Obsah (5)

§ 181§ 182§ 44§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-1770 Haldusasi A.E.u k

§ 181lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

1 Asjaolud

1. 21.02.2012 esitas A.E. Tallinna Vanglale taotluse loa saamiseks kasutada koolis õppetööks mälupulka.
2. Tallinna Vangla neljanda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 21.03.2012 taotlusele vastamise kirjaga nr 5-8/8903-1 jättis vangla A.E.u taotluse rahuldamata.
3. 23.03.2012 esitas A.E. Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles Tallinna Vangla kodukorra p-i 14.5.1.11 kehtetuks tunnistamist osas, mis keelab kinnipeetavatele isikutele mälupulga omamise.
4. Justiitministeeriumi 14.05.2012 otsusega nr 11-7/684 jäeti A.E.u vaie rahuldamata vaideõiguse puudumise tõttu, kuivõrd Tallinna Vangla oli oma otsuses ebaõigesi tuginenud kodukorra p-le 14.5.1.
6. 17.05.2012 esitas A.E. Tallinna Vanglale uue taotluse loa saamiseks kasutada koolis õppetööks mälupulka, tuginedes Justiitsministeeriumi 14.05.2012 otsuses toodule.
7. Tallinna Vangla neljanda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 15.06.2012 otsusega nr 5-8/21613-1 jäeti A.E.u taotlus uuesti rahuldamata.
8. 19.06.2012 esitas A.E. vaide Tallinna Vangla 15.06.2012 otsusele nr 5-8/21613-1, mis jäeti Tallinna Vangla 20.07.2012 vaideotsusega nr 5-15/26288 rahuldamata.
9. 21.08.2012 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kodukorra p-i 14.5.1.11 tühistamise nõudes osas, mis keelab kinnipeetaval vanglas omada mälupulka; Tallinna Vangla 15.06.2012 otsuse nr 5-8/21613-1 ja Tallinna Vangla 20.07.2012 vaideotsuse nr 5-15/26288-1 tühistamise nõuetes ning Tallinna Vanglale ettekirjutuse tegemise nõudes asja uueks otsustamiseks. Kaebuse sisu
10. Kaebaja on seisukohal, et 15.06.2012 otsuses puudub õiguslik alus. Alles vaidemenetluses on vaidlustatud otsust täiendatud ja selgitatud, millistele sätetele on vangla tuginenud. Kuigi otsuses ei ole tuginetud kodukorra p-le 14.5.1.11, on seda tehtud vaidemenetluses, hoolimata sellest, et vangla oli teadlik Justiitsministeeriumi 14.05.2012 vaideotsuses toodud seisukohtadest, milles mh selgitati, et tuginemine viidatud kodukorra punktile ei ole õiguspärane. Seega on vangla vaidemenetlust läbi viinud ebaobjektiivselt ning väljunud otsustuse piiridest, sest vaidemenetluses ei saa täiendada esmases haldusmenetluses välja antud haldusakti õiguslikke aluseid. 9.
11. Vangla poolt seatud mälupulga omamise ja selle koolis kasutamise keeld on põhjendamatu. Mälupulk on oma olemuselt infokandja, mida ei ole võimalik töödelda selliseks, et sellega kehavigastusi tekitada. Samuti ei sisalda see raskeid metallosi. Ka Justiitsministeerium on oma 14.05.2012 vaideotsuses leidnud, et mälupulga näol on tegemist andmete talletamise vahendiga, mitte andmete edastamise ja vastuvõtmise vahendiga. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 641 p-s 10 kirjeldatud vahenditega, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta, võrreldavad andmete edastamise ja vastu võtmise võimet mälupulk ei oma ning tegemist ei ole ka elektroonilise või tehnilise sidepidamisvahendiga. Seega ei ole VSKE § 641 p 10 eesmärgiks mälupulga-laadsete andmekandjate keelamine. 2 9.
12. Vangla põhjendus, nagu võiks mälupulk ohustada isikute ja vangla julgeolekut, on otsitud. Mälupulk ei vasta ühelegi vangistusseaduse (VangS) § 15 lg-s 2 nimetatud tingimusele. Mälupulk ja selle omamine ning koolis kasutamine ei sea ohtu isikute ja vangla julgeolekut. Vangla on alusetult selles osas üldistanud kõiki kinnipeetavaid. 9.
13. Kaebajale on mälupulga kasutamine koolis vajalik selleks, et salvestada oma õppematerjale ja enda poolt arvutis tehtud töid. Koolis ei ole igal õpilasel kinnistatud konkreetset arvutit, mis tähendab, et juhul, kui ühte arvutisse salvestada dokument, siis järgmisel korral ei pruugi sama arvuti taha sattuda ja selliselt ei ole kohe võimalik tööd jätkata või on keegi pahatahtlik kaaskinnipeetav selle faili ära kustutanud. Kaebajal pole enda tehtud tööde säilimise osas mingit kindlust. Samuti soovib kaebaja pärast vanglast vabanemist õppematerjale kasutada. 9.
14. Kaebaja ei soovi mälupulka kasutada elukeskkonnas või kusagil mujal. Kaebaja nõustub jätma mälupulga kooli hoiule ning on nõus seda üksnes koolis kasutama. Mälupulga kontrollimine võtab aega üksnes mõned minutid ning vanglaametnikel ei lähe selleks vaja mingit spetsiaalset kvalifikatsiooni. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning kohtukulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja vastulause
15. Vaidlustatud otsusest ei nähtu tõepoolest selle õiguslikud alused, kuid need on esitatud vaidemenetluses. Vaatamata sellele, et vaidlustatud haldusaktis puuduvad õiguslikud alused, ei ole see ilmtingimata haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks (haldusmenetluse seaduse, HMS, § 58). Olukorras, kus haldusorgan peaks nii või teisiti sama sisuga haldusakti uuesti välja andma, ei ole haldusakti tühistamine akti põhjenduste puudulikkuse tõttu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatud. Käesoleval juhul ei ole keelduva otsuse kehtetuks tunnistamine vajalik ka põhjusel, et kuigi sellest ei nähtu keeldumise õiguslikud alused, on õiguslikud alused keeldumiseks tegelikult olemas. 10.
16. Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja väitega, et kodukorraga seatud keeld mälupulga omamiseks on põhjendamatu, kuna selle omamine ei sea vangla julgeolekut ohtu. Mälupulga abil on võimalik vanglasse transportida infot või andmeid, mis vanglas on keelatud. Ka on andmekandjatele salvestatut võimalik kasutada vanglateenistuse kontrollita. Näiteks on osadel kambrites olevatel televiisoritel USB-liidesed, kuhu on võimalik mälupulk ühendada. Juhul, kui kinnipeetavad kasutavad USB-liidest selleks, et vaadata mälupulgale salvestatud vanglas keelatud sisuga teoseid, võib ohtu sattuda nii kinnipeetavate kui vangla üldine julgeolek. Vanglas keelatud sisuga teoste vaatamine võib kinnipeetavates tekitada negatiivseid emotsioone nagu vägivald, vihkamine või sugulise kire kunstlik tekitamine, mis kujutavad ohtu vangla, sh kinnipeetavate julgeolekule. Selleks, et kinnipeetav saaks mälupulka kasutada, on vanglal eelnevalt vaja veenduda, et see ei sisaldaks vägivalda, rassismi, vihkamist ega pornograafilisi vms vangla julgeolekut ohustavaid teoseid. Sellise veendumise tagab ainult põhjalik kontroll. Põhjalik andmekandja läbikuulamine või vaatamine on ebamõistlikult suure ajakuluga toiming ning nõuab täiendava tööjõu rakendamist ja segab suuresti vanglateenistuse ametnike põhitööd. Lisaks on tundmatu päritoluga infokandjate kasutamine riigiarvutites keelatud, kuna arvutisüsteemide halvamine tundmatu viirusega ohustab olulisel määral vangla julgeolekut. 10.
17. Tallinna Vangla nõustub kaebaja selgitustega, mis puudutavad koolitöödele ligipääsetavust, arvuti kasutamise korda ning arvutite kasutamise juhuslikkust vabade kohtade olemasolul. Õppematerjalide salvestamine ning arvutiklassi kasutamine on piiratud õppetegevusega, kusjuures kaebaja kirjeldatud olukorda, kus meelevaldselt kellegi töö ära on kustutatud, kontrolliti juba 3 vaidemenetluses ning see ei leidnud kinnitust. Sealjuures on Tallinna Ehituskool astunud omapoolseid samme, vältimaks võõraste pahatahtlikku tegevust arvutiklassis (nt arvutite lukustamine õppevälisel ajal), mis tagab piisaval määral õppematerjalide säilimise. Vangla eesmärk ei ole piirata kinnipeetavate töö- ja õppematerjalide säilitamist, kuni on tagatud julgeolek ning vangla sisekord ning tööde salvestamise võimalus on arvutis selleks ettenähtud kaustas või paberkandjal. Vaidlustatud otsuses on täpselt selgitatud võimalusi koolis koostatud tööde säilitamiseks ning vabanemisjärgseks üleandmiseks. Asjaolu, et kinnipeetaval ei ole õppematerjalide salvestamiseks võimalik kasutada kõiki meelepäraseid viise, on paratamatu ebameeldivus, mis on tingitud vangistuses viibimisest. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud osaliselt. Tallinna Vangla 15.06.2012 otsuse nr 5-8/21613-1 ning Tallinna Vangla 20.07.2012 vaideotsuse nr 5-15/26288-1 õigusvastasus
18. Vaidlustatud otsuses on keeldutud kaebajale lubamast mälupulga kasutamist õppetöös. Otsuses on põhjendatud, et vangla otsustada on, millised õppevahendid on vajalikud kaebajale õppetöös. Samuti on märgitud, et mälupulga kasutamine võib seda ohtu nii isikute kui ka vangla julgeoleku. Kaevatavas otsuses ei ole viidatud ühelegi õiguslikule alusele, millele vangla oma otsust tehes tugineb. Seda on vangla oma vastuses kaebusele ka möönnud (tl 48 pöördel). Vastustaja on seisukohal, et eeltoodud rikkumine on üksnes vorminõude rikkumine ning see ei too tulenevalt HMS §-st 58 kaasa otsuse õigusvastasust, kuivõrd samasisuline haldusakt tuleks vanglal nagunii uuesti välja anda.
19. Kohus vastustaja sellise seisukohaga ei nõustu. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida selle andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist (riigivastutuse seadus § 3 lg 3 p 1). Riigikohtu halduskolleegium on oma 05.11.2008 otsuses nr 3-3-1-49-08 leidnud järgmist: „Halduskolleegium märgib, et üldjuhul ei saa kohus asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi
20. oktoobri
21. a otsus asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (Riigikohtu halduskolleegiumi
22. mai
23. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (Riigikohtu halduskolleegiumi
24. oktoobri
25. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.“ 4
26. Käesoleval juhul puudub vaidlustatud otsuses igasugune viide võimalikule õiguslikule alusele, millele võiks tugineda kaebajat koormav haldusakt. Kohus on seisukohal, et HMS §-s 58 sätestatut saaks sõltuvalt asjaoludest kohaldada näiteks juhul, kui vastustaja oleks teinud viite õiguslikule alusele, kuid tegemist on eksliku viitega (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 28.09.2011 otsust nr 3-3-1-40-11 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 20.09.2007 otsust nr 3-3-1-33-07). Kuivõrd antud juhul pole vastustaja oma otsuses ära näidanud, millele tugineb tema keelduv seisukoht, siis puudub kohtul võimalus vaidlustatud akti sisulist õiguspärasust kontrollida. Vastupidisel juhul peaks kohus hakkama ise vaidlustatud otsuse õiguslikku alust tuvastama ning leidma põhjuseid, miks vastustaja haldusakti mitte tühistada. See aga ei ole kooskõlas eelnevalt tsiteeritud Riigikohtu seisukohtadega.
27. Kohus nõustub kaebajaga, et kaevatud otsuse aluseks olevate õiguslike aluste väljatoomine vaideotsuses ja kohtumenetluses ei muud haldusakti õiguspäraseks. Hilisemate õiguslike aluste väljatoomine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas vaidemenetluse ja kohtumenetluse jooksul esitatud õiguslikud alused ja põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Lisaks eelnevale ei ole kohtule veenvad ka kaevatud otsuses välja toodud faktilised alused – mälupulga kasutamisega kaasnev väidetav oht vangla ja isikute julgeolekule. Samuti on põhjendamata võimaliku ohu tõenäosus ning sellise ohu ärahoidmise prevaleerimine vangla kohustusele soodustada kinnipeetavate hariduse omandamist. Kaebaja järgmistele argumentidele: • tegemist oleks uue ja tühja mälupulgaga, mille kaebaja ise kas vangla või kooli kaudu soetaks (mis muudab ainetuks vangla väited sellele salvestatud materjali kontrollivajadusest); • mälupulk soetataks vaid õppetöö materjalide salvestamiseks ning jääks kooli valdusesse õppetöö väliseks ajaks (mis muudab ainetuke vangla väited selle kasutamise hüpoteetilistest võimalustest elukeskkonnas); • koolis õppetööl kasutatavad arvutid ei oma ei interneti ühendust ega ole ka omavahel võrgus (mis muudab ainetuks vangla väited võimaliku ebasobiva materjali salvestamisest mälupulgale); ei ole kaevatud haldusaktis mingil viisil tähelepanu pööratud. Seega on kaevatud haldusakt nii õiguslikult kui faktiliselt täielikult põhjendamata.
28. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla 15.06.2012 otsus nr 5-8/21613-1 on õigusvastane, kuivõrd selles ei ole toodud akti aluseks olevat õiguslikku alust, mistõttu ei saa kohus kontrollida märgitud akti sisulist õiguspärasust. Aktis toodud faktiline põhjendus ei ole piisav ega veena kohut. Seetõttu tuleb Tallinna Vangla 15.06.2012 otsus nr 5-8/21613-1 tühistada. Et kohus tühistab Tallinna Vangla 15.06.2012 otsuse nr 5-8/21613-1 ning kaebaja on esitanud kohtule ka selle otsuse jõusse jätnud Tallinna Vangla 20.07.2012 vaideotsuse nr 5-15/26288-1 tühistamise nõude (HMS § 87 lg 2 p 1), tuleb vastavalt tühistada ka Tallinna Vangla 20.07.2012 vaideotsus nr 515/26288-
29. Kuivõrd kohus rahuldab tühistamisnõude, teeb kohus vastustajale ettekirjutuse kaebaja 17.05.2012 esitatud taotluse uueks läbivaatamiseks. Vastustajal tuleb uue otsuse tegemisel kaaluda kõiki kaebaja poolt esitatud asjakohaseid argumente, samuti Justiitsministeeriumi poolt samas asjas varasemalt esitatud seisukohti ning lahendada kaebaja taotlus igakülgselt põhjendatud haldusaktiga. Vastustaja peab silmas pidama, et tegemist on individuaalse taotlusega konkreetsetel asjaoludel, mitte üldise käitumismalli juurutamisega. A.E.u kaebeõigus Tallinna Vangla kodukorra p-le 14.5.1.11 16.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Halduskohtumenetlus lähtub isiku subjektiivsete õiguste kaitse põhimõttest, mille kohaselt peab norm looma kaebajale subjektiivse õiguse ning seda normi peab olema rikutud. Seega - et kaebaja saaks käesoleval juhul vaidlustada kõnealust kodukorra punkti, peaks see rikkuma kaebaja 5 subjektiivseid õigusi. Kohus on seisukohal, et kodukorra p 14.5.1.11 ei riku antud juhul kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

1. VangS § 15 lg 4 kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. Vastavalt lg-le 2 on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut; sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Tallinna Vangla kodukorra p-i 14.5.1.11 kohaselt on vanglas kinni peetavale isikule keelatud digitaalsed vastuvõtjad ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, nende tarvikud (sh mälupulgad, -kaardid jne) või neid imiteerivad seadmed. Eeltoodust nähtub, et vanglal on õigus kinnipeetavale isikule keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus. Sellist diskretsiooniõigust on vangla kasutanud kodukorra p-i 145.1.11 rakendamisega, keelates kinnipeetavatele mälupulga kasutamise. Vaidlustatud norm sätestab aga keelu mälupulga isiklikuks kasutamiseks elukeskkonnas, mitte ei sätesta keeldu mälupulga kasutamiseks õppetöös. Vastupidisele seisukohale asudes ei oleks kinnipeetaval isikul õppetöös võimalik mitmeid tööriistu/õppevahendeid kasutada. Kuna käesoleval juhul on olnud kaebaja eesmärk saada luba mälupulga kasutamiseks õppetöös, mitte luba selle kasutamiseks elukeskkonnas, siis on vastustaja oma 20.07.2012 vaideotsuses ebaõigesti tuginenud kodukorra p-le 14.5.1.
2. Et vastustaja on tuginenud mitte asjassepuutuvale normile ning vaidlustatud kodukorra punktist ei tulene keeldu mälupulga kasutamiseks õppetöös, ei riiva vaidlustatud säte kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu puudub tal selle vaidlustamiseks kaebeõigus. Menetluskulud 18.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Et pooled pole kohtule menetluskulude väljamõistmiseks menetluskulude nõuet

§ 109lg-s 1 sätestatud korras esitanud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

Maret Altnurme Kohtunik 6