Obsah (4)

§ 44§ 121§ 104§ 48

3-12-1167 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 29.06.2012 Tallinn Haldusasja number 3-12-1167 Haldusasi K.V. kaebus Pärnu Linnavalitsuse korraldu

§ 44

lg 1 tingimustele, kuna kaebuse esitaja ei ole korralduse nr 340 adressaat, talle ei kuulu Aia tn 30b Pärnus asuv kinnistu, mille maakasutuse senist sihtotstarvet muudeti. Kaebajal tuli kohtule täpsemalt selgitada ja tõendada, kuidas on Aia tn 30b kinnistu tema naaberkinnistuks. Asjaolu, et kaebuse esitaja on vaidlustanud teises haldusasjas nr 3-08-1321 Aia tn 30b detailplaneerimise korralduse ja ta soovib kahe kaebuse liitmist, ei anna õiguslikku alust jätta kaebaja kaebeõigus kontrollimata. Kuigi kaebaja märkis ära põhjendatud huvi (soovi takistada Aia 30b kinnistu 100% ärimaa sihtotstarbe kasutamist kinnistule ehitatava uue hoone kasutamiseks mingil muul otstarbel peale majutusehitise / väikehotelli ka sellisel juhul, kui planeeringuotsuse tühistamiskaebused jäävad rahuldamata), on esmalt kohtul vajalik välja selgitada kaebeõiguse olemasolu, st subjektiivsete õiguste rikkumine. Kohus selgitas kaebajale muuhulgas, et DP vaidlustamine teises haldusasjas ei tähenda iseenesest veel seda, et käesolev korraldus seondub kaebaja subjektiivsete õigustega. Seega kaebust avalikes huvides või nn populaarkaebusena antud juhul esitada ei saa. Korrastada tuli volitused ja täpsustada riigilõivu tasumine.

1. 22.06.2012 esitas K.V. lepinguline esindaja Suido Västra kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse. Esmalt märgib kaebaja, et Pärnu Linnavolikogu 19.06.2008 otsusega nr 48 kehtestati Aia tn 30b Pärnus asuva kinnistu detailplaneering eesmärgiga muuta kinnistu kasutamise sihtotstarve „ärimaa“ võrreldes kehtiva Pärnu linna üldplaneeringuga kehtestatud sihtotstarbega „elamumaa“ ja lubada ehitada kinnistule väikehotell. Kaebaja on otsuse nr 48 halduskohtus vaidlustanud (3-08-1321) ning juba seal põhjendanud, miks maakasutuse sihtotstarbe muutmine ärimaaks tema subjektiivseid õigusi rikub. Kaebajale kuulub xxxxxxxx kinnistu 2 3-12-1167 ning väikehotelli ehitamisega väheneb kaebaja privaatsus, suureneb müra, liiklus- ja parkimiskoormus ning sellega kaasnevad ohud, mis kokkuvõttes vähendavad kaebaja elukvaliteeti ja kaebaja kinnistu väärtust. Planeeringuotsuses Aia 30b ärimaa sihtotstarbe põhjendusena toodud asukoht rannarajoonis Tammsaare tänaval asuvate majutusasutuste läheduses ja Aia tänava äärsete hoonete kasutuse kohta ning kvaliteetsete majutuskohtade vähesusest Pärnus ning avalikust huvist nende lisandumiseks ei ole piisavad, et muuta Pärnu linna üldplaneeringuga kehtestatud selle piirkonna arengupõhimõtteid elamumaana. Kaebaja hinnangul ei ole Aia tn 30 b kinnistule ärimaa sihtotstarbe määramine õiguspärane juba ka seetõttu, et puuduvad igasugused põhjendused, miks üldplaneeringuga kehtestatud elamumaa sihtotstarbe muutmise vajadus on kaalukam võrreldes sellel kinnistul elamumaa sihtotstarbe säilimisega. Kaebaja avaldab kartust, et ärimaa sihtotstarve annab Aia tn 30b kinnistut lisaks selle suurimas mahus täisehitamisele kasutada ka muul ärilisel otstarbel peale majutusteenuse pakkumise väikehotellis. Kaebaja on ostnud elamumaa kinnistu teadmisel et Pärnu linn ei muuda üldplaneeringuga kehtestatud elamumaa krundi sihtotstarvet. Kaebaja ei soovi, et hakatakse ehitama antud piirkonnas korterelamut ja kaebaja hinnangul on Aia 30b kinnistu omanikul õigus oma kinnistu ärimaana kasutusele võtta ilma sinna uut hoonet ehitamata, sest elamu, mis oli kinnistul siis, kui sinna praegune omanik selle ostis, on seal ka praegu ja seda hoonet äriotstarbel kasutamast keelata alus puudub. Kaebaja hinnangul ei ole vaidlust selles, et õigus privaatsusele on kohtulikult kaitstav õigus, viimati on Riigikohus seda selgitanud kohtuotsuse nr 3-3-1-4-12 punktides 10, 11 ja
2. Vaidlust ei tohiks olla ka selles, et kaebaja privaatsust Aia 30b krundi ärimaa sihtotstarve mõjutab ja kaebaja ainus võimalus seda oma õigust efektiivselt kaitsta on Pärnu Linnavalitsuse 15.06.2009 korralduse nr 340 tühistamiskaebusega. Juhul, kui kaebaja saavutab haldusasjas nr 3-08-1321 detailplaneeringu tühistamise, ei peaks Aia 30b kinnistu „ärimaa“ sihtotstarbe kinnistusraamatu kande tühistamine sõltuma sellest, millal Pärnu linn oma algatusel vastava avalduse esitab. Juhul, kui haldusasi nr 3-08-1321 laheneb kaebaja jaoks negatiivselt, ei ole Aia 30b kinnistusraamatusse kantud sihtotstarve „ärimaa“ kehtiva õigusega kooskõlas, sest annab õiguse kasutada kinnistut kinnistule detailplaneeringu alusel püstitatavat hoonet otstarbel, milleks detailplaneeringuga see ei ole lubatud, sest ärimaa sihtotstarve on vastavalt kehtivale õigusele konkretiseerimata. Kinnistusraamatu pidamise eesmärk on, et selles kajastuks võimalikult täpselt sihtotstarve, milleks kinnistut on õigus kasutada, teisiti ei ole PlanS § 9 lg 41 täitmine võimalik, vähemalt mitte mõistlikul viisil.Tulenevalt eeltoodust palubki kaebaja tühistada Pärnu Linnavalitsuse 15.06.2009 korraldus nr 340 „Katastriüksuse sihtotstarbe muutmine“. KOHTU SEISUKOHT 7.

§ 44

lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks on seega isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-15-01 selgitanud, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Seega on kaebeõigus üldjuhul üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt otseselt puudutab. Kui vaidlustatud haldusakt või toiming kaebaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku, puudub isikul kaebeõigus, kuivõrd ainuüksi kaevatud haldusakti või toimingu vastuolu seadusega ei loo isikule kaebeõigust selle vaidlustamiseks. 3 3-12-1167 Kohus oli kaebajal palunud täpsustada esitatud andmeid ja määratleda selgelt, kas esitati subjektiivsete õiguste rikkumise kaebus ja kuidas kaebaja on puudutatud isikuks. Kaebusele vastamisel korrastas esindaja volitused, kuid ei kõrvaldanud kaebuses esinevadi vastuolusid. Esmalt märgib kohus, et kaebaja oli kohtusse pöördumisel jätnud täpsustamata, et tegelikult ei ole Aia tn 30 b kaebaja suhtes naaberkinnistuks, kuna K.V. on kaebuse kohaselt xxxxxxxx kinnisasja omanik. xxxxxxxx ei ole Aia 30 b naaberkinnistuks, vastavalt nähtub see ka Maaameti kaardiserveri andmetest. Seega ei ole võimalik kaebajat lugeda puudutatud isikuks põhjusel, nagu oleks kaebaja kinnistu ja Aia tn 30 b naaberkinnistud. Kaebaja märgitud õiguste rikkumine põhjusest, et tal oli õigus oodata, et Aia tn 30 b kinnistu suhtes ei muudeta õigusvastaselt elamumaa sihtotstarvet ja et seda tehakse Pärnu linnas sageli valesti, viitab selgelt nn populaarkaebuse motiividele, mille esitamine ei ole võimalik. Samas ei vasta ka tõele üldistatud väited sellest, et Pärnu linna ÜP kohaselt ei ole antud piirkonnas võimalik maa sihtotstarbeid muuta, kuna sellist keeldu ÜP-st ei tulene. Kaebaja esindaja ei ole enam välja toonud, missugusel õiguslikul alusel on kaebus esitatud ja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-4-12 seda puudust siiski ei kõrvalda, kuivõrd privaatsuse küsimust arutati selles lahendis seotult nende isikutega, kes olid vaidluses naaberkinnistu omanikeks ja kui vaidlus kulges planeeringumenetluse üle, st DP vaidluses. Samas nähtub, et privaatsuse küsimust on väidetavate kahjulike mõjutuste osas kaebaja vaidlustanud juba DP menetluses see vaidlus kohtus alles kulgeb, see ei ole seotud käesoleva vaidlusega, kuna käesolevalt määrati kinnistu sihtotstarve olukorras, mil väikehotelli DP-d kehtestavat otsust veel ei olnud. Kaebaja leiab ekslikult, et juba selles kaebuses ta saab esitada neid väited, mis tuleks tegelikult esitada haldusasjas nr 3- 08-1321, st uue kaebusega ei saa kuidagi täpsustada teise haldusasja kaebust ning saavutada selliselt eelist. Kaebuses on endiselt ka oluline vastuolu, mida kaebaja ei kõrvaldanud. Kaebus oli kohtusse esitatud hoopiski põhjusest, et Aia tn 30 b kinnistule oleks tulnud kaebaja arvates määrata ärimaa sihtostarve märksa täpsemalt, st temale oleks soodsam, kui kinnistusraamatus tehtaks kanne täpsemaks. Vastavalt märkiski kaebaja, et Aia tn 30 b kinnistu sihtotstarbeks ei saa jääda 100% ärimaa, selle peab viima kooskõlla kehtiva korraga, täpsemalt viitas kaebaja, et vaidlustatud korraldus oli vastuolus nii 15.06.2009.a kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008.a määrusega nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (kehtiv kord) §-ga 6 punktiga 2, mille kohaselt ärimaa sihtotstarve üks täpsustatud alaliik on majutusehitiste maa, kui ka planeeringuotsuse vastuvõtmisel 19.06.2008.a kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995.a määrusega nr 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine“ (varemkehtinud kord), mille punktis

1. Ärimaa (Ä) oli üks selle täpsustatud alaliik = majutusettevõtete maa- hotellide, motellide, kämpingute jt majutusettevõtete maa. Muud seisukohad, mis kaebaja esitas DP kohta ja ehitamise võimalikkuse kohta teisel kinnistul ka täpsustamisel ei muutnud tegelikult kaebuse esitamise eesmärki. Kokkuvõtteks siiski nähtub endiselt, et kaebaja huviks on sihtotstarbe muutmine täpsemaks ja ta leiab, et kinnisturaamatu kanded peavad teenima võimalikult täpselt sihtotstarvet, ka siis nähtub, et kaebaja esitab nn populaarkaebuse tunnustele vastavad väited ja see ei ole seotud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega. Linna avalike ülesannete täitmine DP menetluses või kinnistusraamatu kannete vastavusse viimine peale DP kehtestamise otsuse jõustumist on avalike ülesannete täitmine. Kui DP otsus hotelli ehitamiseks muutub täidetavaks, siis saabki linn kanded viia vastavusse kehtiva DP-ga. Seejuures on kaebaja eksitavalt väitnud, et justkui juba ei oleks kanded vastavuses tegeliku olukorraga, kuna kaebaja samas ise väidab, et väikehotelli veel ei ole olemas. Seega nähtub, et juba selle tõttu ei saanud kanne kajastada väikehotelli olemasolu, kuna sellist DP-d ei olnud kehtestatud. Ka kaebaja ei saaks nõuda 4 3-12-1167 kannet, mis kajastanuks (olematu) majutushoone alusel andmeid nii nagu seal oleks väikehotell/hotell olemas. Kui DP-d kehtestav otsus väikehotelli rajamiseks ja ehitamiseks muutub vaidlustamatuks, siis saabki vastavalt kaebaja soovile muuta tulevikus kinnistu sihtotstarbe ümber ja mingit vastuolu kinnisturaamatu pidamise kannete ja eesmärkidega ei saa tekkida. Kaebaja võimalused mõjutada Aia tn 30 b kinnistu ehitusõigust (mis on kaebaja jaoks oluline) sõltub aga DP menetluse vaidlusest, mille kaebaja on algatanud teises haldusasjas, mis lubab väikehotelli ehitamise. Seega ei teki olukorda, mil „ Ainus võimalus mõjutada kuidagi Aia tn 30b kinnistu ehitusõigust ja tulevase hoone ning selle aluse maa kasutamise sihtotstarvet detailplaneeringumenetluses on kaebaja jaoks oluline, et kinnistusraamatusse kantav katastriüksuse sihtotstarve vastaks võimalikult täpselt sellele, millisel otstarbel võib krunti pärast detailplaneeringu kehtestamist hakata kasutama (PlanS § 9 lg 41). Seetõttu ongi kaebaja jaoks efektiivne õiguskaitsevahend korralduse nr 340 tühistamine“. Ka otsustatakse krundi täisehitus vaid DP menetluses, mis lubab ehitada hotelli, seda ei otsustada sihtotstarbe määramise korraldusega. Kuna ehitamine kinnistule on võimalik läbi DP menetluse, vastavalt kas siis DP kehtestamisega või projekteerimistingimuste kehtestamisega, ei saa kaebajat ähvardada kinnistule ka korterelamute ehitamine. Kaebaja saab igal ajal nüüd ja tulevikus vaidlustada korterelamu ehitamist, kui niisugune DP algatatakse. Korterelamu ehitamine koheselt ja vahetult ei ole võimalik ilma DP menetlust läbimata ja see ei ole ka kuidagi vahetus põhjuslikus seoses küsimusega, kas ja kui täpselt on sihtotstarve hetkel määratud. Kuigi kaebaja märkis ära põhjendatud huvi (soovi takistada Aia 30b kinnistu 100% ärimaa sihtotstarbe kasutamist kinnistule ehitatava uue hoone kasutamiseks mingil muul otstarbel peale majutusehitise / väikehotelli ka sellisel juhul, kui planeeringuotsuse tühistamiskaebused jäävad rahuldamata), on sellise huvi märkimine kohtule eeltoodu valguses arusaamatu. Kaebaja on sj ise märkinud, et „Kaebaja hinnangul on Aia 30b kinnistu omanikul õigus oma kinnistu ärimaana kasutusele võtta ilma sinna uut hoonet ehitamata, sest elamu, mis oli kinnistul siis, kui sinna praegune omanik selle ostis, on seal ka praegu ja seda hoonet äriotstarbel kasutamast keelata alus puudub“. Seega nähtub, et kaebaja on tegelikult ka ise nõustunud, et kui ärifirma ei saa hoonet kasutada pere-elamuna juba oma tegevuse eesmärkidelt, siis ei saa teda keelata omandit kasutamast äriotstarbel. Kaebuse andmetel kolmanda isiku tegevusele vastab selliselt praegune kinnistu sihtostarve -ärimaa. Kaebaja muud väited viitavad samuti DP menetlusega seotud küsimustele, mis kuuluvad lahendamisele teises haldusasjas ja kaebaja on eksitavalt või tahtlikult asunud käesolevas asjas vaidlema DP üle, millist vaidlust käesolev asi aga ei kujuta, kuna DP-d kehtestava otsuse on kaebaja juba vaidlustanud ja sõltuvalt, kas kaebaja esitas seal subjektiivsete õiguste rikkumise kaebuse või nn populaarkaebuse, saab neid küsimusi lahendada teises haldusasjas, sh küsimused, kas Pärnu linnas riivatakse avalikke huve kaebaja poolt nimetatud põhjustel. Kohtule nähtub sj kaebaja andmetest, et Pärnu linna ÜP ei välista piirkonna ärimaana kinnistute kasutuselevõttu ja ärimaa sihtotstarbe määramist maaüksustele, kui see otsustakse niimoodi planeerimismenetluses. Pärnu linna ÜP-s ei märgita, et Aia tn piirkond on 100% elamumaa funktsiooniga, kuna seal viidatakse, et piirkonda on lubatav ehitada ärihooneid; mida ehitada, seda otsustatakse kaalutlusõiguse alusel ja planeerimisnormide alusel ning planeerimismenetluses. Kaebaja märgib ka ise, et PlanS § 9 lg 7 kohaselt DP-ga võib põhjendatud vajadusel ÜP-d muuta. Kuna kaebaja selgeks huviks on hotellist tulenevate lubamatute mõjutuste tõrjumine, siis ta saab neid tõrjuda kohases planeeringumenetluses, antud hetkel haldusasjas nr 3-08-
2. Planeeringumenetluses on võimalik ka nn populaarkaebusega tõrjuda avaliku huvi kahjustavaid tegevusi. Kinnistusraamatus ei saaks veel olla kannet, mis kajastaks majutusasutuse olemasolu. 5 3-12-1167 Kohus leiab, et maa sihtotstarbe määramine toimub haldusaktiga ja käesolevalt on vaidlustatud haldusakt. Sellise haldusakti regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, eelkõige on haldusakt seotud kinnistu omaniku õigustega ja vastavalt on kinnistu omanik õigustatud taotlema maale sihtostarvet, mis nt mõjutab isiku maamaksu küsimusi, maakasutust. Kaebuse esitaja ei saa käesolevalt esitada kaebust teise haldusasja huvides, ta ei saavutaks neid eesmärke, mida ta on osanud nimetada, sj ei saa ta esitada kaebust avalikes huvides. Hinnangu akti või toimingu õiguspärasusele jätab kohus antud juhul andmata juba põhjusest, et kohus ei saa käesolevat kaebust menetleda,

§ 44

lg 1 ei anna õigust pöörduda halduskohtusse avalikes huvides, vaid üksnes subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebuse esitaja ei ole toonud välja subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkust. Ka ei ole kinnistule veel rajatud hotelli, et üldse oleks linnale etteheidetav, et kinnistul on juba määramata täpsem sihtotstarbe, st nagu seal oleks majutushoone. Laiemat kaebeõigust ei saa kaebaja jaoks tuletada ka asjaolust, et korralduses nr 340 nimetatakse ära planeerimist või et kaebaja kinnistu on naaberkinnistuks, kes vajab privaatsust. Selle korraldusega (nr 340) ei otsustata tegelikult ehitusõiguse üle, nagu kaebaja ekslikult arvas. Kohtulikult saab isikut kaitsta subjektiivsete õiguste rikkumise ning olulise puutumuse korral. Kaebuse esitajal ei ole tekkinud olukorda, mil tema eesmärk oleks õiguslikult saavutatav ja võimalik või et tema subjektiivseid õigusi juba rikutakse, isegi siis, kui korraldus oleks õigusevastane. Kaebaja tegelikult ka ise ei väida, et tegelikku olukorda kajastaks kinnistusraamatu kanne valesti, kuna ta väidab, et ärihoonena Aia 30 b kasutamist keelata ei saaks, DP kehtestav menetlus alles kulgeb. Tegeliku olukorraga vastuolu puudumisel ei ole põhjust kaebust esitada, seda enam, kui see ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ja veel ei saaks teha täpsemat kannet (majutusettevõtete maa kannet). Kui kaebaja soovitud eemärki ei saa saavutada ning kui subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkus kaebusest tulenevalt ei ole eeldatav, siis ei ole vajadust hinnata korralduse nr 340 õiguspärasust. Kohtulikult kaitstavate subjektiivsete õiguste rikkumise võimatuse korral tuleb kaebus tagastada. Lisaks märgib kohus, et ka Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (edaspidi Määrus nr 155) § 2 kohaselt määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kaebaja antud juhul ei kuulu nende isikute hulka, kes saaks esitada taotlust määrata katastriüksuse sihtotstarve, mistõttu ka selle põhjusel ei ole ta õigustatud vaidlustama teiste isikute kinnistutele sihtotstarbe määramist või antud juhul veelgi täpsemat määramist. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrus nr 155 ei näe ette, et erandkorras võiks teised isikud omanikule kuuluva maa sihtotstarbe määramiseks esitada taotlusi.

§ 44

lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kui kaebuse aluseks olnud asjaolude õigsust eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, võib kohus kaebuse

§ 121lg 2 punkti 1 alusel selle esitajale tagastada.

Riigikohus on lahendis 3-3-1-20-10 rõhutanud, et kohus võib kaebuse tagastada, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt kaebaja õigusi rikkuda ega tema vabadusi piirata.

§ 121

lg 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus võib kaebuse

§ 121

lg 2 punkti 2 kohaselt tagastada ka põhjusel, et kaebusega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Kohus eeldab niisiis, et kõik kaebuses esitatud faktilised väited on tõendatud ning eeltoodust juba nähtub, et kaebajal puudub kaebeõigus ja kaebusega ei saakski saavutada tema soovitud 6 3-12-1167 eesmärke. Kohus, kontrollinud

§-dest 37–39 juhindudes haldusasja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis kaebuse nõuetekohasust, leiab, et kaebus tuleb kehtiva

§ 121lg 2 punkti 1 ja 2 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada.

8. Kuivõrd käesoleval juhul tagastab kohus kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu, siis tasutud riigilõiv vastavalt

§ 104lg 5 punktile 2 tagastamisele ei kuulu.

9.Halduskohtus on kaebajal võimalik vaidlustada DP-d kehtestav otsus, kaebaja on selle ka vaidlustanud teises haldusasjas, so haldusasjas nr 3-08-1321. Kohus oli juba varem selgitanud, et kaebuste liitmine ja nõuete eraldamine peab tagama menetlusökonoomika (

§ 48

) ja kohus oli juba ka selgitanud, et taotlus haldusasjade liitmiseks takistab haldusasja nr 3-08-1321 efektiivsemat menetlust ning takistab asja lahendamist. Kohus selgitas, et haldusasjade liitmata jätmine ei ole vaidlustatav. Kui kaebaja tegelikuks huviks on planeeringulahenduse küsimuses kohtu seisukoha ja otsuse saamine, siis ei pea kõikvõimalike toimingute ja aktide vaidlusi teise asjaga siduma. Kaebaja esitatud haldusasjade liitmise taotlust ei saa rahuldada juba ka põhjusest, et kuivõrd käesolev kaebus tagastatakse, siis ei saa liita käesolevat kaebust ja kaebust haldusasjas nr-ga 3-08-1321 ühte menetlusse. Karin Kalmiste Kohtunik 7