KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2011. a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-2087 Haldusasi D.M`i `i kaebus Vir

§ 64

lg 4 sätestab küll, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Kuid sättest ei tulene, et karistuse määraja ei või ise distsiplinaarmenetlust läbi viia. D. M suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ning karistuse määramisel on M. Bendi järginud kõiki menetluse läbiviimise ning karistuse määramise nõudeid ning ei tulene, et M. Bendi oleks olnud erapoolik. Vastustaja märgib, et kaebajat on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud, mis kinnitab, et kaebaja ei ole talle määratud distsiplinaarkaristustest hoolimata järeldusi teinud. Karistuse määramisel on muuhulgas arvestatud, et kaebajat on ka varem karistatud tööst keeldumise eest ning siis määrati karistuseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Seega ei saanud kuidagi järgnevalt sarnase rikkumise puhul määrata eelnevast kergemat karistust, mistõttu kaebaja arvamus, et kui kehtetuks tunnistatud karistust ei oleks arvestatud, siis oleks talle määratud kokkusaamise keeld, on ebaõige. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale on asjaolusid arvestades kartseri määramine proportsionaalne ning käskkiri on motiveeritud. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele saab kontrollida abinõu sobivust kontrollides , vajalikkuse ja vajadusel mõõdukuse kontrollimisel. Antud juhul kohaldati kaebaja suhtes kartserisse paigutamist 15 ööpäevaks. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele, asuda tööle, mitte allumise eest karistamise eesmärgiks on kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamine. Selleks, et kinnipeetav saaks pärast vabanemist elada õiguskuulekalt, on vajalik tööoskuse ja tööharjumuse olemasolu ning tööst keeldumise eest karistamise eesmärk on mõjutada kaebajat tööle asuma ja õiguskuulekale käitumisele. D. M 06.11.2011 täiendavas seisukohas rõhutas kaebaja tuginedes Riigikohtu 08.02.2011 otsusele nr 3-3-1-4-02, et karistuse määrajal on kohustus süüteoga seonduvad asjaolud õigeaegselt välja selgitada ja otsustada karistuse määramine seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Samuti märgib kaebaja, et Riigikohtu praktikaga ja kaalutlusõiguse üldiste põhimõtetega ei ole kooskõlas, et karistuse määramisel võetakse raskendava asjaoluna arvesse kehtetut distsiplinaarkaristust. Kaebaja märgib, et käskkiri on kaalutlusvigane. 4

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 38

lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega eeltoodud sätetest nähtuvalt on kinnipeetav kohustatud töötama ja seda ka juhul, kui ta määratakse majandustöödele. Töökohustusest on

§ 37

lg 2 kohaselt vabastatud vaid üle 63 aasta vanused kinnipeetavad, üld- või kutseharidust omandavad või tööalasel koolitusel osalevad kinnipeetavad, kuni 3-aastast last kasvatavad kinnipeetavad ning kinnipeetavad, kes ei ole tervislikel põhjustel võimelised töötama. Kaebaja sellistele kriteeriumidele ei vastanud.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Antud juhul ei allunud D. M vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle.

§ 63

lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. D. M on majandustööle määratud Viru Vangla 23.05.2011 käskkirjaga nr 6.-2/579-T (t.lk.41), mitte töölepinguga ja kinnipeetava töövõimelisuse teeb

§ 37lg 3 kohaselt kindlaks arst.

Hinnangu kinnipeetava töövõimelisusele annab vangla meditsiiniosakond vastavalt tervisekaardis sisalduvatele kannetele ning meditsiinilist haridust omav teenistuja oskab ja on pädev kannete põhjal andma objektiivset arvamust, kas kinnipeetav on tööle sobilik või mitte. Kuna tervisekaart annab põhjaliku ülevaate isiku tervislikust seisundist ja seal ei olnud fikseeritud niivõrd tõsiseid terviseprobleeme, mis tingiksid isiku töövõimetuse ja need ei saa tekkida ka nö üleöö, on D. M töövõimeline. Antud juhul kooskõlastas D. M töölemääramise perearst Erika Tiinas (t.lk.60) ning hiljem on meditsiiniosakonna poolt hinnangu andnud arstid Viktoria Pronevitš (t.lk.66) ja Olev Toomla (t.lk.67).

§ 52

lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit ning seega on vanglale kinnipeetava tervislik seisund tavaliselt juba enne tema tööle määramist teada. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et koristustöödele määramisel ei pea arst kinnipeetavat täiendavalt üle vaatama, kui tal ei ole tekkinud kahtlusi, vaid võib lähtuda tervisekaardi andmetest. Vangla ei tuvastanud ka julgeolekuriske kaebaja E7 osakonda koristama asumisel. E7 osakonnas paiknevad küll ohtlikud kinnipeetavad, kuid korra tagamiseks on seal rohkem valvureid ja kaebaja tööle määramise käskkiri on kooskõlastatud julgeolekuosakonna poolt (t.lk.60). Seega on halduskohus seisukohal, et koristaja töö näol ei ole tegemist niivõrd raske füüsilise tööga, mis käiks kaebajale ülejõu ja millest peaks vabastama tervislikel põhjustel. Samuti ei ole tuvastatud, et osakonnas E7 töötamine on ohtlik. Pigem nõustub kohus vastustajaga, et tööst loobumine on põhimõtteline. Kaebajal oli õigus haldusaktiga mittenõustumisel esitada 30 päeva jooksul Viru Vangla 5

§ 67

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Samuti oli vanglaametniku korraldus tööle asumiseks seaduslik ja korralduse mittetäitmisega pani D. Maisurjants toime distsipliinirikkumise. Tööharjumuste tekitamine on üks kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise viise. Töökohustuse täitmata jätmine on käsitletav kinnipeetava distsipliinirikkumisena ning selle eest on vanglal õigus

§ 63

alusel kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada (võib kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks). Kuna kaebaja jättis 27.05.2011 süüliselt täitmata kohustuse asuda tööle, siis oli kaebaja karistamine distsiplinaarkorras õiguspärane ja

sätetega kooskõlas. Riigikohtu halduskolleegium on 1. märtsi 2007.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p-s 14 selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kaebuse esitajal puudusid kaalukad põhjused tööst keeldumiseks, mistõttu on ta tööst keeldumisega rikkunud

§ 67lg-t 1 ja § 37 lg-t 1 ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja karistuse määramise kord ja tingimused on kehtestatud

§ 64lg 1, 2, 3, 4 ja 41.

D. M puhul ei ole neid nõudeid rikutud. Talle on teatatud menetluse alustamisest (t.lk.47) ja võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (t.lk.46), menetluse käik on protokollitud (tl 44), distsiplinaarkaristuse määras pädev ametnik, see vormistati käskkirjana (t.lk.42-43), karistuse valikut on põhjendatud ja on välja toodud kaalutlused (

§ 64lg 4).

Distsiplinaarkaristus määrati

§ 64lg-s 41 toodud tähtaja jooksul.

Asjaolu, et M. Bendi oli üheaegselt nii distsiplinaarmenetluse läbiviijaks kui ka karistuse määrajaks, ei tähenda, et rikutud oleks menetlusnõudeid. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene keeldu, et distsiplinaarkaristuse määraja ei võiks ka ise distsiplinaarmenetlust läbi viia. M. Bendi täitis ajavahemikul 20.06.2011 – 03.07.2011 II üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesandeid (t.lk.58) ning VSkE § 15 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise pädevus üksuse juhil. Seega oli M. Bendi pädev isik kaebajale distsiplinaarkaristust määrama. Haldusakti tühistamise saavad kaasa tuua vaid niisugused vormi- või menetlusnõuete rikkumised, mis mõjutasid otsustuse sisu. D. M puhul ei kinnita miski kohtule esitatust, et temale määratud arvukatest distsiplinaarkaristustest eelneva tööst keeldumise väljatoomine mõjutas, kuidagi tema karistust, sest eelkõige arvestati karistuse määramisel ikkagi kinnipeetava eelnevat karistatust, mitte konkreetset karistust, mis on antud juhul ka tühine. Kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni 45 tööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, siis 15 ööpäevane karistus töötamisest keeldumise eest varem juba karistatud isikule (t.lk.61-62) pole ülemäärase raskusega ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Distsipliinirikkumise eest konkreetse karistuse määramine on vastava ametiisiku kaalutlusotsustus, mille suhtes on kohtu kontrolliõigus piiratud. 6