KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Tiit Kollom ja Imbi SidokToomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2012, Tallinn Tsiv

) § 19 lg 1 (14.09.2009 kehtinud redaktsioonis) kohaselt on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Kuigi vaidlusaluse testamendi pealkiri on „leping“, on selle dokumendi kolmanda lõigu esimeses lauses testaator A L „määranud kõik oma pärimisõigused, kogu oma liikuva ja liikumata varandused, millest nad ka ei koosneks ja kus ka ei asuks, kostjale“. Kohtu hinnangul on selline määratlus piisav, et lugeda see vastavaks

§ 19lg 1 kohasele testamendi sisule.

Sama paragrahvi lõige 2 järgi peab testaator tegema testamendi isiklikult.

§ 20lg 1 sätestab testamendi liigid: notariaalne ja kodune.

Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt tehtud testament. Kuivõrd asjas ei ole vaidlust selles, et testamendi teksti ei kirjutanud testaator ise (tekst on trükitud), siis saab antud juhul kõne alla tulla vaid tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kohta seaduses sätestatu.

§ 23

lg 1 sätestab põhireeglid sellise testamendi osas: testaator võib teha koduse testamendi, millele kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta.

§ 23lg 1 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 78 lg-ga 1 järelduvalt ei ole testaatori allkirjata testamenti kui ühepoolset tehingut olemas ning kuivõrd hagejal on sellise tuvastuse vastu õiguslik huvi (14.09.2009 testamendi puudumisel omandaks hageja kasuks 24.03.2008 tehtud testament), tuleb anda hinnang vastavate väidete kohta esitatud tõenditele. 15.03.2009 kuupäevaga testament omab asjas tähtsust üksnes pärandaja käitumise ning tema ja teiste isikute vaheliste suhete hindamisel, sest õiguslikku jõudu see ei oma (

§ 25lg 2).

Asjas on hageja taotlusel Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi dokumendiosakonnas läbi viidud käekirjaekspertiis (akt tl 75-85, II köide), milles on tehtud järeldus, et nii vaidlusalusel kui 15.03.2009 kodusel testamendil on pärandaja A L nimel allkirja andnud pärandaja ise. Keegi väidetava testamendi tegemise juures viibinud tunnistajaist (H K ja S M) ega ka hageja tunnistajad E P ja S M ei ole andnud ütlusi, nagu ei olnuks pärandaja septembri keskel 2009 võimeline allkirja kirjutama. Ka tsiviilasjas nr 2-07-40592 on pärandaja omakäeliselt allkirjastanud 04.09.2009 ärakuulamise protokolli (lisanud omakäeliselt ka mõned sõnad) ja 06.09.2009 kokkuleppe ning notari juuresolekul 11.09.2009 volikirja. Hageja ei ole allkirjavõimetusele ka viidanud. Testamendi puudumise tuvastamise nõude rahuldamiseks põhjusel, et pärandaja allkiri on võltsitud, ei ole seetõttu kohtu arvates alust. Seejärel andis kohus hinnangu hageja väitele, et vaidlusalune testament ei ole tehtud selles märgitud kuupäeval 14.09.2009 (testaator ei ole omakäeliselt kuupäeva märkinud). Hageja seostas oma sellekohase väite pärandaja ja kostja vaheliste suhetega, mis olid nimetatud ajal niivõrd halvad, et kostja kasuks testamendi tegemine oli välistatud. Ainuüksi see, et testaator ei ole testamendile omakäeliselt kirjutanud kuupäeva ja aastaarvu (need on märgitud tekstiosas), ei muuda testamenti tühiseks. Ekspertiisiakti kohaselt on kuupäevad nii 15.03.2009 kui vaidlusaluses testamendis kirjutatud vastava tunnistaja poolt.

§ 25

lg 2 lubab tuvastada testamendi tegemise kuupäeva ja aastat ka muul viisil, seega ei too

§ 23

lg-s 1 sätestatud testaatori poolt isiklikult kuupäeva ja aasta märkimise kohustuse rikkumine kaasa testamendi tühisust TsÜS § 83 lg 1 mõttes, kuivõrd pärimisseaduse vastavate sätetest eesmärgist seda ei tulene. Kui aga testaatori poolt omakäeliselt kuupäeva ja aasta märkimata jätmisele lisada: - 04.09.2009 ärakuulamise protokoll, kus pärandaja märgib, et kostja ei ole enam tema usaldusisik (väidetavalt 10 päeva hiljem tehtud testamendi 3. lõigu teise lause kohaselt pärandab ta kõik kostjale „vastutasuks minu elukorralduse ja esinduse eest, mis on seotud minu vara vaidlustes mõttelise osa omanikuga“); 3 Tsiviilasi nr 2-10-17689 - testaatori 09.09.2009 volikiri kõigi asjade (s.h volitaja vara müük volitatule volitaja nimel) ajamiseks just hagejale, mille tegemise juures kontrollis notar A L kodus isiku tahet ja otsusevõimet - kohus on notarit tunnistajana kuulanud ning kahtlust tema ütlustes ei ole; - kostja enda väidetu, et pärandajal ei olnud tema vastu usaldust ja ta tagastas temale majavõtmed ja pangakaardi juba juunis 2009; - tunnistajate H K ja S M kokkulangevad ütlused osas, mis puudutavad pärandaja pahameelt kostja suhtes ja mittesuhtlemist pärandajaga pärast hooldushaiglast naasmist 10.08.2009; - erapooletu tunnistaja, pärandaja perele võõra isiku, hooldustöötaja S M ütlused selle kohta, et augustis-septembris 2009 oli pärandaja kostja peale pahane seoses viimase väidetava sooviga pärandajat hooldekodusse panna; - nii 15.03.2009 kui 14.09.2009 testamentide/lepingute identne tekst ja paigutus, v.a kuupäeva osa, mis oli välja kirjutatud sõnadega testamentide esimestes lõikudes; - Erika Poppi ütlused koos pärandajaga 11.09.2009 pangakontolt raha kadumise asjaolude avastamise kohta, milles pärandaja nägi süüd kostjal; - S M ütlused pärandaja viletsa nägemise osas, mida kohtu hinnangul kinnitab ka pärandaja viltune käekiri 04.09.2009 protokollis ja 09.09.2009 volikirjal; - kõigi tunnistajate ütlused pärandaja „proualikkuse“ ja vähese liikumisvõime osas, mis annab alust veendumuseks, et pärandaja ei kutsunud ega suhelnud külalistega akna kaudu, siis on kohtu hinnangul piisavalt veenvalt leidnud asjas kinnitust, et vaidlusalust testamenti ei ole pärandaja poolt allkirjastatud 14.09.2009 ehk testamendis märgitud kuupäeval. 15.03.2009 võis pärandaja selleaegseid suhteid kostjaga arvestades testamendi viimase kasuks teha, kuid 14.09.2009 ei saanud pärandaja kohtu arvates sellist soovi väljendada. Asjas koostatud dokumendiekspertiisi aktiga nr 11E-DM0033 ei suudetud tuvastada testamentides märgitud kuupäevade vastavust nende allkirjastamise ajale, kuid eksperdiarvamuse kohaselt on kaks kirjet 15.03.2009 testamendil (aadress ja kuupäev) ja üks kirje 14.09.2009 testamendil (kuupäev) tehtud tõenäoliselt samal ajal ja samaliigilise, kui mitte sama kirjutusvahendiga. Ka see asjaolu veenab kohut selles, et suure tõenäosusega koostati kaks testamenti ühel ajal (kevadel 2009) ja allkirjastati kui sama sisuga testamendi kaks eksemplari. Pärandaja nägemismeel ei olnud piisavalt terav teksti selgeks lugemiseks, tekstis kuupäeva numbritega märgitud ei olnud, selle kirjutamist testaatori poolt ilmselt ei palutudki ning tunnistajad - nagu nad ka ise kinnitasid - allkirjastasid ja dateerisid teksti pärast testaatorit. Küsitavaks jäid kohtule väited, nagu oleks testaator tahtnud testamenti varjata, millega põhjendati testamentidest mõlema eksemplari andmist kostjale (kuigi testamendid sisaldasid märget kahe eksemplari kohta, millest üks pidi jääma pärandajale). Selle väite põhjendus ei tundunud kohtule usutav, sest varasemaid testamente A L ei varjanud. Samuti jäi loogilise põhjenduseta asjaolu, miks A L, kes oli eelnevalt teinud ja tühistanud mitmeid notariaalseid dokumente, ei teinud notariaalset testamenti (kuigi viis päeva varem tegi ta notariaalse volikirja, kutsudes selleks notari koju). Kuigi testaatori meelemuutused olid sagedased (näiteks tsiviilasjas nr 2-07-40592 väljendatud soovid) ja mälu ei olnud hea, ei ole siiski usutav, et testaator oleks kostja ja tema sõbrannade kirjeldatud asjaoludel teinud vaidlusaluseid toiminguid teda sel ajal hooldanud hageja ja oma poolõe eest salaja. Kohus ei nõustunud hagejaga testaatori otsusevõimetuse osas, sest just otsusevõimelisus ja olulistest asjadest õige arusaam välistab testaatori sellise kardinaalse ja ajutise meelemuutuse. Seega ei arvesta kohus tunnistajate H K ja S M kui kostja lähedaste sõbrannade ütlusi, jätab need kõrvale ning leiab, et 14.09.2009 ei ole testaator vaidlusalust testamenti teinud. Seega on testament tühine

§ 23lg 1 ja § 25 lg 2 mõttes koosmõjus Ts

ÜS § 83 lg 1 sätetega, sest testaator ei ole märkinud testamendile omakäeliselt kuupäeva ja aastat ning tunnistajate märgitud ja testamendi tekstis esitatud kuupäev ei kajasta selle tegeliku allkirjastamise aega.

§ 23

lg-s 1 ja § 25 lg-s 2 sätestatud vorminõuete (testaatori poolt testamendi tegemise aja märkimine, selle 4 Tsiviilasi nr 2-10-17689 puudumisel või muul viisil tuvastamise võimatusel tühisuse kaasnemine) rikkumise eesmärgiks on testamendi tühisus. Vastasel korral tekiks võimalus kodusele testamendile kuupäeva lisamiseks suvalisel ajal, sest tekstisiseselt ei ole kuupäeva märkimine nõutav. Muu kehtiva testamendi puudumisel tekib hagejal õigus pärida testaatori järel 24.03.2008 notariaalse testamendi alusel. Kuna hagi tuleb rahuldada esimesel alternatiivsel alusel, siis teisel alusel (testaatori otsusevõimetus) esitatud nõuet ei pidanud kohus seetõttu vajalikuks käsitleda. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses Pärnu Maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on kaevatava otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti nii materiaalõiguse norme kui rikkunud menetlusõiguse norme (selgitamiskohustuse täitmine vaid ühe poole suhtes, tõendite ebaõige hindamine). Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 23

lg-t 1, kuna nimetatud sättes sisalduva nõude, märkida testamendile kuupäev ja aasa, eesmärgiks ei ole ainuüksi selle nõude rikkumisel tuua kaasa testamendi tühisust. Nimetatud norm ei näe sellist tagajärge ette. Kohus on vääralt hinnanud

§ 25lg-t 2 koosmõjus Ts

ÜS § 83 lg-ga 1, leides, et vaidlusalust testamenti ei allkirjastatud 14.09.

1. Esiteks võimaldavad testamendil olevad tunnistajate allkirjad koos kohtus antud tunnistustega kindlaks teha, millal on testament allkirjastatud. Tsiviilasjas esitatud tõenditega, eelkõige tunnistajate ütlustega ja ekspertiisiaktiga nr 11E-DK0102, on tõendatud, et 14.09.2009 tehtud testament on allkirjastatud testaatori poolt. Akti kohaselt tegid käekirjaeksperdid kindlaks, et allkirjad 15.03.2009 ja 14.09.2009 testamentidel kuuluvad küll A Lle, kuid tunnistajate allkirjade märkimise kuupäeva 14.09.2009 ei saa kinnitada ega ka välistada. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et A L viimaseks tahteks oli määrata oma pärijaks kostja, mille kohta tegi ta koduse testamendi. Maakohus on oma seisukoha kujundamisel viidanud erinevatele tõenditele, kuid apellandi hinnangul ei ole siiski tuvastatud, et A L ei oleks 14.09.2009 oma viimast tahet avaldanud ja testamenti tunnistajate juuresolekul teinud. See, et 04.09.2009 ärakuulamise protokollis A L märgib, et EV ei ole tema usaldusisik, ei näita tema hinnangut kostja suhtes 14.09.
2. Sel kuupäeva sai A L teada, et hageja rääkis talle kostja kohta valesid (eelkõige mis puudutas hooldushaiglasse paigutamist ja pangakontolt raha kadumist). Kui A L sai teada, et haiglasse paigutamine toimus tema poolõe Erika Poppi ja hageja initsiatiivil, taastus tal kostja vastu usaldus. Kahjuks kuulis kõnet peal hageja, kes lülitas A L telefoni välja (mistõttu pidi viimane suhtlema akna kaudu). Hageja käitumist pärandaja suhtes iseloomustab ka tema seisukoht 09.09.2009 volikirja suhtes ja selle tõendite hulka sattumise kohta (notar ei olevat kontrollinud A L teovõimet piisavalt). Kohus märkis, et pärandaja oleks võinud oma viimast tahet väljendada ka notariaalse testamendi kaudu, sest 09.09.2009 tegi testaator notariaalse volikirja hagejale. Pärandajal ei olnud võimalust samaaegselt volikirja vormistamisega teha ka notariaalset testamenti, sest notari tellis tema juurde hageja, seega oli hageja see, kes tegelikkuses edastas notarile pärandaja väidetava soovi volikirja vormistamiseks, ehkki sellel hetkel esindas pärandaja huve vandeadvokaat ja sellise volikirja tegemiseks ei olnud vajadust. Pärandajal puudus reaalne võimalus notariaalse testamendi tegemiseks kellelegi kolmandale isikule kui hageja. Kuigi kohus leidis, et tunnistajate H K ja S M kohtus antud ütlusi ta asja lahendamisel arvesse ei võta, on ta muude tõendite hulgas just neile tuginenud, leides, et pärandaja oli kostja peale pahane. Hooldustöötaja S M ütlused selle kohta, et augustis-septembris 2009 oli pärandaja kostja peale pahane, ei muuda kindlasti asjaolu, et testaator allkirjastas 14.09.2009 kostja kasuks uue testamendi. Ebakohased on nimetatud tunnistaja ütlused A L halva nägemise kohta (ta ei ole silmaarst). Kuigi kohus möönis, et esitatud tõendite põhjal võib lugeda pärandaja sagedast 5 Tsiviilasi nr 2-10-17689 meelemuutust tavapäraseks käitumiseks, leidis ta samas, et ei ole usutav, et A L oleks teinud sügisel 2009 testamendi kostja kasuks. Apellandi väitel näitas A L tegevus tema meelekindlust ja otsustavust, kui - saades teadlikuks hageja käitumisest -, tegi testamendi kostja kasuks. Loomulikult ei avaldanud ta seda hagejale. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg-t 1, kuna ei ole käesoleva tsiviilasja raames esitatud tõendeid hinnanud täielikult ja objektiivselt, lg 2 kohaselt ei ole ühelgil tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. TsMS § 229 lg 1 kohaselt loetakse tsiviilasjas tõendiks igasugust teavet, lg 2 kohaselt on tõendiks ka tunnistajate ütlused. Ebaõige oli kostja tunnistajate kõrvale jätmine isikliku seotuse motiividel. Maakohus ei põhjendanud, miks pidas ta hageja taotletud tunnistajate ütlusi usaldusväärsemaks kui H K ja S M tunnistusi. Seejuures pidas kohus usaldusväärseks Erika Poppi ütlusi, kes oma poolõega praktiliselt ei suhelnud. Analoogset kallutatust võib järeldada ka Pärnu Maakohtu 03.06.2010 kirjast hageja esindajale, kus kohus täidab oma selgitamiskohustust, andes juhiseid, kuidas asja edasi ajada (et hageja ei ole taotlenud testamendi puudumise tuvastamist). Kuna hageja esindaja jättis suunised tähelepanuta, siis ütles kohus 02.11.2010 eelistungil teistkordselt hagejale ette, millist strateegiat tuleks tal kasutada. Seadusest tulenevalt peab kohus vaidluse lahendama esitatud nõude piires. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Kohus ei käitunud menetlusosaliste suhtes „kallutatult“. Juba hagiavalduses (p 15) hageja märkis, et vaidlustab testamendi ehtsuse. Kohus soovis, et hageja nõue oleks täpsemini sõnastatud, mida hageja ka peale 26.11.2010 eelistungit tegi. Kui kostja leidis, et kohus rikub menetlusnorme, oleks ta pidanud seda kohtule ka väljendama (esitama TsMS § 333 lg 1 kohase vastuväite). Kui menetlusosaline seda ei tee, ei saa ta selle kohta vastuväidet hiljem esitada. Kohus hindas tõendeid, s.h tunnistajate ütlusi õigesti. Tunnistaja S M kinnitas, et koduse testamendi koostamise plaan oli tema poolt välja mõeldud ja vastav ettepanek ka kostjale tehtud („kuna kostja niipalju A Lt aitab, siis võiks ka kuidagi vana inimene oma tänulikkust väljendada“). Kohtus leidis kinnitust, et kostja oli ainuke isik, kes omas volikirja A L pangakonto kasutamiseks ja kelle käes oli pangakaart (mille abil ta oma tarbeks raha „laenas“). Asjaolu, et kriminaalmenetluse raames ei õnnestunud tuvastada isikut, kes sularahaautomaadi kaudu omastas A L raha summas 335 425 krooni, ei muuda olematuks seda, et pangakaart oli kostja kasutuses (kostja süüd vara omastamises ei saadud kriminaalmenetluslikult tõendada). Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2² kohaselt täiendada. Maakohtu lõppjäreldus vaidlusaluse testamendi tühisuse kohta on kolleegiumi arvates igati õige ja kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus on kohaldanud seadust ebaõigesti. Maakohus ei lähtunud otsust tehes vaid asjaolust, et testaator ei ole testamendile allkirjastamise aega omakäeliselt märkinud, vaid käsitles põhjalikult kõiki tuvastatud asjaolusid, millest järelduvalt ei ole võimalik ka muude tõendite põhjal väidetavat aega tuvastada. Maakohus ei hinnanud seejuures tõendeid ebaõigesti. Kohtu viide kahe isiku - H K ja S M kohtus tunnistajana antud ütluste kõrvale jätmisele oli hõlmatud siiski vaid nende asjaoludega, mis puudutasid vaidlusaluse testamendi tegemise aega (tunnistajatena selle juures viibimist). Analüüsides kohtule esitatud tõendeid kogumis, jõudis maakohus järeldusele, et A L ei saanud 14.09.2009 vaidlusaluse sisuga korraldust anda, s.o tal puudus testamendi väidetava koostamise ajal soov pärandada oma vara kostjale. Maakohus ei kohaldanud seejuures ebaõigesti

§ 236 Tsiviilasi nr 2-10-17689 lg-t 1 ja § 25 lg-t 2.

Kohtu hinnangul ei muutnud testamenti tühiseks see, et testaator ei ole sellele omakäeliselt kirjutanud koostamise aega, vaid muude tõendite põhjal tuvastatud asjaolud (vastav märge 04.09.2009 ärakuulmise protokollis, 09.09.2009 koostatud notariaalse volikirjaga volituste andmine hagejale, kostja enda seletus ja tunnistajate ütlused jne) andsid alust järeldada, et testamenti ei ole testaatori poolt allkirjastatud testamendis märgitud kuupäeval, s.o 14.09.2009. Kuna sellel ajal puudus pärandajal kostja suhtes usaldus, ei saanud A L vastavat tahet ka väljendada. Kõiki neid asjaolusid, mis tingisid sellise järelduse, on maakohus põhjalikult käsitlenud. Kolleegiumil ei ole alust teha eelmärgitust erinevat järeldust. Toimiku materjalist nähtuvalt vaid viis päeva enne koduse testamendi väidetavat tegemist suhtles A L notariga, kuid oma pärandi kohta notariaalse korralduse tegemiseks ta soovi ei avaldanud. Samas on kostja väitnud, muuhulgas 02.11.2010 kohtuistungil, et A L tegelikuks sooviks oli teha notariaalne testament, kuid tema laitis selle maha („Esialgu A L tahtis, et ma läheksin temaga notari juurde, aga ma ei olnud sellega nõus.“ - tl 102, I köide). Miks ei pidanud kostja ja pärandaja vajalikuks kutsuda notarit koju, seda kostja ei selgitanud (pealegi oli A L mõned päevad varem teinud notariaalse volikirja just kodus). Ka muud tõendid viitavad olulistele vastu-rääkivustele ning seavad kahtluse alla kostja väited testaatori tahtest jätta oma vara temale. Eelnimetatud kohtuistungil antud kostja seletus on ka muus osas vastuolus testamendi tegemise asjaolude kohta esitatud tõenditega. Nii väitis kostja kohtule antud seletuses, et A L juurde koju (14.09.2009) läks ta koos kahe tunnistajaga ning luges kogu testamendi teksti A Lle ette, tunnistajad seevastu väitsid, et läksid A L juurde pärast kostjat ja testamendi teksti ette ei loetud. Kostja (02.11.2010 kohtuistungil): „Läksime kolmekesi, mina ja tunnistajad A juurde. A ise kutsus mind. A lasi meid tuppa. Testamendi teksti trükkis minu tütar töö juures, võttes aluseks märtsikuus tehtud testamendi teksti. … Lugesime testamendi iga lause mitu korda ette ja täpsustasime, kas ta saab selle sisust aru. Mina lugesin iga lause ette tunnistajate juuresolekul, kuna A Lle oli vaja näidata, et tekst on sama mis märtsi kuu testamendis…“ Tunnistaja S M 09.02.2012 kohtuistungil antud ütluste kohaselt (tl 134, II köide) tuletas tema kostjale meelde, et tuleks teha uus testament, sest eelmisest on kuus kuud möödunud: „Septembri testamendi tegemisel A istus ikka oma tugitoolis, siis H ja E liikusid seal ringi. A pani prillid ette, tal võttis aega, nägemine oli halb, aga ta nägi… A luges seda omaette, kõvasti ette ei kandnud. Eelnevalt me ikka rääkisime temaga, et on vaja uus teha, kas ta ikka tahab teha. Siis tema ütles, et ta tahab seda teha, aga keegi ei tohi seda teada saada.“ Ka märtsikuu dokumendi koostamise kohta avaldas tunnistaja S M, et „A luges seda ise prillidega, ette ta meile seda ei lugenud… Mina olin kunagi Eevile näidanud selle testamendi näidist.“ Ka tunnistaja H K ütlustest nähtuvalt oli tal testamendi tegemisest juttu eelkõige kostjaga, kelle soovist tulenevalt otsustatigi dokumendi vormiline külg, s.o teha kodune testament. 09.02.2012 kohtuistungil on tunnistaja H K öelnud (tl 133, II köide) „Võib-olla sellepärast ei tahtnud Enotarisse testamenti minna tegema, sest A oli ju nii palju neid juba teinud.“ Eelnimetatud tõendite põhjal võib muuhulgas teha ka järelduse, et septembris 2009 ei saanud vaidlusaluse koduse testamendi tegemise tahe tulla testaatorilt, vaid üksnes kõrvaliselt isikult, kes pidi testaatorile tuletama meelde, et eelmise koduse testamendi kehtivuse tähtaeg on möödumas (testaatori valduses ei olnud märtsis 2009 tehtud testamendist ühte eksemplari, nagu testamendi teksti kohaselt oleks pidanud olema). Seega isegi juhul, kui A L allkirjastas 14.09.2009 testamendi septembris 2009, on kaheldav tema tahteavalduse vastavus tema tegelikule tahtele. Tunnistajate juuresolekul tehtud koduse testamendi olemus on sätestatud

§-s 23, millise sätte sõnastusest ja olemusest kui tervikust tulenevalt eeldab sellise dokumendi koostamine testaatori asjakohast soovi.

§ 23

lg-st 2 tulenevalt selgitab testaator koduse testamendi tunnistajatele, et nad on 7 Tsiviilasi nr 2-10-17689 kutsutud testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Et ka antud juhul oleks selliselt toimitud, ükski tõend ei kinnita. Testamendi tegemise juures viibinud tunnistajate kohtus antud ütlustest ei ole võimalik järeldada, et testamendi tegemise soov septembris 2009 tuli testaatorilt, pigem vastupidi, tunnistaja S M ütluste kohaselt püüdsid tunnistajad selgitada välja testaatori tahet. Seega viitavad menetluses tuvastatud asjaolud kohtu poolt märgitud „sagedase meelemuutuse“ asemel testaatori otsusevõimetusele. Kohtule esitatud tõendi kohaselt oli A L vaimne seisund juba suvel 2009 halb, tema tervise kohta koostati haiglas viibimise ajal SA Pärnu Haigla poolt 14.07.2009 geriaatrilise seisundi hindamise kokkuvõte (tl 28-29, I köide). Nimetatud dokumendist nähtuvalt hospitaliseeriti patsient A L närvihaiguste osakonda, kus diagnoositi ajuarterite ateroskleroos ja dementsus (aeg-ajalt jutt segane, esinevad lähimäluhäired, haiguskriitika on madal); on esinenud segasusseisundeid ja ebaadekvaatset käitumist, ei hinda oma toimetulekut adekvaatselt. Eestkostemenetluses (tsiviilasi nr 2-09-60962) on Pärnu Maakohtu 20.11.2009 määruse alusel A L suhtes läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Ekspertiisiakti nr 58

§ 88lg 7 järgne asjaolu, mis annab Ts

ÜS § 8 lg 3 kohaselt aluse järeldada isiku teovõime piiratust, võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ü. Jänes T. Kollom I. Sidok-Toomsalu 8