Obsah (7)

§ 20§ 31§ 21§ 25§ 6§ 221§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 31 lg 1 p 8 alusel riigi omandisse ning peale pannud riigi reservmaa piiriettepaneku. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus kaaluda riigi omandisse taotletud maa erastamist eraõiguslikule juriidilisele isikule. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel peab kohalik omavalitsus lähtuma avalikest huvidest, ega tohi eelistada äriühingu äri- ja erahuve kohalike elanike üldistele huvidele. Maaüksuse ühes nurgas paiknevale hoonele sellise suurusega teenindusmaa määramine ei ole kooskõlas maakorralduslike nõuetega ning avalikus kasutuses olevaks haljasala maaks kavandatud maa-ala ei saa olla vajalik eraomandis oleva ehitise teenindamiseks. 3. Tartu Halduskohtu 02.02.2012. a otsusega protest rahuldati. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlustatud korraldused kehtiva õigusega kooskõlas, sest

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele üksnes see maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. OÜ Foronte puhul ei ole tegemist füüsilise isikuga, kellel oleks maa omandamise eesõigus

§ 31lg 1 p 8 alusel riigi omandisse taotletava maa suhtes.

Toila alevikus XXX asuva ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka on vaidlusaluste korraldustega arvatud ka 13 425 m2 suurune XXX maaüksus, mille kohta on olemas maareformi seaduse § 31 lg 8 tuginev taotlus maa riigile jätmiseks. Kohtupraktika kohaselt on maa reservmaana riigi omandisse jätmine prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule ning käesolevas asjas on vastav menetlus Maa-ameti esindaja kinnitusel veel pooleli. Seega ei saa Toila Vallavalitsus määrata seda maad OÜ Foronte omanduses oleva ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ega teostada ka teisi erastamise eeltoiminguid enne, kui maa riigi omandisse jätmise küsimus pole lõplikult otsustatud. Vabariigi Valitsuse 15.10.1996. a määrusega nr 249 kinnitatud loetelu p 1 kohaselt kuulub Toila vald nende omavalitsusüksuste hulka, kus asuva maa eraõiguslikule juriidilisele isikule erastamine saab

§ 21lg 5 ja 6 tulenevalt toimuda üksnes maavanema loal, mis käesoleval juhul puudub.

Mõlema korralduse andmiseks vajaliku õigusliku aluse puudumise tõttu ei pea kohus vajalikuks käsitleda kõiki protesti väiteid ja nende peale esitatud vastuväiteid. Vaidlusaluste korralduste tühistamiseks on olemas avalik huvi, mis kaalub üles kaebaja erahuvi saada tavapärasest oluliselt suurema ulatusega teenindusmaa omanikuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. OÜ Foronte apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta Ida-Viru maavaanema protest rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus ebaõigesti sisustanud prioriteetsuse mõistet.

§ 20

lg 1 ei sätesta, et reservmaa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule. Nimetatud säte reguleerib riigi maareservi jäetud maa erastamise küsimuse otsustamise järjekorda. Toila Vallavalitsuse 11.04.

1. a 2 korraldusest nr 1129 p-st 5 nähtub, et vallavalitsus ei nõustunud XXX asuva maaüksuse riigi omandisse jätmisega, kuid käesoleva ajani ei ole riik otsustanud maa riigi omandisse jätmist. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine on Toila Vallavalitsusele seadusest tulenev kohustus ning selle täitmine ei saa olla sõltuvuses riigi poolsest viivitusest XXX maaüksuse riigi omandisse jätmise otsustamisel. Kohus on vastuolus HKMS § 157 lg-ga 1 ja § 165 lg 1 p-ga 4 jätnud põhjendamata, miks halduskohus ei nõustu Foronte OÜ ja Maa-ameti seisukohtadega. Tähelepanuta on jäetud Maa-ameti 25.05.
2. a kirjas nr 6.2-2/2911 väljendatud seisukoht, et Maa-amet ei oma vastuväiteid üldplaneeringu kohase äriotstarbelise maa (BH) arvamise XXX teenindusmaa koosseisu ja korrigeerib selles osas riigi reservmaa piiriettepanekuga maaüksuse AT0502210151 piire. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 21lõikeid 5 ja 6.

Kehtivas seadusandluses ei ole sätestatud, et Vallavalitsuse poolt antud korralduste kui eelhaldusaktide andmise eelduseks on

§ 25

lg-s 5 sätestatud maavanema luba.

§ 21

lg-s 6 märgitud maavanema luba ei ole vaidlustatud korralduste eelduseks ega vajalikuks õiguslikuks aluseks. 5. Ida-Viru maavanem vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud korraldused antud välja õigusliku aluseta, vastuolus kehtiva õigusega ja ei sisalda asjakohaseid kaalutlusi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et maa riigi omandisse jätmine on maa erastamise ees eelistatud ja tähtis on mitte ainult see, kas maa on juba jäetud riigi omandisse, vaid ka see, kas riik kavatseb tema omandis jätkuvalt oleva maa

§ 31lg 1 alusel riigi omandisse jätta.

Asjaolu, kas riik kavatseb jätta konkreetse maatüki riigi omandisse, tuleb välja selgitada maa erastamise korraldajal või erastamise eeltoimingute tegijal. Määrava tähtsusega ei ole see, et riik ei ole käesolevaks ajaks XXX maaüksust lõplikult riigi omandisse vormistanud, kuna kohalik omavalitsus peab maa erastamisel lähtuma

§ 20lg-st 1 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998.

a määrusega nr 144 kinnitatud Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra (ETM kord) p 4 alapunktist

1. Antud juhul on kohalik omavalitsus XXX hoonele teenindusmaa määramisel lähtunud hoone omaniku tulevikku suunatud äriplaanidest ning jätnud tähelepanuta asjaolu, et teenindusmaad saab määrata vaid olemasoleva hoone juurde. Samuti on kohalik omavalitsus lähtunud erastatava maa suuruse ja piiride otsustamisel alusetult oma mugavusest, s.o kaalutlusest, et neil ei ole otstarbekas investeerida avalikes huvides täiendavate parkide või rohealade loomisesse. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel peab kohalik omavalitsus lähtuma avalikest huvidest. Vaidlustatud korraldus ei kajasta, et Toila Vallavalitsus oleks teenindusmaa määramise menetluse käigus lisaks OÜ Foronte erahuvile kaalunud ka avalikku huvi olemasolu ja püüdnud vältida riigi õiguste rikkumist, millele on otseselt viidatud Tartu Ringkonnakohtu 06.04.
2. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-09-
3. Maa-amet on nõustunud Toila valla üldplaneeringu kohase äriotstarbelise maa arvamisega XXX teenindusmaa koosseisu ja valmis korrigeerima piiriettepanekuga maaüksuse AT0502210151 piire peale Toila Vallavalitsuse poolt XXX teenindusmaa kooskõlla viimist Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korraga ning katastriüksuse moodustamise toimiku esitamist maakatastrisse.

§ 21

lg 5 sätestab üheselt, et Vabariigi valitsuse kehtestatud maa-alade loetelus, sh Toila vallas on maa erastamiseks eraõigusliku juriidilise isiku poolt vajalik maavanema luba. XXX ehitisele on võimalik määrata teenindusmaaks vähim tarvilik maa, ilma et see hõlmaks riigi omandisse taotletud XXX maaüksust.

1. Toila Vallavalitsus ei esitanud apellatsioonkaebusega nõustumise kohta. apellatsioonkaebuse 3 vastuses seisukohta
2. Maa-amet vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt nõustub Maa-amet esitatud apellatsioonkaebusega vaid osas, mis puudutab prioriteetsuse põhimõtet maareformi läbiviimisel. Ehitise aluse ja teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramisel ei pea kohalik omavalitsus ootama eelnevalt riigi omandisse jätmise taotluse lõplikku lahendamist, kuna ehitise teenindamiseks vajalikku maad ei ole võimalik

§ 31lg 1 p 8 alusel riigi omandisse jätta.

Teenindusmaa määramisel tuleb lähtuda

§ 6

lg-st 33 ning ETM korra p-st 4, arvestades ehitise kasutusotstarvet, maa-alal paiknemist ja otstarbekust. XXX hoone juurde kavandatav pargiala ei ole käsitletav ehitise teenindamiseks vajaliku maana ETM korra tähenduses. Kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks haljasala maaks kavandatud maa-ala avalikku kasutust, ei saa selline maa olla vajalik eraomandis oleva ehitise teenindamiseks. Antud juhul on ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine vastuolus vastavate maareformi sätetega, üldplaneeringuga ja avaliku huviga ning 1,8 ha suuruse maa puhul ei ole tegemist ehitise teenindamiseks vajaliku maaga. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et Toila vallas asuva maaüksuse ostueesõigusega erastamine saab toimuda üksnes maavanema loal. Maa piirid ja suurus oleks tulnud läbi vaielda maavanema loa andmise käigus, sest see oleks välistanud olukorra, kus Toila Vallavalitsus võtab vastu haldusakti, mis on vastuolus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise põhimõtete ja planeeringuga kavandatud maakasutusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu ning saata arutamiseks halduskohtule tagasi.
2. Käesolevas asjas esitas Ida-Viru maavanem halduskohtule protesti, milles palus tühistada Toila Vallavalitsuse 20.12.
3. a korralduse nr 343 ning 05.01.
4. a korralduse nr 5, millega määrati Toila alevikus, XXX asuva hoone teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 1,8 ha ning nõustuti XXX asuva 18 388 m2 suuruse maa erastamisega OÜ-le Foronte. Maavanem leidis muuhulgas, et vaidlustatud haldusaktid ja eelkõige 20.12.
5. a korraldus, ei vasta HMS §-de 54 ja 56 nõuetele, kuna teenindusmaa määramise korralduse tegemise alusena ei ole selle sisust nähtuvalt käsitletud

-st ja seega on ka haldusaktis toodud kaalutlused

nõuetega vastuolus. Lisaks eeltoodule märkis maavanem veel, et 20.12.2010. a korraldus nr 343 on välja antud vastuolus kehtiva õigusega (

§ 20

lg 1) ning haldusaktis esinevad kaalutlusvead seoses teenindusmaa suuruse määramisega ja sealjuures avaliku huvi ning riigi huvi arvestamise vajadusega.

1. Halduskohtu 02.02.
2. a põhjendustest tulenevalt rahuldas halduskohus maavanema protesti üksnes põhjendusega, et vaidlustatud korraldused on vastuolus kehtiva õigusega, kuna

§ 20

lg 1 ja § 31 lg 1 p 8 alusel on riigi maa reservmaana riigi omandisse jätmine prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule ning kuna XXX maaüksuse osas ei ole maa riigi omandisse jätmise otsust veel tehtud, ei saa vallavalitsus seda maad määrata OÜ Foronte omanduses oleva ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ega teostada teisi kaebajale maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid. Lisaks eelnevale on halduskohus viidanud ka sellele, et maavanem ei ole veel andnud luba maa ostueesõigusega erastamiseks (

§ 21lg 5-6).

Eeltoodud põhjenduste alusel leidis halduskohus, et kuna mõlema vaidlustatud korralduse andmiseks õiguslik alus puudus, siis ei ole vaja teisi protestis toodud asjaolusid ja väiteid ning neile esitatud vastuväiteid kontrollida. 4 11. Ringkonnakohus nõustub kaebaja poolt esitatud apellatsioonkaebuses ja ka Maa-ameti vastuses toodud seisukohaga, mille järgi ei ole XXX maaüksuse osas maa riigi omandisse jätmise otsuse puudumine veel aluseks OÜ Foronte omanduses oleva ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta käiva haldusakti tühistamisele, kuna maa riigi omandisse jätmise prioriteetsus ei tähenda iseenesest, et kohalik omavalitsus ei võiks teostada kaebajale kuuluva ja XXX asuva hoone osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid.

§ 20

lg 1 sätestab, et erastamisele kuulub maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse käesoleva seaduse § 31 lg 1 p-i 8 alusel või munitsipaalomandisse käesoleva seaduse § 28 lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist käesoleva seaduse §-s 221 sätestatud ulatuses. AÕSRS § 13 lg 3 kohaselt on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Ehitisealane maa ei kuulu teisele isikule tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 221

lg 1 sätestab, et maad võib ostueesõigusega erastada

§-des 7-10, § 20 lg-tes 11 ja l2 ning §-s 21 sätestatud ulatuses, kui

§-st 221 ei tulene teisiti. Vastavalt

§ 7

lg-le 4 kohaldatakse

§ 7

sätteid ka tiheasustusega aladel ning

§ 7

lg 1 järgi on tiheasustusega maa-alal erastatava maa ulatuseks hoonete või rajatiste juurde kuuluv krunt või selle teenindamiseks vajalik maa. Ka Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrusega nr 226 kinnitatud maa riigi omandisse jätmise korra p 9 alapunktis 1 sätestatakse, et ühe kuu jooksul maa riigi omandisse jätmise toimiku või korra punkti 7 alapunktides 1 ja 5 nimetatud dokumentide saamise päevale järgnevast päevast arvates määrab valla- või linnavalitsus maareformi seaduses sätestatust lähtudes teise isiku omandis oleva ehitise, mille juures ostueesõigusega erastatava või tagastatava maa suurust ja piire maa riigi omandisse jätmine võib mõjutada, teenindamiseks vajaliku maa või ehitise juurde ostueesõigusega erastatava või tagastatava maa suuruse ja piirid. Samuti tuleb silmas pidada ka kohalikule omavalitsusele seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid (

§ 7lg 5).

Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra alusel. Asjaolust, et

§ 20

lg 1 ja § 31 lg 1 p 8 alusel on riigi maa reservmaana riigi omandisse jätmine prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule, ei saa seega veel järeldada, et juhul, kui maaüksuse suhtes on selline menetlus algatatud, ei tohi teise isiku omandis oleva ehitise, mille juurde ostueesõigusega erastatava maa suurust ja piire maa riigi omandisse jätmine võib mõjutada, teenindamiseks vajalikku maad üldse enne maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemist kindlaks määrata. Eeltoodu alusel ei ole kohaliku omavalitsuse korraldust, millega teise isiku hoone juurde erastamisele kuuluva maa suurus siiski kindlaks määrati, põhjust lugeda õigusvastaseks ja tühistamisele kuuluvaks üksnes seetõttu, et korraldus tehti enne maa riigi omandisse jätmise menetluse lõpuleviimist. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad selle lähenemise õigsust veel ka Maa-ameti

1. mai
2. a seisukohas toodu, et: „Maa-amet ei oma vastuväiteid üldplaneeringu kohase äriotstarbelise maa (BH) arvamise XXX teenindusmaa koosseisu ja korrigeerib selles osas riigi reservmaa piiriettepanekuga maaüksuse AT0502210151 piire. Hoonestamata üldplaneeringu kohase haljasala maa (HP) osas korrigeeritakse piire pärast teenindusmaa kooskõlla viimist ETM korraga ja XXX katastriüksuse moodustamise toimiku edastamist maakatastrisse“ ning Tartu Ringkonnakohus
3. aprilli
4. a kohtuotsuses haldusasjas nr 309-1597 avaldatud seisukoht, mille järgi: „/…/ ei tähenda vaidlusaluse teenindusmaa määramise korralduse tühistamine seda, et OÜ Foronte ei saakski XXX asuva hoone juurde maad erastada. Selline võimalus jääb OÜ-le Foronte alles ka pärast korralduse tühistamist. 5 Täiendavalt tuleb omavalitsusel kaaluda ja põhjendada üksnes teenindamiseks vajaliku maa suurust ja piire.“ 12.

§ 21

lg 5 sätestab, et Vabariigi Valitsus kehtestab riigipiiri, piiriveekogu või mererannikuga piirnevate kohalike omavalitsusüksuste või maa-alade, samuti muude riigi julgeolekule tähtsate maa-alade loetelu, kus maa erastamiseks välismaalase või Eesti eraõigusliku juriidilise isiku poolt on vajalik maavanema luba. Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a määrusega nr 249 kinnitatud vastavate kohalike omavalitsusüksuste loetelu punkti 1 kohaselt kuulub Toila vald nende omavalitsusüksuste hulka, kus asuva maa eraõiguslikule juriidilisele isikule erastamine saab toimuda üksnes maavanema loal. Vastavalt

§ 21

lg-le 6 kuulab maavanem enne loa andmist ära maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse seisukoha. Luba antakse, kui maa erastamine ei ole vastuolus riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse avaliku huviga või julgeolekuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodud sõnastusest teha järeldust, et vaidlustatud korralduste kui maa ostueesõigusega erastamise eelhaldusaktide andmise eelduseks on

§ 21lg-s 5 sätestatud maavanema luba maa erastamiseks.

Lisaks sellele teeb vastavalt Vabariigi Valitsuse

1. novembri
2. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra p-le 4 kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja käesolevas korras sätestatud eeltoiminguid, selgitades välja kõik maa ostueesõigusega erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud. Sama korra p-i 13 alapunkti 2 alusel määrab ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne vallavalitsus kindlaks ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid. Juhul kui ostueesõigusega erastamisele kuulub ehitise teenindamiseks vajalik maa, määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra kohaselt. Kui maa ostueesõigusega erastamiseks nõutakse maavanema luba, korraldab vallavalitsus omapoolse seisukoha andmise (sama korra p 13 alapunkt 5). Pärast katastriüksuse moodustamist litsentsi omava maamõõtja poolt fikseerib kohalik omavalitsus oma otsuses korra p-s 15 märgitud maa erastamise seisukohalt olulised tingimused ja kohaliku omavalitsuse eeltoimingud maa ostueesõigusega erastamiseks, lõpevad ostueesõigusega erastamise toimiku esitamisega erastamise korraldajale, so maavanemale. Asja materjalidest nähtuvalt on Toila Vallavalitsus vaidlustatud korralduste andmisel eeltoodust juhindunud ning teostanud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud määranud XXX hoone teenindamiseks vajaliku maa, fikseerinud XXX maa erastamise seisukohalt olulised tingimused, nõustunud maa ostueesõigusega erastamisega OÜ-le Foronte, millega on täidetud

§ 21

lg-s 6 sätestatud nõue, et maavanem kuulab enne loa andmist ära maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse seisukoha ja edastanud materjalid maavanemale seisukoha võtmiseks, sh ka erastamiseks loa andmiseks vastavalt

§ 21lg-le 6.

Sellega, et üks vaidlustatud korraldustest – 05.01.2011. a korraldus nr 5 on ühtlasi käsitatav ka taotlusena maavanemale maa erastamiseks loa andmiseks

§ 21

lg-te 5 ja 6 alusel, nõustus ringkonnakohtu istungil ka maavanema esindaja (vt ringkonnakohtu 17.10.

1. a istungi protokoll), selgitades veel, et nad ei saanud loa osas veel oma seisukohta anda, kuna pidasid määratud teenindusmaad liiga suureks ja seetõttu vaidlustas maavanem valla haldusaktid enne loa andmise otsustamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka üksnes asjaolu, et maavanem ei ole enne Toila Vallavalitsuse 20.12.
2. a ja 05.01.
3. a korralduste andmist eraldi väljastanud

§ 21

lg-st 6 tulenevat luba OÜ-le Foronte kuuluva ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, tuua automaatselt kaasa eelviidatud korralduste õigusvastasust.

1. Kuna halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendused ja alused Toila Vallavalitsuse 20.12.
2. a ja 05.01.
3. a korralduste tühistamisel on osutunud ebaõigeteks ning halduskohus ei ole viidatud haldusakte üldse analüüsinud sellest küljest, kas need vastavad ka 6 sisuliselt haldusaktile esitatavatele nõuetele ning on piisavalt motiveeritud ja igakülgselt kaalutletud selleks, et õigustada OÜ-le Foronte kuuluva hoone juurde 1,8 ha suuruse teenindusmaa määramist, siis tuleb halduskohtu 02.02.
4. a otsus tühistada ja saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline menetluslik puudus ringkonnakohtus kõrvaldatav, kuna halduskohtu otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, kas halduskohus peab vaidlustatud haldusakte sisuliselt seaduse nõuetele vastavateks, motiveeritud ja kaalutletud haldusaktideks, mille õigsust oleks ringkonnakohtul apellatsiooni korras võimalik kontrollida. HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning ka apellatsioonkaebuses toodud vastuväited halduskohtu 02.02.
5. a otsusele seisnevad otsuse sisust tulenevalt üksnes selles, kas halduskohtu seisukoht reservmaa riigi omandisse jätmise prioriteetsuse kohta maa erastamise ees on kooskõlas materiaalõigusega ning kas sellest ja maavanema loa puudumisest saab automaatselt tuleneda vaidlusaluste käskkirjade õigusvastasus. Seega ei ole ka apellatsioonkaebuses saadud esitada väiteid või vastuväiteid seonduvalt haldusaktide sisulise põhjendatuse ja õiguspärasusega, kuigi maavanem on neid haldusakte ka viidatud alusel vaidlustanud ja ringkonnakohus ei pea võimalikuks alles apellatsioonimenetluses asuda esimese astme kohtu asemel analüüsima ka neid kaebuse väiteid ja OÜ Foronte vastuväiteid, mille kohta halduskohus ei ole seisukohta võtnud.
6. Arvestades seda, et ringkonnakohus ei tee ise asjas uut sisulist otsust, vaid saadab asja sisuliseks arutamiseks halduskohtule tagasi, ei võta ringkonnakohus seisukohta ka apellatsioonimenetluses kantud kulude jaotuse kohta. Menetluskulude jaotuse otsustab halduskohus asja uuel läbivaatamisel. Agu Timmi Madis Ernits 7 Maili Lokk