TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1527 Otsuse kuupäev 25. oktoober 2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Denis Jakovlev’i kaebus Tartu Vangl

) § 491, võtma menetlusse, algatama vaidemenetluse ja tegema otsuse 30 päeva jooksul. Kaebaja märkis, et vangla ei täida ühtki ülanimetatud reeglit. Vangla tema vaiet vastu ei võtnud ja ei saatnud tõlkimisse, vaid tegi määruse, et kaebaja valdab eesti keelt ja saab ise tagada tõlke. Kaebaja leidis, et vangla jättis ta ilma juurdepääsuta õigusemõistmisele. Kaebaja palus tuvastada kohtu poolt avalik-õiguslike suhete puudumise käesolevaks ajaks, tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus seaduste ja konstitutsiooni moonutamises ja kohustada vanglat sooritama tegevus – võtta vaie menetlusse, see registreerida ja saata tõlkimiseks (vaide nr 1-11/273). 25.07.

1. a määrusega haldusasjas 3-12-1527 jättis kohus D. Jakovlevi kaebuse käiguta ja andis aega 15 päeva kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. D. Jakovlevil tuli kohtule täpsustada millise probleemiga seoses on ta Tartu Vangla poole vaidega pöördunud, mis kuupäeval tema vaie talle tagastati ning esitada vanglapoolne vastus vaide tagastamise kohta. 13.08.
2. a saabus Tartu Halduskohtusse D. Jakovlevi avaldus kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja selgitas, et esitatud vaides soovis ta vaidlustada Tartu Vangla direktori käskkirja (nr 62/1037), millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristusena 5 ööpäeva kartserit. Kaebaja palus enda õiguste kaitseks tunnistada Tartu Vangla tegevus (vaide tagastamine) õigusvastaseks ja kohustada Tartu Vanglat võtma D. Jakovlevi vaie menetlusse. D. Jakovlev oli nõus asja kirjaliku menetlusega (t.l 18). 22.08.
3. a määrusega vabastas Tartu Halduskohus D. Jakovlevi riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja võttis menetlusse Denis Jakovlevi kaebuse Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks (vaide menetlusse mittevõtmine) ja kohustamiseks seoses tema vaide menetlemisega. Kaebuse põhjendused Kaebaja esitas 25.06.
4. a venekeelse vaide Tartu Vangla direktori haldusakti ja tegevuse peale seoses distsiplinaarkaristuse määramisega (Tartu Vangla direktori 20.06.
5. a käskkirja nr 6-2/1037 kehtetuks tunnistamiseks). Kaebaja selgitab, et Tartu Vangla ei ole tema vaiet registreerinud, ei saatnud seda tõlkimisse, ei algatanud vaidemenetlust, ei võtnud vaiet menetlusse ega teinud otsust 30 päeva jooksul. Kaebuse esitaja märgib, et vangla tegi üksnes määruse, milles märkis, et kaebaja valdab eesti keelt ja saab ise tagada tõlke. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla jättis ta seega ilma juurdepääsuta õigusemõistmisele. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla sellise tegevusega rikkus EV Konstitutsiooni §-des 12, 13, 14 ja 15 tagatavat õigust kohtusse pöördumisel. Kaebaja märgib, et tema kaebuse eesmärk on, et vangla teostaks kõik VangS § 11 lg 5 ja 7,

§ 491

, HMS V peatükist tulenevad tegevused, et kaebaja saaks hiljem kaitsta enda põhiõigusi. Kaebuse esitaja palub kohtul tuvastada Tartu Vangla tegevuse (vaide tagastamine) õigusvastasus ja kohustada vanglat sooritama tegevus – registreerida kaebaja esitatud vaie Tartu Vangla direktori 20.06.

1. a käskkirja nr 6-2/1037 vaidlustamise kohta, saata see tõlkimiseks eesti keelde ja võtta vaie menetlusse. Vastustaja vastuväited Vastustaja esitas 17.09.
2. a kirjaliku vastuse kaebusele, milles vaidles kaebusele vastu. Tartu Vangla on seisukohal, et ei ole kaebaja võõrkeeles esitatud vaide menetlusse mittevõtmisel õigusvastaselt käitunud, mistõttu puudub alus ka kaebaja kohustamisnõude rahuldamiseks. 2

§ 491

lg 5 sätestab, et kui kinnipeetav keeldub tõlketasu maksmisest ja vangla on veendunud, et kinnipeetav valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab tal enda õigusi kaitsta, jätab vangla võõrkeelse dokumendi tõlkijale edastamata. Sel juhul, edastatakse võõrkeelne dokument menetlejale, kes põhjendab dokumendi menetlusse võtmata jätmist ning selgitab dokumentide tõlkimise protsessi. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et haldusorgan on kohustatud pärast võõrkeelse vaide registreerimist saatma selle igal juhul tõlkijale. Vastustaja viidatud

§ 491

lg 5 sätestab selgesõnaliselt, et tõlkijale saatmise kohustust ei ole, kui vangla on veendunud, et kinnipeetav valdab piisavalt eesti keelt selleks, et oma õigusi kaitsta. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole kordagi vastu vaielnud vangla seisukohale, et tema eesti keele oskus on piisav vaide eesti keeles esitamiseks. Kaebaja eesti keele oskuse taset on 05.01.2012. a Tallinna Vanglas viibides hinnatud A2 tasemele vastavaks. A2 keeleoskuse tasemega isik mõistab lauseid ja sageli kasutatavaid väljendeid, mis seostuvad talle oluliste valdkondadega. Tuleb toime igapäevases suhtlusolukordades, mis nõuavas otsest ja lihtsat infovahetust tuttavatel teemadel. Oskab lihtsate fraaside ja lausete abil kirjeldada oma perekonda, teisi inimesi ja elutingimusi ning väljendada oma vajadusi. Kaebaja on oma vangalale eesti keeles kirjutatud pöördumistega tõendanud, et suudab eesti keeles kirjutada ning vestelnud erinevate kontaktisikutega eesti keeles erinevatel vangistust ja teda ennast puudutavatel teemadel, mis tõendab tema eesti keelest arusaamist. Kaebaja on õppinud Tapa Vene Gümnaasiumis ning omandanud seal põhihariduse. On üldteada, et vene õppekeelega koolides oli eesti keele õpe kohustuslik. Seega on vastustaja arvates piisavalt tõendatud asjaolu, millel tugineb vangla veendumus, et kaebaja valdab piisaval määral eesti keelt, et enda õigusi kaitsta ning seega oli vanglal õigus jätta kaebaja vaided tõlkijale saatmata ning neid menetlusse mitte võtta. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtu seisukoht Käesolevas asjas on Tartu Vanglas kinni peetav isik Denis Jakovlev esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 2 ja p 6 kohaselt kohustamis- ja õigusvastasuse tuvastamise nõuded ning taotleb Tartu Vangla toimingu (vaide tagastamine) õigusvastasuse tuvastamist ja vangla kohustamist sooritama tegevus – võtta kaebaja esitatud vaie menetlusse. Käesolevas asjas on vaja võtta seisukoht küsimuses, kas vastustaja takistas alusetult kaebaja kohtusse pöördumise õigust. Halduskohus, hinnates poolte väiteid ja esitatud tõendeid, on seisukohal, et käesoleval juhul oli vastustaja poolt kaebaja vaide menetluse võtmata jätmine, tagastamine ja tõlkimise kohustuse selgitamine õiguspärane. Kohus leiab, et vastustaja poolt kaebaja vaide menetlusse võtmata jätmine ja tagastamine on põhjendatud ja vastab seaduse sätetele (t.l 26-27). Eesti Vabariigi põhiseaduse § 6 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel ja § 52 kohaselt on riigiasutuste asjaajamiskeel eesti keel. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel. Keeleseaduse § 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele riigiasutuses, sealhulgas Eesti välisesinduses, kohaliku omavalitsuse asutuses, notari, kohtutäituri ja vandetõlgi juures ning nende 3 büroos, kultuuriomavalitsuses ning mittetulundusühingus ja sihtasutuses. Eestis registreeritud muus asutuses, äriühingus, HMS § 21 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse, kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõlgi kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti. Haldusorgan võib kehtestada tingimuse, et haldusaktiga isikule antav õigus ei teki enne tõlgi kaasamise kulude katmist.

§ 491

lg 1 kohaselt saadab vangla justiitsministeeriumile vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud võõrkeelsed vaided ja vangla direktorile muu vanglateenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud võõrkeelsed vaided koos lisadega ning võõrkeelsed kahju hüvitamise taotlused justiitsministeeriumile või vanglale koos lisadega enne menetlusse võtmist tõlkijale, kellega on sõlmitud leping. Kohus leiab, et vastustaja seisukoht, et ülalnimetatud õigusnormid ei anna vanglale otsustusõigust kaaluda tõlke vajalikkust ja tõlkekuludest vabastamise võimalust, on õige.

§ 491

normid määravad ära, mil viisil toimub dokumentide tõlke eest tasumine erinevatel juhtudel, sõltuvalt kinnipeetava rahalistest võimalustest, keeleoskusest ning valmidusest tõlke eest tasuda.

§ 491

lg 5 kohaselt kui kinnipeetav keeldub tõlketasu maksmisest ja vangla on veendunud, et kinnipeetav valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab tal oma õigusi kaitsta, jätab vangla võõrkeelse dokumendi tõlkijale edastamata. Sellisel juhul edastab vanglateenistuja kinnipeetava kirjutatud võõrkeelsed dokumendid otse menetlejale. Menetleja põhjendab oma vastuses kinnipeetavale võõrkeelsete dokumentide vaidemenetlusse või kahju hüvitamise taotluse menetlusse võtmata jätmist ning selgitab dokumentide tõlkimise protsessi. Vastavalt ülaltoodule põhjendas vangla kaebaja venekeelse vaide menetlusse võtmata jätmist ning selgitas vaide tõlkimise protsessi. Vastustaja tuvastas enne kaebaja vaide menetlusse võtmata jätmist, et kaebaja esitas Tartu Vanglale 23.04.

1. a omakäeliselt kirjutatud eestikeelse avalduse (t.l 50). Samuti on kaebaja 25.06.
2. a tõlketeenuse eest tasumise nõusoleku blanketile kirjutanud omakäeliselt eesti keeles alla, et tal puudub raha. Vangla tuvastas, et vanglateenistuse ametnikega suhtleb kaebaja eesti keeles ning saab aru vanglaametnike selgitustest. Ülaltoodu tõttu on vangla veendunud, et Denis Jakovlev on võimeline väljenduma ja kirjutama eesti keeles tasemel, mis võimaldab tal kaitsta oma õigusi. Vaide tagastamine ei võtnud kaebajalt õigust esitada uus vaie eesti keeles seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Samuti võis kaebaja anda nõusoleku tõlkimise eest tasumiseks rahaliste vahendite tekkimise puhuks. Tartu Ringkonnakohus on analoogses vaidluses 29.06.
3. a tehtud otsuse nr 3-11-845 punktis 21 osutanud, et „Täiendavalt osutab ringkonnakohus sellele, et põhiseaduse § 6 ja § 52 lg 1 ning keeleseaduse § 8 lg 1 kohaselt on riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel eesti keel ning nimetatud asutustel on õigus nõuda võõrkeelse dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde. 01.09.
4. a kehtima hakanud

§ 491

regulatsiooni kohaselt toimub kinnipeetavate esitatud vaiete ja kahju hüvitamise nõuete menetlus eesti keeles. Regulatsiooni eesmärgiks on ühelt poolt kaitsta eesti keelt kui väärtust iseenesest ja teisalt aidata kaasa kinnipeetavate taasühiskonnastamisele.

§ 491

lg 1 kohaselt saadetakse vangla direktorile muu vanglateenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud vaie enne menetlusse võtmist tõlkijale.

§ 491

lg 5 kohaselt jätab vangla vaide tõlkijale edastamata kui kinnipeetav keeldub tõlketasu maksmisest ja vangla on veendunud, et 4 kinnipeetav valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab temal oma õigusi kaitsta. Võõrkeelsed dokumendid tagastatakse menetlusse võtmata kinnipeetavale ja selgitatakse dokumentide tõlkimise protsessi“. Halduskohus jagab ringkonnakohtu seisukohta ja leiab, et vastustaja on objektiivset õigust kohaldanud õigesti ja vastavuses asja tehioludega. Õige ei ole kaebaja väide, et vangla ei ole registreerinud tema vaiet ja ei ole seda lahendanud 30 päeva jooksul (t.l 7, kaebuse tõlge). Kaebaja 22.06.

1. a vaie on võetud vastu inspektor-kontaktisiku S. Naha poolt 25.06.
2. a (t.l 29) ja vaie on registreeritud 25.06.
3. a numbriga 1-11/273 (t.l 28). 30 päeva jooksul on sellele vastatud (t.l 26) ja kaebaja sai vastuse kätte 28.06.
4. a (t.l 27), seega väga kiiresti. Kaebaja kirjutab kaebuses, et tal on A-kategooria riigikeele oskus ja vangla otsustas, et ta saab ise kõike tõlkida eesti keelde (t.l 7, kaebuse tõlge). Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et ta ei valda eesti keelt ja see takistab tema õigusemõistmise kättesaadavust. Kaebuse sisu seisneb õigusaktide viidetes ja ringkonnakohtu ja Riigikohtu otsuste viidetes. Kohus leiab, et kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud ja motiveeritud. Kaebaja ei ole tõendanud, et vangla poolt kohtule esitatud tõendid kaebaja eesti keele oskuse kohta ei vasta tõele. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kaebaja ei ole oma kaebust tõendanud. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et haldusorgan on kohustatud tema vaide peale registreerimist igal juhul saatma tõlkijale. Selline kohustus õigusnormidest ei tulene. Kohus peab vajalikuks märkida, et riigikeele poliitikaks on soodustada kodanike eesti keele õpet. Kaebaja osales keelekursustel, tal on A2 kategooria eesti keele oskuse tase (05.01.
5. a Tallinna Vanglas viibides, t.l 41 pöördel) ja see võimaldab tal koostada vaiet käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudes eesti keeles. Käesolevas asjas ei olnud kaebajal vaja käskkirja vaidlustamiseks tuua välja keerulisi asjaolusid. A2 keeleoskuse tasemega isik mõistab lauseid, sageli kasutatavaid väljendeid, mis seostuvad talle oluliste valdkondadega. Tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades, mis nõuava otsest ja lihtsat infovahetust tuttavatel teemadel. Oskab lihtsate fraaside ja lausete abil kirjeldada oma perekonda, teisi inimesi ja elutingimusi ning väljendada oma vajadusi (kättesaadav veebilehelt: http://www.hm.ee/index.php?045262/). Vastustaja teatas kohtule, et kaebaja on õppinud Tapa Vene Gümnaasiumis ning omandanud seal põhihariduse. On üldteada, et vene õppekeelega koolides oli eesti keele õpe kohustuslik. Kohus viitab õiguskantsleri 17.01.
6. a seisukohale (nr 7-4/101606/1100205), mis puudutab riigikeele küsimust, kus õiguskantsler on korranud oma varasemat seisukohta, mille kohaselt on ennekõike vaja kaitsta küll nende isikute õigusi, kes tõepoolest riigikeelt küllaldaselt ei valda, kuid samas ei tähenda see, et isik, kes on Eesti Vabariigi kodanik ja kelle riigikeele oskus on olmetasandil toimetulekuks küllaldane, omaks õigust nõuda, et vanglateenistuse ametnik räägiks temaga isikule sobivas keeles ja korraldaks talle tasuta riigikeelsete dokumentide tõlkimist mõnda võõrkeelde. Riigikeelt mittevaldavate kinnipeetavate isikute kaitseks ette võetud meetmed on vajalikud juhul, kui 5 isik tõepoolest riigikeelt oma õiguste kaitseks küllaldaselt ei oska ning seda ei saa temalt ka kuidagi mõistlikult eeldada. Halduskohus on asjas kogutud tõendite alusel, milleks on eelkõige kaebaja omakäelised eestikeelsed pöördumised, veendunud, et kaebaja eesti keele oskus on olmetasandil toimetulekuks küllaldane. Seega ei ole kaebaja puhul tegemist riigikeelt mittevaldava kinnipeetavaga. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja oli analoogse rikkumise eest (suu avamise korralduse mittetäitmine peale ravimi manustamist) esimest korda karistatud distsiplinaarkorras noomitusega. Selle distsiplinaarkaristuse käskkirja peale esitas kaebaja vaide, mis oli võetud menetlusse ja 12.07.
7. a vaideotsusega jäeti kaebaja 13.06.
8. a vaie täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja sai vaideotsuse kätte 13.07.
9. a ja ei ole seda kohtus vaidlustanud. Sellest teeb kohus järelduse, et kaebaja ei ole ise realiseerinud oma õigust kohtusse pöördumiseks ja kaebaja eesmärk ei ole olnud käskkirjade vaidlustamine kohtus ning seega ei ole tõenäoline kaebaja väide, et tema kohtusse pöördumist on takistatud. Eeltoodu alusel on halduskohus seisukohal, et Tartu Vangla on õiguspäraselt käitunud ning tagastanud vaide õiguspäraselt põhjusel, et tegemist on võõrkeelse vaidega, mis on esitatud ilma eestikeelse tõlketa. Seega leiab kohus, et asjas kogutud tõenditega on kaebaja eesti keele oskus tõendatud ja kohus on veendunud, et kaebaja valdab eesti keelt piisaval määral, et enda õigusi kaitsta. Eeltoodud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jääb kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud jäävad nende enda kanda. Tamara Hristoforova Kohtunik 6