Obsah (4)

§ 28§ 11§ 7§ 92

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-562 Haldusasi A.N.i kaebus Tallinna K

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

2. novembril 1998 omandas M. B. eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 10 alusel 16/100 suuruse mõttelise osa senini Tallinna linna ainuomandis olnud ja mitme üürilepingu alusel kasutatavast eluruumist (nö. ühiskorterist) Tallinnas xxxxxxxxx. Sellel hetkel olid eelnimetatud ühiskorteri üürnikeks lisaks M. B. veel M. G. ja P. K. Eelviidatud 16/100 suuruse mõttelise osa omandas
3. septembril 2000 A.N., kes omakorda võõrandas selle
4. augustil
5. Ajal, mil A.N. oli xxxxxxxx eluruumi 16/100 suuruse mõttelise osa omanik, s.t 1
6. mail 2001, esitas ta Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse eluruumi erastamiseks (tl. 5), taotledes xxxxxxxxx asuvate eluruumide (toad nr 75, 76, 79, 80 ja 84) erastamist vastavalt eluruumide erastamise seadusele (EES). Tallinna Kesklinna Valitsus vastas A.N.ile
7. juuli 2001 kirjaga nr 1-28/1215 (tl. 4), et tema eluruumierastamise avaldus on registreeritud ja võetud teadmiseks.
8. Lähtudes haldusasjas nr 3-3-1-45-03 tehtud Riigikohtu lahendis võetud seisukohtadest, erastas Tallinna Kesklinna Valitsus
9. jaanuaril 2010 I. G. kaasomandis oleva eluruumi mõttelise osa erastamise seaduse (KaasES) alusel 19/100 suuruse mõttelise osa xxxxxxxx asuvast eluruumist. Järgnevalt planeeris linnaosavalitsus
10. märtsil 2010 viia läbi enampakkumise selle eluruumi ülejäänud mõtteliste osade (15/100, 15/100, 16/10 ja 19/100) erastamiseks, milline menetlus peatati aga seoses K. N. ja A.N.i poolt halduskohtule kaebuste esitamisega. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
11. A.N. esitas
12. märtsil 2003 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus tunnistaks õigustühiseks Tallinna Kesklinna Valitsuse ja M. G. vahel
13. aprillil 2007 sõlmitud üürilepingu nr 7-3/125 ning Tallinna Kesklinna Valitsuse ja I. G. vahel
14. aprillil 2009 sõlmitud üürilepingu lisa. Samuti taotles kaebuse esitaja, et kohus uuriks tervikuna Tallinnas xxxxxxxx asuva eluruumi erastamise ettevalmistamisel toimunud haldustoimingute õiguspärasust ning kohustaks Tallinna Kesklinna Valitsust erastama kaebuse esitajale alghinnaga 84/100 suurune mõtteline osa eelnimetatud eluruumist.
15. märtsi 2010 määrusega tagastas halduskohus A.N.i kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 11 lg 31 p 5 alusel. Tallinna Ringkonnakohus tühistas oma 18. juuni 2010 määrusega halduskohtu määruse osas, millega tagastati kaebuse esitaja nõue Tallinna linna kohustamiseks erastada kaebuse esitajale 84/100 mõttelist osa eluruumist. Muus osas jäi halduskohtu määrus jõusse. Ringkonnakohus selgitas oma määruses: Kaebaja on muuhulgas taotlenud Tallinna linna kohustamist eluruumist 84/100 mõttelise osa erastamiseks. Nõue põhineb kaebaja 28.05.2001 erastamise avaldusel. Arvestades, et kaebaja avaldus on käesoleva ajani lahendamata ning KaasES ei välista teatud eeldustel suvaliste füüsiliste isikute erastamisõigust, ei ole esitatud kohustamiskaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks

§ 11lg 31 p 5 tähenduses.

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema poolt
2. mail 2001 esitatud avaldus xxxxxxxx eluruumi 84/100 suuruse mõttelise osa erastamiseks on senini läbi vaatamata ning lahendamata, samas kui erastamisavaldused tulnuks lahendada hiljemalt
3. detsembril
4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et eluruumide erastamise kohustatud subjekt on tagasiulatuvalt, kaheksa ja pool aastat pärast tema poolt avalduse esitamist, asunud erastama xxxxxxx eluruumi KaasES alusel ning tekitanud seeläbi kaebuse esitajale subjektiivse õiguse 84/100 suuruse mõttelise osa omandamiseks, kuivõrd erastamisavalduse esitamise ajal oli ta selle eluruumi kaasomanik. Kaebuse esitaja rõhutab, et kahtluseta oli tal õiguspärane ootus sellele, et tema erastamisavaldus lahendatakse enne 19/100 suuruse mõttelise osa erastamist. Samas toob kaebuse esitaja välja, et esitas koos abikaasaga
5. augustil 2010 täiendava avalduse 84/100 suuruse mõttelise osa erastamiseks. Kaebuse esitaja hinnangul ei saa tema erastamisavalduse lahendamisena käsitada Tallinna Kesklinna Valitsuse
6. septembri 2010 kirja nr 9-12/412 XI, kuna tegemist pole haldusaktiga ning sellest jääb selgusetuks, kes ja millal vastava otsuse tegi. 2
7. Kaebuse esitaja leiab samuti, et linnavalitsus ei ole teinud 19/100 suuruse mõttelise osa erastamisel kohustuslikku eeltoimingut, milleks oleks olnud ettepaneku tegemine kaasomandis oleva eluruumi reaalosadeks jagamiseks või notariaalse avalduse esitamiseks, et kaasomandi jagamist reaalosadeks ei nõuta. Siinkohal viitab kaebuse esitaja Tallinna Linnavolikogu
8. mai 1997 määruse nr 27 punktidele 10, 16, 18, 34 ja
9. Kaebuse esitaja toob välja, et vaidlusaluse korteriomandi kaasomanik K. N. teostas
10. märtsil 2010 kaasomaniku ostueesõigust, mistõttu on asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 3 kohaselt tühine Tallinna linna ja I. G. vaheline asjaõigusleping 19/100 kaasomandi üleandmiseks ja 84/100 suuruse mõttelise osa omanikuks on jätkuvalt Tallinna linn. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ei M. G. ega I. G. ei olnud 19/100 suuruse mõttelise osa erastamise õigustatud subjektideks, kuna M. G. ei esitanud erastamisavaldust seaduses sätestatud tähtaja jooksul, st. hiljemalt
11. juunil
13. Kaebuse esitaja leiab, et erinevalt temast, kes esitas oma erastamisavalduse kaasomanikuna
14. mail 2001 ehk ajal, mil kõnealused eluruumid olid erastamise objektiks, esitas I. G. oma taotluse ajal, mil eluruumid ei olnud erastamise objektiks. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu seisukohtadele kohtuasjades nr 3-3-1-45-06 ja 3-3-1-30-00 ning leiab, et omandireformiseadusi ei tohi tagasiulatuvalt kohaldada juhul kui see halvendaks õigustatud subjekti olukorda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
15. Tallinna Kesklinna Valitsus vaidleb A.N.il kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et xxxxxxx eluruum oli mitme üürilepingu alusel kasutatav eluruum, mis eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 10 kohaselt tuli erastada nende üürnikele kaasomandina. Vastustaja viitab Vabariigi Valitsuse
16. juuli 1993 määrusega nr 198 kinnitatud eluruumide erastamise korra punktidele 2 ja 26 ning märgib, et nimetatud sätete alusel erastati
17. aastal 16/100 suurune mõtteline osa sellest M. B., kes samas ei avaldanud soovi ülejäänud xxxxxx eluruumi mõtteliste osade erastamiseks. Samuti viitab vastustaja Riigikohtu seisukohale haldusasjas nr 3-3-1-45-03 tehtud otsuses ning leiab, et ülejäänud xxxxxxx eluruum tuleks erastada KaasES alusel.
18. Vastustaja leiab, et A.N.il ei ole ega ole olnud õigust erastada eluruumi EES alusel, kuna vastava erastamisavalduse esitamise ajal oli ta selle eluruumi kaasomanik, mitte üürnik. Sisutuks peab vastustaja kaebuse esitaja etteheiteid seoses tegevusetusega elamu reaalosadeks jagamisel. Vastustaja märgib, et tegemist on ühiskorteriga ja selle osas ei ole kohustatud subjektil õigusaktidest mingeid kohustusi reaalosadeks jagamise osas, viidates seejuures EES § 3 lõikele 11 ja KaasES § 2 lõigetele 4 ja
19. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et Tallinna Kesklinna Valitsusele esitatud erastamisavaldus, mis on registreeritud ja teadmiseks võetud, ei anna alust nõudeõiguse tekkeks, kui seadusest tulenevat õigust erastamiseks erastamisavalduse esitajal ei ole. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
20. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.N.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Käesoleva kaebuse esemeks on A.N.i taotlus kohustada Tallinna linna erastama kaebuse esitajale 84/100 suurune mõtteline osa Tallinnas xxxxxxxx asuvast eluruumist. Muude
21. märtsil 2010 esitatud kaebuses formuleeritud taotluste osas on jõustunud käesolevas haldusasjas tehtud Tallinna Halduskohtu
22. märtsi 2010 määrus kaebuse tagastamise kohta 3 halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 11 lg 31 p 5 alusel. Seetõttu lahendatakse käesoleva otsusega üksnes eelnimetatud kohustamistaotlus. 10.

§ 7

lõikest 1 tulenevalt annab halduskohtusse pöördumise õiguse isiku subjektiivsete õiguste rikkumine avaliku võimu tegevusega. Kaebuse, millega isik taotleb haldusorgani kohustamist haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks, saab halduskohtule esitada isik, kelle subjektiivseid õigusi rikub see, et haldusorgan on keeldunud haldusakti andmist või toimingu sooritamisest või on sellest sõnaselgelt keeldumata jätnud vastava haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Käesoleval juhul leiab kohus, et A.N.il ei ole subjektiivset õigust nõuda, et Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsus) erastaks talle 84/100 suuruse mõttelise osa Tallinnas xxxxxxxx asuvast korteriomandist. Seetõttu ei saa asjaolu, et Tallinna linn seda teinud ei ole ega ka asjaolu, et linnaosavalitsus ei ole teinud haldusakti tunnustele vastavat üheselt mõistetavat otsust selle korteriomandi mõttelise osa A.N.ile erastamisest keeldumise kohta, kaebuses välja toodud subjektiivset õigust rikkuda ning pelgalt seetõttu tuleb kaebus rahuldamata jätta.

1. Kohus on seisukohal, et xxxxxxxx asuva eluruumi erastamine saab toimuda kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse (KaasES) alusel. Vaidlusaluse eluruumi näol oli tegemist mitme üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ehk niiöelda ühiskorteriga.
2. novembril 1998 erastas M. B. eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 10 alusel 16/100 suuruse mõttelise osa sellest eluruumist. Vaidlust pole selles, et ükski teine xxxxxxxx üürnikest peale M. B. ei esitanud eluruumi erastamise avaldust EES § 5 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, st. enne
3. märtsi
4. EES § 3 lg 10 ning Vabariigi Valitsuse
5. juuli 1993 määrusega nr 198 kehtestatud eluruumide erastamise korra punkti 26 kohaselt oleks M. B. võinud erastada kogu xxxxxxx eluruumi, ent seda õigust ta ei kasutanud, erastades üksnes 16/100 suuruse mõttelise osa. Seepeale tekkiski olukord, kus ühiskorter jäi erastamise kohustatud subjekti ning M. B. kaasomandisse. Vastustaja märgib õigesti, et EES-is ei sätestata seda, kuidas erastamise kohustatud subjekt selliste eluruumide (mõtteliste osade) edasisel käsutamisel toimima peaks. Riigikohus leidis haldusasjas nr 3-3-1-45-03 tehtud otsuses, et eluruumide erastamise eesmärgist tulenevalt tuleks selliste eluruumide mõttelised osad erastada KaasES sätete alusel ning sarnast ühiskorterit tervikuna tuleks käsitada elamuna KaasES mõttes. See on ka igati loogiline, kuna omandireformi käigus eluruumide erastamise eesmärk oligi eelkõige anda avalikus omandis olevad eluruumid neid eluruume tegelikult kasutanud üürnike või nende puudumisel muude isikute omandisse. KaasES § 4 lg 1 kohaselt on erastamise õigustatud subjektiks esimese eelistusena kaasomandis oleva elamu üürnik või üks temaga alaliselt koos elav täisealine perekonnaliige, teise eelistusena elamu kaasomanik, kui ta ei ole eluruumide erastamise kohustatud subjekt ning viimaks erastamisel avalikul enampakkumisel füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik. Seejuures tuleneb KaasES §-dest 5, 6 ja 7, et teist eelistust omavad isikud saavad elamu mõttelisi osi erastada juhul kui esimest eelistust omavad isikud puuduvad või kui nad ei erasta kogu erastamise objektiks olevat mõttelist osa elamust ning avalikul enampakkumisel erastatakse elamu mõttelised osad juhul, kui erastamise objekti või selle osa ei ole erastatud selleks ostueesõigust omavatele isikutele.
6. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et A.N.il ei ole xxxxxxx elamu mõttelise osa erastamise õigustatud subjektis esimese eelistusena, kuna ta ei ole selle elamu üürnik ega üürniku perekonnaliige ning pole seda ka kunagi olnud. Samuti ei ole A.N. elamu kaasomanikuks, kes oleks KaasES § 4 lg 1 p 2 alusel erastamise õigustatud subjektiks teise eelistusena. Kaebuse esitaja oli selle elamu (ühiskorteri) 16/100 suuruse mõttelise osa 4 omanikuks ajavahemikul
7. septembrist 2000 kuni
8. augustini 2001, ent ta ei ole seda käesoleval ajal ega ka käesoleva kaebusega halduskohtusse pöördumise ajal. Seega ei ole A.N.il subjektiivset õigust nõuda xxxxxxxx mõttelise osa erastamist ka KaasES § 4 lg 1 p 2 alusel. Asjaolu, et A.N. esitas, olles xxxxxxxxx kaasomanik,
9. mail 2001 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse eluruumi erastamiseks, ei anna talle käesoleval ajal õigust nõuda selle eluruumi erastamist.
10. mail 2001 esitatud erastamise avaldus ei tekita kaebuse esitajale olukorras, kus ta on vaidlusaluse eluruumi mõttelise osa hiljem võõrandanud, mingeid eluruumi erastamisega või muul viisil omandamisega seotud õigusi. Sellele juhtis tähelepanu käesolevas haldusasjas
11. juunil 2010 tehtud kohtumääruses ka Tallinna Ringkonnakohus. Kohus märgib siinkohal, et ka ajal, mil kaebuse esitaja esitas eluruumi erastamise avalduse, st.
12. mail 2001, ei olnud xxxxxxxxx eluruum enam erastamise objektiks eluruumide erastamise seaduse alusel, kuna M. B. oli selleks ajaks erastanud mõttelise osa sellest, eluruum oli sattunud erastamise kohustatud subjekti ning muude isikute kaasomandisse ning edaspidi kuulus eluruum erastamisele KaasES alusel.
13. Samal ajal kinnitavad asjas kogutud tõendid, et vaidlusalune eluruum on käesoleval ajal kolme isiku kaasomandis: Tallinna linnale kui erastamise kohustatud subjektile kuulub 65/100 suurune mõtteline osa, K. N. kuulub 16/100 suurune mõtteline osa ning I. G. 19/100 suurune mõtteline osa. Asjaolu, et vaidlusaluse korteriomandi omandiõigus selliselt jaguneb, on haldusasjas 3-10-559 tehtud otsustes tuvastanud nii haldus- kui ka ringkonnakohus. Kuigi haldusasja 3-10-559 pooled ei olnud käesoleva haldusasja omadega samad, osales kaebuse esitaja haldusasjas 3-10-559 kaebuse esitaja esindajana. Käesolevas asjas ei ole esitatud mistahes tõendeid, mis kinnitaksid, et I. G. ei ole 19/100 suuruse mõttelise osa xxxxxxx omanik või et vastavasisuline kinnistusraamatu kanne oleks vale. Kuna samal ajal ei ole teadaolevalt isikuid, kes kasutaksid xxxxxxx eluruumi erastamise kohustatud subjektiga sõlmitud üürilepingute alusel, siis tuleneb eeltoodust, et xxxxxxx eluruumi erastamine peab jätkuma esmalt KaasES § 6 alusel. See tähendab, et edaspidi konkureerivad I. G. ja K. N. ülejäänud Tallinna linna omandis olevate mõtteliste osade erastamisel võrdselt kui elamu (ühiskorteri) kaasomanikud. Tallinna Kesklinna Valitsus alustas KaasES § 6 lg 3 alusel vastavalt 15/100, 15/100, 16/100 ja 19/100 suuruste mõtteliste osade erastamist
14. aasta veebruaris, määrates kindlaks enampakkumise, millest kaasomanikel oleks olnud võimalik osa võtta, ent enampakkumine jäi ära asjaolu tõttu, et kaasomanik K. N. ning A.N. esitasid halduskohtule kaebused. Eeltoodust tulenevalt saaks A.N.il tekkida õigus xxxxxxxx mõtteliste osade erastamiseks alles pärast seda, kui Tallinna Kesklinna Valitsus on viinud läbi KaasES § 6 alusel menetluse eesmärgiga erastada seni linna omandis olevad mõttelised osad kaasomanikele (K. N. ja I. G.), ent erastamise objekt või osa sellest jääb neile erastamata.
15. Kohus märgib täiendavalt, et 84/100 suuruse mõttelise osa erastamine A.N.ile ei tuleks kõne alla juba seetõttu, et Tallinna linna kui erastamise kohustatud subjekti omandis oleva kaasomandiosa suuruseks on üksnes 65/100, ülejäänud kaasomandiosade omanikeks on eraõiguslikud isikud, kes ei ole erastamise kohustatud subjektideks. Asjaolu, et K. N. on esitanud avalduse ostueesõiguse teostamiseks, soovides astuda Tallinna linna ja I. G. vahel
16. jaanuaril 2010 sõlmitud ostu-müügilepingusse ostja asemel, ei muuda eeltoodud seisukohta. Isegi juhul kui K. N.l vastavasisuline ostueesõigus oleks, ei muudaks see Tallinna linna kui erastamise kohustatud subjekti kaasomandiosa suurust.
17. Õigust xxxxxxx erastamiseks ei tulene kaebuse esitajale asjaolust, et Tallinna linn ei ole astunud samme selleks, et jagada kaasomandisse sattunud eluruum reaalosadeks. KaasES § 2 lõikes 2 on sätestatud, et kaasomandis oleva elamu mõtteline osa erastatakse KaasES järgi siis, 5 kui kaasomanikud ei sõlmi elamu reaalosadeks jagamise kokkulepet või kui kaasomandis olevat elamut ei ole reaalosadeks jagatud kohtuotsusega. Eeltoodust ei tulene erastamise kohustatud subjektiks olevale kaasomanikule kohustust astuda samme kaasomandi reaalosadeks jagamiseks. Vaidlust pole käesoleval juhul selles, et kaasomanike kokkulepet xxxxxxxx reaalosadeks jagamiseks ei ole kunagi sõlmitud ning seda ei ole reaalosadeks jagatud ka kohtuotsusega. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, et kaasomandis oleva eluruumi reaalosadeks jagamise kohustus tulenes Tallinna Linnavolikogu
18. mai 1997 määrusega nr 27 kehtestatud kaasomandis oleva elamu reaalosadeks jagamise ja elamu mõttelise osa erastamise korrast. Nimetatud õigusakti punktis 10 reguleeritakse küll seda, millisel juhul on kaasomandiosade erastamine KaasES alusel võimalik enne KaasES § 2 lõikes 5 sätestatud üheaastase tähtaja möödumist, ent need sätted pole käesoleval juhul asjakohased, kuna elamu mõtteliste osade erastamist KaasES alusel ei alustatud vähem kui aasta möödumisel kaasomandi tekkimisest (kaasomand tekkis 16/100 suuruse mõttelise osa erastamisest M. B.).
19. Eeltoodut silmas pidades tuleb A.N.i kaebus rahuldamata jätta.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poolte endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6