KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 5. juuni 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2211 Haldusasi A.T.i kaebus Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus

§ 9

lg 1 sõnastusest ilmneb, et määruse vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema alates selle teatavaks tegemisest. Käesoleval juhul tuleb aga arvestada, et kuni 31.05.2011 Riigikohtu üldkogu otsuseni asjas nr 3-3-1-85-10, millega tunnistati põhiseadusvastaseks ning seega kehtetuks LKS § 10 lg 1, mille alusel on kehtestatud ka vaidlustatud määrus, ei olnud isikutel võimalik aru saada sellest, et määruse näol on tegemist üksikaktina vaidlustatava haldusaktiga, mistõttu puudus kaebajal ka arusaamine selle kohta, et nimetatud akti on võimalik vaidlustada. Seetõttu hakkas kaebetähtaeg

§ 9

lg 1 tähenduses kulgema alates Riigikohtu 31.05.2011 otsusest asjas nr 3-3-1-85-10 teada saamisest. Kaebaja sai väidetavalt Riigikohtu nimetatud otsusest ning seega ka asjaolust, et tema suhtes kehtib vaidlustatav haldusakt, teada 9.08.2011, kui naaberkinnistu omanik teatas talle viidatud asjaolust. Kaebuse esitaja pöördus koheselt 10.08.2011 e-kirjaga Keskkonnaameti poole määruse põhjendatuse kontrollimiseks ja palus edastada Männimäe kinnistu kaitse alla võtmisega seonduvad dokumendid. Kaebuse esitaja esitas täiendava teabenõude 19.08.2011, mille peale Keskkonnaamet saatis kaebuse esitajale kaitsekohustuse teatise nr 142. Kaebaja leiab, et ta on näidanud üles aktiivsust teabenõude esitamisel ning soovinud igakülgselt teada saada oma õigustest ning vaidlustamise võimalustest. Riigikohus on oma otsuses 3-3-1-85-10 loonud kaebeõiguse ning kaebuse esitaja kaebus on tähtaegne. Kui kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebetähtaja kulgemist tuleb arvestada alates Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-85-10 teada saamisest, siis esitab kaebaja käesolevaga tähtaja ennistamise taotluse

§ 10lg 4 alusel ning palub kohtul tähtaja eeltoodud põhjustel ennistada.

Kaebaja märgib, et Riigikohus on 19.06.2001 määruses nr 3-3-1-38-01 sedastanud, et kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise mõjuva põhjusena võib kõne alla tulla ka haldusakti andja tegevus, mille tõttu adressaadil oli raske või võimatu mõista haldusakti sisu ja hinnata akti oma õigusi rikkuvaks. Kaebaja märgib, et kuna määruse vastuvõtmisel ei toimunud haldusmenetluse seaduse kohast menetlust, siis ei olnud kaebajale ka võimalik haldusakti vaidlustamise võimalus arusaadav. HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks menetlusosalise teavitamisega menetlusest. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Haldusmenetluse seadustik näeb võrreldes määrusele esitatavatele nõuetele ette ka haldusakti põhjendamise kohustuse. Kuna määruse vastuvõtmisel ei menetletud haldusakti haldusmenetluse seaduses sätestatud üksikakti vastuvõtmise menetlusreeglite kohaselt ning jäeti seetõttu täitmata eeltoodud sätetest tulenev haldusakti andmise menetlusest 2 menetlusosalise teavitamise kohustus, menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustus ja haldusakti põhjendamise kohustus, puudus kaebajal kaitsekohustuse teatise saamisel arusaam sellest, millises ulatuses ja kuidas täpselt kaebaja õigusi määrusega piiratakse, mistõttu ei mõistnud kaebaja ka määruse vaidlustamise vajadust. Samuti ei pidanud kaebaja määruse vastuvõtmisest teadasaamisel mõistma, et määrus on võetud vastu ebakohases menetluses ning seda on võimalik ja tuleks põhiseadusvastasuse argumendil vaidlustada üksikaktina. Kaebaja soovib kohtule selgitada ka asjaolu, et enne raie teostamise piirangutest teadasaamist sihtkaitsevööndis puudus kaebajal ka otsene vajadus määruse vaidlustamiseks, sest kehtestatud piirangud ei olnud selle ajani kaebajale ülemääraseid ebamugavusi põhjustanud. Ei oleks mõistlik eeldada, et isikul on kohustus haldusakt vaidlustada ennatlikult juba enne, kui isikule saavad teatavaks asjaolud, mille esinemisel ilmneb tema õiguste piiramine haldusaktist tulenevalt. Kaebaja märgib, et lisaks asjaolule, et kuni Riigikohtu 31.05.2011 otsuseni ei olnud keskmisel inimesel võimalik mõista, et tegemist ei olegi määruse, vaid tavalise haldusaktiga, on määruse näol tegemist üldkorraldusega. Üldkorralduse olemuslikuks tunnuseks on see, et see puudutab laiemat isikuteringi või näeb ette ka üldisi õigusi ning kohustusi, mis, tuues näiteks kõnealuse määruse, ei puuduta vaid kinnistu omanikke. Seega ei ole üldkorralduses sätestatud piirangud oma konkreetsusastmelt väga täpsed ning piirangu olemasolu ei pruugigi akti adressaadile koheselt mõistetav olla. Nii ei olnud kaebajale määruse vastuvõtmisel teada ka see, et tulevikus võib osutuda vajalikuks teostada elektrikatkestuste vältimiseks raietöid elektriliinide kaitsevööndis ning määrusega kaebaja kinnistule kuuluva maa-ala suhtes kehtestatud sihtkaitsevöönd võib sellele tegevusele otseselt takistusi seada või omada juba teostatud raide osas oluliselt kaebaja õigusi mõjutavaid tagajärgi. Kaebaja sai elektrivarustuse tagamiseks elektriliinide kaitsevööndis teostatud võsaraide osas kriminaalmenetluse algatamisest, s.o looduskaitseala sihtkaitsevööndist tulenevatest ulatuslikest takistustest ja selle võimalikest tagajärgedest teada naaberkinnistu omanikult 9.08.2011, misjärel asus kaebuse esitaja koheselt Keskkonnaametilt uurima piirangute osas ning tegi korduvaid teabenõudeid esitades enda poolt kõik mõistliku, et välja selgitada kaebuse aluseks olevad asjaolud. Ka nimetatud asjaolu palub kaebaja kohtul kaebetähtaja kindlaksmääramisel või selle ennistamisel arvestada. Kaebaja rõhutab, et ka Riigikohus on leidnud, et üldkorraldus kui haldusakti andmise vorm võib oma olemuselt isiku võimet enda õiguste ulatusest arusaamisel mõjutada, leides oma 13.02.2008 otsuses nr 3-3-1-95-07, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest.

1. Vastustaja leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja puudub alus selle ennistamiseks. Riigikohus on juba
2. mai 2003 kohtumääruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 asunud seisukohale, et kaitse alla võtmise määrus on halduse üksikakt (punkt 19). Sellest kohtuotsusest tulenevalt on mõistetav, et analoogsed otsused, mis puudutavad ala kaitse alla võtmist ja sellele erilise staatuse andmist ning üldisest korrast erinevate käitumisreeglite kehtestamist, on haldusaktid. Seega on teada, et kaitse alla võtmise otsused on vaidlustatavad. Ka hilisema kohtupraktika kohaselt kaitse alla võtmise otsused on haldusaktid ja nendega seotud kaebusi menetletakse kohtus (Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-3-1-27-09, 3-3-1-57-09). Kaitse alla võtmise otsustega kohtuvaidlusi on kajastatud meedias. Seega ei tulene kaitse alla võtmise otsuse vaidlustamise õiguse võimalikkus Riigikohtu lahendist 3-3-3-1-85-10, vaid juba varasemast Riigikohtu praktikast. Kaebaja väidab, et ta ei ole teadlik, millisest haldusaktist talle piirangud tulevad. Ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta 3 soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (Riigikohtu lahendid 3-3-1-82-07, 3-3-1-22-08, 3-3-1-19-09). Kaebuses nimetatud
3. aastal esitatud teabenõudeid kaitse alla võtmise aluse väljaselgitamiseks ei saa pidada mõistliku aja jooksul esitatuks. Kaitsealal asuva kinnisasja omandamisest on möödunud 12 aastat ja tagastamise korraldusest selgus üheselt, et kinnistul on looduskaitselised piirangud. Riigikohtu mitmetest lahenditest selgub, et otsuse vorm ega pealkiri ei määra seda, kas tegu on haldusaktiga. Samuti seda, et haldusaktiga võib olla tegemist sõltumata sellest, kas see on vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides. (Riigikohtu lahendid 3-3-1-49-09; 3-3-1-85-08; 3-3-1-33-03; 3-3-1-57-03). Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjeldus“ on kehtestatud KLOS § 5 lõike 4 alusel. KLOS-s ei olnud sätestatud, et Vabariigi Valitsus võtab ala kaitse alla määrusega. Seega ei olnud nõuet kaitse alla võtmiseks määrusega. Kui kaebaja oleks tõsimeelselt soovinud kaitse alla võtmise otsust vaidlustada, oleks tal lähtudes kohtupraktikast või meedias vastaval teemal kajastatust olnud võimalik aru saada, et kaitse alla võtmise otsused olid kohtus vaidlustatavad juba varem, kui tema oma kaebuse esitas. Kaitsekohustuse teatisega on kaebajat teavitatud ka kaitseala valitsejast ja seega oleks ka kaitseala valitseja talle vajadusel vaidlustamise võimalusi selgitanud. Kaebaja kaebusest aga selgub, et kaebaja soov kaitse alla võtmise otsuse vaidlustamiseks tekkis talle seoses kaitseala valitsejaga kooskõlastamata raie teostamisest ja sellega kaasnevast vastutusest. Kaebaja taotluse alusel on kaebajale kaitsealal asuv maa tagastatud korraldusega 21.12.1998, kusjuures tagastamise korraldus sisaldas teavet looduskaitseliste piirangute kohta. Seega ajast, mil kaebaja sai teada kinnistu kuulumisest kaitseala koosseisu ja seal kehtivatest piirangutest, on möödunud kaebuse esitamiseni 12 aastat. Kaebaja on
4. aastal tagastanud kaitseala valitsejale allkirjastatult kaitsekohustuse teatise nr
5. Ka sellest hetkest on kaebuse esitamiseni möödunud ebamõistlikult pikk aeg 9 aastat. Seega leiab vastustaja, et kaebaja on viivitanud ebamõistlikult kaebuse esitamisega ning kaebetähtaeg tuleb lugeda seetõttu möödunuks. Ka vaidlustamisviite puudumine ei tähenda automaatselt kaebetähtaja ennistamist. Kaebaja ei ole välja toonud põhjuseid, mis takistasid teda 21.12.1998 maa tagastamise korraldusest looduskaitseliste piirangute teada saamisel või 4.07.2002 kaitseala valitseja poolt edastatud kaitsekohustuseteatise nr 142 saamisel asuma selgitama vaidluse algatamise korda ja vajadusel kasutama selleks professionaalset abi. Kaebaja on kaitseala valitseja poole pöördunud enda poolt allkirjastatud kaitsekohustuseteatise tagastamisega
6. aastal ning esitanud kaebuses nimetatud järelepärimised (kaebuse lisa 2 ja 3) aastal
7. Kaebaja ei ole pöördunud kaitseala valitseja poole piiranguid kehtestava haldusakti vaidlustamise võimaluste väljaselgitamiseks ega ka tegevuste kooskõlastamiseks kaitsealal, sealhulgas raie teostamiseks nõusoleku saamiseks. Kaitseala valitseja poole on kaebaja poolt nimetatud elektriliinide kaitsevööndis võsaraie teostamiseks suuliselt pöördunud teine isik, mitte kaebaja. Kaitseala valitseja ei saa suulise infopäringu peale nõusolekut anda (Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ punkt 12) ja ka antud juhul selgitas kaitseala valitseja isikule, mida isikul antud juhul teha tuleks. Seega on vale kaebaja väide, et Otepää looduspargi valitseja poolt on antud suuline luba elektriliinide kaitsevööndis võsaraie teostamiseks. Kaebuses esitatud väited kriminaalmenetluse algatamise kohta kaebaja suhtes on oletuslikud. Vastustajale Keskkonnainspektsioonist antud info kohaselt ei ole kaebaja suhtes algatatud ka kriminaalmenetlust ebaseadusliku raide suhtes sihtkaitsevööndis. 4 Samas on kaebaja 23.05.2011 esitanud
8. a taotlusvoorus Natura 2000 alal asuva erametsamaa toetuse elektroonilise taotluse. Taotluse suhtes tehakse otsus
9. aastal. Männimäe kinnistu on arvatud ka Vabariigi Valitsuse 5.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ lisa 1 punkti 2 alapunkt 273 alusel Otepää loodusalasse. Nimetatud korraldusega on esitatud Natura 2000 alad kinnitamiseks Euroopa Komisjonile. Euroopa Komisjoni poolt alade kinnitamisel peab Eesti riik nendel aladel tagama loodusväärtuste kaitse. Antud juhul on kaitse tagatud ala kuulumisega Otepää looduspargi koosseisu. Natura 2000 aladel on ettenähtud Natura 2000 toetus erametsamaale. Vastava toetuse taotlemiseks ja saamiseks kehtestab nõuded põllumajandusministri 11.03.2010 määrus nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“. Sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis on ettenähtud erineva suurusega toetused, esimeses neist suurem. Taotluses kaebaja kinnitab oma allkirjaga, et vastab Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta toetuse saamiseks esitatud nõuetele ja täidab selle toetuse saamiseks esitatud nõudeid. Seega on kaebaja käitumine vastuoluline. Ühelt poolt taotleb isik piirangutest tulenevaid soodustusi, teiselt poolt ei täida kaitsekorrast tulenevaid nõudeid ja soovib seetõttu kaitse alla võtmise otsuse tühistamise nõude rahuldamise läbi vastutusest hoiduda. Kui kaebaja esitas taotluse, soovides saada toetust erametsamaale, siis pidi ta teadma, et toetust saab vaid Natura 2000 alal asuvale erametsamaale ja toetuse saamisega kaasnevad ka kohustused. Nagu vastustaja juba selgitas eeldab Natura 2000 ala ka ala siseriiklikult kaitse alla võtmist. Kaebaja on toetuse saamiseks taotluse esitamisega ja kinnitusega täita Natura 2000 toetuse saamiseks esitatud nõudeid, näidanud üles tahet haldusakti kohaselt käituda. Riigikohtu määruses nr 3-3-1-57-02 on selgitatud, et kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. Kogenematu inimese huvi saada õiguskaitset vaatamata vabandatavale eksimusele tuleb tähtaja ennistamise otsustamisel asetada kaalukausile koos avaliku huviga. Avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukam, mida enam on tähtaega ületatud. Teisisõnu, mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus. Eesti loodusväärtuste kaitse on ülekaalukas avalik huvi. Kaitse alla võtmise otsuse peamine eesmärk on tagada põhiseadusliku õigusväärtuse – Eesti loodusväärtuste mitmekesisuse säilimine. Ka aitab kaitse alla võtmine kaasa Euroopa Liidu õigusest tulenevate rahvusvaheliste kohustuste täitmisele. Otepää looduspark on esitatud Euroopa komisjonile Natura 2000 loodusalaks kinnitamiseks ja komisjoni poolt ka kinnitatud. Eespool vastustaja on selgitanud, et Natura loodusalade kaitse tagatakse ja rahvusvaheline kohustus täidetakse juhul kui riik on ala ka siseriiklikult kaitse alla võtnud. Männimäe kinnistule osas katastritunnusega 63601:002:1921 jäävad Vabariigi Valitsuse 5.08.2004 korralduse nr 615 lisa 1 punkti 2 alapunkti 273 kohaselt elupaigad liiva-alade vähetoitelised järved

§ 283

lg 1 sätestab, et kaebuse lubatavus, sealhulgas kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja sisu- ja vorminõuetest kinnipidamine tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.

§ 286

lg 2 on märgitud, et enne käesoleva seadustiku jõustumist esitatud kaebust ei jäeta käiguta ega tagastata selle kohta kehtinud sisu- või vorminõuete rikkumise tõttu, kui kaebus vastab pärast käesoleva seadustiku jõustumist kehtivatele sisu- ja vorminõuetele. 5 Kuna kaebus on esitatud kohtule 13.09.2011, siis tuleb kaebetähtajast kinnipidamine teha kindlaks kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (vana

) alusel. Samas tuleb kontrollida ka uuele

-le vastavust. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 ja sellega vastu võetud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja välispiiri kirjelduse“ tühistamiseks osas, millega Männimäe kinnistu määrati looduskaitseala sihtkaitsevööndiks. Vana

§ 9

lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Vana

§ 9

lg 9 kohaselt, kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Samuti sätestab alates 1.01.2012 kehtiva

§ 46

lg 1, et tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks.

§ 1

lg 4 kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

§ 124

lg 1 kohaselt kohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. 8.

1. Kaebuse esitaja on asunud esiteks seisukohale, et kaebus on esitatud tähtaegselt, kuna kaebaja sai oma kaebeõigusest teada alles Riigikohtu üldkogu otsusest asjas nr 3-3-1-85-10, millega kohus lõi kaebeõiguse. Kaebaja arvates hakkas viidatud otsusest teadasaamisest kulgema kaebetähtaeg. Seejuures sai kaebaja nimetatud otsusest teada väidetavalt 9.08.2011 naaberkinnistu omanikult. Kaebaja selgitab täiendavalt, et peale nimetatud Riigikohtu otsusest teadasaamist pöördus kaebaja koheselt Keskkonnaameti poole määruse põhjendatuse kontrollimiseks ja palus edastada kinnistu kaitse alla võtmisega seonduvad dokumendid. Samuti esitas kaebaja täiendava teabenõude, mille peale edastati kaebajale kaitsekohustuse teatis. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et ta on teinud kõik endast oleneva, et saada teada oma õigustest ning vaidlustamise võimalustest ja seetõttu on kaebus tähtaegne. Kohus kaebuse esitaja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et Riigikohus on juba
2. mai 2003 kohtumääruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 asunud seisukohale, et kaitse alla võtmise määrus on halduse üksikakt (punkt 19). Sellest kohtuotsusest tulenevalt on mõistetav, et analoogsed otsused, mis puudutavad ala kaitse alla võtmist ja sellele erilise staatuse andmist ning üldisest korrast erinevate käitumisreeglite kehtestamist, on haldusaktid. Seega on teada, et kaitse alla võtmise otsused on vaidlustatavad. Ka hilisema kohtupraktika kohaselt kaitse alla võtmise otsused on haldusaktid ja nendega seotud kaebusi menetletakse kohtus (Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-3-1-27-09, 3-3-1-57-09). Isegi kui kaebaja jõudis arusaamisele vaidlustatud määruse vaidlustamise võimalusest alles peale Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-85-10 teadasaamist, ei ole see fakt aluseks kaebetähtaja kulgemisele. Kaebetähtaeg hakkab kulgema seaduses sätestatud normidest lähtuvalt. Seejuures ei ole käesolevas asjas vaidlustatud määrus kehtestatud tänaseks kehtetuks tunnistatud looduskaitseseaduse (LKS) § 10 lg 1 alusel nagu viitab kaebaja vaid kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 5 lg 4 alusel, mis sätestas, et kaitseala jagunemise eri osadeks (vöönditeks) ning neis käesoleva seaduse §-de 11– 6 13 alusel rakendatavate kitsenduste ja kohustuste ulatuse kehtestab kaitse-eeskirja kujul Vabariigi Valitsus. Juba sellest tulenevalt ei saanud käesoleva kaebuse kaebetähtaeg hakata kulgema Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-85-10 teadasaamisest. Isegi juhul, kui kaebaja sai aru määruse vaidlustamise võimalusest alles peale Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-85-10 teadasaamisest, ei oma see tähtsust, kuna sellest lahendist teadasaamisest ei hakka kulgema kaebetähtaeg. Nimelt - olenemata sellest, et nimetatud lahendiga tunnistati LKS § 10 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks - ei oma see lahend tagasiulatuvat jõudu ega loo kaebeõigust. Eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohtu 9.09.2003 kohtuotsus nr 3-3-1-59-03, milles Riigikohus leidis, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5.11.2002 otsusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5.11.2002 otsus ei anna maksumaksjale õigust taotleda enne 5.11.2002 tasutud maksuintresside tagastamist, kui maksumaksja ei ole tähtaegselt intresside määramist vaidlustanud. Sellest saab järeldada, et Riigikohtu lahendid ei loo kaebeõigust, vaid kaebeõigus tuleneb seadusest ja kaebetähtaeg hakkab kulgema vastavalt seadusele ehk käesoleval juhul alates haldusaktist teadasaamisest. Kohus leiab, et kaebaja pidi olema teadlik alates 21.12.1998 korralduse nr 521 saamisest, et Männimäe kinnistule kohaldub Otepää looduspargis kehtestatud kaitserežiim, mistõttu oleks tulnud tal peale nimetatud korraldusest teadasaamist pöörduda vajadusel kaitserežiimi sätestavate dokumentide saamiseks vastava haldusorgani poole ja seejärel kaitse-eeskirjaga mittenõustumisel vaidlustada see kohtus. Isegi siis, kui asuda seisukohale, et korraldusest ei olnud üheselt ja arusaadavalt selge, kust tulenevad looduskaitselised piirangud Männimäe kinnistule, oleks kaebuse esitaja pidanud hiljemalt peale kaitsekohustuse teatise nr 142 saamist, millega tutvumist on kaebaja ise 2002 aastal oma allkirjaga kinnitanud, välja nõudma 18.03.1997 kaitse-eeskirja. Seejärel tuli kaebuse esitajal seaduses sätestatud tähtaja jooksul selgusele jõuda, kas see rikub kaebuse esitaja õigusi. Kaebaja seda ei teinud. Kohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega. 8.
3. Teiseks on kaebaja esitanud kohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kaebaja palub ennistada tühistamiskaebuse esitamise kaebetähtaeg ning tühistada Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus nr 63 ja sellega vastuvõetud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja välispiiri kirjelduse“ osas, millega Männimäe kinnistu määrati looduskaitseala sihtkaitsevööndisse.

§ 71

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Määratlemata mõiste "mõjuval põhjusel" sisustamisel peab kohus kaalutlusõigust kasutades hindama kaebaja poolt kaebetähtaja ennistamiseks toodud põhjendusi. Kohtupraktikas on menetlustähtaja ennistamise mõjuvateks põhjusteks peetud üksnes objektiivseid takistusi ning erandlikel juhtudel arvestatud ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid nr 3-3-1-58-00, 3-3-1-58-00, 3-3-1-38-01, 3-3-1-75-08) Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ on avaldatud Riigiteatajas RT I 1997, 25,

1. Kaebuse esitaja on vastustajale ette heitnud, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisel ei toimunud kohast haldusmenetlust, ei küsitud kaebaja arvamust, kaebajat ei teavitatud menetlusest, haldusakti 7 ei põhjendatud. Sellest järeldab kaebaja, et ta ei pidanud kaitsekohustuse teatise saamisel mõistma, et määrus on vastu võetud ebakohases menetluses ning seda on võimalik vaidlustada ja seda tuleks vaidlustada, mistõttu tuleks kaebuse esitamise tähtaeg ennistada. Samas ei väida kaebuse esitaja, et ta ei olnud määrusest teadlik, vaid ta on asunud seisukohale, et ta ei olnud teadlik selle vaidlustamise võimalikkusest enne Riigikohtu üldkogu otsusest asjas nr 3-31-85-10 teadasaamist. Samuti ei tekkinud kaebajal väidetavalt varasemalt määruse vaidlustamise vajadust, kuna kaebaja soovis alles nüüd hakata teostama raiet enda kinnistul elektriliinide kaitsevööndis vältimaks elektrikatkestusi. Peale raie teostamist sai kaebaja teada vastavatest piirangutest ning asjaolust, et tema suhtes võidakse alustada seoses ebaseadusliku raie teostamisega kriminaalmenetlust. Kohus kaebuse esitaja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Kaebuse esitajale tagastati Männimäe kinnistu Pühajärve Vallavalitsuse 21.12.1998 korraldusega nr
2. Käesolevas asjas vaidlustatud kaitse-eeskiri võeti vastu aga 18.03.
3. Seega ei saanudki vastustaja kaebuse esitajat haldusmenetlusse kaasata ja temalt arvamust küsida, kuna kaebaja ei olnud kaitse-eeskirja vastuvõtmise ajal Männimäe kinnistu omanikuks. Kaebaja väide, et tema menetlusse kaasamata jätmise tõttu ei pidanud ta kaitsekohustuse teatise saamisel aru saama määruse nr 63 vaidlustamise vajadusest, ei ole asjakohane. Kuna Pühajärve Vallavalitsuse 21.12.1998 korralduses nr 521 on selgelt viidatud, et Männimäe kinnistul tuleb järgida Otepää looduspargis kehtestatud kaitserežiimi, ja 4.07.2002 kaitsekohustuse teatises nr 142 on otseselt viidatud kaitsekohustuse aluseks olevale määrusele koos selle avaldamismärkega, siis pidi kaebajale olema äratuntav, et teda puudutav haldusakt on välja antud. Seega puudus mõistlik põhjus jääda ootama asjaolu, millal see võiks rikkuda kaebaja õigusi, vaid kaebajal tuli koheselt, kas akt välja nõuda või kontrollida, kas see on avaldatud ning peale akti saamist välja selgitada, kas võib olla vajalik selle vaidlustamine. Lisaks on kohus siinkohal seisukohal, et looduskaitsealased piirangud, millest kaebaja oli teadlik kinnistu omandamisel, ei ole nii arusaamatud, et kaebaja ei pidanuks aru saama oma õiguste võimalikust rikkumisest. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et looduskaitse all olevatel metsaga maatükkidel on tavaliselt majandustegevus oluliselt piiratud ja nõuab täiendavaid lubasid. Sellest tulenevalt pidi kaebaja aru saama, et tema võimalusi maatükki kasutada on selle looduskaitse alla võtmisega tõenäoliselt piiratud ja astuma koheselt samme oma õiguste väljaselgitamiseks ja kaitsmiseks. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohtu 19.06.2001 määruses nr 3-3-1-38-01 avaldatu, et seadusandja on

§-s 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi, ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse. Kui haldusakti adressaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik ainult siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja. Kaebaja käsitlus kaebetähtajast tekitas olukorra, kus seaduses sätestatud kaebetähtajad kaotavad sisuliselt tähenduse. Selline olukord oleks aga ilmselgelt õiguskindluse seisukohalt vastuvõetamatu. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kaebaja esile toodud selliseid erandlikke subjektiivseid asjaolusid, mida võiks arvestada kaebetähtaja ennistamisel mõjuvate põhjustena. Kaebaja viide, et ta ei saanudki ette näha määruse vaidlustamise vajadust enne kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-85-10 teadasaamist, samuti enne seda, kui kaebajal tekkis vajadus teostada raiet, 8 ei ole objektiivne põhjendus kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus põhjendas juba eelnevalt, miks ei saanud kaebetähtaeg kulgema hakata alates Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-85-10 teadasaamisest. Samuti ei tulene sellest lahendist sellist alust (mõjuvat põhjust), millisel juhul oleks käesolevas asjas kaebetähtaja ennistamine põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja ei olnud teadlik varasemast kohtupraktikast, mille kohaselt on kaitse-eeskirjade vaidlustamine võimalik ka juhul, kui need on vastuvõetud määrustena, ei ole objektiivseks takistuseks, miks ei saanud kaebuse esitaja kaebust esitada varasemalt. Riigikohtu määruses nr 3-3-1-59-00 märgitu kohaselt saavad tähtaja ennistamise mõjuvateks põhjusteks olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Riigikohus märgib ühtlasi määruses nr 3-3-1-26-06, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Sealjuures on teiste isikute huvid haldusakti kehtimajäämise suhtes seda kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud. Riigikohus on oma määruse nr 3-3-1-57-02 punktis 19 selgitanud, et ei välista võimalust, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Kuid märgib, et tähtaja ületamine ei saa siiski olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sealhulgas tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul inimesel tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Lähtudes eelpool viidatud Riigikohtu lahenditest ja nõustudes vastustaja seisukohtadega leiab kohus, et ajavahemik, mil kaebaja sai teada kinnistu kuulumisest kaitseala koosseisu ja seal kehtivatest piirangutest kaebuse esitamiseni, on olnud ebamõistlikult pikk (minimaalselt 9 aastat). Seega on kaebaja viivitanud ebamõistlikult kaebuse esitamisega ning kaebetähtaeg tuleb lugeda seetõttu möödunuks. Kaaludes kaebuse esitaja huvisid ja avalikke huvisid haldusakti kehtima jäämiseks leiab kohus, et Eesti loodusväärtuste kaitse on ülekaalukas avalik huvi võrreldes kaebaja huviga kasutada oma kinnistut omal äranägemisel (teostada raiet) ning ka seetõttu ei ole põhjendatud kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamine. Raieõiguse osas märgib kohus, et kui kaebaja esitab põhjendatud taotluse raieks nõusoleku saamiseks, siis tuleb vastustajal vastav taotlus lahendada haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Kui kaebuse esitajale antakse põhjendamatult keelduv vastus, siis on kaebuse esitajal võimalik see seaduses sätestatud korras kohtus eraldi vaidlustada. Vastavalt metsaseaduse § 41 lg 1 tuleb kaebuse esitajal esitada metsateatis, kui ta soovib teostada raiet. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt kontrollib Keskkonnaamet 15 tööpäeva jooksul nõuetekohase metsateatise saamisest arvates kavandatud tegevuse õiguspärasust ja kui tegevus vastab nõuetele, teeb metsateatisele märke «lubatud», ning kui tegevus ei vasta nõuetele, märke «ei ole lubatud». Kui tegevus ei ole lubatud, põhjendab Keskkonnaamet seda kirjalikult, andes ühtlasi soovituse tegevuse vastavusse viimiseks õigusaktidega. Metsateatis tagastatakse esitajale kas allkirja vastu, väljastusteatega tähtkirjaga, 9 elektrooniliselt digitaalselt allkirjastatuna või isiku üheselt tuvastamist võimaldava elektroonilise kanali kaudu. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtub, et kaebuse esitaja ei ole vastavat metsateatist üldse esitanud, samuti ei ole kaebaja taotlenud looduspargi valitsejalt vastavat nõusolekut. Seega ei ole kaebuse esitaja kasutanud oma seaduslikke võimalusi raie teostamiseks elektriliinide kaitsevööndis, mistõttu on ka põhjendamatud kaebaja väited, et enne raie teostamise vajadust ei saanud kaebajale üldse selguda käesolevas haldusasjas vaidlustatud määruse piiravad mõjud. Kuna kaebaja ei ole vastavat nõusolekut üldse taotlenudki, siis ei saa kaebaja ka väita, et praegusel hetkel rikuvad määruses sätestatud piirangud kaebuse esitaja õigusi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse esitaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. 8.3.

§ 124

lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 152

lg 1 p 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lõikele 2. Eelpool väljatoodust tulenevalt ei ole kaebus esitatud tähtaegselt ja kohus jättis tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Kohus lõpetab antud asjas menetluse

§ 124lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel.

9.

§ 104

lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 2 või 4 alusel. Kaebuse esitaja eest on tasunud kaebuselt riigilõivu summas 15,97 eurot (tl 19) Siret Saks. Kuna kohus lõpetab käesoleva haldusasja menetluse

§ 152lg 1 p 2 alusel, siis tuleb tasutud riigilõiv kaebajale tagastada.

Eeltoodust tulenevalt tuleb Siret Saks kontole nr xxxxxxxxxxxx Swedbank AS tagastada Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu haldusasjas nr 3-11-2211 tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot.

§ 108

lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. 10. Vastavalt

§ 43

lg 1 p 2 ei saa isik menetluse lõpetamise korral uuesti pöörduda kohtusse samas asjas sama nõudega, samal alusel. Daimar Liiv Kohtunik 10