitist maavanemalt tagasi. Õigusliku lünga kõrvaldamiseks täiendati seadust, mille järgi makstakse maavanemale, kes on kahtlustatav või süüdistatav kriminaalasjas tahtlikult toimepandud kuriteos, hüvitis välja pärast teenistustähtaja lõppemist, kui tema suhtes on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Õigeksmõistva kohtuotsuse puhul säilib maavanemal õigus hüvitisele, kuid seda ei maksta välja enne, kui maavanema suhtes on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Käesolev seaduse muudatus on seadusandja tehtud otsus, millega ta on väljendanud oma tahet vältida olukorda, kus hüvitist makstakse kuriteo toime pannud isikule. Eelnõu seletuskirjas on seda põhjendatud järgmiselt „Hüvitise maksmine kuriteo toime pannud isikule ei ole kooskõlas avaliku huviga, mis seisneb antud juhul eelduses, et riik ei kannaks ebamõistlikke ja põhjendamatuid kulutusi ametiisiku eest, kes on toime pannud seadusega hukkamõistetud teo. Avaliku huvi tagamise eesmärgil on põhjendatud süüdimõistetud maavanemalt õiguse hüvitisele kui sotsiaalsele tagatisele äravõtmine“. VVS muutmise seaduse eelnõu lõpphääletusel oli Riigikogus kohal 82 Riigikogu liiget, neist 1 ei hääletanud, 1 oli erapooletu, poolt oli 80 liiget ja vastu polnud keegi. Selline ülekaalukas poolthäälte arv näitas, et seaduse muudatus on vajalik ja põhjendatud. Vastustaja leiab, et kuigi kaebajal võis olla põhjendatud ootus hüvitisele, ei saa viieks aastaks ametisse nimetatud maavanem, arvestades VVS vastavaid sätteid, olla kindel, et tema volitused maavanemana lõppevad nende VVS sätete alusel, mis näeb ette nimetatud hüvitise maksmise. Kaebaja ootust hüvitise saamiseks ei saa pidada õiguspäraseks seetõttu, et arvestades Riigikohtu praktikat õiguspärase ootuse põhimõtte sisustamisel ja VVS maavanemat puudutavaid sätteid, ei ole maavanemal õigust hüvitisele, kui ta vabastatakse ennetähtaegselt tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel. Siinjuures tuleb arvestada, et kaebuse esitamise ajaks oli kaebaja suhtes kriminaalmenetlus kestnud juba üle kahe aasta. Vastustaja hinnangul ei saa kuidagi olla õigustatud, et hüvitise saamine sellisel moel stabiilsena püsib ning hüvitise saamise ootuses teostatakse tegevusi, kuna selle saamine ei oleks pruukinud 5 realiseeruda. Õiguspärase ootuse, kui õiguskindluse üldpõhimõtte, sisuks ei saa olla eeldus, et igasugune õigusnorm ning sellest tulenevad õigused ja vabadused jäävad tähtajatult kehtima (vt Riigikohtu 02.12.2004 otsus asjas nr 3-4-1-20-04 jm). Nimetatud VVS sätte muudatust ei saa kaebaja õigusi riivavaks pidada, kuna kaebuse esitamise ajal (15.07.2010) ei olnud kaebajale teada tema suhtes kriminaalasjas tehtav otsus, seega ei saa vastustaja hinnangul seadusemuudatuse menetlemisest ja selle jõustumisest teadasaamist pidada selliseks asjaoluks, mis tema suhtes oleks ilmtingimata välistanud hüvitise maksmine. Avalik teenistus seab ametnikele kõrgendatud nõudmised nii käitumise kui põhimõtete osas. ATS-le lisaks olev avaliku teenistuse eetikakoodeks sisaldab loetelu üldistest põhimõtetest, millele avalikus teenistuses viibija peab vastama. Maavanema, kes on kriminaalmenetluses süüdi tunnistatud, teguviis saab olla ainult taunitav, kuna süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt on käitutud teenistusülesandeid täites õigusvastaselt. VVS põhimõtteline muudatus selles osas oli vajalik ja põhjendatud ning seaduse mittemuutmisel soosiks riik sellise maavanema käitumist, kes on kriminaalmenetluses süüdi tunnistatud, makstes talle pärast teenistusaja lõppu nö preemiana kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja hinnangul seadusemuudatus vastuolus PS §-ga
  12. Asjaolu, et G.T.’i suhtes on jõustunud süüdimõistev otsus kriminaalasjas, ei mõjuta tema nõudeid, kuna tegemist ei ole kahju hüvitamise nõudega. KOHTU PÕHJENDUSED
  13. Käesoleval juhul on G.T. esitanud kaebuses kaks nõuet: 1) mõista Siseministeeriumilt välja töötasu kaebaja teenistusest sunnitult puudutud aja eest perioodil 01.11.2007 -18.05.2010 ja 2) hüvitis VVS § 831 lg 1 alusel kuue kuu ametipalga ulatuses. Kaebuse esitaja käsitleb oma nõudeid teenistussuhtest tulenevate õiguste tunnustamise ja hüvitise väljamaksmise kohustamise nõudena. Kohus annab hinnangu kaebaja nõuete põhjendatusele samas järjekorras nagu pooledki on analüüsinud neid nõudeid.
  14. Kaebaja on korduvalt rõhutanud, et tema kaebuse esimese nõude näol ei ole tegemist kahju hüvitamise (hüvitise väljamõistmise) nõude, vaid töötasu nõudega. Just seetõttu peab kohus kaebust alusetuks alljärgneva põhjendusega. ATS § 13 lg-st 1 tulenevalt tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd ATS või avalikku teenistust reguleerivate eriseaduste või muu seadusega ei sätestata teisiti. ATS-s puudub palga arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon. ATS § 37 lg 1 kohaselt teenistujal (sh § 5 p 1 järgi ametnikul) on õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et palka makstakse TLS
  15. peatüki
  16. jaos sätestatud korras. Vastavalt TLS § 28 lg 2 p-le 2 tööandja on kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Sama seaduse § 29 lg 1 kohaselt, kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades eeldada tasu eest, eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud. Nimetatud sätetest tuleneb selgelt, et töötasu makstakse töö tegemise (ametnikel teenistusülesannete täitmise) eest. Seaduses on täpselt sätestatud erandjuhud, mil töötajale (ametnikule) säilitatakse/makstakse töötasu, kuigi ta ei tee tööd. ATS § 107 lg 1 järgi ametniku teenistussuhte peatumine tähendab ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest ja ametiasutuse ajutist vabanemist kohustusest kindlustada ametnikule töö. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et teenistussuhte peatumise ajaks säilitatakse ametnikule seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse muud hüvitust. Tulenevalt ATS § 108 p-st 8 teenistussuhe peatub ajaks, mil ametnik on ametist kõrvaldatud sama seaduse paragrahv 109
  17. lõike või paragrahv 110
  18. lõike alusel, samuti ajaks, mil ta on ametist kõrvaldatud mõnel muul seaduses sätestatud alusel. Kaebuse esitaja oli ametist kõrvaldatud 6 KrMS § 141 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, mis näevad ette, et kahtlustatav või süüdistatav kõrvaldatakse ametist prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, kui ta edasi töötades võib jätkuvalt toime panna kuritegusid ja/või edasitöötamine võib kahjustada kriminaalmenetlust. Ükski seadus ei näe ette, et niisugusel juhul teenistussuhte peatumise ajaks säilitatakse ametnikule töötasu. Et see on olnud seadusandja kindel tahe, nähtub selgelt ATS §-dest 110 ja §
  19. Kui distsiplinaarasja menetluse ajaks ametist kõrvaldamise aja eest säilitatakse ametnikule ametipalk koos kõigi ettenähtud lisatasudega, siis ametniku ametist kõrvaldamise korral kriminaalmenetluse ajaks ametipalga säilitamist ette ei nähta. Kohus eeldab, et üks põhjustest niisuguseks erinevuseks võib olla nende menetluste oluliselt erinev pikkus. Vastustaja on õigesti märkinud, et palga väljamaksmiseks aja eest, mil maavanem teenistusülesandeid ei täida, peab olema seaduslik alus. Seega, kuna G.T. perioodil 01.11.2007 - 18.05.2010 tööd ei teinud, maavanema teenistusülesandeid ei täitnud, vaid tema teenistussuhe oli peatunud, ja seadus ei näe ette ametnikule kriminaalmenetluse ajaks ametipalga säilitamist (st palga väljamaksmiseks puudub seaduslik alus), siis ei ole tal õigus saada ka tagantjärele töötasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
  20. VVS § 83 lg 1 kohaselt maavanema nimetab regionaalministri ettepanekul viieks aastaks ametisse Vabariigi Valitsus. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt maavanem ei tohi olla üheski muus riigi- või kohaliku omavalitsuse ametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse, tegutseda ettevõtja ega prokuristina, töötada ühelgi teisel tasustataval ametikohal, välja arvatud teaduslik ja pedagoogiline töö. Maavanem ei või olla ka valla- või linnavolikogu liige. Kohus möönab, et nimetatud ametialased piirangud, kui need kehtivad pikemat aega, nagu antud juhul, võivad tekitada isikule olukorra, kus tal pole võimalik saada seaduslikul teel sissetulekuid. Olukord, kus töölt või teenistusest kriminaalmenetluse ajaks kõrvaldatud isik on sattunud puudusesse, on PS § 28 lg 2 kaitsealas. PS § 28 lg 2 kohaselt Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Seetõttu võib kriminaalmenetluse ajaks ametikohalt kõrvaldatud isikul, isegi juhul, kui ta hiljem süüdi mõistetakse (nagu G.T.), olla iseenesest õigus saada riigilt õiglast hüvitist. Isikul on küll teatav kohustus taluda avalikes huvides oma õiguste piiramist ilma selle eest täielikku hüvitist saamata, kuid see ei tähenda, et ta ei peaks üldse hüvitist saama. Nii on Riigikohus
  21. augusti 2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-10 leidnud, et kohaldamise ajal õiguspärane ametist kõrvaldamine võib muutuda õigusvastaseks kriminaalmenetluse käigus, kui seda kohaldatakse jätkuvalt ka siis, kui kohaldamise alus on ära langenud või kui seda kohaldatakse ebamõistliku kestusega. Ametikohalt kõrvaldamise lõpetamine ja seega kohaldamise kestus on üldjuhul jäetud prokuratuuri otsustada. Samuti on kohus tõdenud, et isiku kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse tagamiseks riivab PS § 29 lg 1 esimeses lauses tagatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Üldjuhul on töö peamine sissetuleku hankimise vahend, seetõttu võib ametikohalt kõrvaldamisega ja PS § 29 riivega kaasneda ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive. Kõrgeim kohus on leidnud samas, et PS §-st 32 tuleneb riigi kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist. Riigi kohustust hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspäraselt tekitatud varaline kahju on Riigikohtu üldkogu rõhutanud
  22. märtsi
  23. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 (otsuse p 64). Kohus märgib, et kuigi Riigikohus on teinud mitmeid hüvitist puudutavaid lahendeid just isikute suhtes, kes olid kriminaalmenetluses küll ametikohalt kõrvaldatud, kuid olid hiljem õigeks mõistetud või kelle suhtes menetlus lõpetati, siis kohtu arvates ei ole välistatud hüvitise väljamõistmine ka hiljem süüdi mõistetud isikul, kui ametikohalt kõrvaldamist on kohaldatud näiteks ebamõistliku kestusega, kui vastav piirang on olnud ebaproportsionaalne ja põhjustanud isikule kahju. Eeltoodut arvestades on G.T.il võimalik esitada PS alusel kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõue riigi vastu (nt prokuratuuri ja/või justiitsministeeriumi 7 kaudu). Käesoleva kaebuse raames, praeguses kohtumenetluses, kus kaebaja on esitanud Siseministeeriumi vastu saamata jäänud töötasu nõude ATS jm töö- ja teenistussuhteid reguleerivate seaduste alusel, neid küsimusi lahendada ei saa. Seega jääb G.T.i esimene nõue kui alusetu rahuldamata.
  24. Teise nõudena on kaebaja taotlenud vastustajalt hüvitise väljamõistmist VVS § 831 lg 1 alusel kuue kuu ametipalga ulatuses (202 500 krooni ehk 12942.11 eurot), kuna G.T. leiab, et VVS § 831 lg 4 on vastuolus PS §-ga 10 (õiguspärase ootuse põhimõttega). Asja materjalidest nähtuvalt G.T. nimetati Valga maavanemaks VVS § 83 lg 1 alusel viieks aastaks VV 19.05.2005 korraldusega nr 278 ja ta vabastati teenistusest ATS § 113 lg 1 alusel 18.05.2010 teenistustähtaja möödumise tõttu VV 13.05.2010 korraldusega nr
  25. Kaebaja ametisse nimetamise ajal nägi VVS § 831 lg 1 ette, et maavanemal on tema volituste lõppemisel vastavalt selle seaduse paragrahv 83
  26. lõikes sätestatud tähtajale või volituste ennetähtaegsel lõppemisel sama seaduse paragrahv § 83
  27. lõike punktis 1 (06.04.2006 jõustunud muudatuse järgi - § 83
  28. lõike punktis 1) sätestatud alusel õigus saada hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses. Eelnevast tuleneb, et kui maavanem vabastatakse ametist ennetähtaegselt nt VVS § 83 lg 5 p 3 alusel maavanema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral kõnealust hüvitist ei maksta. Enne kaebaja teenistustähtaja möödumist, 22.04.2010 seadusega täiendati VVS § 831 lg-ga 4 (seadusmuudatus jõustus 01.05.2010), mille kohaselt, kui maavanema, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav tahtlikult toimepandud kuriteos, volitused lõpevad vastavalt käesoleva seaduse § 83
  29. lõikes sätestatud tähtajale, makstakse maavanemale käesoleva paragrahvi
  30. lõikes nimetatud hüvitis välja pärast § 83
  31. lõikes sätestatud tähtaega juhul, kui maavanema suhtes on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Hüvitist ei maksta maavanemale, kelle suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus pärast käesoleva seaduse § 83
  32. lõikes nimetatud tähtaega. Vastavalt 22.04.2010 seaduse §-le 2 selles seaduses sätestatut kohaldatakse isikule, kelle suhtes jõustub õigeks- või süüdimõistev kohtuotsus pärast käesoleva seaduse jõustumist. Järelikult seadus ei andnud nimetatud sättele otsesõnu tagasiulatuvat jõudu. Seega enne VVS muudatuse jõustumist ei olnud reguleeritud olukorda, kus maavanema teenistussuhte lõppedes on tema suhtes kriminaalkohtumenetlus veel pooleli. Poolte vahel ei ole vaieldav, et kõnealuse seadusmuudatuse ajendiks oli asjaolu, et kaebaja suhtes oli algatatud kriminaalmenetlus. Seaduse muudatusega on seadusandja väljendanud oma tahet igal juhul välistada hüvitise maksmine tahtliku kuriteo toime pannud isikule. Nii on eelnõu seletuskirjas märgitud: „Kuivõrd praktikas võib esineda olukordi, kus maavanema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus /…/, kuid tema teenistustähtaeg lõpeb enne, kui kriminaalasjas on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, on riik juba kandnud hüvitise maksmisega seonduvad kulud. /…/ Hüvitise maksmine kuriteo toime pannud isikule ei ole kooskõlas avaliku huviga, mis seisneb antud juhul eelduses, et riik ei kannaks ebamõistlikke ja põhjendamatuid kulutusi ametiisiku eest, kes on toime pannud seadusega hukkamõistetud teo. Avaliku huvi tagamise eesmärgil on põhjendatud süüdimõistetud maavanemalt õiguse hüvitisele kui sotsiaalsele tagatisele äravõtmine“.
  33. Kohus nõustub põhimõtteliselt Siseministeeriumi argumentatsiooniga ning on seisukohal, et VVS § 831 lg 4 ei ole vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega, mistõttu puudub alus nimetatud sätte kohaldamata jätmiseks PS § 15 lg 2 alusel. Kohus rõhutab sealjuures eelkõige järgmist. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtted ei ole midagi absoluutset. Vastustaja on põhjendatult osundanud vastavale kohtupraktikale ja õiguskantsleri seisukohtadele. 8 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 02.12.2004 otsuses kohtuasjas nr 3-41-20-04 märkinud: „Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). /…/ Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. /…/ Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist - seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses.“. Riigikohtu halduskolleegiumi 27.01.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-79-09 (p 15) on rõhutatud, et õiguspärane ootus saab tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta. Riigikohtu halduskolleegium on 07.12.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01 asunud seisukohale, et õiguspärase ootuse põhimõttele saab isik tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Halduskohus nendib, et kuigi osundatud lahendis räägitakse haldusaktis, on kõrgema kohtu nimetatud seisukoht põhimõtteliselt kohaldatav ka õigustloova akti suhtes. Vaidlusalune seadusmuudatus ei ole kohtu arvates avaldanud mitte mingisugust mõju kaebaja käitumisele. Kaebaja ei võinud ette teada, kas tema suhtes algatatud kriminaalmenetlus jõuab lõpplahenduseni enne või pärast tema teenistustähtaja möödumist. Täiendavalt peatub kohus sellel küsimusel järgmises punktis.
  34. Kohus leiab eelmärgitut arvestades, et olukorras, kus seaduses oli ilmselgelt õiguslik lünk, oli igati põhjendatud ja proportsionaalne selle lünga kõrvaldamiseks seaduse täiendamine vaidlusalusel kujul. Tegemist on seadusandja õigus-poliitilise otsusega. VVS § 831 eesmärk oli ja on välistada maksumaksja rahade arvelt 6kuulise hüvitise (sotsiaalse tagatise) maksmine tahtliku kuriteo toime pannud isikule, kes on petnud neid kõrgendatud ootusi isiku aususele ja eetilisusele, mis pannakse riigiametnikule üldse ja eriti nii kõrgele ametnikule kui maavanem. Enne seaduse muutmist oli see eesmärk seaduses sätestatud aga puudulikult ja sisuliselt seatud sõltuvusse kõrvalisest asjaolust - kriminaalmenetluse kestusest, mitte hüvitise saajast. Kindlasti ei ole seaduse mõte olnud selline, et isiku õigus saada hüvitist oleks tema enda poolt juhitav/manipuleeritav. Näiteks kaebaja suhtes tehti Tartu Maakohtu süüdimõistev otsus
  35. märtsil
  36. a. Kui G.T. ei oleks kohtuotsust edasi kaevanud, jõustunuks lahend enne tema teenistustähtaja möödumist koos kõigi sellest tulenevate (kaebajale negatiivsete) tagajärgedega. Et kaebaja jätkas aga kohtumenetlust, jõudis tema teenistustähtaeg enne täis saada, kui süüdimõistev kohtuotsus jõustus. Järelikult puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks maavanemat, kelle suhtes tehakse süüdimõistev otsus enne tema teenistustähtaja möödumist, ja maavanemat, kelle suhtes sellekohane otsus jõustub pärast teenistustähtaja möödumist, peaks kohtlema erinevalt. Sealjuures õigeksmõistva kohtuotsuse puhul on maavanemal õigus hüvitisele mõlemal juhul, kuid seadusmuudatuse järgi seda ei maksta välja enne, kui maavanema suhtes on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid on lubatud kohelda ebavõrdselt (sellest tulenevalt ei ole kohane ka maavanema ja kohtuniku võrdlus). Vaidlusalune VVS § 831 lg 4 vastab igati nimetatud, aga samuti süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1) põhimõtetele. 9 Mis puutub G.T.i väitesse, et seadusemuudatus on otseses vastuolus õiguskindluse printsiibiga, kuna kaebaja eeldas maavanema ametisse astudes, et ametist vabastamisel makstakse talle hüvitist, siis selles osas märgib kohus järgmist. Vastukaaluks kaebaja väidetavale õiguspärasele ootusele oli ka riigil õiguspärane ootus, et maavanemaks nimetatud isik ei riku riigiga sõlmitud kokkulepet, vaid täidab kohusetundlikult ja seaduskuulekalt talle pandud ülesandeid ja seadusnõudeid (sh järgib avaliku teenistuse eetikakoodeksit). Kui üks pool nn lepingut rikub, ei pea ka teine pool sellest kinni pidama. Seetõttu ei saanud kaebajal olla õiguspärast ootust, et vaatamata kuriteo toimepanemisele teda ikka „premeeritakse“. 6.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

§ 109

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul kohus jätab G.T.i kaebuse täielikult rahuldamata ja kuna vastustaja ei ole omalt poolt kohtukulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, siis peavad mõlema poole võimalikud menetluskulud jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.