3-11-262/34

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-262 Otsuse kuupäev

1. november 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kaebus Päästeameti Ida-Eesti Päästekeskuse 28.10.2010 otsuse nr 7.3-1/880-39 tühistamiseks Kohtuistung 01.11.2012 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: Kiviõli Keemiatööstuse OÜ /registrikood 10186158/, esindaja Rait Sarjas, nõustaja Raivo Nurmetu. Vastustaja: Päästeamet /registrikood 70000585/, esindajad Margit-Marit Raudsepp ja Marti Siim. Resolutsioon
2. Tühistada Päästeameti Ida-Eesti Päästekeskuse 28.10.2010 otsus nr 7.3-1/880-
4. Mõista Päästeametilt Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks menetluskuluna välja 2592 (kaks tuhat viissada üheksakümmend kaks) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 21.12.
5. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
6. 11.12.2008 koostati Päästeameti Ida-eesti Päästekeskuse tuleohutusbüroos dokument (tl 32-41), millega tehti Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kokku 39 ettekirjutust ning määrati nende täitmise tähtajad. 20.01.2010 dokumendiga nr 7.3-1/880-16 (tl 7-9) määrati ettekirjutuste nr 1, 7, 9, 13 ja 20 osas uus täitmise tähtaeg. 31.08.2010 koostatud tuleohutusülevaatuse protokollis nr 7.3-1/880-37 (tl 12-14) leiti, et nende ettekirjutuste nõuded on kas osaliselt või täielikult täitmata ja 28.10.2010 vormistati dokument nr 7.3-1/880-39 (tl 10-11), millega otsustati nõuda Kiviõli Keemiatööstuse OÜ sisse 150 000 krooni suurune sunniraha. Samal kuupäeval esitati ka täitmisavaldus (tl 15). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
7. 01.02.2011 edastas Kiviõli Keemiatööstuse OÜ Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 2-5), palus Päästeameti Ida-Eesti Päästekeskuse 28.10.2010 sunniraha rakendamise otsus tühistada ning esitas iga ettekirjutuse kohta oma seisukohad. Ettekirjutuse nr 1 osas märkis ta, et kui haldusorgan asus arvas, et tuleohutuspaigaldise hooldust ja kontrolli teostanud OÜ Tamrex Ohutuse järeldused polnud üheselt mõistetavad, tulnuks olulise tähendusega asjaolud ise välja selgitada ning lisati, et tahkesoojuskandjaseadme hoone on ehitusjärgus, reaalset tegevust seal ei toimu ning alles peale kasutusloa saamist on võimalik kontrollida, kas esinevad ettekirjutuses välja toodud vastuolud tuleohutust reguleerivate õigusaktidega või mitte. Ettekirjutuste nr 7 ja 13 osas leiti samuti, et olulise tähtsusega asjaolud on jäetud välja selgitamata, sest ei nähtu, millisele alusdokumendile tuleohutusmärgistus ei vasta, 31.08.2010 protokollis ja 28.10.2010 otsuses viidatud normid ei määra kindlaks evakuatsiooniteid, evakuatsioonipääse ega hädaväljapääse, projektile aga osundatud pole. Ettekirjutuse nr 9 kohta väitis kaebaja, et vastustaja esindaja ei vaadelnud kõiki hooneid ning protokollis ei ole välja toodud olemasolevate kustutite arvu ega kajastatud, millest tulenevalt on jõutud selles ja otsuses kajastatud numbrini ning lisas, et ettekirjutuse aluseks olnud siseministri 30.06.1998 määrus nr 19 sunniraha määramise otsuse tegemise ajal enam ei kehtinud. Ettekirjutuse 20 puhul väitis ta samuti, et tegemist on ehitatava hoonega, tuletõrjesüsteemi alles rajatakse ja vastuolude esinemist õigusaktidega saab kontrollida alles peale kasutusloa väljastamist. 17.04.2012 edastatud täienduses (tl 139-141) esitas kaebaja vastuväiteid Päästeameti vastusele märkides, et ettekirjutuses nr 1 on tuginetud oletustele ja asutud omaalgatuslikult kontrollimise kohta koostatud akti tõlgendama, et ettekirjutuse nr 13 osas jääb selgusetuks, mida talle lõpuks ette heidetakse ning kinnitades, et jääb muus osas varem juba esitatu juurde.
8. Päästeamet palus 30.03.2011 edastatud vastuses (tl 49-53) kaebust mitte rahuldada ja esitas iga ettekirjutuse kohta oma seisukohad Ettekirjutuse nr 1 osas märgiti muuhulgas, et Tamrex Ohutuse OÜ mõõtis tuletõrjeveevooluhulka ainult garaažihoones asuvatest kraanidest nr 2 ja 51 ja kuigi füüsikaseadustele tuginemisega võib nõustuda, ei välista see vajadust veenduda veeandmisvõime tõhususes iga hoone puhul eraldi, kuigi sarnaste aktide koostamise nõudeid oli kaebajale selgitatud, ei selgu aktist, millistes ruumides tuletõrjevooliksüsteemi kontrolli teostati ning lisati, et seni pole tahkesoojuskandja seadme hoonet kasutamise osas vaidlust olnud. Ettekirjutuste nr 7, 13 ja 20 puhul leiti, et evakuatsioon lahendatakse küll reeglina ehitusprojektis, kuid vanemate hoonete puhul on ametnikul õigus lähtuda Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määruse nr 315 § 40 lg 1 ja nõuda minimaalse hulga evakuatsioonipääsude ja hädaväljapääsude olemasolu. Samas nõustuti, et normid ei määra neid küll füüsiliselt kindlaks, kuid sedastavad parameetrid ja hulga ning lisati, et evakuatsioonipääsu roheliseks värvitud uste peale valge värviga maalitud „VÄLJAPÄÄS“ pole tuleohutusmärk, ei täida eesmärki ega ole piiratud nähtavuse tõttu nähtav. Ettekirjutuse nr 9 osas tunnistati, et kondensatsioonihoone suhtes märgitu on viga, põhjendati paikvaatluse valikulist toimetamist üksnes eelmisel korral generaatoriseadme tootmiskorpuses täitmata jäänud nõuete üle järelkontrolli teostamisega, ei peetud ettekirjutuse tegemise alust kehtetuks ning väideti, et ruumide pindala ja tuleohutusklassi määramisel lähtuti kaebaja enda poolt esitatud andmetest. 24.05.2012 edastatud seisukohtades (tl 150-152) märkis Päästeamet täiendavalt, et kuna kaebaja pole vaidlustanud 11.12.2008 tehtud ettekirjutust, ei saa ta tugineda asjaolule, et tahkesoojuskandja seadme hoone pole kasutuses ning juhtis tähelepanu asjaolule, et ettekirjutus nr 1 sisaldas ka tuletõrje-sisevesikute hooldust, nende puudused olid esile toodud Tamrex Ohutuse OÜ aktis ning just see ongi tegemata. Veel märgiti, et kaebaja oli tema taotluse peale 09.12.2009 koostatud kirjast nr 7.3-1/880-15 tulenevalt teadlik, kus ja milliseid märke tuleb kasutada, kohustus seda kohe täitma ega ole vastavat dokumenti vaidlustanud.
9. Kohtuistungil jäid kaebaja esindaja ja nõustaja kaebuse väidete ja nõude juurde, pidasid ettekirjutust kontrollimise ajal sisuliselt täidetuks, palusid hüvitada advokaadi abi eest tasumisega 2 kantud 2592 euro suuruse menetluskulu ega esitanud olulisi täiendusi. Päästeameti esindajad jäid samuti kirjaliku vastuse juurde, ei esitanud samuti mingeid olulisi täiendusi, kuid nõustusid sellega, et kaebajale määratud sunniraha on suurem, kui seaduses selliste juhtude puhul lubatud. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Sunnivahendi rakendamise kord on reguleeritud asendustäitmise ja sunniraha seaduses. Selle § 2 lg 1 ja 8 lg 1 kohaselt saab sunnivahendit rakendada, kui haldusorgan on teinud ettekirjutuse, mis kehtib ja mida pole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Sama seaduse § 7 lg 1 ja 2 tulenevalt peab enne sunnivahendi rakendamist tegema kirjaliku hoiatuse, mis võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud ka eraldi teatena, kuid peab kindlasti sisaldama adressaadi andmeid, viidet täidetavale ettekirjutusele, ettekirjutuse vabatahtliku täitmise kuupäeva, ettekirjutuse täitmata jätmisel rakendatavat sunnivahendit, hoiatuse teinud haldusorgani volitatud ametiisiku allkirja ja hoiatuse kuupäeva. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kaebusega vaidlustatud sunniraha rakendamise otsusele 28.10.2010 nr 7.3-1/880-39 (tl 11-10) on eelnenud 11.12.2008 tehtud ettekirjutus nr 7.3-5/880 (tl 32-41), milline sisaldas sunniraha rakendamise hoiatust ning lisaks on vastav kõigi asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 7 lg 1 eelloetletud nõuetega kooskõlas olev hoiatus tehtud 20.01.2010 ka eraldi (tl 7-9).
11. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 10 lg 1 ja 2 kehtestatust tulenevalt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille igakordse rakendamise ülemmäära sätestab seadus. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ rakendati sunniraha, mis rajanes nii vastava ettekirjutuse (tl 32-41) kui hoiatuse (tl 7-9) kohaselt päästeseaduse § 285 lg
12. Nimetatud säte lubas rakendada 25 000 krooni ületavat sunniraha vaid juhul, kui tegemist oli ettekirjutusega objekti kasutamise, tegevuse või seadme töö peatamiseks. Kõigi muud liiki ettekirjutuste täitmata jätmise puhuks oli kehtestatud 25 000 krooni suurune sunniraha ülemmäär. Vaidluse põhjustanud ettekirjutusega ei peatatud ühegi objekti kasutamist, ühtegi tegevust ega mingi seadme tööd. Seega oli esialgselt 15 000 krooni suurustena määratud sunnirahade suurendamine 30 000 kroonini õigusvastane. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 2 lg 2 lubab küll sunnivahendit muuta, kuid see ei tähenda, et seejuures võib rakendada suuremat sunniraha, kui ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud seaduse ülemmäär üldse võimaldas. Seetõttu ei muuda olukorda kuidagi see, et 01.09.2010 jõustunud tuleohutuse seaduse § 40 lg 1 ja 2 nägid riiklikku järelevalvet teostava ametniku ettekirjutuse täitmata jätmise korral ette kuni 50 000 krooni suuruse sunniraha ülemmäära ilma seda konkreetse nõude sisust lähtuvalt liigitamata.
13. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ suhtes tehtud ettekirjutuse nr 9 üheks aluseks on olnud siseministri 30.06.1998 määrus nr 19, mis sunniraha rakendamise ajal enam ei kehtinud. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 3 p 2 keelab sunnivahendi rakendamise, kui ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on kehtetuks tunnistatud.
14. Eeltoodud järeldustel kuulub Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kaebus täies ulatuses rahuldamisele. Päästeseaduse § 285 lg 4 ettenähtud ülemmäära ületava sunniraha kohaldamise tõttu on Ida-Eesti päästekeskuse 28.10.2010 otsustus nr 7.3-1/880-39 igal juhul täies ulatuses õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv ning seetõttu puudub vajadus käsitleda kaebuse kõiki väiteid ja neile esitatud vastuväiteid. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 tulenevalt peab Päästeamet hüvitama Kiviõli Keemiatööstus OÜ advokaadi abi eest tasumisega kantud 2592 euro suuruse menetluskulu. Need lähtuvad Advokaadibüroos Küllike Namm OÜ kehtivast tunnitasu määrast ega ole vaidlustatu keskmist keerukust ja mahtu ning erinevates kohtutes kohtumenetlustele kulutatud aega arvestades ülemäära suured. Raili Randlane Kohtunik 3