3-12-2481/15

M ÄÄR US Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiit Lõhmus, Maili Lokk

1. detsember 2012, Tartu 3-12-2481 Alvar Ottokari kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 23.11.
2. a käskkirja nr 1.9-2/2141p tühistamiseks Tartu Halduskohtu 28.11.
3. a määrus Alvar Ottokari määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Alvar Ottokar Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. novembri
5. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 23.11.
7. a käskkirjaga nr 1.9-2/2141p (tl 7) viidi XXXX Alvar Ottokar nõusolekuta üle PPA XXXX XXXX XXXX XXXX XXXX XXXX XXXX ametikohale alates 08.12.2012 ja vabastati ta 07.12.2012 PPA XXXX XXXX XXXX XXXX XXXX ametikohalt.
8. A. Ottokar esitas 26.11.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 23.11.
9. a käskkirja nr 1.9-2/2141p tühistamiseks. Kaebuses taotles A. Ottokar esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud käskkirja täitmise peatamist kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Taotluse kohaselt ei ole põhjendatud kaebaja üleviimine teisele ametikohale, kuna põhiseadusest tuleneb süütuse presumptsioon, kaebajale ei ole määratud distsiplinaarkaristust, 29.03.2012 arenguvestluse kokkuvõttes hinnati kaebaja tööd väga heaks ja Eesti akrediteerimiskeskuse assessorid on andnud positiivse hinnangu Ida Prefektuuri mõõtetegevusele. Esialgse õiguskaitse rakendamata jätmisel tekib kaebajale lisaväljaminekuid seoses tööle sõitmisega – praegune töökoht asub XXX ja uus ametikoht aadressil XXX – ning põhjendamatu üleviimisega kaasnenud tagajärgi ei ole võimalik pärast aastate pikkust kohtumenetlust enam heastada. Üleviimine ei ole põhjendatud asjaoluga, et korrakaitse valdkonnas rohkem vabu kohti ei ole, kuna korrakaitse valdkonnas on analoogselt siseministri 01.11.
10. a määrusega nr 9 võimalik viia läbi struktuurimuudatus ja täiendada struktuuri ühe juhtivspetsialisti ametikoha võrra. Kaebaja nõusolekuta üleviimine ei olnud nõuetekohaselt põhjendatud, nõusolekuta üleviimise teatises kajastatud põhjendused ei ole leidnud kinnitust ning kaebaja ei olnud Ida prefektuuri kiiruse ja koormuse mõõtmise eest vastutav isik ajavahemikul 13.08.2011-21.12.2011, mil mõõtmisi teostati ebakorrektselt.
11. Tartu Halduskohtu 28.11.
12. a määrusega jäeti A. Ottokari taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt on kaebaja selgitanud vaid üleviimise õigusvastasust ega ole selgitanud, milliseid tagajärgi ei saa heastada pärast kohtumenetluse lõppemist. Kaebuse rahuldamise korral on kaebajal võimalik taotleda tekitatud kahju, sealhulgas ka üleviimisest tingitud täiendavate sõidukulude hüvitamist. Kaebaja väited ja nõue ei luba eeldada, et kaebus kuulub tingimata rahuldamisele, sest vaidlustatud käskkirja puhul on tegemist politsei ja piirivalveseaduse (PPVS) §-st 57 tuleneva laiaulatusliku kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Puuduvad piisavad põhjendused veenmaks kohut, et kaebaja õigused võiks kohtumenetluse ajal pöördumatult või vähemalt olulisel määral kahjustatud saada ning selle vältimine kaaluks üles elanikkonna ja organisatsiooni usalduse tagamisel rajaneva huvi.
13. A. Ottokar esitas 03.12.2012 määruskaebuse, milles palutakse tühistada Tartu Halduskohtu 28.11.
14. a määrus ning teha uus määrus, millega tema esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt võib kohtuvaidlus kesta aastaid ning kaebajale soodsa kohtuotsuse jõustumisel ei oleks kaebaja võimeline jätkama liikluse valdkonnas struktuuriüksuse juhina, kuna üleviimise korral ei ole kaebajal võimalik osaleda koolitustel, olla kursis muutuva seadusandluse ja töö spetsiifikaga ega säilitada kompetentsi ja teadmisi liiklusevaldkonnas. Kaebajale tekivad seega kahjulikud tagajärjed, mida ei ole enam võimalik kõrvaldada ega taotleda taolise kahju hüvitamist. Kaebaja üleviimisel ametikohale, mille spetsiifilise töövaldkonnaga ta ei ole varasem kokku puutunud, võib ta teadmatusest täita teenistus-kohustusi mittenõuetekohaselt, mistõttu võidakse ta teenistusest vabastada PPVS § 88 p 5 alusel. Halduskohus ei ole kaebuse perspektiivikuse hindamisel arvestanud positiivseid hinnanguid kaebaja tööle ja Ida Prefektuuri mõõtetegevusele. Üleviimine toob töötamise asukoha muutumise tõttu kaebajale kaasa lisaväljaminekud, mille hüvitamist on võimalik taotleda, kuid mille reaalne väljaarvutamine on keeruline. Halduskohus ei ole põhjendatud seisukohta eduväljavaadete puudumise kohta, kuigi kaebaja on esitanud tõendid, millest nähtub, et mõõtevahendite korrasoleku ja väärteomenetluse eest vastutas piirkondliku politseitöö talituse ennetusteenistuse ametnik, mitte kaebaja.
15. PPA oli esitatud vastuses seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei nähtu taotlusest ega määruskaebusest, mis põhjusel võiks kohtuotsuse täitmine olla oluliselt raskendatud või millised on need lisaväljaminekud, mis takistaksid ametnikku tema uude teenistuskohta jõudmast. Kaebaja uus teenistuskoht asub eelmisega samas asulas, sinna saab sõita väikebussiga ja sinna jõudmine ei saa olla oluliselt keerukam ega ülemäära kulukam kui endisel teenistuskohal. Puudub alus oletada, et kohtuvaidlus võiks kesta ülemäära pikka aega. Kaebaja teenistussuhe on peatunud puhkusel viibimise ajaks 1,5 kuu vältel kuni veebruari kuu alguseni. Seega ei ole alust arvata, et kaebaja kirjeldatud tagajärjed võiksid esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuda. 2 Halduskohus on pidanud kaebuse rahuldamist pigem vähetõenäoliseks, mistõttu ei esine vastuolu kohtupraktikas kujunenud seisukohaga kaebuse perspektiivikuse hindamise osas. Esmase õiguskaitse vajalikkuse otsustamisel ei lahenda kohus asja sisuliselt, mistõttu on alusetud kaebaja väited perspektiivikuse ebapiisava põhjenduse ja vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse kontrollimise osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks ei ole alust, sest määruskaebuses toodud väited ei lükka ümber halduskohtu 28.11.
17. a määruses toodud põhjendusi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise kohta.
18. Esitatud kaebuses palus A. Ottokar Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 23.11.
19. a käskkirja nr 1.9-2/2141p tühistamist, millega oli otsustatud ta alates 08.12.2012 viia XXXX XXXX XXXX XXXX XXXX ametikohalt üle sama büroo XXXX XXXX XXXX ametikohale. Kaebaja palus vaidlustatud käskkirja täitmine peatada ning väitis, et vastasel juhul tekitatakse talle lisaväljaminekuid, sest uus ametikoht eeldab tööle sõitmisel transpordi kasutamist. Kohtupraktikas kohaldatakse esialgset õiguskaitset iseenesest ka selleks, et vältida kaebaja õiguste olulist või pöördumatut kahjustumist kohtumenetluse ajal, sh tagajärgi, millede kõrvaldamine pole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses viitas kaebaja vaid sellele, miks on üleviimine tema arvates õigusvastane ja väitis, et kui kohtuotsuse jõustumisel selgub üleviimise põhjendamatus, ei ole enam võimalik tekkinud olukorda tagantjärele heastada. Seejuures pole ta aga halduskohtule esitatud taotluses selgitanud, millised täpselt need tagajärjed on, mida enam heastada ei saa ning märkis ära üksnes asjaolu, et uus ametikoht toob talle kaasa tööle sõitmisega seotud lisakulutused. Käskkirja täitmisel ei saa küll kaebaja teisele ametikohale üleviimist enam tagasi täita, kuid kaebuse rahuldamise korral on kaebajal võimalik taotleda tekitatud kahju, sealhulgas ka üleviimisest tulenevate täiendavate sõidukuludega seotu, hüvitamist. Halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud määruse tegemisel põhjendatult viidanud ka HKMS § 249 lg-le 3, mis kohustab esialgse õiguskaitse kohaldamisel hindama kaebuse perspektiive ning arvestama avaliku huvi ja kolmandate isikute õigustega, leides, et kaebaja väited ja nõue ei luba antud menetlusstaadiumis eeldada, et kaebus kuulub tingimata rahuldamisele, kuna vaidlustatud käskkirja puhul on tegemist politsei- ja piirivalveseaduse §-st 57 tuleneva laiaulatusliku kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Käskkirjale eelnenud nõusolekuta üleviimise teate kohaselt tingis A. Ottokari teisele ametikohale üleviimise vajadus tagada elanikkonna ja organisatsiooni usaldus. Niisugune eesmärk viitab arvestatava avaliku huvi olemasolule, sest riigi toimimise seisukohalt on oluline, et tema erinevad struktuurid, sealhulgas ka politsei, oleks nii elanike kui iseenda silmis usaldusväärsed. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja väidetav huvi esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei kaalu üles elanikkonna ja organisatsiooni usalduse tagamisel rajanevat avalikku huvi.
20. Halduskohtule esitatud taotlusest ega määruskaebusest ei nähtu ka see, millised täpselt on need lisaväljaminekud, mis takistaksid kaebajat tema uude teenistuskohta jõudmast. Jõhvi 3 arestimaja asub teadupärast Viru Vanglaga samas hoonetekompleksis aadressil XXX. Kuna kaebaja uus teenistuskoht asub eelmisega samas asulas, ei saa sinna jõudmine olla oluliselt keerukam ega ülemäära kulukam kui jõudmine oma elukohast Jõhvis endisele teenistuskohale aadressil XXX. Võttes arvesse vaidluse sisu ja avalikku huvi, ei ole ka alust oletada, et kohtuvaidlus võiks kesta ülemääraselt pikka aega. Määruskaebuses tehtud viide Tartu Ringkonnakohtu määrusele haldusasjas nr 3-12-1676, milles märgitakse et: „Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada ka kaebuse perspektiive (HKMS § 249 lg 3). Ebamõistlik oleks esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ja kaebajale kahjulike tagajärgede tekkida laskmine olukorras, kus kaebuse ja muude asja materjalide pinnalt võib kaebuse rahuldamist pidada pigem tõenäoliseks,“ ei anna samuti alust määruskaebuse rahuldamiseks, sest halduskohus on vaidlustatud määruse põhjendustes õigustatult leidnud, et esitatud kaebuse rahuldamine on pigem vähetõenäoline. Seega ei esine käesolevas asjas tehtud halduskohtu määruses vastuolu ringkonnakohtu seisukohtadega, mida väljendati haldusasjas nr 3-12-1676 tehtud määruses.
21. Kaebaja etteheide, et halduskohus ei kontrollinud esialgse õiguskaitse määruse tegemisel sisuliselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust ning ole seda analüüsitud ega põhjendatud, ei anna samuti alust määruskaebuse rahuldamiseks. Kaebaja ei ole oma hinnangutes arvestanud asjaoluga, et esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustamisel on tegemist esialgse otsustusega, mille käigus ei saa ja ei tulegi koheselt hinnata vaidlustatud haldusakti sisulist õiguspärasust. Seda teeb halduskohus asja sisulise läbivaatamise käigus.
22. Ringkonnakohtu hinnangul põhjendab esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist täiendavalt veel ka see, et vastustaja 20.12.
23. a vastusest nähtuvalt andis kaebaja juba 07.12.2012 liiklustalituse juhi ülesanded üle teisele ametnikule ning alates 08.12.2012 on ta üle viidud PPA XXXX XXXX XXXX XXXX XXXX XXXX XXXX kohale. Lisaks sellele on kaebaja 15.12.2012 kuni 04.02.2013 puhkusel. Kuna kaebaja teenistussuhe veel ka peatub puhkusel viibimise ajaks ligi 1,5 kuuks, ei ole alust arvata, et esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse rahuldamata jätmine tooks sellises olukorras siiski endaga kaasa selliseid tagajärgi, milliseid kaebaja taotluses ja määruskaebuses kirjeldas. Tiit Lõhmus Agu Timmi 4 Maili Lokk