Obsah (5)

§ 20§ 3§ 2§ 14§ 25

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 23.03.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-1018 Haldusasi Asereston OÜ kaebus Hanila V

) § 20 lg 1 p 9 sätestab, et üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest keeldutakse, kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega.

§ 20

lg 3 kohaselt on

§ 20

lg 1 p-s 9 nimetatud juhul üldgeoloogiline uurimistöö loa andmisest keeldumise aluseks kohaliku omavalitsuse mittenõustumine, kui üldgeoloogilise uurimistöö luba antakse maavara otsinguks. Mittenõustumise korral võib üldgeoloogilise uurimistöö loa maavara otsinguks või uuringuloa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Ka Riigikohtu 30.09.2009.a otsuse nr 3-4-1-9-09 järgi teeb vormiliselt loa andmisest keeldumise otsuse loa andja (käesoleval juhul Keskkonnaamet), kuid tal puudub kohaliku omavalitsusüksuse keeldumise korral igasugune diskretsioon. Riigikohtu praktika kohaselt pärast kohaliku omavalitsuse keeldumist on uuringuloa andjal tõepoolest võimalik kaaluda, kas keelduda loa andmisest või pöörduda Vabariigi Valitsuse poole. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja (ehk Keskkonnaamet) ega Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust (lahend nr 3-3-1-38-10). 4.

1. Tulenevalt taotlustest on geoloogilise uuringu eesmärgiks selgitada Nehatu ja Nehatu II uuringuruumi piires dolokivi levikut, kvaliteeti ja kaevetingimusi detailsusega, mis võimaldaksid hinnata maavara kogust tarbevaru kategoorias. Uuringu läbiviimine riigi seisukohalt on väga oluline ning on olemas ülekaalukas avalik huvi. Uuringuruumi teenindusala ei jää Natura 2000 võrgustikku- ega looduskaitsealale ning tööd ei halvendaks ümbruskonna keskkonnatingimusi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis kohtuasjas nr 3-4-1-9-09 tehtud otsuses, et Vabariigi Valitsuse nõusolekul kohaliku omavalitsuse mittenõusolekust möödamineku võimaluse eesmärk on vajadus tagada, et riigil oleks lõpliku otsuse tegemise õigus maavarade uurimist ja kaevandamist kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamist puudutavates küsimustes. Keskkonnaministeeriumi poolt on 2010 ettevalmistatud „Looduslike ehitusmaterjalide kasutamise riikliku arengukava 2010-2020“ (edaspidi Kava), mille kohaselt „maavara geoloogiline uuring ning kaevandamine on avalik huvi. Põhiseaduse § 5 järgi on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. Tegemist on 2 ressursi kasutamisega üldsuse huvides. Seega ei saa läheneda lubade andmisele ainult mõne piirkonna vajadustest ja võimalustest lähtudes, vaid tuleb silmas pidada kogu riigi vajadusi ning võimalusi. Maavarade uuringud ja kaevandamine on kogu riigile olulise tähtsusega. Asjaolu, et need toimuvad alati mõne kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil, ei muuda kaevandamist ainult kohaliku elu küsimuseks. See on riigielu küsimus“. (Kava lk 36). Riigi huvi on tagada tarbijate, riigi infrastruktuuri ehitusobjektide nõuetekohane ja majanduslikult optimaalne varustamine teadmistega maavarade olemasolu ja paiknemise kohta, samuti kvaliteetsete ehitusmaavaradega ning luua tingimused maavarude kasutamise tehnoloogia igakülgseks arenguks, võttes tarvitusele kõik meetmed ehitusmaavarade ratsionaalseks kasutamiseks ning maavara ja keskkonna kaitseks. Ülitähtis on avaliku teabe olemasolu ehitusmaavaradega varustuskindluse regulaarse arvestuse ning vajaduse prognoosi kohta. Selleks, et tagada tarbijate, eelkõige riigi suuremate ehitusobjektide varustamine kvaliteetsete ehitusmaavaradega, on vajalik omada teavet maavarade olemasolu kohta. Sellised kohaliku omavalitsuse (edaspidi ka KOV) keeldumised geoloogiliste uuringute loa andmisest nagu vaidlusalune otsus võivad hakata pidurdama majandusarengut kogu riigis. Maavarade uurimine ja kaevandamine avaldab mõju kogu Eesti majandusele. Näiteks 20042008 aastatel on lubja- ja dolokivi Eestist eksporditud 3 062 tuhat tonni. Aastatel 2000-2001 olid aastased kogused alla 300 tuhat tonni, kuid aastaks 2008 küündis eksport juba 701 tuh. tonnini. Rahalises väljenduses eksporditi aastatel 2004-200 lubja- ja dolokivi Eestist 380 429 tuh kr eest. Põhiseaduse § 154 lubab KOV otsustamisõigust kohaliku elu küsimustes piirata, kuid see piirang peab olema põhjendatud. Seega lähtub KOV korraldusõiguse piiramine eesmärgiga tagada kõige ratsionaalsem maavarade uurimine ja kasutamine kogu riigi vajadustest ja on kogu riigi huvides. KOV põhjendamata keeldumine geoloogilise uuringu loa andmisest võib põhjustada teiste, seda maavara vajavate piirkondade elu ja arengu pärssimist. Vaidlusalune otsus kubiseb üldistest formuleeringutest „maavara uuringu teostamine pole üldse otstarbekas“; „võib eeldada, et tõenäoliselt ei ole võimalik tagada kehtivate müranormide piiresse jäämist“; „lähtudes uuringuala iseärasustest ei näe volikogu võimalust kavandada selles piirkonnas dolokivi kaevandamist“; „eeldatavad mõjud on kohalikele elanikele liiga suured“ jne. Otsusest ei nähtu, miks vastustaja asus seisukohale et maavara uuringu teostamise üle puudub vajadus. Jääb täielikult ebaselgeks, milles rajaneb vastustaja järeldus et „ei ole võimalik tagada kehtivate müranormide piiresse jäämist“ (vastupidi, geoloogilise uuringu loa taotluste seletuskirja ettevalmistanud OÜ Eesti Geoloogiainstituut rõhutas, et töös kasutatakse tehnikat, mis on läbinud tehnilise ülevaatuse ning töid tehakse päevasel ajal, seega ei halvenda see ümbruskonna keskkonnatingimusi). Otsuses ei selgitata, milles täpsemalt seisnevad nn „uuringuala iseärasused“. Jääb ka selgusetuks, kuidas jõudis vastustaja järelduseni, et „eeldatavad mõjud on kohalikele elanikele liiga suured“ ja millele vastustaja siinkohal tugineb. Geoloogiliste uuringute lähteülesandeks on teostada tarbevaru uuring. Geoloogilise uuringu teostamisel järgitakse rangelt kõiki keskkonnakaitse ja ohutustehnika nõudeid. Kasutatakse korras tehnikat ning töötamisel ei kasutata keskkonda reostavaid materjale ning tööde teostamisel järgitakse õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Geoloogilise uuringu loa väljastamine ei anna ootust maavara kavandamise loa väljastamiseks. Kui planeeritavate uuringute tulemusel osutub maavara kaevandamise lubade taotlemine otstarbekaks, siis toimub enne kaevandamislubade väljaandmist ka keskkonnamõjude hindamine. Vastustaja ei ole sellega otsuses arvestanud. Otsus on sõnastatud selliselt, nagu kaevandamise lubade väljastamine kaebajale oleks juba lõplikult otsustatud asi. Vaidlusalune otsus piirab põhjendamatult isiku ettevõtlus- ja omandi kasutamise vabadust. On ilmselge, et uuringute teostamine ei kujuta endast mingit pöördumatut tagajärge, kuna tegemist pole kaevandusega. Samuti ei nõustu kaebuse esitaja vastustaja väitega, et „Hanila 3 vallas on juba olemas dolokivi kaevandus, seega ei saa pidada õigusvastaseks valla keeldumist veel uues piirkonnas kaevandamiseks“. Asereston OÜ on esitanud KOV-ile taotluse mitte kaevandamiseks, vaid geoloogilise uuringu teostamiseks ning kaevandamine ei puutu asjasse. Vastustaja on seisukohal, et „kuna kaevandused toimuvad Kurevere ning Esivere karjääris, ei lähtuks veel uuel territooriumil dolokivi kaevandamine avalikust huvist“. Kaebuse esitaja vastava seisukohaga ei nõustu. Vastustaja kogu aeg ajab segamini kaks erinevat asja: uuringud ja kaevandamine. Erinevalt vastustajalt on kaebuse esitaja seisukohal, et riigile on vajalik omada teavet maavarade olemasolu kohta ning uuringud dolokivi olemasolu kohta kindlasti lähtuvad avalikust huvist. Täielikult on põhjendamata otsuses toodud volikogu arvamus, et „arvestades dolokivi kaevandamisel kasutatavaid tehnoloogiaid, võib eeldada, et tõenäoliselt ei ole võimalik tagada kehtivate müranormide piiresse jäämist kõigi piirkonna eluhoonete juures üheski uuringuala punktis mäetöid teostades“. Vastustaja seisukoht on ennatlik, kuna geoloogilise uuringu loa väljastamine ei anna ootust maavara kaevandamise loa väljastamiseks. Vastustaja poolt esitatud huvi keelata uuringud on inimlikult mõistetav, kuid juriidiliselt põhjendamata.
2. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. 5.
3. Vastustaja leiab, et kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamine ei ole võimalik olukorras, mil on juba asutud taotlema loa saamist Vabariigi Valitsuselt. Alles peale lõpliku haldusakti väljaandmist tekib kaebajal vaidlustamise õigus. Vastustaja soovib selgitada ja juhtida tähelepanu ka kaebaja enda poolt välja toodud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-38-
4. Nimetatud otsuse punktis 15 on Riigikohus pidanud KOV volikogu poolt uuringuloa andmisel nõusolekust keeldumist vaidlustatavaks menetlustoiminguks üksnes siis, kui see on siduv. Siduvuse nõue tugineb praktikale haldusasjades nr 3-3-1-12-07 ja 3-3-1-1-
5. Kohaliku omavalitsuse arvamus ei vasta haldusakti, osahaldusakti ega eelhaldusakti tunnustele, sest ei tekita kaebajale ei õigusi ega kohustusi ega määra õiguslikult siduvalt kindlaks mingit asjaolu enne lõplikku otsustamist. Kaebaja on ka ise läbivalt kaebuses viidanud, et tegemist on menetlustoiminguga. Seega täpsemalt on tegemist lõplikku haldusakti andmist ettevalmistava menetlustoiminguga, millel puudub regulatiivne tähendus lõpliku otsustuse suhtes uuringuloa andmisel. Ka kaebaja on ise välja toonud, et pärast kohaliku omavalitsuse keeldumist on uuringuloa andjal võimalik kaaluda kas keelduda loa andmisest või pöörduda Vabariigi Valitsuse poole. Hoolimata sellest, et Vabariigi Valitsus ei saa sisuliselt ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, ei pea Vabariigi Valitsus oma otsuses lähtuma kohaliku omavalitsuse arvamusest, järelikult ei ole see talle siduv. Ka samas Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-38-10 on kohus viidanud, et tulenevalt Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-9-09 (p-d 29 ja 33) ei teosta Vabariigi Valitsus

§ 20

lg 3 alusel kontrolli kohaliku omavalitsuse vastavate otsuste üle, vaid langetab oma otsuse, kaaludes riikliku huvi olulisust. Seega, kuna otsuse tegemise õigus ei ole mitte kohalikul omavalitsusel läbi uuringuloa taotlusele nõusoleku andmise otsustamise, vaid riigiorganil, ei mõjuta nõusoleku andmisest keeldumine otseselt kaebaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et otsuse näol on tegemist sellise menetlustoiminguga, mis rikuks menetlusosalise õigusi või tingiks menetluse lõpus antava haldusakti õigusvastasuse.

näeb ette, et lõpliku otsuse geoloogilise uuringuloa väljastamiseks või sellest keeldumiseks langetab kas Keskkonnaministeerium või

§ 20

lg-s 3 ettenähtud juhul Vabariigi Valitsus, võttes arvesse kõiki seaduses ette nähtud asjaolusid, sealhulgas kohaliku omavalitsuse vastuseisu uuringuloa väljastamisele. Seega puudub kaebajal kaebeõigus. Tuleb arvestada, et lubatud ei saa olla paralleelsed menetlused ehk käesolevas asjas menetlustoimingu vaidlustamine ja samaaegselt sisulise otsuse taotlemine. Vastustaja leiab, et kaebajal puudub põhjendatud huvi ja tema õigusi ei ole rikutud. 5.2. Valla keeldumine on õigustatud, sest kohalik omavalitsus lähtub kohaliku elu küsimustest ning annab arvamuse nende põhjal. Selleks ongi mõeldud arvamuse küsimise regulatsioon, et kaasata 4 kohaliku omavalitsuse arvamus uuringuloa andmise menetlusse. Kui kohalik omavalitsus ei tohiks oma arvamuse esitamisel lähtuda kohaliku elu vaatepunktist, kaotaks see arvamuse küsimine igasuguse mõtte. Järelikult on väär kaebaja seisukoht, et tal on õigus nõuda vallalt teistsuguse arvamuse andmist. Vastustaja möönab, et nõusoleku andmata jätmine võib omada teatud mõju kaebajale, sest menetlus uuringuloa väljaandmise otsustamisel võib mõnevõrra pikeneda. See aga ei tähenda kaebaja õiguste iseseisvat rikkumist. Kaebaja ei ole tõendanud ülekaaluka avaliku huvi olemasolu. Vastustaja ei nõustu, et uuringu läbiviimine on riigi seisukohalt väga oluline ja on seisukohal, et uuringu teostamiseks (ja ka kaevandamiseks) Nehatu ja Nehatu II aladel ei ole olemas ülekaalukat avalikku huvi. Vastustaja põhjendab oma seisukohta eelkõige asjaoluga, et Hanila vallas on juba olemas dolokivi kaevandus ja seega ei saa pidada õigusvastaseks valla keeldumist veel uues piirkonnas kaevandamiseks. Hanila vallas asuv Kurevere dolokivimaardla on tunnistatud üleriigilise tähtsusega maardlaks ning seal kaevandatakse dolokivi Kurevere karjääris ning nüüd ka Esivere karjääris. Hanila vallas dolokivi kaevandamiseks võiks olla ülekaalukas avalik huvi vaid juhul, kui vallas puuduks kaevandus ning vald järjekindlalt takistaks maavarade kaevandamist. Seda aga pole vald teinud. Maavarade kaevandamine peab toimuma säästlikult ning seejuures tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja elanike õigustega. Hanila vald ei ole takistanud valla territooriumil kaevandamist ja valla üldplaneeringus on dolokivi kaevandamise laienemine ette nähtud Esivere küla suunalisel alal. Seega on vald täitnud kohustuse määrata üldplaneeringus potentsiaalsed alad kaevandamiseks ning sellest tulenevalt veel uuel territooriumil dolokivi kaevandamine ei lähtuks enam avalikust huvist. Võimalik kaevandamine Nehatu aladel on lisaks valla üldplaneeringule vastuolus ka valla arengukava ja maakonnaplaneeringuga, seega on üheselt mõistetav, milline on kohalik huvi. Isegi kui pidada maavarade kaevandamist üldiselt riigielu küsimuseks, siis tuleb arvestada ka kohalikke huvisid. Riigikohus on oma 08.06.2007 otsuses nr 3-4-1-4-07 öelnud, et ka riigielu küsimuste üle otsustamisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute õiguste võimaliku riivega. Kaebaja tunnistab ka ise Vabariigi Valitsuse arvamuse sõltumatust kohaliku omavalitsuse arvamusest. Riigikohtu praktika valguses on selgitatud, et Vabariigi Valitsus annab oma arvamuse lähtuvalt riiklikust huvist. Käesolevas asjas on kaebaja aga vaidlustanud kohaliku omavalitsuse arvamuse, kes peabki oma arvamuses tuginema kohalikele huvidele. Seega on üleüldse asjassepuutumatud kaebaja väited, et geoloogilise uuringu teostamiseks on olemas avalik huvi ja tegu on riigielu küsimusega. Sellekohaste seisukohtades esitamine võiks olla vajalik alles peale Vabariigi Valitsuse arvamuse andmist. Lisaks juhib vastustaja täiendavalt tähelepanu, et käesoleval hetkel ei ole kaebajal üleüldse õigust tugineda Keskkonnaministeeriumi ettevalmistatud arengukavale. Eesti Maavarade Ühing on 12.04.2011 avaldanud pressiteate, milles märgitakse, et ühing on esitanud Tallinna Halduskohtule hagi, et vaidlustada 15.märtsil Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud otsus kinnitada „Ehitusmaavarade kasutamise riiklik arengukava aastateks 2011-2020“. Vastustaja märgib selgitavalt, et kaebaja poolt mainitud arengukava võeti vastu 15.märtsil Vabariigi Valitsuse poolt ning erineva pealkirjaga kui on viidanud kaebaja. Kuna arengukava on kohtus vaidlustatud, ei ole see käesoleval hetkel jõustunud dokument. Järelikult puudub kaebajal õigus nimetatud arengukavale tugineda. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks on kaebaja välja toonud ekspordimahud, mis kuidagi ei seostu teiste Eesti riigisiseste piirkondade arenguga. Kui kaevandatav dolokivi riigist välja eksportida, siis see ju ei aita kaasa Eestis seda maavara vajavate piirkondade maavaraga varustatusele. Seega on kaebaja seisukohad paljasõnalised ja vastuolulised. Täies ulatuses paljasõnaline ja põhjendamatu on ka väide majandusarengu pidurdamise kohta. Hanila valla territooriumil on tagatud ja korraldatud dolokivi kaevandamine, seega ei saa väita, et vald pärsiks kuidagi maavarade kaevandamist ja seega riigi majandusarengut. Kui Nehatu aladel oleks üleriigiliselt tähtsad kogused maavarasid, siis eeldatavasti oleks riik selle piirkonna juba määranud üleriigiliselt tähtsaks 5 maardlaks. Nehatu alasid, kus kaebaja soovib teostada uuringuid, ei ole aga nimetatud Vabariigi Valitsuse 09.06.2005.a. määruses nr 131 „Üleriigilise tähtsusega maardlad“. Samuti on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja soov teostada uuringuid ja lõpuks asuda dolokivi kaevandama niikuinii ei lähtu avalikust huvist, sest kaevandama asub ju kaebaja kui erafirma, kes ei hakka täitma eesmärki varustada maavaraga tarbijaid või infrastruktuuri ja seega lähtub oma tegevuses erahuvist. Lisaks peab vastustaja vajalikuks välja tuua, et kui põhiseaduse järgi kuuluvad maavarad riigile, siis ei ole põhjendatud ega ka õigustatud ühe erafirma poolt kasumi teenimise eesmärgil kaevandamine ja seeläbi ümbritseva elukeskkonna halvendamine. Seda eriti olukorras, kus valla territooriumil on juba korraldatud piisavas ulatuses dolokivi kaevandamine. Vastustaja soovib täiendavalt selgitada, et dolokivi lasundi geoloogiline uuring puudutab oluliselt kohalikku elu ja on kohaliku elu küsimus. Nehatu aladel, kus kaebaja soovib teostada uuringuid, ei ole moodustatud üleriigilise tähtsusega maardlat.

§ 3

lg-st 4 järeldub, et üleriigilise tähtsusega maardlate nimekirja kandmata maardla on kohaliku tähtsusega. Kivimi võtmine maapõuest toimub puuraukude abil. Tegemist on keskkonda oluliselt mõjutava tegevusega. Seda kinnitab ka

4.ptk 1.jagu, mis kannab pealkirja „Üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringuga rikutud maa korrastamine“ ja selles sisalduvad regulatsioonid. Õiguskantsler on 16.06.2009 andnud arvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ning analüüsinud ka uuringuloa andmist. Nimetatud arvamuse leheküljel 7 on õiguskantsler öelnud, et kuna juba uurimistegevus mõjutab paekivi lasundi puhul oluliselt elukeskkonda ja see mõju avaldub vahetult koha peal, tuleb uuringuloa andmiseks nõusoleku andmist käsitleda kohaliku elu küsimusena kõigi paekivi lasundite uuringu puhul. 5.

1. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et vaidlusalune otsus kubiseb üldistest formuleeringutest. Hoopis kaebus on sisustatud paljasõnaliste väidetega, nagu kaebuses väljatoodu, et KOV keeldumine geoloogiliste uuringute loa andmisest vallavolikogu otsuse näol võib hakata pidurdama majandusarengut kogu riigis. Vastustaja on seisukohal, et selline väide on täiesti paljasõnaline ja tõendamata. Vaidlusaluses otsuses esitatud seisukohti ei saa kohe kindlasti pidada üldisteks ja vastustaja on piisava põhjalikkusega põhjendanud oma keeldumist uuringuloa andmisest. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et otsusest ei nähtu, miks vastustaja asus seisukohale et maavara uuringu teostamise üle puudub vajadus. Vastustaja on selgitanud, et kohalikul omavalitsusel on õiguspäraselt võimalik keelduda uuringuloa andmisest. Kui Hanila valla territooriumil on juba kaks dolokivi kaevandust, siis puudub vajadus asuda teostama uuringuid uuel maa-alal eesmärgiga asuda ka seal dolokivi kaevandama. Kaebajale on selgusetuks jäänud, milles rajaneb vastustaja järeldus et ei ole võimalik tagada kehtivate müranormide piiresse jäämist. Vastustaja jääb seisukohale, et ilmselt ei ole võimalik tagada kehtivate müranormide piiresse jäämist ja igal juhul häirib geoloogilise uuringu teostamine ja loomulikult juba hiljem ka kaevandamine ümbruskonna inimeste (ja ka territooriumil elavate lindude ja loomade) elu. Asjaolu, et OÜ Eesti Geoloogiainstituut on märkinud, et kasutatakse tehnilise ülevaatuse läbinud tehnikat (mis niikuinii peaks olema elementaarne igasuguse uuringu teostamise ning kaevandamise korral) ja töid tehakse päevasel ajal, ei tähenda, et geoloogilise uuringu läbiviimisel ei teki häirivat müra ning on selge, et elanike elu on häiritud ka päevasel ajal. Paralleele võib otsida ka Hanila vallas asuva Esivere kaevandusega, mille kohta on koostatud Esivere dolomiidikarjääri rajamise keskkonnamõju hindamise aruanne, kus tuvastati, et karjäärist lähtuv müra on inimestele tajutav umbes 2 km raadiuses ning eriti lõhkamise pauke ja maavõnkeid ja hüdrovasarate töötamise heli peavad mitmed ümbruskonna elanikud ka häirivaks. Samuti märgiti, et loomad tajuvad neid tegureid veelgi laiemal maa-alal. Lisaks tuvastati karjääri ümbruskonna kivihoonetel pragusid ja muid defekte, mis võivad osaliselt olla põhjustatud 6 maavõngete mõjust. Vastustaja arvates on selge, et geoloogilise uuringuga rikutakse maad ning tegemist on keskkonda oluliselt mõjutava tegevusega. Sellele on vastustaja juba eelnevalt tähelepanu pööranud. Kivimi võtmine maapõuest toimub puuraukude abil, mis on keskkonda oluliselt mõjutavaks tegevuseks, seega igal juhul halveneb ümbritsev keskkond ja tekib liigne müra, mis on häiriv ümberkaudsetele elanikele. Uute karjääride rajamisega võib alati kaasneda negatiivne keskkonnamõju kuna vähendatakse looduslike elupaikade pindala, samuti hävitatakse karjäärialal sealne olemasolev elustik. Seega tuleb pigem eeldada, et see ei ole kooskõlas kohalike huvidega. Kaebaja arvates jääb otsusest nr 76 selgusetuks, kuidas jõudis vastustaja järelduseni, et „eeldatavad mõjud on kohalikele elanikele liiga suured“ ja millele vastustaja siinkohal tugineb. Vastustaja märgib, et uuringualad piirnevad mitme õuealaga ja Nehatu külas on kokku kinnistutel 93 hoonet, milledes elab ligi 100 elanikku. On selge, et kavandatav uuring ja pikemas perspektiivis ka kaevandus avaldab kohalikele elanikele negatiivset mõju. Seega nõusolek geoloogilise uuringu loa andmiseks rikuks vallaelanike õigusi, sest uuringuloa saajal tekib õiguspärane ootus kaevandamiseks ja kaevanduse rajamine igal juhul rikub vallaelanike huve. Kui tulevikus avataks Nehatu aladel kaevandus, siis mõju kohalikele elanikele saab olema pikaajaline ja pöördumatu. Lisaks rahuliku elu häirimisele vähendab lähedale rajatav karjäär elanikele kuuluva kinnisvara hindu, mistõttu tekib elanikele kahju. 5.
2. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et uuringu loa väljastamine ei anna ootust maavara kaevandamise loa väljastamiseks ja seetõttu on vastustaja otsuses arvamuse andmisel arvestanud ka võimaliku kaevandusega. Vastustaja nõustub, et iseenesest uuringuluba ei anna loa omajale koheselt õigust kaevandada. Samas aga on

§ 2

p 4 järgi maavara geoloogilise uuringu ühene eesmärk maavara kaevandamine ja kasutuselevõtmine. Varasemalt viidatud Õiguskantsleri poolt esitatud arvamuses on avaldanud seisukoht, et sedavõrd selgelt deklareeritud eesmärgi korral võib rääkida koguni loa adressaadi õiguspärasest ootusest kaevandamisloa väljastamisele. Lisaks võimaldab uuringuluba takistada konkurendil kaevandamisloa saamist. Õiguskantsler on avaldanud, et kokkuvõttes on tänase maapõueseaduse regulatsioon selline, et ühelt poolt ei saa ilma uuringuta küll rääkida veel maardlast, sest maardlaks saab uuringu tulemuste põhjal maavara lasundit tunnistada keskkonnaminister. Teisalt loovad aga kitsa reguleerimisesemega ja kaevandamise alustamise eesmärgil väljastatav uuringuluba ning selle alusel langetatav keskkonnaministri otsus maardla moodustamiseks põhimõttelised eeldused oluliselt pikaajalisemale ning laiemat mõju avaldavale tegevusele – kaevandamisele. Mitu erinevat ja üksikuna võttes võrdlemisi kitsa sisuga otsust oma koostoimes loovad olukorra, mil alles maavarade olemasolu suhtes uuritavast piirkonnast saab potentsiaalne kaevandusala. Kaevandamisloa andmise otsustamise faasis ei ole aga enam võimalik takistada kaevandamist argumendiga, et see halvendab oluliselt elukeskkonda. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud kohaliku omavalitsuse keeldumine uuringuloa andmisest, sest hiljem ei ole enam võimalik esitada vastuväiteid kaevandamisele. Vastustaja leiab, et uuringuloa andmine põhjustaks taotlejale asjatuid kulutusi ja tekitaks ootuse anda talle tulevikus kaevandamise luba. Kellegi õigustatud ootuse eiramine või eksitav käitumine ei ole aga kooskõlas õigusriigi aluspõhimõtetega. Kummastavad on ka kaebaja väited, et geoloogilise uuringu teostamisel järgitakse rangelt kõiki keskkonnakaitse ja ohutustehnika nõudeid. Ometigi on Nehatu aladel juba 2008.aastal teostatud omavolilisi uuringuid, s.h. puurimisi (pildimaterjal). Kaebaja enda poolt viidatud „Ehitusmaavarade kasutamise riiklik arengukava aastateks 2011-2020“ kirjeldab dolokivi kaevandamise suurt keskkonnamõju. Nimetatud arengukava leheküljel 14 on märgitud järgmist: „Kui seada ehitusmaavarad kaevandamisest tingitud keskkonnamõju suuruse järgi pingeritta, siis kõige väiksema mõjuga on savi kaevandamine, seejärel liiva ja kruusa kaevandamine. Kõige suurema keskkonnamõjuga on lubja- ja dolokivi kaevandamine, millega kaasnevad sageli nii põhjavee taseme 7 alandamine, puur-lõhketöödest põhjustatud maavõnked, nii hüdrovasaraga kaevandamisest tingitud müra kui ka purustus- ja sorteerimissõlmede tööst tulenev müra ja tolm. Lubja- ja dolokivi kaevandamisega kaasnev keskkonnamõju on kaevandamismahtudest võrdelises sõltuvuses.“ Arengukava leheküljel 15: „Lubja- ja dolokivi karjäärides tekivad maavara töötlemisel jäägid. Need on põhiliselt killustiku fraktsioneerimisel tekkivad sõelmed (0–5–8 mm), mille turunõudlus on väiksem (jääk kuni 30% kaevandatud kivimist). Keskkonnamõju tekib jääkide ladustamisel, mis toimub suhteliselt suurtel aladel ja nende käitlemisel, mis kuiva ilmaga tekitab väga suurtes kogustes tolmu.“ Eeltoodust tulenevalt on väärad kaebaja seisukohad, et uuringu teostamine ei avalda mitte mingit mõju keskkonnale. Lisaks, nagu korduvalt selgitatud, tuleb arvestada käesolevas menetluses juba õiguspärast ootust kaevandamisele, millel kindlasti on suur mõju taimestikule, loomastikule ja kohalikele elanikele. 6. Kaasatud isik Keskkonnaamet palub jätta kaebuse rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Keskkonnaamet on seisukohal, et kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmine või andmisest keeldumine

§ 14lg 2 kohaselt on menetlustoiming ning kaebuse esitamine on lubatav.

Samale seisukohale on asunud Riigikohus haldusasjas 3-3-1-38-10. Kohaliku omavalitsuse arvamus on siduv selles tähenduses, et ei loa andja, s.o Keskkonnaamet käesoleval juhul ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Keskkonnaamet peab vajalikuks lisada, et taotlusest nähtuvalt on loa taotleja s.o kaebaja eesmärk saada pikemas perspektiivis taotletavas uuringuruumis pärast geoloogilise uuringu teostamist ka kaevandamisluba. Hanila Vallavolikogu on oma otsuses märkinud, et nad ei näe taotletavas uuringupiirkonnas mäetööstuse arendamisel perspektiivi, mistõttu on ka antud uuringu teostamine ebaotstarbekas. Keskkonnaamet on seisukohal, et kuna geoloogilise uuringu loa taotluse eesmärgiks on hiljem sellele alale taotleda maavara kaevandamise luba, siis tuleb juba uuringuloa andmise staadiumis hinnata kaevandamise võimalust nimetatud alal lähtudes otstarbekuse printsiibist ning lähtudes asjaolust, et haldusmenetlus tuleb läbi viia efektiivselt. Geoloogilise uuringu luba ei anna uuringu teostajale garantiid, et talle hilisemalt maavara kaevandamiseks luba väljastatakse. Geoloogilise uuringu luba pole eelduseks maavara kaevandamise loa saamiseks. Vastavalt

§ 25

lg-le 1 tekib maavara kaevandamise õigus maavara kaevandamise loa alusel.

ei sätesta, et kaevandamisluba antakse automaatselt isikule, kes on teostanud piirkonnas geoloogilise uuringu. Vastupidi,

sätete kohaselt on geoloogilise uuringu luba ja kaevandamisluba kaks sõltumatut menetlust ning isikul, kellele on väljastatud geoloogilise uuringu luba, ei teki õiguspärast ootust kaevandamisloa saamiseks. Samas uuringuloa andmine taotluses nimetatud eesmärgil, teades, et kaevandamisloa väljaandmist tulevikus ei toimu, ei saa lugeda ausaks, tõhusaks ega ökonoomseks haldusmenetluseks. Geoloogilise uuringu läbiviimine on seotud rahaliste kulutustega, mistõttu on oluline juba uuringuloa andmisel kaaluda ja tuvastada, kas ka kaevandamisloa väljaandmine geoloogilise uuringu läbiviimisel ja maavaravaru kinnitamisel on lubatav ja võimalik. Sama seisukohta toetab ka Tartu Ringkonnakohtu 11.01.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-571, milles leiti, et asjakohane on kohalikul omavalitsusel põhjendada uuringuloa mitteandmist asjaoluga, et tulevane maavaru kaevandamine on välistatud. Puudub vajadus anda oma nõusolekut uuringuloale piirkonnas, millele hiljem nagunii ei anta kaevandamisluba. Selliseks uuringuloaks nõusoleku andmisel ei oleks tegemist tõhusa ja ökonoomse haldusmenetlusega. KOHTU PÕHJENDUSED 8

1. Menetlusosalistel puudub vaidlus selles, et kohaliku omavalitsuse keeldumine uuringuloa andmisest on menetlustoiming (vt ka RKHK lahend asjas nr 3-3-1-38-10, p 14).
2. Menetlusosalistel on vaidlus kaebeõiguse olemasolu üle. Eelviidatud Riigikohtu lahendist tuleneb seisukoht, et kohaliku omavalitsuse keeldumise kui menetlustoimingu vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist on lubatav, kuna nõusoleku andmisest keeldumine on Keskkonnaametile ja Vabariigi Valitsusele siduv. Riigikohus märkis (otsuse p 17), et iseenesest on õige, et pärast kohaliku omavalitsuse keeldumist on uuringuloa andjal võimalik kaaluda, kas keelduda loa andmisest või pöörduda Vabariigi Valitsuse poole. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Loa andmine vaatamata kohaliku omavalitsuse keeldumisele on intensiivne sekkumine kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse, mistõttu peab Vabariigi Valitsus nõusoleku andmisel kaaluma, millised on need üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad vajaduse väljastada luba just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta (vt ka RKPSJK lahend asjas nr 3-4-1-9-09).

§ 20

lg 1 p 9 sätestab, et üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest keeldutakse, kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega.

§ 20

lg 3 kohaselt on

§ 20

lg 1 ps 9 nimetatud juhul üldgeoloogilise uurimistöö loa andmisest keeldumise aluseks kohaliku omavalitsuse mittenõustumine, kui üldgeoloogilise uurimistöö luba antakse maavara otsinguks. Mittenõustumise korral tohib üldgeoloogilise uurimistöö loa maavara otsinguks või uuringuloa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole põhjust asuda kaebeõiguse osas teistsugusele seisukohale, kuna Vabariigi Valitsuse kaalutlusõiguse ulatust ei mõjuta asjaolu, et uuringuloa andmise küsimus on talle juba otsustamiseks edastatud. Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse keeldumise põhjendustes väljendatud kohalikke huve puudutavaid seisukohti, vaid saab anda üleriigilistele huvidele kohalikke huve ületava kaalu. Mõlemad märgitud huvid on käsitletavad avaliku huvina. Seega on Asereston OÜ-l käesolevas asjas kaebeõigus. 9. Kohaliku omavalitsuse seisukoha küsimine toimub

§ 14lg 2 alusel.

Hanila Vallavolikogu on oma keeldumise põhjendused esitanud 24.03.2011 otsuses nr

1. Hanila Vallavolikogu viidatud otsuse kohaselt hindab volikogu geoloogilise uuringuloa taotluse otstarbekust lähtudes kehtivast valla üldplaneeringust ja arengukavast. Valla üldplaneeringus ja arengukavas on dolokivi kaevandusalana ette nähtud ainult Kurevere piirkond Esivere külas. Kuigi arengukavas on ettenähtud võimalus maavarade kaevandamise perspektiiv üle vaadata, ei pea volikogu antud teemat käesoleval ajaperioodil aktuaalseks. Muutmaks üldplaneeringut ja lisamaks sinna uusi maavarade perspektiivseid kaevandusalasid, oleks vajalik ennetavalt koostada põhjalik mõjude hinnang koos vajalike leevendusmeetmetega, ilma milleta ei pea volikogu üldplaneeringu muutmist võimalikuks. Lisaks piirnevad geoloogilise uuringuloa taotluses mõlemad uuringuruumid otseselt mitmete õuealadega, antud piirkond on asustatud ja eluhooneid on uuringualaga piirnevalt piisavalt. Uuringu taotleja ei ole ette näinud elementaarselt vajalikke puhvertsoone soovitava kaevandusala ja elamualade vahel, millel maavara uuringu teostamine pole üldse otstarbekas. Samuti on kohalik omavalitsus seisukohal, et arvestades dolokivi kaevandamisel kasutatavaid tehnoloogiaid, võib eeldada, et tõenäoliselt ei ole võimalik tagada kehtivate müranormide piiridesse jäämist kõigi piirkonna eluhoonete juures üheski uuringuala punktis mäetöid 9 teostades. Uuringuloa taotlus on esitatud perspektiiviga saada hiljem ka kaevandusluba. Lähtudes uuringuala iseärasustest ei näe vallavolikogu võimalust kavandada selles piirkonnas dolokivi kaevandamist, kuna eeldatavad mõjud on kohalikele elanikele liiga suured. Kuna volikogu ei näe taotletavas uuringupiirkonnas mäetööstuse arendamisel perspektiivi, siis on ka antud uuringu teostamine ebaotstarbekas. Kaebaja leiab, et kohaliku omavalitsuse keeldumine oli õigusvastane, kuna uuringute teostamiseks on ülekaalukas avalik huvi; uuringuruumi teenindusala ei jää ümbruskonnas asuvale Natura alale ja looduskaitsealale ega halvenda ümbruskonna keskkonnatingimusi; keeldumine on põhjendamata; vastustaja on ennatlikult käsitlenud kaevandamisloa väljastamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Kohtumenetluses vastustaja poolt kaebusele esitatud vastuväidete kohaselt ei ole tõendatud ülekaaluka avaliku huvi olemasolu ning see ei ole ka antud vaidluses asjakohane argument; samas kaebaja soov teostada uuringuid ja asuda kaevandama ei lähtu avalikust vaid erahuvist, milleks on kasumi teenimine; juba uuringute teostamine on keskkonda ja kohalikku elu (elanikke) oluliselt mõjutav tegevus; uuringuloa väljastamine tekitab õiguspärase ootuse kaevandamiloa väljastamise suhtes, mille väljastamist vastustaja ei pea kooskõlas olevaks kohalike huvidega ning millega tõenäoliselt kaasneksid ebaproportsionaalsed negatiivsed mõjud, mistõttu oleks õigusriigi aluspõhimõtetega vastuolus nõustumine uuringuloa väljastamisega olukorras, kus kaevandamisloa väljastamisega nõustumist põhjendatuks ei peeta; üleriigilistes huvides on juba nõustutud kaevandamisega ühes valla piirkonnas (Esivere külas). Kohus nõustub vastustajaga selles, et kohtumenetluses lisandunud väited üleriigilise huvi (maavara kasutamiseks) olemasolu või puudumise osas ei ole asjakohased. Sellist huvi ei ole kohalik omavalitsus oma keeldumises, mille põhjendused on toodud 24.03.2011 otsuses, ka hinnanud. Sellist üleriigilist huvi hindab uuringuloa andja lõpliku haldusakti andmisel. Kohalik omavalitsus annab oma nõusoleku või keeldub sellest lähtudes eelkõige kohalikest huvidest, mis teatud aspektides võivad kokku langeda ka laiema avaliku huviga (nt väärtusliku looduskeskkonna säilitamine). Kohus ei nõustu täiel määral seisukohaga, et uuringuloa väljastamisest tekib õiguspärane ootus kaevandamisloa väljastamiseks. Kohus on seisukohal, et teatud asjaolusid, mida arvestatakse uuringuloa väljastamisel, ei tohiks enam kaevandamisloa väljastamisel teisiti hinnata, kui faktiline olukord ei ole muutunud. Näiteks kui Vabariigi Valitsus annab uuringuloa lähtudes üleriigilisest huvist saada ehitussektoris vajalikku tooret ning kaevandamisloa andmisest keeldutakse põhjusel, et sellist üleriigilist huvi ei esine, siis saab tugineda õiguspärasele ootusele või nõuda kahju hüvitamist. Menetlusosalistel ei ole vaidlust, et kehtiv valla üldplaneering ja arengukava ei näe planeeritavas uuringuruumis ette mäetööstusalasid. Samuti puudub vaidlus selles, et kõnealuse ala vahetu naabrus on asustatud ca 100 elanikuga. Kohalik omavalitsus on kokkuvõtlikult keeldunud nõusoleku andmisest lähtuvalt kohalikest huvidest ja menetlusökonoomia põhimõttest. Kohus leiab, et keeldumist ei saa pidada õigusvastaseks. Kohalikul omavalitsusel on õigus ja kohustus esindada ja kaitsta kohalikke (sh ka vaid mingi osa kohalike elanike) huve – KOKS § 2 lg
2. Kohalik omavalitsus on põhjendatult tuginenud kehtivale üldplaneeringule, milles väljendub kohaliku üldsuse kokkulepe valla territoriaalse planeerimise ja maakasutuse suhtes ning valla arengukavale. Kohalikul omavalitsusel on õigus määrata valla arenguperspektiivid, millega kooskõlas olevaks ei peetud mäetööstuse 10 osakaalu suurendamist, arvestades, et valla territooriumil on juba üleriigilise tähtsusega dolokivi kaevandus (käesoleval ajal tegutseb paralleelselt nii Kurevere kui Esivere karjääris). Kohalik omavalitsus on soovinud tagada kohalikele elanikele (eriti planeeritava uuringuala lähiümbruse elanikele) hea elukeskkonna ning tegutseva kaevanduse keskkonnamõju hindamise aruande (tlk 154-172) ja kogemuse põhjal on leitud, et kaevandamisloa väljastamisel ei oleks selle tagamine tõenäoliselt võimalik. Kohus leiab, et eeltoodud järeldust ei saa pidada meelevaldseks. Kohus nõustub kaebajaga, et eristada tuleb uuringutegevuse ja kaevandamise mõjusid, mis on oluliselt erineva intensiivsusega. Uuringuloa alusel tehtavad tööd toovad kaasa mõju keskkonnale (sh ümberkaudsetele elanikele), kuid neid mõjusid ei saa lähtuvalt tegevuste kirjeldusest ja loataotluse seletuskirjast (tlk 12-13) ning asjaolust, et KMH algatamist vajalikuks ei peeta, kohtu arvates pidada oluliseks ega püsivaks. Sellele vaatamata tuleb hea halduse ja menetluse ökonoomia põhimõttest lähtuvalt juba uuringuloa andmise menetluses hinnata, kas kaevandamisloa andmisele võiks olla kohalikest huvidest tingitud vastuväiteid, mille tõttu kohalik omavalitsus keelduks ka kaevandamisloa väljastamisele nõusoleku andmisest. Käesoleval juhul ongi kohalik omavalitsus põhjendanud, et ei pea otstarbekaks toetada uuringuloa andmist, kui ta ei näe taotletavas uuringupiirkonnas kohalikest huvidest lähtuvalt mäetööstuse arendamisel perspektiivi. Eelnev ei tähenda, et Vabariigi Valitsus ei võiks

§ 20

lg-st 3 tulenevalt kaebajale uuringuluba anda, kuid sellisel juhul tuleb põhjendada, kas esineb selline üleriigiline huvi, mis on kohaliku omavalitsuse keeldumises väljendatud kohalikust huvist olulisem. Sealjuures ei saa ümberhinnata kohaliku omavalitsuse seisukohta, mille õiguspärasust on kohus käesolevas asjas kontrollinud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja väiteid, et kohaliku omavalitsuse keeldumine ei ole põhjendatud. Menetlustoiming peab olema põhjendatud vajalikul määral ning põhjendamise kohustus tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-62-08). Kohus leiab, et käesolevas asjas vaidlustatud keeldumine on vajalikul määral põhjendatud, kuna selles on arusaadavalt esitatud kohaliku omavalituse keeldumise põhjused. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. 10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude taotlust ei esitanud. Kaebaja menetluskulud jäävad eelviidatud sätte alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 11