← Eesti

3-12-885/12

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-885 Otsuse kuupäev 13. november 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Lauri Küttimi (Küttim) kaebus Tartu Vangla koh

§ 591, § 592 ja § 593.

Avaldusele oli lisatud taotlus elektrienergia eest ajavahemikul 01.01.2008 – 28.12.2011 tasutud raha tagastamiseks, kuna vanglal puudub õigus müüa elektrienergiat. Justiitsministeerium tagastas 02.01.2012 kirjaga 11-7/16050 kaebajale kaks esitatud taotlust, selgitades, et taotlus toimingu lõpetamiseks tuleb esitada toimingut sooritavale haldusorganile. Samuti selgitati, et ka alusetu rikastumise nõudega tuleb pöörduda Tartu Vangla poole.

  1. 09.01.2012 esitas kinnipeetav L. Küttim Justiitsministeeriumile esitatud taotlused vanglale, parandades dokumentidel adressaadi nime ning allkirjastamise kuupäeva. Tartu Vangla finants- ja majandusosakonna juhataja jättis 13.01.2012 esitatud taotlused rahuldamata, selgitades, et kulutuste hüvitamise kohustus tuleb kehtivatest õigusnormidest ning kulutuste kinnipidamisel ei ole vangla rikkunud seadust. 13.02.2012 esitas L. Küttim vaide Tartu Vanglale finants- ja majandusosakonna juhataja 13.01.2012 haldusakti nr 2-3/88-1 kehtetuks tunnistamiseks, ettekirjutuse tegemiseks viivitamatult lõpetada elektrienergia müük kinnipeetavatele ja tagastada elektrienergia eest võetud raha 93,08 eurot. Tartu Vangla 30.03.2012 vaideotsusega nr 1-11/68-3 jäeti L. Küttimi vaie rahuldamata
  2. Tartu Halduskohtusse saabus Lauri Küttimi kaebus 30.04.
  3. Kaebuses taotletakse Tartu Vangla kohustamist tagastama temalt perioodil 01.01.2008-28.12.2011 võetud tasu elektriseadmete kasutamise eest ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ paragrahvide § 591, § 592 ja 593 põhiseadusvastasuse tuvastamist. Kaebuse taotlus ja põhjendused
  4. Ajavahemikul 01.01.2008-28.12.2011 on Tartu Vangla kaebajalt elektrienergia eest võtnud raha 93,08 eurot. Kaebaja leiab, et nimetatud summa tuleb tagastada, kuna Tartu Vanglal puudub elektrienergia müümiseks kinnipeetavatele isikutele selleks vastav tegevusluba, mille on kinnitanud Konkurentsiamet.
  5. Kaebaja on seisukohal, et elektrienergia eest tasumine saab toimuda ainult taadeldud ja plommitud elektrienergia arvestite olemasolu korral nende täpsetest näitudest lähtuvalt, arvestades ka eritariife (hinnasoodustus õhtusel ajal). Tartu Vangla kambrite kohta elektrienergia arvestid puuduvad. Eesti Energia AS on oma kirjas kaebajale andnud teada, et müüb elektrienergiat Konkurentsiameti kinnitatud hindadega. Edasimüüjad peavad samuti oma hinna kooskõlastama Konkurentsiametiga, mida Tartu Vangla teinud ei ole.
  6. Seega on kaebajalt raha küsimine elektrienergia eest õigusvastane. Tartu Vangla on riigiasutus, kellel lasub elektrienergia lõpptarbijana tarbitud elektrienergia eest tasumise kohustus, selle kohustuse täitmise panemine kinnipeetavatele või kergendamine kinnipeetavate arvel ei ole õiguspärane tegevus.
  7. Kaebaja viitab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse liikmesriikidele Rec

(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku kohta“ p-dele 3 ja 15.3 ning leiab, et Tartu Vangla tegevus kaebajalt kui kinnipeetavalt isikult elektrienergia eest tasu küsimisel ei ole nimetatud soovitusega ega põhiseaduse § 3 teise lausega kooskõlas. Kaebaja palub tuvastada vangla sisekorraeeskirja § 591, 592, 593 vastuolu põhiseadusega. Vastustaja vastuväited 8. Vastustaja on seisukohal, et viidatud tasu tagastamiseks puudub alus, kuna tasu on võetud vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 31 lg 4 ja

§ 591alusel.

Kuna tasu on võetud õigusaktides sätestatud alustel ning nendes sätestatud määral, siis puudus vanglal teistsugune käitumisvõimalus. Seetõttu on vangla kaebajalt elektrienergia eest tasu võtnud õiguslikul alusel ning puudub alus kaebajale raha tagastamiseks. 9. Tartu Vangla on seisukohal, et

§ 591

, § 592 ja § 593 on kooskõlas põhiseadusega ning puudub alus nende kohaldamata jätmiseks. Õiguskantsler on oma 13.11.2009 vastuses nr 63/081431/0906913 analüüsinud kinni peetavate isikute pöördumisi, kes on tõstatanud küsimuse

§-de 591 ja 592 vastavusest põhiseadusele ja vangistusseadusele. Õiguskantsler on oma 13.11.2009 vastuses jõudnud seisukohale, et nimetatud õigusnormid on nii formaalselt kui ka materiaalselt kookõlas põhiseaduse ja vangistusseadusega. Vastustaja nõustub õiguskantsleri 13.11.2009 seisukohaga. 10. Põhiseaduses on avalik-õiguslike maksete kehtestamise osas keskseks normiks Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 113, mille kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindluste maksed seadus. Riigikohus on oma praktikas järjekindlalt rõhutanud põhimõtet, mille kohaselt on PS § 113 kaitsealas kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Seejuures on PS § 113 eesmärgiks saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktidena. Tulenevalt PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsioonist tohib avalik-õiguslike ülesannete täitmise eest tasu võtta üksnes siis, kui see on ette nähtud seaduses, mistõttu ei saa avalik-õiguslikku rahalist kohustust kehtestada seadusest alamalseisva õigusaktiga. VangS § 31 lg 3 kohaselt kannab elektriseadmete kasutamise kulud kinnipeetav. Seega sätestab seadus kinnipeetavale kohustuse tasuda isiklike elektriseadmete kasutamisega seotud kulud ning rahaline kohustus on sätestatud seadusena vormistatud õigusaktiga. Tegemist ei ole vangla iseseisva otsustusega, vaid seadusest tuleneva kohustusega. VangS § 31 lg 4 kohaselt kehtestab justiitsminister määrusega elektriseadmete kasutamise kulude määrad, nende arvestamise ja hüvitamise korra. Seega annab viidatud õigusnorm justiitsministrile pädevuse alamalseisva õigusaktiga määrata kindlaks nii elektriseadme kasutamise kulude määrad (

§ 591

), nende arvestamise (

§ 592

) kui ka hüvitamise (

§ 593) korra, mis on aluseks elektrienergia kasutamisega seotud kulude hüvitamiseks.

Seega on seadusega antud justiitsministrile volitus alamalseisva õigusaktiga kindlaks määrata nii kulude määr, kui nende arvestamise ja hüvitamise kord ning kaebaja poolt viidatud õigusnormid on sätestatud kooskõlas vangistusseadusega. Eeltoodule tuginedes leiab vangla, et puudub alus

§ 591

– 593 kohaldamata jätmiseks ning kaebaja ei ole toonud välja ka ühtegi asjaolu, millise põhiseaduse normiga on vaidlustatud õigusnormid vastuolus, milles vastuolu seisneb. 11. Tartu Vangla ei müü elektrienergiat, vaid täidab vangistust reguleerivate õigusaktide alusel temale pandud kohustusi. Kaebaja poolt viidatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec

(2006)2 liikmesriikidele Euroopa Vanglareeglistiku kohta (edaspidi EVR) ei sätesta, et kõigi kinnipeetava kulutused tuleb kanda vanglal. Viidatud EVR p 25.3 sätestab, et vanglarežiim peab tagama ka vangide heaolu vajadused. Kuidas täpsemalt ning kelle kuludega tuleb heaolu tagada, kaebaja poolt viidatud norm ei sätesta. Samuti ei nähtu kaebaja poolt viidatud normist keeldu tagada heaolu võimalused kinnipeetava enda kulul. Kinnipidamine vanglas ei tähenda, et kõikide võimalike kulutuste osas peab kinnipeetav olema automaatselt riigi ülalpeetav. Vangistuse üheks eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele. Väljaspool kinnipidamisasutust ei ole võimalik saada teenuseid nende eest tasumata. Ka vanglas kulutuste kandmine (näiteks elektrienergia eest isiklike seadmete kasutamisel, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise kulude kandmisel jms) aitab kinnipeetavat suunata õiguskuulekale teele, õpetab kasutama tema käsutuses olevaid rahalisi vahendeid ning arvestama nende suurusega.
  1. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus
  2. Kohus märgib vastuseks kaebajale, et vastustaja puhul ei ole tegemist elektriettevõtjaga elektrituruseaduse §-de 6 ja 10 mõttes, kuna nende normide kohaselt on müüjaks elektrienergiat müüv elektriettevõte, sest isikule, kes väljaspool põhitegevust müüb ja edastab elektrienergiat temale kuuluva või tervikuna tema valduses oleva ehitise või kinnisasja piires isikutele, kes seaduslikul alusel seda ehitist või kinnisasja kasutavad ei kohaldu sama seaduse § 15 lg 6 p 1 tulenevalt elektriettevõtjale esitatavad nõuded. Seetõttu ei pea vastustajal olema ka sama seaduse § 22 lg 1 p 7 kohast tegevusluba elektri müügiks, nagu alusetult leiab kaebaja. Samal põhjusel on alusetud kaebaja väited seonduvalt elektrienergia arvestitega.
  3. Kaebaja poolt osundatud õiguste riive puhul on asjakohasteks õigusaktideks vangistusseadus ja vangla sisekorraeeskiri. Vaidluse lahendamisel on asjakohasteks õigusnormideks VangS § 31 ja

§-d 591 -593 . VangS § 31: § 31. Raadio ja televisioon

(1)Vanglas võimaldatakse jälgida raadio- ja televisioonisaateid.
(2)Vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. [RT I 2009, 39, 261 - jõust. 24.07.2009]
(3)Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud elektriseadmete kasutamise kulud katab kinnipeetav. Elektriseadme kasutamise kulude arvestusperioodi pikkuseks on üks kuu ning kulude arvestamise aluseks on elektriseadme võimsus. [RT I 2008, 17, 118 - jõust. 01.06.2008]
(4)Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud elektriseadmete kasutamise kulude määrad, nende arvestamise ja hüvitamise korra kehtestab justiitsminister määrusega. [RT I 2008, 17, 118 - jõust. 01.06.2008] ;

§-d 59 1 ,59 2, 59 3 : § 591. Elektriseadmete kasutamise kulude määrad

(1)Kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud vastavalt järgmistele normidele: 1) 10–30 W seadme eest kuus 0,63 eurot; 2) 31–100 W seadme eest kuus 2,23 eurot; 3) üle 100 W seadme eest kuus 2,87 eurot. [RT I, 29.12.2010, 166 - jõust. 01.01.2011]
(2)Mitme seadme kasutamisel maksab kinnipeetav iga seadme kasutamise eest. [RTL 2008, 45, 619 - jõust. 09.06.2008, rakendatakse alates 01.06.2008] §
  1. Elektriseadmete kasutamise kulude arvestamise kord Kui kinnipeetav viibib ajutiselt vanglast eemal, annab ta oma elektriseadme vanglateenistuse lattu hoiule. Vanglateenistus vähendab kinnipeetava poolt makstavat tasu proportsionaalsest ajaga, millal isik ei kasutanud elektriseadet, kui kinnipeetav taotleb summa vähendamist ja tasub 0,63 eurot arvestusega seotud lisakulud. [RT I, 29.12.2010, 166 - jõust. 01.01.2011] §
  2. Elektriseadmete kasutamise kulude hüvitamise kord
(1)Koos elektriseadmete kasutamise loa taotlusega teeb kinnipeetav vanglale taotluse, et elektriseadmete kasutamise kulud arvataks tema isikuarvelt maha.
(2)Kinnipeetava poolt isiklike elektriseadmete kasutamisest tekkinud kulu arvab vangla finantsteenistus kinnipeetava isikuarvelt vangla kasuks maha arvestuskuule eelneva kuu
  1. kuupäevaks. [RTL 2008, 45, 619 - jõust. 08.06.2008, rakendatakse alates 01.06.2008]
  2. Vangistusõiguse kohaselt peab vangistuse kandmine olema inimväärne. VangS § 31 lg 2 reguleerib aga kinnipeetavatele võimaldatavat täiendavat hüve, mille puhul ei ole tegemist kinnipeetavatele vältimatult vajalike esemetega.
  3. Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, et kinnipeetav peab ise kandma elektriseadmete kasutamise kulud ning riik ei pea kandma neid kulusid osana üldistest vanglakaristuse täideviimisega seotud kuludest.
  4. Nimelt, Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasja nr 3-3-1-32-10 otsuse punktis 19 selgitanud, et kinnipeetav on kohustatud kandma elektriseadmete kasutamise kulud, sedastades, et: „Vangistusseadusest (§ 31) ja vangla sisekorraeeskirjast (§-d 59¹-59³) tulenevalt võib elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud.“. Riigikohus on sama seisukohta korranud haldusasja nr 3-3-149-10 otsuse punktis
  5. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolud on sarnased Riigikohtu menetluses olnud kohtuasjadega, kinnitab kohtupraktika vastustaja kaalutluste asjakohasust kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel. Osundatu tõttu ei jaga kohus kaebaja seisukohta, et elektrienergia eest kaebajalt raha küsimine on õigusvastane.
  6. Kaebaja leiab, et tulenevalt Euroopa Vanglareeglistikust, on asjakohased siseriiklikud normid vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 teise lausega.
  7. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. PS § 3 teise lause kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt näit RKHKm 3-31-95-08 p 9, RKHKo 3-3-1-5-10 p 19, RKHKo 3-3-1-14-10 p 8).
  8. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja õiguste riive on lubatav tulenevalt PS § 113, mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kuna kaebaja õiguste riiveks on põhiseaduslik alus, siis on kohus seisukohal, et käesoleval juhul puudub alus kaebuse rahuldamiseks, kuna kaebaja õiguste riive on muuhulgas kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega, sest ka Euroopa Vanglareeglistikust ei tulene kaebajale subjektiivset õigust, millist ta käesolevas asjas esitatud kaebusega kaitseb.
  9. Põhiseaduse kohaselt on avalik-õiguslike maksete kehtestamise osas asjakohaseks normiks just PS § 113, mitte PS § 3, nagu väidab alusetult kaebaja. Riigikohus on rõhutanud, et:“ Põhiseaduse § 113 sätestab: "Riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus." Sõnastuselt hõlmab § 113 kaitseala riiklikke makse, koormisi, lõive, trahve ja sundkindlustuse makseid. Tegelikult on selle sätte kaitseala laiem. Selles sättes on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Üldkogu on seisukohal, et § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Paragrahvi 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga.“ (vt RKÜKo 3-4-1-10-00 p 20).
  10. Samuti on Riigikohus tõdenud, et: „Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Riigikohus on siiski möönnud, et seadusandaja võib delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt RKPJK
  11. juuli
  12. aasta otsus kohtuasjas nr 34-1-6-08, punkt 41).“.
  13. Õiguskantsler on
  14. a seisukoha (tlk 48-59) punktis 1.2 asunud seisukohale, et VangS § 31 lg 3 sätestatud kulude hüvitamise kohustuse näol on tegemist riikliku lõivu laadse avalik-õigusliku rahalise kohustusega. Käesoleva kaasuse asjaolud ei anna kohtule alust asuda Õiguskantslerist erinevale seisukohale, millest johtub, et kaebaja õiguste piiramiseks on PS §-st 113 tulenev õiguslik alus ja kaebaja taotleb kaebusega riikliku lõivu laadse avalik-õigusliku rahalise kohustuse tagastamist.
  15. Seega oli vastustaja õigustatud ja kohustatud kaebaja taotluse lahendamisel arvestama justiitsministri poolt kehtestatud määruse sätetega. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt vaidlustatud normid on nii formaalselt kui materiaalselt kooskõlas põhiseadusega. Esiteks on

asjakohased normid antud pädeva organi poolt kehtestatud korda järgides. Teiseks on olemas VangS-st tulenev volitusnorm ja kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest johtuvalt saaks norme lugeda ebaproportsionaalseteks. 24. Neil asjaoludel puudub alus kohustamiskaebuse rahuldamiseks, mille tõttu jääb kaebus rahuldamata.

§-d 591 -593 on kooskõlas põhiseaduse ja vangistusseadusega. 25. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt peab kaebaja seoses kaebuse rahuldamata jätmisega kandma menetluskulud. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist jäävad nii kaebaja kui vastustaja menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.