2-12-22958 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Lembit Käis Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2012. a. Põlva Tsiviilasja number 2-12-22958 Tsiviilasi K. K. K. I. G. K.

) §-dest 96, 97, 100, 101 ja 102. Vastavalt

§-le 96 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97

p 1 kohaselt on alaealine laps ülalpidamist saama õigustatud isikuks.

§ 100

lg 1 esimese lause kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul elatise maksmisega (edaspidi elatis).

§ 100

lg xx täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Vastavalt osundatud paragrahvi lõikele 3 makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Sünni tõendite (tl 27, 69) kohaselt on sündinud K. K. K. . veebruaril

1. a ja I. G. K. . augustil
2. a ning nende vanemateks on M. K. Indrek Ilm. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on ülalpidamiskohustuse rikkumisega tegemist siis, kui vanem ei anna lapsele ülalpidamist või annab ta lapsele ülalpidamist ebaregulaarselt või ebapiisavalt. Seega peab kohus esmalt kontrollima, kas kostja on laste ülalpidamiskohustust rikkunud. Hageja I ja II elavad ema juures, s.o kostjast eraldi. Kostjalt nõutakse elatist alates 01.01.
3. a. Tulenevalt

§ 100lg-st xx kostja laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks maksma elatist.

Kuna hagejate seaduslik esindaja tunnistab kostja poolt elatise andmist osaliselt, siis saab lugeda tõendatuks, et kostja on andnud vabatahtlikult kummalegi hagejale elatist 25 euro ulatuses kuus alates 01.

1. – 31.10.
2. Kostja ei ole oma väidet, et ta on lastele andnud elatist suuremas ulatuses kui 25 eurot kuus, millegagi tõendanud, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Lõuna Pnesioniameti vastus (tl 79) kinnitab, et kostjale on määratud töövõimetus 40% kuni 28.02.
3. Seega on usaldusväärselt tuvastatud, et kostja on osaliselt töövõimetu. Lähtudes aga kostjale määratud töövõimekaotuse ulatusest, siis saab selle alusel eeldada, et kostjal on säilinud töövõime siiski olulises osas ning seetõttu oleks ta saanud töötada vähemalt poole kohaga. Vabariigi Valitsuse 22.12.
4. a määruse nr 169 „Töötasu alamäära kehtestamine“ kohaselt on alates 01.01.
5. a töötasu alamäär täistööajaga töötamise korral 290 eurot kuus. Seega tuleb eeldada, et poole kohaga töötamisel oleks kostja saanud lisaks pensionile vähemalt 145 eurot kuus töötasuna. Järelikult oleks selle aasta algusest kostja sissetulek pensioni (tl 79) ja töötasu näol võinud eelduslikult olla vähemalt 273 (128+145) eurot.

§ 10x

x xx lausest tuleneb, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata 3

§ 10x

x xx lauses sätestatud vahendite ühetaolise kasutamise põhimõttest on kostja ilmselgelt olnud suuteline andma lastele elatist suuremas summas, kui 25 eurot (kokku 50 eurot) kuus isegi sellisel juhul, kui saadavat pensioni tuleks täielikult lugeda tema enda igakuiste hädavajalike kulutuste katmiseks. Asjaolul, et kostja ei ole mingil põhjusel töötanud poole kohaga, ei oma tähtsust ning vabasta teda lastele elatise maksmise kohustusest. Järelikult on kostja rikkunud laste ülalpidamise kohustust sellega, et andnud elatist piisavalt. Kuna hagejad elavad ema juures ja on valdavalt viimase ülalpidamisel, siis on kostja jätnud täitmata

§ 100

lg xx lauses sätestatud elatise maksmise kohustuse ning hagi elatise väljamõistmiseks on esitatud põhjendatult hagejate huvide kaitseks. Ka baseerub esitatud hagi TsMS §-s 369 ning

§ 101lg 1 ja § 108 sätestatul.

Elatise väljamõistmise eesmärgiks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Hagejate lühiajaline viibimine kostja juures ei ole selline asjaolu, mis annaks põhjust elatisenõude osaliseks rahuldamiseks. Igati mõistlik ja elementaarne on see, kui vanem, kelle juures viibib laps ajutiselt suhtlemise eesmärgil, annab talle ka süüa ja juua. Taoline kulutus ei ole märkimisväärne ega tingi automaatselt elatise tasaarvestamise vajadust ja alust. Tulenevalt

§ 101

lg-st 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma arvutamise alused. Seega peab kohustatud isik ülapidamiskohustuse täitmisel üldjuhul lähtuma sellest, elatise suurus ühele lapsele ei oleks seaduses sätestatud määrast väiksem, s.o käesoleval aastal 145 eurot lapse kohta kuus.

§ 99

lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lõikes xx sätestatud, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Hagejad nõuavad kostjalt elatist seaduses ettenähtud alammääras, mistõttu puudub neil kohustus tõendada oma eluvajadusi ega kasvatamise kulutusi ning nende rahalist suurust. Hagiavalduses välja toodud vajadusi lapse kohta kuus (300 eurot) saab pidada mõistlikeks. On üldtuntud ja mõistatav, et seaduses sätestatud elatise alammäär hõlmab lapse kõige hädavajalikumaid kulutusi. Samuti on Riigikohus leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Lähtudes

§-s 99 sätestatust, ei ole lapse ülapidamise suuruse tuvastamisel määravat tähendust vanemate varalisel seisundil.

§ 10x

x xx lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Samas tuleneb

§ 10x

x xx lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. 4

§ 101lg-s 1 sätestatud ulatuses, s.o igakuiselt kummalegi 145 eurot.

Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige laste huvidest. Vanema ülesanne on täita oma kohustused laste ülalpidamisel. Oma väljaminekute planeerimisel peab vanem arvestama laste ülalpidamisekohustuse täitmisega. Samas on Riigikohus korduvalt asunud seisukohale, et vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-19-07 p 1xx 07.12.
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09 p 12). Antud seisukohast lähtudes peaks kostja rakendama kõiki meetmed, et kindlustada oma alaealisele lastele ülalpidamiseks vajalike vahendite saamine. Arvestades asjaolu, et kostja on töövõimetu 40% ulatuses, kinnis- ja vallasvara tal puudub ning töövõimetuspension on vajalik eelkõige tema enda minimaalsete elustandardite säilitamiseks, siis tuleb elatise väljamõistmisel lastele lähtuda kostja võimest teha tööd vähemalt poole kohaga ning sellest saadavast igakuisest minimaalsest tulust, s.o 145 eurost. Kuna pension, millele ei saa täitemenetluse seadustiku § 131 lg 1 p 10 alusel sissenõuet pöörata, jääb täielikult kostja vajaduste katmiseks, siis on tal võimalik anda elatist kummagi lapse ülalpidamiseks 72,50 (145 : 2) eurot kuus. Järelikult saab kohus kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista elatise

§ 101

lg xx § 10xx xx ja neljanda lause alusel igakuiselt vaid 72,50 euro ulatuses ning seda on võimalik suurendada

§ 10xx xx lauses sätestatud vahendite ühetaolise kasutamise põhimõttest lähtuvalt I.

G. K. K. K. K. saamisest xxxxxxxxxxx 139,50 (134+145=279; 279 : 2=139,50) euroni.

§ 108

sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna kostja ei ole andnud hagejatele elatist piisavalt, siis kuuluvad hagid rahuldamisele

§ 108alusel tagasiulatuvalt alates 01.01.2012.

a. Sealjuures tuleb väljamõistetava elatisega tasaarvestada kostja poolt perioodil 01.

1. – 31.xxxxxxxxx, s.o lapse kohta 25 eurot kuus. Kummagi hageja kasuks tagasiulatuva perioodi (xxxxxxxxxxxx.10.2012) eest väljamõistetav elatis on 475 (10 x 72,50 - 10 x 25) eurot. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et hagid kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb välja mõista elatis hageja I kasuks järgmiselt: - perioodi xxxxxxxxxxxx.xxxxxxxxx 475 eurot; alates 01.11.
2. a igakuiselt 72,50 eurot kuni hageja I täisealiseks saamiseni xxxxxxxxxxx tuleb välja mõista elatis hageja II kasuks järgmiselt: - perioodi xxxxxxxxxxxx.xxxxxxxxx 475 eurot; - alates 01.11.
3. a igakuiselt 72,50 eurot kuni hageja I täisealiseks saamiseni 05.02.2021; 5