Obsah (7)

§ 34§ 35§ 25§ 20§ 29§ 26§ 14

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1108 Otsuse kuupäev 30. november 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Jüri Metsa (Mets) kaebus Politsei- ja Piiriva

§ 34

) ja õigust riigist lahkuda (

§ 35

). Sisuliselt tähendas see tõkend aga isiku kohustust küsida menetlejalt luba lahkumiseks oma elukohast, sellest eelnevalt menetlejat teavitades. Kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi ja isikul on kohustus taluda tema suhtes kriminaalmenetluse toimingute tegemist ning põhiõiguste piiranguid (RKÜK 30.08.

1. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-15-10, p-d 43-44). Selline tõkendi kohaldamine ei piiranud aga isiku õigusi erakordselt intensiivselt.
2. Menetlus kriminaalasjas on küll lõppenud, kuid seda kohtuotsusega ning seetõttu oli kaebajal võimalus taotleda tõkendi kohaldamise õigusvastasuse tuvastamist, sealhulgas elukohast lahkumise loast keeldumist, nii kriminaalasja kohtueelses kui ka kohtumenetluses, kuid prokuratuurile teadaolevalt ei ole kohtueelses menetluses tõkendi küsimust kaebaja vaidlustanud. Halduskohus saab hinnata kohtueelses kriminaalmenetluses tehtut üksnes ulatuses, mis on kaebaja põhiõiguste tõhusaks kaitsmiseks vältimatult vajalik. Prokuratuur leiab, et tõkendi seaduslikkust tuleb halduskohtul käesoleval juhul eeldada, kuna puudub vältimatu vajadus selle kontrollimiseks tulenevalt teiste kontrollmehhanismide olemasolust ning kaebaja käsutuses olid õiguskaitseabinõud, mille kasutamine oleks võinud vähendada tema väidetavate õiguste rikkumist.
3. Kaebajal lasub kohustus tõendada, et tema tagasituleku põhjus oli üksnes seotud kriminaalasja menetlust juhtinud prokuröri keeluga viibida Soome Vabariigis ning ühtlasi ka korraldus siis seal viibimise korral tagasi tulla. Prokuratuur ei saa ega pea tõendama asjaolu, et sellist korraldust ega keeldu ei ole olnud. Samas ei loe prokuratuur kaebuse ja esitatud dokumentide pinnalt tõendatuks seda, et kaebaja Soome Vabariigist tagasipöördumise põhjus oli seotud prokuröri korraldusega. Ja teisipidi, isegi kui lähtuda eeldusest, et prokurör (või uurija) andis kaebajale korralduse pöörduda oma elukohta, kuna isik rikub tõkendit, siis ei ole selles iseenesest midagi ebaseaduslikku. Isik, kelle suhtes on kohaldatud tõkendit, peab alluma menetleja seaduspärastele korraldustele. Aga nagu eelnevalt on juba kriminaalasja menetlust juhtinud prokurör kinnitanud, ei ole tema kaebajale sellist korraldust andnud ega ei saanudki anda ning vastupidine seisukoht ei ole tõendatud. 3
4. Kohtule on esitatud 05.05.2006 sõlmitud tööleping. Samas on lepingust näha, et see on sõlmitud katseajaga 4 kuud, milline periood suures osas kattub kaebaja väitel perioodiga, mil ta sai Soome Vabariigis tööd teha. Seega pole välistatud, et tööleping võidi lõpetada ka katseaja möödumisega. Ka ei saa välistada, et tegemist võis olla ka töölepingu rikkumisega, mis võis viia töösuhte ülesütlemiseni.
5. Tõkend - elukohast lahkumise keeld - ei olnud takistuseks isikul viibida väljaspool oma elukohta ka kohtumenetluse ajal, kuigi prokuratuurile teadaolevalt isik selleks kohtult luba ei taotlenud ega kohut enda liikumistest ei teavitanud.
6. Prokuratuuri hinnangul ei saa ainuüksi asjaolust, et ühest tasuvast tööst jäi isik väidetavalt tulenevalt prokuröri keelust välismaal töötada ilma, üheselt järeldada, et isikul puudusid reaalsed võimalused asuda mõnele muule töökohale. Enne tõkendi kohaldamist oli kaebaja töötu (märgitud tõkendi muutmise 30.04.2003 määruse isikuandmetes, millised andmed saadakse isikult endalt). Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti selle kohta, et kaebaja ka tegelikult tegeles töö otsimisega või võttis end töötuna arvele või omandas muid oskusi, et konkureerida tööturul. Nii ei ole teada, mis objektiivsed takistused esinesid isikul töökoha mitteleidmisel. Kaebuse põhistus selle kohta, et töö ja seega sissetuleku puudumine pani isiku olukorda, kus ta pidi võtma laenu, võivad olla küll õiged, kui see ei tähenda, et need oleks otseselt omavahel seotud. Konto väljavõttest nähtub, et isik on võtnud laenu ka ajal, mil ta omas sissetulekuid ehk siis ka Soome Vabariigis töötamise ajal. Kaebaja täiendavad seisukohad.
7. Nii politseil kui ka prokuratuuril oli võimalus mõjutada kaebaja õiguste riivet.
8. Jüri Metsale kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele kas RVastS § 16 lg 1 või

§ 25alusel.

Piisava õigusliku regulatsiooni puudumine, ei saa takistada isikule tekitatud kahju hüvitamist.

1. Asjas ei oma tähtsust, et kaebaja ei esitanud ühtegi taotlust ega kaebust seoses tema suhtes kohaldatud tõkendiga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
2. märtsi
3. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-80-07 leidnud, et eelkõige tulebki selle jälgimist, kas tõkendi edasine kohaldamine on vajalik, pidada menetleja ülesandeks. Kaebuse esitajalt, kui õigusalaseid teadmisi mitteomavalt isikult, ei saa eeldada oma õiguste kaitsmise võimaluste tundmist ja kasutamist.
4. Vaieldamatult on kõnealuse tõkendi niivõrd pikaajalise kohaldamise puhul tegemist põhiõigustena kaitstud isikuvabaduste (

§ 20

), õigus vabalt valida tegevusala (

§ 29

), perekonna- ja eraelu puutumatus (

§ 26

), õigus vabalt liikuda ja elukohta valida (

§ 34

) ja õigus riigist lahkuda (

§ 35) ulatusliku riivega.

18. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et

§ 35

riive olemasolu tõendamiseks ei pea kaebaja tõendama seda, kas ta üldse soovis riigist lahkuda. Seejuures nähtub kõnealusel juhul kaebusest, et sellise tõkendiga tekitati kaebajale märkimisväärset majanduslikku kahju Üldjuhul on töö peamine sissetuleku hankimise vahend, mistõttu võib eelnevalt käsitletud riivega kaasneda ka

§-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive. Tõkendi muutis erakordseks eelkõige selle kohaldamise pikaajaline kestus. 4

1. EIK on varasemalt väljendanud oma seisukohta, et kui on tuvastatud ebamõistlikult pikk menetlusaeg, siis tuleb eeldada kahju tekkimist süüdistataval, kui pole tõendatud vastupidist (vt nt Scordino vs Itaalia, otsus
2. märtsist
3. a, kaebus nr 36813/97). Samuti on Riigikohus asunud
4. märtsil
5. a tehtud lahendis nr 3-3-1-85-09 seisukohale, et süüdistatava menetlusliku seisundiga kohtueelses kriminaalmenetluses kaasnesid paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud kahju ei vaja eraldi tõendamist.
6. Kaebaja suhtes seitse aastat järjest kohaldatud tõkendiga on talle tekitatud õigusvastaselt kahju (saamata jäänud tulu), mis tuleb hüvitada. Tulu, mida kaebajal oleks olnud võimalik saada, kui tema osas ei oleks kõnealust tõkendit kohaldatud ja/või välismaal töötamiseks antud luba tühistatud.
7. Kaebaja on seisukohal, et tema poolt on kohtule tõendatud vastustaja tegevusest tingituna kahju saamine ja selle kahju suurus. Vastustaja väited töölepingu väidetava lõppemise jms osas on täiesti alusetud ja kohut teadlikult eksitavad. Lepingust nähtub üheselt, et pooled on sõlminud tähtajatu töölepingu, 4 kuulise katseajaga. Kui tegemist oleks olnud hooajatööde osas sõlmitud töölepinguga, nähtuks see ka lepingust. Samuti nähtub kaebaja poolt kohtule esitatud töölepingust (sõlmitud
8. august
9. a), et kaebaja on katseaja edukalt läbinud ning pooled jätkavad lepingu täitmist ka peale katseaja möödumist. Järelikult puudub mis tahes alus kahelda kaebaja seisukohas, et kui prokurör ei oleks välismaal viibimiseks antud luba tühistanud, oleks Jüri Mets jätkanud töölepingu alusel Soome Vabariigis talutööde tegemist, mille eest ta oleks saanud töötasu keskmiselt 1596 eurot kuus.
10. Prokuratuur leiab täiendavas seisukohas, et lähtudes Riigikohtu üldkogu otsuse nr 3-3-185-09 p-st 133, nõustub prokuratuur kaebaja poolt kohtule 04.04.2012 esitatud seisukohaga, et tema suhtes kriminaalasja menetluse ajal ligi 7 aasta jooksul kohaldatud tõkendiga (elukohast lahkumise keeld) on talle tekitatud kahju, mis kuulub hüvitamisele

§ 25alusel.

Kuna viidatud kohtuotsuses käsitatud juhtumil oli menetlus ning tõkendi kohaldamine kestnud üle 10 aasta ning kohus pidas õiglaseks hüvitiseks kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju eest 1250 eurot, siis kaebajale väljamõistetav kahjuhüvitis peaks prokuratuuri hinnangul jääma samasse suurusjärku.

1. Prokuratuur vaidleb endiselt vastu kaebaja nõudele saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Kõigepealt tuleb märkida, et ajavahemik 01.10.2006 – 28.01.2010 pole mitte 4 aastat ja 4 kuud, vaid 3 aastat ja 4 kuud, mistõttu nõude summa on ilmselt tähelepanematusest suurendatud 19 152 euro võrra. Kaebaja suhtes oli kohaldatud tõkendit, mis keelas tal lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui üheks ööpäevaks. Seega sõltus kaebaja viibimine väljapool oma elukohta menetleja loast, sellise loa andmine sai olla erandlik ja reeglina lühiajaline ning isikul ei saanud tekkida õigustatud ootust, et tema vastavasisulised taotlused alati rahuldatakse. Tõkendi kohaldamise ajal
2. aasta kevadel kaebajal töökohta Soome Vabariigis ei olnud ja ta sai selle olukorras, kui menetleja oli ta erandkorras lubanud elukohast lahkuda. Seega pole tegemist olukorraga, kus kohaldatud tõkend oleks takistanud tal varasema töö jätkamist, vaid ta valis tõkendi kehtivuse ajal töö, mis ei olnud ühitatav tõkendi tingimustega.
3. Kaebaja oli teadlik kriminaalasja kohtusse saabumisest ja enda kohtu alla andmisest
4. aasta augusti lõpul ning kohtu määrusest jätta kohaldatud tõkend muutmata. Seega on alates 29.08.2007 tõkend kohaldatud kohtu poolt ning selle muutmise, tühistamise või loa väljapool elukohta viibimiseks andmise pädevus oli ainuüksi kohtul. 5
5. 26.04.2012 kohtule esitatud Soome tööandja selgituskirjast ei nähtu konkreetset põhjust, miks kaebaja töölt lahkus; ta olevat selgitanud, et teeb seda Eestis olevate probleemide tõttu. Lisaks on selgituskiri selle koostaja poolt alla kirjutamata, mistõttu selle tõendina käsitamine on küsitav. Justiitsministeeriumi seisukoht
6. Justiitsministeerium märgib, et kaebuse õiguslik alus on ebaselge. Menetlusaluse isiku elukohast lahkumise keeld kriminaalmenetluse tagamise vahendina ei ole haldusakt ega halduse toiming RVastS § 16 tähenduses, selle kohaldamine toimus õiguspäraselt ning puuduvad andmed selle kohta, et meetme kohaldamise ajal oleks kaebaja sellele vastu vaielnud või kasutanud õiguspäraseid abinõusid meetme vaidlustamiseks kohtueelses või kohtumenetluses. Seega ei ole tegu ka avaliku võimu õigusvastase tegevusega, millega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriks riigivastutuse seaduse põhiregulatsioon. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et kohtunik, jättes jõusse nimetatud kriminaalmenetluse tagamise vahendi, oleks toime pannud kuriteo RVastS § 15 tähenduses.
7. Justiitsministeerium nõustub prokuratuuri 27.04.2012 avaldatud seisukohaga: lähtudes viidatud Riigikohtu lahendi 3-3-1-85-09 p-dest 131 ja 133 (ja kohaldades selles lahendis väljendatud õiguslikke järeldusi mutatis mutandis), saab nõustuda pikaajalise kriminaalmenetluse ja tõkendi kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisega. Seejuures peab Justiitsministeerium oluliseks arvestada seda, et õiguspärane kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamine kaebaja suhtes ei olnud kindlasti erakorraliselt koormav; nimelt, nagu väidab kaebaja, võimaldati tal tõkendi kohaldamise ajal kohtueelses menetluses viibida ja töötada välismaal tähtaega seadmata. Kuna ei ole teada, et kaebaja oleks taotlenud samasuguse erandi tegemist kohtumenetluse ajal ning arvestades konkureerivat vajadust kohtumenetlus viivitusteta tulemuseni viia, mis nõuab kohtualuse osavõttu, saab järeldada, et ka kohtumenetluse ajal ei kujutanud õiguspärase tõkendi kohaldamine iseenesest erakorralist põhiõiguste rikkumist.
8. Justiitsministeeriumi seisukoht varalise kahju nõude osas on eitav. Esiteks teadis kaebaja, et tema suhtes on kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahend, mille eesmärk on ära hoida õigusemõistmise takistusi. Seetõttu ei saanud ta eeldada, et on võimalik piiranguteta ja tingimuste muutuseta jätkata töötamist Soomes. Teiseks, väited tekkinud kahju ja selle suuruse osas on hüpoteetilised ja meelevaldsed. Viidates Riigikohtu 31.03.2011 otsuse 3-3-1-69-09 p 94 analoogiale tuleb kohtul tuvastada, kas kaebajal jäi kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise tõttu tulu saamata ja kui jäi, siis millises ulatuses (muu hulgas tuleb tähelepanu pöörata Matti Hakaneni selgituskirja soomekeelses versiooni autentsusele, mida vastustajal ei ole võimalik hinnata). Seejärel tuleb kohtul hinnata, kas kaebajale ettenähtud hüvitis on õiglane, ning kui õiglane hüvitis peaks olema suurem kui ettenähtud hüvitis, tuleks tagada kaebajale õiglane hüvitis. Seadus kriminaalmenetluses elukohast lahkumise keeluga tekitatud varalise kahju hüvitist ette ei näe, mistõttu ettenähtud hüvitise väärtus on võrdne nulliga. Nagu ka viimati viidatud Riigikohtu lahendist nähtub, on kohtupraktikas talumiskohustust hinnatud üsna kaalukalt. Eeltoodust lähtudes on Justiitsministeerium seisukohal, et erinevalt mittevaralisest kahjust ei ole õiguslikku alust hüvitada kaebajale varalist kahju, mille tekkimist ta on väitnud, kohtueelse või kohtumenetluse perioodil. Justiitsministeerium juhib tähelepanu sellele, et Justiitsministeeriumi pädevus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise nõuetele vastamisel tuleneb riigivastutuse seadusest, mis aga ei ole asjakohane õiguslik alus 6 kriminaalmenetluses tekitatud kahju osas. Seega on ebamäärane, kas Justiitsministeerium on antud juhtumis kohane vastustaja. Politsei- ja Piirivalveameti seisukoht
9. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on seisukohal, et käesolevas vaidluses, mis puudutab konkreetselt varalise kahjuna saamata jäänud töötasu (tulu) nõuet alates ajast, mil menetlus oli üle läinud prokuratuurile, ei ole PPA vastustajana kaasamine põhjendatud. Käesoleval juhul ei ole PPA kohustatud isikuks nõutava kahju hüvitamisel ja tema tegevusega kaebajale ei ole kahju tekitatud.
10. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse ajal ja raames kaebaja suhtes tõkendi kohaldamist vaidlustatud ega sellest vabastamist taotletud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et menetlusalune isik oleks esitanud taotlusi välismaal töötamiseks nõusoleku saamiseks või nt teatanud menetlejale oma alalise elukoha muutumisest. Kaebaja õigeksmõistmine ei muuda kriminaalmenetluse käigus läbiviidud toiminguid õigusvastaseks. Seega on kaebaja jätnud kasutamata võimaluse kahju ära hoida.
11. PPA nõustub kaasvastustajate hinnanguga selle kohta, et Jüri Metsa kaebus ei ole õiguslikult põhjendatud ning alus selle rahuldamiseks puudub. Kaebaja seisukoht ja nõue viimasel kohtuistungil
12. Viimasel kohtuistungil on kaebaja seisukohal, et temale tuleb hüvitada saamata jäänud palk 82 992 eurot, millest tuleks maha arvata kriminaalmenetluse ajal Eestis teenitud töötasu 13 000 eurot.
13. Kaebaja ei esita kohtuistungil sisulisi vastuväiteid ka vastustajate vastuväitele, mille kohaselt sisaldab kaebaja nõue matemaatilist viga, mille tõttu ta jätab kohtu otsustada, kas nõudest tuleb maha arvata 19 152 eurot, kuna kaebaja nõue on 1596 eurot kuus ja õige periood oleks 3 aasta 4 kuu töötasu.
14. Kaebaja on seisukohal, et

§ 25

alusel esitatud mittevaralise kahju nõue ei ole hõlmatud saamata jäänud töötasu nõudega ja taotleb seoses ebamõistlikult pika tõkendi kohaldamise ja kohtumenetlusega hüvitist tekitatud mittevaralise kahju eest õiglases määras kohtu äranägemisel. Vastustajate seisukohad viimasel kohtuistungil

1. Prokuratuuri esindaja jääb kohtuistungil (II kd tlk 21) seisukoha juurde, et põhjendamatult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju tuleb kaebajale hüvitada. 3 aasta ja 4 kuu jooksul kaebajal väidetavalt saamata jäänud töötasu hüvitamise nõue rahuldamisele ei kuulu.
2. Politsei- ja Piirivalveameti esindaja on seisukohal (II kd tlk 22), et varalise kahju nõue ei ole põhjendatud, mittevaralise kahju nõude puhul tuleb hinnata, kas tõkendi kohaldamine oli põhjendatud või mitte.
3. Justiitsministeeriumi esindaja jääb seisukohale (II kd tlk 22 pöördel), et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 7 38.Vastustajate esindajate vahel ei ole vaidlust selles, et kui mittevaralise kahju nõue rahuldatakse tuleks 1/3 jätta Justiitsministeeriumi ja 2/3 solidaarselt prokuratuuri ja Politsei- ja Piirivalveameti kanda (II kd tlk 22 p). Kohtu põhjendused ja otsus
4. Halduskohus lahendab esmalt kaebaja varalise kahju nõude ( I ), seejärel mittevaralise kahju nõude ( II ) ning määrab menetluskulude jaotuse ( III ). I
5. Kohtuistungil täpsustatuna on kaebaja varalise kahju nõude tegelikuks suuruseks 3 aasta ja 4 kuu jooksul (01.10.2006-28.01.2010) saamata jäänud keskmine töötasu 1596 eurot kuus (s.o 40 kuud x 1596 EUR = 63840), kokku seega 63840 EUR.
6. Kaebaja vähendas kohtuistungil esialgset nõuet ka seoses Eestis 2007-
7. a saadud töötasuga 13 000 EUR võrra. Seega on kaebaja varalise kahju nõudeks 50 840 EUR (sest 82992 - 19 152 -13000 = 50840).
8. Halduskohus nõustudes valdavas osas menetlusosaliste poolt halduskohtumenetluses avaldatud seisukohtadega, märgib vastuseks kaebajale, et elukohast lahkumise keelu puhul on tegemist kriminaalmenetluse tagamise vahendiga, mille kohaldamise alused ja kord on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus. Kriminaalmenetluse tagamise vahendite eesmärk on võimaldada seadusliku kriminaalmenetluse läbiviimist üldistes huvides ning üksikisik on kohustatud selliste vahendite kohaldamist tema suhtes taluma.
9. Halduskohus saab asjas tuvastatud asjaolude alusel konstateerida, et kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetlus oli seaduslik. Samuti oli seaduslik tema suhtes kohaldatud menetluse tagamise vahend. Kriminaalmenetlejatel, s.h kohtul oli seaduslik kohustus kriminaalmenetlust läbi viia ning asjaolu, et kaebaja vastu esitatud süüdistus osutus menetluses selgitatud asjaoludel alusetuks, ei muuda kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlust ebaseaduslikuks. Kohtu poolt isiku õigeksmõistmist või kriminaalasja lõpetamist ei saa tõlgendada kriminaalmenetluse ebaseaduslikkuse tõendina, kuna see räägiks vastu nii kriminaalmenetluse loogikale kui ka seaduslikule kohustusele alustada kriminaalmenetlust kuriteo tunnuste olemasolul.
10. Halduskohus nõustub kaebajaga, et menetlejate ülesandeks on kogu kriminaalmenetluse käigus jälgida, kas tõkendi edasine kohaldamine on vajalik, kuid kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kaebajalt kui õigusteadmistega isikult ei saa eeldada oma õiguste kaitse võimaluste tundmist, kuna kaitseõigus oli kaebajale kriminaalmenetluses tagatud. Seetõttu osundab halduskohus, et kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamisel näeb kriminaalmenetluse seadustik ette garantiid sellise vahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrolliks, sealhulgas vahendile allutatud isiku õiguse vahend vaidlustada kriminaalmenetluses. Kuigi isik on kohustatud taluma tema suhtes läbiviidavat kriminaalmenetlust, näeb seadus ette võimalused selle menetluse tagamise vahendite vaidlustamiseks. Vaidlustamine ei ole isiku kohustus, vaid õigus. Seetõttu ei saa põhjendatuks ja veenvaks lugeda tagantjärgi esitatud väidet kriminaalmenetluse või selle tagamise vahendi ebaseaduslikkuse kohta, kui isik on jätnud täielikult kasutamata seaduslikud vahendid kriminaalmenetlusega põhjustatud riivete ja ebamugavuste leevendamiseks või lõpetamiseks. Teades, et nimetatud vahendi seaduslikkuses ja põhjendatuses kriminaalmenetluse käigus kahtlusi ei ilmnenud ning muuhulgas ei 8 vaidlustanud seda kaebaja, eeldab halduskohus, et kohaldatud vahend oli seaduslik ja vaidlusalust kriminaalmenetluse tagamise vahendit ka kohaldati seaduslikult.
11. Olukorras, kus isiku kriminaalmenetlusele allutamisega tekitatud kannatused ja kahju riivavad isiku põhiõigusi ebavõrdselt ja ebaproportsionaalselt, on isikul õigus saada õiglast hüvitist õiguspärase kahju eest. Olukorras kus seadus sellist hüvitist ette ei näe, tuleb isikule tekkinud kahju hüvitada õiglases ulatuses põhiseaduse alusel.
12. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb samuti, et kuna kriminaalmenetlus teenib üldisi huvisid, siis on üksikisikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Kriminaalmenetlust tagava vahendi eesmärk on kriminaalmenetluse tagamine ja kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamine, mitte omandiõiguse piiramine. Omandipõhiõiguse riive üksnes kaasneb kriminaalmenetlusega. Kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides kahju kandnud isik tegi seda avalikes huvides.

§-dest 32 ja 12 koostoimes tuleneb riigi kohustus hüvitada õiguspärase kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud kahju ja saamata jäänud tulu, tagamaks põhiõiguste riive proportsionaalsuse. Samas kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud varalise kaotuse puhul ei tule seda hüvitada täielikult, vaid üksnes õiglases ulatuses. Õiglane hüvitis on tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe.

1. Kaebaja on varalise kahju tekkimist tõendanud Matti Hakaneniga sõlmitud töölepinguga. Asjas kogutud kirjalike tõendite kohaselt on lepingu sõlmimist kinnitanud mõlemad pooled. Halduskohtul puuduvad tõendid, mis annaks alust seada lepingu kehtivust kahtluse alla. Seega lähtub kohus saamata jäänud tulu osas lepingust ja seda toetavatest kirjalikest tõenditest.
2. Kohtul ei ole alust kahelda ka kaebaja väites, et tõkendi elukohast lahkumise keelu tõttu ei tohtinud ta viibida tööl Soomes ilma menetleja või kohtu nõusolekuta. Seda sõltumata sellest, kas keegi ametnikest seda tõkendile apelleerides keelas või mitte. Kohus nõustub aga ka prokuratuuri seisukohaga, et sisuliselt tähendas tõkend kaebaja jaoks kohustust küsida menetlejalt luba lahkumiseks oma elukohast, sellest eelnevalt menetlejat teavitades. Prokuratuuri seisukoha õigsust ja elulist asjakohasust kinnitab ka kaebaja enda väide, et pärast seda kui tema suhtes oli tõkend juba kohaldatud lubas uurija kaebajal Soomes töötamiseks elukohast lahkuda. Neist faktilistest asjaoludest lähtudes saab halduskohus teha järelduse, et asjas kogutud tõendid ei tõenda kaebaja õiguste sedavõrd intensiivset piiramist, et esineks alus kaebajale saamata jäänud tulu kompenseerimiseks kaebaja poolt toodud asjaoludel.
3. Kuna asjas kogutud tõendite kohaselt ei ole kaebaja kriminaalmenetluse vältel
4. a oktoobrist kordagi pöördunud kriminaalasja menetlejate poole sooviga lahkuda oma alalisest elukohast Soome töötamiseks, siis ei ole õiguspärase kriminaalmenetlusega kaebajale ka varalist kahju saamata jäänud tulu näol tekitatud, kuna väidetavat kahju oleks olnud võimalik vältida, kas tõkendi edasise lõpetamise nõude esitamisega või loa küsimisega asjakohaselt menetlejalt oma elukohast lahkumiseks või kaebaja poolt nimetatud prokuratuuri ametniku tegevuse vaidlustamisega. Seetõttu arvestab kohus kaebaja poolt nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise fakti kui varalise kahju hüvitamist välistavat asjaolu. Seetõttu ei loe kohus tõendatuks kaebajale töölepingust tulenevalt saamata jäänud tulu tekkimist. Kaebajale ei ole hüvitamisele kuuluvat kahju tekkinud, kuna tõkendiga pole kaebajat koormatud rohkem, kui see oli hädapäraselt vajalik kriminaalasja õiguspäraseks menetlemiseks. Kaebajal oli avalikest huvidest tulenev talumiskohustus tõkendi suhtes ja ta jättis ise kasutamata seaduslikud võimalused tõkendist tuleneva võimaliku omandiõiguse riive minimeerimiseks või redutseerimiseks nullini. Kohus ei saa üksnes kaebaja paljasõnalisele eeldusele tuginedes 9 järeldada, et kaebaja taotlus elukohast lahkumise võimaldamiseks poleks kindlasti rahuldamisele kuulunud.
5. Arvestamata ei saa siinjuures jätta ka tõsiasjaga, et vaidlusalusel juhul oli kaebaja suhtes kohaldatud ühte menetlusalust isikut vähemkoormavatest tõkenditest, mille puhul ei näe kehtiv õigus ega kohtupraktika ette isiku absoluutset õigust varalise kahju hüvitisele. Kohus on seisukohal, et ka käesolevas vaidluses tõendamist leidnud asjaolud ei kinnita kaebaja varaliste õiguste ebaproportsionaalset riivet avalikes huvides toimunud kriminaalmenetluses.
6. Vastustajad on põhjendatult osundatud asjas tähtsust omavale asjaolule, et kaebaja suhtes kohaldati tõkend 30.04.
7. 2006 aastal sai kaebaja uurijalt loa alalisest elukohast ajutiselt lahkumiseks Soomes töötamiseks. Et luba oli ajutine tõendab muuhulgas ka see, et tööleping oli katseajaga, aga samuti see, et uurija ei olnud kaebaja väidete kohaselt prokuratuuri teavitanud kaebajale antud loast. Kohus on seisukohal, et uurija loast elukohast lahkumiseks ei tekkinud kaebajale subjektiivset õigust alaliselt Soome elama ja seega tööle asuda, kuna kaebaja oli Eestis allutatud õiguspärasele kriminaalmenetlusele koos sellest faktist tulenevate järelmitega liikumispiirangutele, millele kaebaja pidi menetlusaluse isikuna alluma. Seega ei saanud jääda kaebajal 2006-2010 aastani tulu saamata tõkendi kohaldamise tõttu, sest see tõkend oli kaebaja suhtes kohaldatud juba aastaid enne kaebaja alalisest elukohast eemal tööle asumist. Uurija luba oleks saanud muutuda alaliseks ainult olukorras, kus kohtueelses menetluses oleks kaebaja suhtes valitud tõkend tühistatud uut tõkendit määramata.
8. Tõkendi kohaldamise kestus ei ole aga käesoleval juhul varalise kahju osas seetõttu ka põhjuslikus seoses kaebaja poolt osundatud varalise kaotusega, kuna kehtiv õigus ei piira ajaliselt või kordades isiku poolt asjakohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise võimalust, milliseid vahendeid kaebaja, kellele oli tagatud kaitseõigus, ei kasutanud. Pealegi oli vastav taotlus käesoleval juhul võimalik esitada erinevatele menetlejatele, kuna ka kaebaja ise seob kahju tekitamise kõigi kolme vastustajaga, ehk kriminaalasja kohtueelsete menetluse ja kohtumenetlusega. Käesolevas asjas tuvastatud faktilised asjaolud ei anna halduskohtu arvates alust kaebaja poolt toodud asjaoludel ka eeldada kaebajal varalise kahju tekkimist.
9. Neil asjaoludel jääb varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata, kuna kaebaja põhiõigust omandile ei ole rikutud. II
10. Mittevaralise kahju nõude põhimõttelise lahendamise osas on poolte vahel viimasel kohtuistungil asja sisulise arutamise lõpuks vastustajate poolt kaebuse õigeksvõtule sarnanev olukord. Poolte vahel on aga jätkuvalt vaidlus õiglase hüvitise suuruse osas. Kohus jagab vastustajate poolt osundatud Riigikohtu seisukohta, mis on halduskohtu hinnangul kohaldatav ka käesolevale vaidlusele. Kriminaalmenetluses kohaldatud tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise kohta - riivas käesoleval juhul kaebaja põhiseadusest tulenevaid õigusi vabalt liikuda ja elukohta valida (

§ 34

) ja õigust riigist lahkuda (

§ 35

). Arvestades riive ajalist kestust ei saa olla osundatud põhiõiguste suhtes tegemist lubatava ja proportsionaalse riivega. Seetõttu nõustub kohus ka kaebajaga, et pikaajalise kriminaalmenetlusega (

§ 14

) ja tema suhtes ca 7 aasta jooksul kohaldatud tõkendiga tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada

10 § 25 alusel (vrdl RKÜKo 3-3-1-85-09 p 92-92,133), kusjuures mittevaralise kahju tekkimist tuleb eeldada.

1. Õiglase hüvitise suuruse määratlemisel tuleb ühelt poolt arvestada prokuratuuri poolt osundatud Riigikohtu kohtupraktikat analoogsetes asjades (isiku suhtes üle 10 a kestnud menetlus ja hüvitis 1250 eurot). Teisalt ei saa arvestamata jätta ka kaebajale riigi poolt Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluses olevas samasisulises asjas sõbraliku kokkuleppe raames tehtud ettepaneku suurust (2000 eurot). Seega on täitevvõim käesoleva juhtumi asjaolusid pidanud isiku põhiõigusi enam riivavaks, kui seda tuvastati osundatud siseriiklikus kohtuasjas. Halduskohus kaalunud ka kaebaja positsiooni, on seisukohal, et kaebajale tuleb riigilt välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 1800 EUR-i riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest.
2. Arvestades vastustajate seisukohta ja kohtueelse- ja kohtumenetluse ning tõkendi ajalise kestuse proportsioone (2/3 ajast eeluurimine ja 1/3 ajast kohtumenetlus), tuleb hüvitis vastavas ulatuses välja maksta Politsei- ja Piirivalveametil ja prokuratuuril kohtueelse menetluse aja eest solidaarselt ning kohtumenetluse aja eest Justiitsministeeriumil kui kohtupraktikast tulenevalt kohasel vastustajal analoogsetes vaidlustes.
3. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab kaebaja kasuks mittevaralise kahju õiglase hüvitisena välja prokuratuurilt ja Politsei- ja Piirivalveametilt solidaarselt 1200 EUR-i ja Justiitsministeeriumilt 600 EUR-i. Õiglase hüvitise suuruseks on kokku seega 1800 EUR-i. III
4. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi
5. lõike kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebus rahuldatakse osaliselt. HKMS § 109 lg 1 kohaselt menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kaebaja menetluskulu nimekirja kohaselt on ta kandnud menetluskulu 1331,20 EUR-i seoses õigusabiga. Kaebajale õigusabi osutanud advokaat kinnitab menetluskulude kandmist (II kd tlk 26), kuid kaebaja ei ole esitanud vastavaid tõendeid menetluskulu kandmise kohta, mis välistab HKMS § 109 lg 1 ls 1 kohaselt menetluskulude kaebaja kasuks väljamõistmise. Kaebaja ei ole kaebuselt riigilõivu halduskohtus tasuma pidanud.
6. Halduskohus märgib, et kaebaja poolt esitatud menetluskulude taotlus on ka lubamatu, sest HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb kuludokumendid esitada istungil. Halduskohtu istungil anti enne kohtuvaidlusi kaebajale võimalus menetluskuludokumentide esitamiseks (vt kohtuistungi protokoll II kd tlk 23 pöördel). Kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Kolme tööpäeva jooksul pärast istungit võib esitada üksnes selliste menetluskulude taotluse, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil. Kaebaja lepingulised esindajad kohtuistungil ei osalenud. Kaebaja esindajad on menetluses osalenud alates 14.12.2011 (I kd tlk 120), mil nende poolt esitati esimene menetlusdokument. Kaebaja on järgmisel tööpäeval pärast viimast 11 kohtuistungit esitanud menetluskulude taotluse seoses
7. aastal ja
8. a jaanuaris tehtud kulutustega õigusabile, mille kohta pidid menetluskulu kandmist tõendavad dokumendid olemas olema juba aga istungi toimumise ajaks, hiljemalt enne kohtuvaidlusi.
9. Seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole aga vastavat taotlust üldse esitanudki, mistõttu jäävad ka vastustajate kulud nende enda kanda. Roby Koik kohtunik 12