3-12-920/12

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-920 Otsuse kuupäev

1. november 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi K.K.i kaebused rebenenud ja määrdunud kartserivormi vahetamisega Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Kirjalik menetlus Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: K.K. /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta K.K.i kaebused täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 27.12.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 07.05.2012 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja K.K.i kaebus (tl 1-2), milles ta kurtis selle üle, et 03.11.2011, 17.11.2011 ja 01.12.2011 ei viinud E-hoone vanglaametnikud teda lattu rebenenud ja määrdunud kartserivormi vahetama väikese ja kellegi poolt juba kantud vormi, ei reageerinud sellekohastele märkustele ning vastasid 27.12.2011 esitatud kaebusele hilinemisega ja eesti keeles. Kaebaja soovis nimetatud Viru Vangla tegevusega tekitatud kahju õiglast hüvitamist kohtu äranägemisel. 14.05.2012 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja K.K.i uus sarnase sisu ja nõudega kaebus (toimiku nr 3-12-979 lehed 1-2), milles ta viitas 15.12.2011, 27.12.2011 ja 10.01.2012 toimunule ning 19.01.2012 esitatud kaebusele. 13.06.2012 koostatud kohtumäärusega (toimiku 3-12-979 lehed 17-18) liitis Tartu Halduskohus kaebused ühte menetlusse.
4. Viru Vangla vastuses (tl 33-35) paluti kaebusi mitte rahuldada, selgitati kartserivormi vahetamise korda ning väideti, et igale kinnipeetavale väljastatakse tema kasvule ja suurusele vastav vorm, mis on eelnevalt pestud ja vajadusel parandatud. Veel märgiti, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust kartserivorm isiklikult laost välja valida, kirjeldati oma seisukohti inimväärikuse mõiste ja seda alandava tegevuse osas ning leiti, et kuna väljastatud vorm ei saanud olla inimväärikust alandavas seisukorras, pole vangla tekitanud kaebajale riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Kinnipeetava riietega seonduvat käsitleb vangistusseaduses, mille § 46 lg 1 ja 2 ei ole kehtestatud enamat kui, et üldjuhul kannab kinnipeetav vangla riietust, kuid erandina võib vanglateenistuse ametnik lubada ka isiklikku riietust. Kartseris viibiva kinnipeetava elukorraldus on reguleeritud sama seaduse § 65’, mille teine lõige sätestab, et kartserisse vastuvõtmisel antakse kinnipeetavale kartseri arvel olev riietus. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 100 lg 1 näeb samuti ette ainult selle, et kartserisse paigutamisel antakse kinnipeetavale kartseri arvel olev riietus. Milline täpselt peab olema kartseris kantav riietus ning kuna ja kuidas tuleb see määrdumise või rebenemise korral välja vahetada, ei ole kehtestanud seaduseandja, justiitsminister ega ka Viru Vangla ise oma kodukorras. Sellest tulenevalt ei oma ükski kinnipeetav subjektiivset õigust nõuda, et riietuse vahetamine toimuks mingil kindlal ajal ja viisil. Siinkohal on oluline tähendus veel ka vangistusseaduse § 65’ lg 3, mis keelab kartserisse paigutatud kinnipeetaval vangla territooriumil liikumise muul otstarbel, kui seda nõuab vähemalt üks tund kestev vabas õhus viibimine. Kuna kartserikaristuse eesmärk on mõjutada kinnipeetavat just tema vabaduse täiendava piiramise abil, ei ole mõeldav, et niisugust karistust kandev isik viiakse igakordseks kartseririietuse vahetamiseks vastavasse lattu ja lubatakse tal seal endale meelepärased riided ise välja valida. Viru Vangla on vanemvalvur I. P. selgituse (tl 44) ning finants- ja majandusosakonna spetsialist A. K. ja järelevalve osakonna juhataja J. J. õienditega (tl 43 ja 60) tõendanud, et K.K. pole soovinud pesuvahetuse käigus kartseririietuse välja vahetamist, kuid vähemalt kahel korral on talle seda vahetamiseks toodud ning, et kartserikaristust kandma määratud kinnipeetavatele väljastatakse just tema kasvule ja suurusele vastav riietus, mis on eelnevalt pestud ja vajadusel õmbleja poolt parandatud. Kohtul puudub alus eelnimetatud dokumentide tõepärasuses kahelda, kaebaja enda vastupidised väited on aga ebausutavad ning neid ei ole tagantjärele enam võimalik veenvalt tõendada.
6. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg
7. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 9 lg
8. Selle kohaselt saab mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. K.K. soovib saada oma väidetavate õiguste rikkumise eest kohtu poolt määratud suurusega hüvitist ning kaebuste väited ja viide vangistusseaduse § 4’ lg 1 lubavad eeldada, et ta peab silmas oma inimväärikuse kahjustamist. Seejuures on tal aga arvestamata jäänud, et mitte igasugust ebamugavustunnet, mida kinnipeetav vanglas viibides taluma peab, ei ole veel põhjust mõista tema väärikuse alandamisena. Vangistust kandva isiku vabadus on vanglas allutatud vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud piirangutele, tema õiguste ja vabaduste maht pole samane vabaduses viibiva isiku omadega ning mittevaralise kahju tekkimise saab see ka vangla poolsete seaduserikkumiste puhul kaasa tuua vaid siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine ja ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt teatud minimaalset raskusastet. Isegi juhul, kui kaebaja väited talle väljastatud kartseririietuse olukorra ja välja vahetamisega seonduva kohta vastaksid 2 tõele, ei saanud talle sellest tuleneda niisugust kahju, mis oleks hüvitatav riigivastutuse seaduse alusel.
9. Kinnipeetava poolt esitatud taotluste, vaiete ja kahju hüvitamise nõuete registreerimise korda ja vastamise tähtaegu reguleerivad vangistusseaduse § 1’ lg 7, riigivastutuse seaduse § 18 lg 1, märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 6 ja 7 ning avaliku teabe seaduse § 16 ja §
10. Neis sätestatu kohaselt tuleb kõik pöördumised ja neile antavad vastused reeglina registreerida. Teabenõudele peab vastama üldjuhul viie tööpäeva ja märgukirjale või selgitustaotlusele 30 kalendripäeva jooksul arvates registreerimisele järgnevast tööpäevast, vaide lahendamiseks on samuti aega 30 päeva arvates, selle vaiet läbivaatavale haldusorganile edastamisest ning kahju hüvitamise taotluse peab lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Kinnipeetava võõrkeelsete vaiete ja kahju hüvitamise taotlustega toimimise täpsem kord on sätestatud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 49’. Selle esimese ja kuuenda lõike kohaselt peab vangla võõrkeelsed vaided ja kahju hüvitamise taotlused enne menetlusse võtmist saatma koos lisadega tõlkijale, kellega on sõlmitud vastav leping ning menetlustähtaegu arvestatakse eestikeelse dokumendi saabumisest. K.K. on oma kaebustes viidanud 27.12.2011 ja 19.01.2012 esitatud kaebustele (tl 40 ja 48). Mõlemad need on kirjutatud vene keeles ja sisaldavad kartseririietusega seotud väiteid ning rahalise hüvitise saamise soovi. Viru Vangla poolt vastusele lisatud dokumentaalsed tõendid (tl 41-42 ja 4955) kinnitavad, et vangla on pidanud esitatut nõuetele mittevastavaks ja palunud kaebajalt täiendavaid selgitusi, saatnud kaebused ja täienduse tõlkimiseks OÜ AdRem Tõlkebüroo ning lahendanud asja alles pärast puuduste kõrvaldamise avalduse tõlke saamist. Kuna see saabus 11.04.2012 (tl 50), ei saa kaebustele vastamine 23.04.2012 otsusega nr 6-16/3-7/6-12/27-3 (tl 3738) kuidagi rikkuda riigivastutuse seaduse § 18 lg 1 kehtestatud kahe kuulist tähtaega. Tähtaegse ja sisulise vastuse on saanud ka kartserivormi vahetamisega seoses 29.12.2011 esitatud K.K.i pöördumine (tl 45-46).
11. Oma nõudmises tugineb K.K. veel ka põhiseaduse § 51, milles on kehtestatud, et paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt, kohalikelt omavalitsustelt ja ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles. Keeleseaduse § 10 kohaselt tuleb paikkonna all mõista omavalitsusüksust ja püsielaniku all Eesti kodanikku, alalist elamisõigust omavat Euroopa Liidu kodanikku või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elavat välismaalast, kelle Eesti rahvastikuregistrisse kantud püsiv elukoht, asub vastavas vallas või linnas ning määratleda vähemusrahvusest püsielanike osakaal lähtuvalt vastava aasta
12. jaanuari seisuga rahvastikuregistrisse kantud andmetest. Venekeelse vastuse nõudmine võimaldab eeldada, et K.K.i on vene rahvusest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 6274 vene rahvusest elanikku 01.01.2012 seisuga ligikaudu 49,2% selle omavalitsusüksuse 12 750 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Seega ei ületa vene rahvusest elanike osakaal Jõhvi valla elanikest poolt ning ühelgi sellest rahvusest isikul pole seadusest tulenevat subjektiivset õigust nõuda, et selles paikkonnas tegutsevad riigiasutused menetleksid tema venekeelseid pöördumisi ja vastaksid
13. Eeltoodud järeldustel tuleb K.K.i kaebused täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumäärustega täielikult vabastatud riigilõivude tasumisest (tl 16-17 ja toimiku 3-12-979 lehed 78). Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3