← Eesti

3-10-1772/78

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 59§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2012, Tallinn Haldusasj

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-10-1772 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. D Kle kuulub Lääne-Virumaal Rägavere vallas Viru-Kabala külas asuv Kivimäe kinnistu (pindala 42,4 ha, sellest metsamaa 28,8 ha). Nimetatud kinnistu omandas D. K 15.09.2005 lepingu alusel ostueesõigusega erastamise korras Eesti Vabariigilt (Lääne-Viru Maavalitsuse kaudu) ning maa müügilepingu kohaselt oli kinnistu maksumuseks kokku 743 101 krooni, millest kasvava metsa maksumus 588 361 krooni. D. K tasus 22.08.2005 kinnistu maksumusest 75 101 krooni ja ülejäänud 668 000 krooni on tal võimalik tasuda järelmaksuga 50 aasta jooksul (igal aastal vähemalt 13 360 krooni). Lepingus kajastatud kasvava metsa maksumus oli leitud 28.08.1998 koostatud ostueesõigusega erastatava maa maksumuse määramise koondakti ja 05.08.1998 erastataval maal asuva metsa maksumuse määramise akti nr T-98/1163 alusel, mille järgi oli Kivimäe maaüksuse metsatagavara suurus 6161 tm. D. K müüs osa Kivimäe kinnistul kasvava metsa raieõigusest AS-le Stora Enso Mets 29.01.2007 lepingu nr 00 5198-054 ja 19.12.2007 lepingu nr 44874 alusel.
  2. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus (LäMTK) kontrollis 27.01.2010 korralduse nr 12.2-3/1270-1 alusel D. K metsamaterjali ja kasvava metsa raieõiguse müügitehingutelt maksude tasumise õigsust maksustamisperioodil 01.01.2007 kuni 31.12.2008 ning koostas 22.02.2010 selle kohta kontrollakti nr 12-3/1270-2, millele D. K esitas 26.02.2010 eriarvamuse.
  3. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus tegi 18.03.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/1270-3 D. Kle ettekirjutuse tasuda tulumaksu 255 448 krooni. D. K on tasunud osa Kivimäe kinnistu soetamismaksumusest erastamisväärtpaberites (EVP). Kivimäe kinnistu ostuhinnast on kontrollitava perioodi lõpuks tasutud 72 600 krooni ja 310 781 EVP-d. Kuna maksumaksja esitas EVP-de ostu-müügilepingud, on nendes märgitud summad võetud arvesse ka EVP-de soetamise kuluna. Kokku on D. K teinud
  4. a lõpuks kinnistu soetamiseks kulusid 358 219 krooni ulatuses. Kuna raieõiguse võõrandamisel ei ole tegemist kinnisasja võõrandamisega, siis ei ole reeglina võimalik arvestada kuluna osa kinnistu soetamismaksumusest. Maksuhaldur on kasvava metsa võõrandamisel pidanud erandina võimalikuks kanda kuluks soetamismaksumust juhul, kui kinnistu ostudokumentide alusel on võimalik leida müüdud raieõiguse soetamismaksumus. D. K müüs 50,5% kasvavast metsast ning sellest lähtuvalt on arvutuslikult leitud ka soetamismaksumus, mille võrra on maksumaksja kontrollitava perioodi tulusid vähendatud. Kasvava metsa tagavara on arvestatud vastavalt kinnistu ostumüügilepingule (6161 tm). D. K ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kasvava metsa tagavara muutumist. Algdokumentide alusel kujuneb kasvava metsa 1 tm hinnaks 95,50 krooni. Esitatud metsateatiste alusel oli lubatud raiet teostada kokku 3111 tm ning AS Stora Enso Eesti on kinnitanud raie teostamist metsateatiste alusel. Maksuhaldur lähtub maksumaksjale soodsamast arvestusest ning loeb tulust maha arvatavaks kasvava metsa soetamismaksumuseks 274 272 krooni, millele lisanduvad erastamisega seotud kulud raieõigusele langevas osas kokku 1773 krooni, seega olid D. K kogukulud 276 045 krooni. Kinnistu müümisel nimetatud summat teistkordselt kuluks arvata enam ei saa. Lisaks arvestab maksuhaldur kasvava metsa raieõiguse võõrandamiseks tehtud kulutustena metsaraiest tingituna Lääne-Viru Maavalitsusele tasutud intressi ning AS Dixi Turve (AS Stora Enso Mets ja D. K vahelise lepingu projekti koostamine ja läbirääkimiste pidamine) ja OÜ 2

(11)3-10-1772 Metsaruum (metsamajanduskava koostamine) teenuste eest makstud summad kokku 25 220 krooni. Maksuhaldur ei arvesta D. K väidetavate omakuludega seoses raieõiguse võõrandamisega, mille kandmise kohta puuduvad algdokumendid. D. K sai kasvava metsa raieõiguse võõrandamisest
  1. a-l tulu 2 172 962 krooni ja
  2. a-l 150 037 krooni. Kogu lubatud mahaarvestatava kulu (301 265 krooni) on maksuhaldur arvestanud
  3. a kuluks. D. K on residendist füüsilise isiku
  4. a tuludeklaratsioonis kasuna kasvava metsa raieõiguse võõrandamisest deklareerinud 839 089 krooni ehk tegelikust 1 032 828 krooni võrra vähem. Seega kuulub juurdemääramisele tulumaks (22%) summas 227 222 krooni. D. K
  5. a tuludeklaratsioonis on kasu kasvava metsa raieõiguse võõrandamisest deklareeritud 15 626 krooni ehk tegelikust 134 411 krooni võrra vähem. Seega kuulub juurdemääramisele tulumaks (21%) summas 28 226 krooni.
  6. Maksu- ja Tolliamet (MTA) jättis 07.06.2010 vaideotsusega nr 6-1/193-5 rahuldamata D. K vaide LäMTK 18.03.2010 maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Maksuhaldur ei ole EVP-de ümberarvestamisel lähtunud tulumaksuseaduse (TuMS) § 38 lg-st 4, vaid maksumaksja poolt esitatud lepingutest, mille alusel ta EVP-d soetas. Kuna raieõiguse võõrandamisel ei ole tegemist kinnistu võõrandamisega, siis ei ole võimalik maha arvata kogu kinnistu soetamismaksumust, vaid üksnes kasvava metsa osa, kui see on ostu-müügilepingus selgelt välja toodud. Samuti saab soetamismaksumusena arvesse võtta üksnes kinnistu eest reaalselt tasutud summat. Kui metsatagavara on võõrandatud ainult osaliselt, saab ka soetamismaksumuse maha arvata sellega proportsionaalses ulatuses. Maksuotsuses on AS-le Stora Enso Mets võõrandatud raieõiguse osakaal (50,5%) kogu metsatagavarast leitud õigesti. Metsatagavara väidetava juurdekasvu arvestamisel kujuneks müüdud raieõiguse osakaal väiksemaks, mis võimaldaks maksumaksjal soetamismaksumuse saadud tulust maha arvata veelgi väiksemas ulatuses. D. K ei ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, mistõttu tuleb lähtuda vara võõrandamisest saadud kasu maksustamise sätetest (TuMS § 15) ning maksumaksjal ei ole õigust arvata vara müügihinnast maha muid kulusid peale vara võõrandamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulutuste.
  7. D K esitas 08.07.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus LäMTK 18.03.2010 maksuotsuse tühistada. MTA 07.06.2010 vaideotsuse tühistamise nõudest kaebaja 15.10.2010 loobus. TuMS § 15 lg 2 ja § 37 lg 1 kohaselt loetakse tuluks müüdud vara, metsa soetamismaksumuse ja (raieõiguse) müügihinna vahe ning seetõttu on isikul õigus raieõiguse müügil tulust maha arvata metsa soetamismaksumus. Maksuhaldur asus 22.02.2010 kontrollaktis seisukohale, et kaebajal on õigus kanda kasvava metsa võõrandamisel kuluks metsa maksumus, kuid üksnes osaliselt seoses metsatagavara väära hindamisega. Kontrollaktis hinnati metsa koguselist mahtu
  8. a metsakorralduse välitööde andmetel põhineva koguselise arvestuse alusel (6161 tm), seega ei arvestatud ca 23 aasta jooksul metsa loodusliku hävimise ja tehtud raietega ega metsa juurdekasvuga. Välistatud on
  9. a-ks metsa säilimine samas mahus kui
  10. a-l. Seetõttu ei saanud metsatagavara hindamine olla õige ja maksuhaldur ei võinud nimetatud andmetest lähtuda. Maksuhaldur ei arvestanud metsa võõrandmisega seotud kuludena kaebaja poolt märgitud raiejäätmete käitlemise ja äraveoga seotud toimingute tegemiseks vajalikke kulusid. Kasvava metsa raieõiguse võõrandamisel loetakse võõrandamisega seotud kuludeks ka metsa uuendamisega seotud dokumentaalselt tõendatud kulud ning need saab tulust maha arvata. Samuti on õigus tulust maha arvata raiejäätmete likvideerimisega seotud kulud. Puudub õiguslik alus kursivahe maksustamiseks EVP-kroonide ümberarvestamisel Eesti kroonideks. Kuna kinnistu soetati 15.09.2005, on kursivahe maksustamine aegunud. Kaebaja puhul ei kuulu kohaldamisele TuMS § 38 lg 4, sest ta soetas EVP-d turul kujunenud hinnaga. Kaebaja on põhjendanud, miks maksusumma on määratud valesti. Kui maksuhaldur leidis, et esitatud dokumendid ei olnud piisavad, oli tal 3
(11)3-10-1772 maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lg 1 alusel õigus viia läbi hindamine, kuid seda ta ei teinud, pidades järelikult esitatud dokumente piisavaks. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik või mitte, kuid kuna seda pole antud juhul tehtud, on tegemist kaalutlusveaga. Maksuotsus ei ole selge ja üheselt mõistetav ning TuMS § 37 lg-t 8 on kohaldatud ebaõigesti. Kuna maksuhaldur viitab maksuotsuses ja vastuväidetes erinevatele sätetele, ei ole maksuotsus õige. Maksuhaldur esitas alles
  1. a septembris metsa mahu määramiseks uued põhjendused ja 24.09.2011 koostatud takseerkirjeldused, millega vastustaja kinnitab ka ise, et maksusumma on määratud valesti. Kuna takseerkirjeldused on kogutud
  2. a-l, ei saanud need olla maksuotsuse koostamise aluseks ja maksuhaldur ei saa nendega oma väiteid põhjendada.
  3. Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Maksuhaldur ei ole hinnanud metsatagavara Kivimäe kinnistul. Käesoleval juhul on maksustamise aluseks olevad asjaolud võimalik tuvastada muude tõenditega ja hindamist kasutamata. Kivimäe 42,2 ha suurusest kinnistust moodustab metsamaa 28,8 ha. Kinnistu kohta 15.09.2005 sõlmitud ostu-müügilepingu kohaselt moodustab lepingu hinnast kasvava metsa maksumus 588 361 krooni. Ainetu on kaebaja väide, et ostjana nõustus ta ainult kinnistu, mitte metsa hinnaga, kuna kogu kinnistu hind sisaldas endas eraldi kinnistul kasvava metsa maksumust. Kaebaja müüs kasvava metsa raieõiguse 29.01.2007 ja 19.12.2007 AS-le Stora Enso Mets. Metsatagavara hindamine
  4. a-l toimus kaebaja erastamisavalduse alusel ning hindamise tulemused olid aluseks
  5. a-l kinnistu ostmisel. Seega ei saanud metsa väärtus olla
  6. a-ga võrreldes kahanenud ning maksukohustuse tuvastamiseks ei olnud vaja viia läbi metsatagavara hindamist. Asjaolu, et dokumentides sisalduv teave on leitud arvestuslikul meetodil, ei tähenda maksu määramist hindamise teel. Kaebaja väide metsa loodusliku muutumise osas on paljasõnaline. Kinnistu ostu-müügihinnast tasus kaebaja 75 101 krooni EVP-des. EVP-de kurss on arvestatud kaebaja poolt esitatud EVP-de ostumüügilepingute põhjal ning TuMS § 38 lg 4 antud juhul kohaldamisele ei kuulu. Maksusumma määramise tähtaeg hakkas kulgema 31.03.2008 ning maksuotsus toimetati kaebajale kätte 23.03.2010, mistõttu ei ole maksu määramine aegunud. Kulud on võimalik maha arvata dokumentaalsete tõendite alusel, kuid kaebaja ei ole neid esitanud. Raiejäätmete käitlemine ja raielangi korrastamine on toimunud AS Stora Enso Mets poolt osutatud kompleksteenusena ning kaebaja enda poolt samade tööde teistkordne teostamine ei ole usutav. Kaebaja ei saa kuludesse arvata enda poolt tehtud tööd. Kaebaja ei ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, mistõttu on maksu määramisel lähtutud vara võõrandamisest saadava kasu maksustamise sätetest ning kaebajal ei ole õigust arvata tulust maha dokumentaalselt tõendamata kulusid. Maksumenetluses on tuvastatud, et kaebaja kandis kinnistu soetamisel 22.08.2005–07.06.2008 kulusid 385 219 krooni ulatuses. Kasvava metsa soetamismaksumuseks, mis on lubatud tulust maha arvata, kujunes kokku 301 265 krooni. Soetamiskulu oli arvestatud 6161 tm eest, lubatud raiemaht oli 3111 tm. Metsauuenduskulusid ei ole võimalik maha arvata, kuna AS Stora Enso Mets on teinud kaebajaga tasaarvelduse taasmetsastamise katteks, jättes kaebajale välja maksmata 105 400 krooni. Seega ei ole kaebaja tasunud metsauuenduse kulusid ega esitanud kuludokumente. Kaebaja on deklareerimisel esitanud valeandmeid ning
  7. a eest kuulub juurde määramisele 227 222 krooni ja
  8. a eest 28 226 krooni. Kokku suurenes tasumisele kuuluv tulumaks 255 448 krooni. Takseerandmed (
  9. a seisuga) ei olnud aluseks maksuotsuse koostamisel. Oluline on, et need kajastavad oluliselt suuremat metsa mahtu, kui
  10. a leping.
  11. Tallinna Halduskohus võttis 12.04.2012 otsusega vastu D. K loobumise MTA 07.06.2010 vaideotsuse tühistamise nõudest ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse ning ülejäänud osas jättis halduskohus D. K kaebuse rahuldamata. Maksusumma määramine ei ole 4
(11)3-10-1772 aegunud. Maksusumma määramise aegumise tähtaeg ei ole seotud vara soetamise ajaga, vaid maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevaga. Aegumine hakkas
  1. a tulude osas kulgema alates 31.03.2008 ja
  2. a tulude osas alates 31.03.
  3. Maksuotsus on koostatud 18.03.2010 ja kaebajale kätte toimetatud 23.03.2010 ehk aegumistähtaja jooksul. Maksuhaldur on käesoleval juhul põhjendanud kasvava metsa raieõiguse soetamismaksumuse kuluks kandmise erandlikku võimalikkust sellega, et esitatud dokumentide alusel on müüdud raieõiguse soetamismaksumus iseseisvalt tuvastatav, sest see on kinnistu ostu-müügilepingus eraldi välja toodud. MKS § 11 lg 2 kohaselt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. MKS § 94 lg 1 annab maksuhaldurile volituse kaaluda, kas maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuleks tuvastada hindamise teel. Hindamise vajalikkuse üle otsustamine on maksuhalduri pädevuses ega sõltu maksukohustuslase soovist või tema hinnangutest kogutud tõenditele. Vastustaja on hindamise vajalikkuse küsimuses oma seisukoha kujundanud, pidades kogutud tõendeid usaldusväärseteks ja piisavateks. Kaebaja ei ole vaidlustanud maksuotsuses kirjeldatud tulumaksu määramise metoodikat ega tehtud arvestusi raieõiguse alusel raiutud metsa mahu ja/või hinna osas. Kaebaja ostis vaidlusaluse kinnistu 15.09.2005 (maa ostueesõigusega erastamine). Lepingu esemeks oli maa koos selle oluliste osadega, sealhulgas maatükil kasvava metsaga. Kinnistu müügihind oli 743 101 krooni, millest kasvava metsa maksumus moodustas 588 361 krooni. Erastatava maa maksumus oli kindlaks tehtud 28.08.1998 koondaktiga ning erastataval maal asuva metsa maksumus oli kindlaks tehtud 05.08.1998 aktiga nr T-98/
  4. Kuna metsa maksumuse määramiseks tuvastati nii erastataval maal asuva kasvava metsa tagavara suurus kui ka selle hind, mis kanti lepingusse, pidi kaebaja teadma ja nõustuma eelpool nimetatud aktides tuvastatud asjaoludega. Lepingu sõlmimiseks peavad lepingupooled saavutama kokkuleppe kõigis lepingu olulistes tingimustes. Lepingu eseme hind on lepingu oluline tingimus. Lepingus on selle eseme müügihinnas eraldi välja toodud kasvava metsa maksumus. Kuna mõlemad pooled on lepingu allkirjastanud, on nad seeläbi nõustunud kõigi lepingu tingimustega, sealhulgas kasvava metsa maksumusega. Seetõttu ei oma kasvava metsa tagavara suuruse osas tähtsust metsakorralduse välitööde andmed, takseerkirjeldused, ENSV Metsakoodeksi ega metsaseaduse sätted. Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid vara soetamismaksumuse suurenemise või vähenemise kohta. Kuna ostu-müügilepingus on selgelt välja toodud kasvava metsa soetamismaksumus, sai antud summa alusel välja selgitada, millise osa hõlmas võõrandatud raieõigus kogu metsatagavarast ning vastavas proportsioonis maha arvata soetamismaksumuse. Kaebaja puhul ei kuulu kohaldamisele TuMS § 38 lg 4, sest ta soetas EVP-d turul kujunenud hinnaga. Maksumenetluses on tuvastatud, et kaebaja tasus kinnistu soetamismaksumusest osa EVP-des. Maksuotsuse kohaselt on kaebaja poolt EVP-de ostmiseks tehtud kulu tuvastatud kaebaja poolt sõlmitud ostu-müügilepingute alusel. Seega ei ole maksuotsuses maksustatud EVP ja Eesti krooni kursivahet, vaid on tuvastatud kaebaja kulutused kinnistu soetamisel. Maksuotsuse kohaselt ei ole maksuhaldur võtnud arvesse kaebaja väidetavaid omakulusid raiejäätmete käitlemisel, äraveol langilt ja kokkuveoteede täitmisel. Kaebaja on 29.01.2007 sõlmitud lepingu nr 00 5198-054 alusel võõrandanud raieõiguse AS-le Stora Enso Mets ning lepingu p 7.1 kohaselt toimub taasmetsastamine müüja (D. K) kulul ostja (AS Stora Enso Mets) poolt. Lepingu p 8.1 ap-de 3, 4 ja 5 alusel oli ostja (AS Stora Enso Mets) kohustatud hoidma korras ning parandama raieõiguse teostamise käigus lõhutud aiad, väljaveoteed ja muud rajatised; eemaldama veekogudest, kraavidest, naaberkinnistutelt raieõiguse 5
(11)3-10-1772 realiseerimise käigus sinna tekkinud raiejäätmed; lageraie korral puhastama raielangi väheväärtusliku puu ja põõsa võsast, et võimaldada selle uuendamist. Lepingu juurde metsauuenduse kohta koostatud lisa nr 2 kohaselt tellis kaebaja ostjalt metsa uuenduse teenuse lepingu p 3.1 kohaselt lageraie aladele ja lepingu p 3.2 järgi toimus nimetatud tööde eest tasumine tasaarvlemise teel. Seega toimus raieõiguse võõrandamisel metsa uuendamine ja raiejäätmete käitlemine raieõiguse omandaja, mitte kaebaja poolt. D. K ja AS Stora Enso Mets on 19.12.2007 sõlminud raieõiguse võõrandamise lepingu nr 44874, mille p 3.7 kohaselt toimub metsa uuendamine ostja poolt, mille eest ostjale tasumine toimub lepingu lisa nr 2 p 3.2 alusel tasaarvlemise teel. Raieala puhastusviisiks lepiti p-s 3.5 kokku kokkuveoteede tugevdamine raiejäätmetega ning samuti kohaldati lepingu p 5.2 järgi AS Stora Enso Mets üldtingimusi. Üldtingimuste p 5.1.3 kohaselt on omandaja (AS Stora Enso Mets) kohustatud raieala raiejäätmetest puhastama vastavalt lepingu p-s 3.5 kirjeldatule. Üldtingimuste p 5.1.5 alusel on AS Stora Enso Mets kohustatud hoidma korras ning parandama raieõiguse teostamise käigus lõhutud aiad, väljaveoteed ja muud rajatised; eemaldama veekogudest, kraavidest, naaberkinnistuselt raieõiguse realiseerimise käigus sinna tekkinud raiejäätmed. Seega toimus ka nimetatud lepingu alusel raieõiguse võõrandamisel metsa uuendamine ja raiejäätmete käitlemine raieõiguse omandaja, mitte kaebaja poolt. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on käsitletud lepingute väliselt pidanud kandma kulusid lepingutes märgitud raiekohal metsa uuendamiseks, väljaveoteede korrashoiuks või raiejäätmete eemaldamiseks. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid (kuludokumente) selle kohta, et on tema poolt märgitud tööde teostamise eest kulusid tegelikult kandnud. Asjaolu, et maksuhaldur on oma vastuväidetes tuginenud ka sellistele õigusnormidele, mida ei ole märgitud maksuotsuses, ei tähenda maksuotsuse muutmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. D K palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohtu otsusest ei selgu, milliste maksuõiguse normide järgi on kohus pidanud apellandile tulumaksu määramist õiguspäraseks, kas nende põhjal, mis on märgitud maksuotsuses, või nende alusel, millele vastustaja tugines vastuses kaebusele. Seetõttu ei selgu otsusest, mille põhjal jõudis kohus järeldusele, et maksuhaldur ei ole muutnud maksuotsuse õiguslikku alust. Vastustaja on ebaõigesti osutanud, nagu oleks revisjoniga selgitatud välja kõik maksukohustusega seotud asjaolud (nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad). Samuti on põhjendamatu osutamine TuMS § 36 lg-le 2 ja sellele, nagu poleks maksukohustuslane pidanud oma tulude ja kulude arvestust seaduses nõutud viisil, et selgelt oleksid fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed ja säilitatud asjakohased dokumendid. Kui õige maksusumma määramine ei ole võimalik, siis ei saa eeldada määratud maksusumma õigsust. Apellant vaidlustas kaebuses tulumaksu määramise. Maksukohustuslane ei ole kohustatud tõendama, milline on õige maksusumma. Seadusest ei tulene, et kaebaja saaks maksuasjas vaidlustada või peaks vaidlustama tulumaksu määramise metoodikat. Maksuhaldur ei saa pärast maksuotsusega maksusumma määramist koguda selle õigustamiseks täiendavaid tõendeid ja esitada uusi põhjendusi ehk sisuliselt tagantjärele muuta maksuotsuse motivatsiooni. Nõuetekohaselt põhjendamata haldusakt ei ole kohtu poolt kontrollitav. Apellant ei ole vaidlustanud Kivimäe kinnistul kasvava metsa soetamismaksumuse tuvastamist lepingus märgitud müügihinna alusel, vaid asjaolu, et maksusumma ei ole määratud õigesti. Faktiliselt ega õiguslikult ei ole
  2. a-l enam võimalik maksuotsusega tuvastada
  3. a metsakorralduse välitööde andmete põhjal metsatagavara suurust ja metsa 6
(11)3-10-1772 maksumust. Kohus on õigusliku aluseta leidnud, et metsatagavara juurdekasvu / looduslike kadude / võimalike raiete tõendamine alates
  1. a-st oli kaebaja kohustus, mida ta ei ole täitnud. Apellant on korduvalt kinnitanud, et tema soetas endale sobiva hinnaga kinnistu, mille üheks oluliseks osaks oli ka mets, mitte ei hinnanud ega soetanud metsa eraldi. Ka see asjaolu tõendab, et maksusumma on määratud valesti. Maksuotsusele eelnenud kirjavahetuse tähelepanuta jätmisega on kohus jätnud arvestamata olulised tõendid selle kohta, et maksusumma määrati valesti. Kuna maksuotsuses ei lähtutud maksusumma määramisel märkelintidega tähistatud raiealast, mida pidas oluliseks halduskohus, siis ka see kinnitab, et maksusumma ei ole määratud õigesti. Kuna kohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohti asjassepuutuvate maksuõigusnormide kohaldamise kohta, siis ei vasta kohtuotsus seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele. Kokkuvõttes põhjendas kohus üksnes seda, et maksuotsuses puuduvad sellised vormi- ja menetlusvead, mis võisid mõjutada asja otsustamist, kuid ei tuvastanud seda, kas maksusumma on määratud õigesti või valesti.
  2. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb maksuotsuses ja senise kohtumenetluse käigus esitatud seisukohtade juurde ning nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega. Kohtuotsus on õige ja piisavalt põhjendatud ning kohus ei ole rikkunud menetlusnorme. Apellandi analüüs õiguslikele alustele maksuotsuses ja vastustaja vastuväidetes tehtud viidete arvu osas on asjakohatu ega oma vaidluse sisulise lahendamise seisukohalt tähtsust. Halduskohus märkis õigesti, et apellant ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et maksuhaldur on vaidlusalust maksuotsust muutnud. Halduskohtule esitatud vastuväidetes ka sellistele õigusnormidele tuginemine, mida ei ole maksuotsuses märgitud, ei tähenda maksuotsuse õigusliku aluse muutmist. Tegemist on üksnes vastamisega kaebaja esitatud väidetele, mis ei mõjuta maksuotsusega tuvastatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tuginemine maksukorralduse seaduse sätetele tähendab tuginemist menetlusnormidele, mitte materiaalõigusnormidele, mistõttu apellandi väited seeläbi maksuotsuse õigusliku aluse muutmise kohta on ilmselgelt ainetud. Vastustaja on maksumenetluses analüüsinud ja hinnanud apellandi poolt esitatud tõendeid. Samuti on vastustaja kogunud kolmandatelt isikutelt täiendavaid tõendeid. Apellant ei ole viidanud ühelegi kogumata jäänud või põhjendamatult arvesse võtmata jäänud tõendile. Maksuhaldur on apellandile maksumenetluses selgitanud, et omakulu ehk sellise kulu mahaarvamine, mille kohta apellandil puudub nõuetekohane kuludokument, ei ole lubatav (TuMS § 1 lg 1 ja § 37 lg 8). Halduskohus ei ole eeldanud määratud maksusumma õigsust. Halduskohus on uurinud ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning asunud seisukohale, et ei esine sellist vormi- ja menetlusnõuete rikkumist, mis võisid tuua kaasa maksuotsuse ebaõigsuse. Maksuotsuses on piisavalt käsitletud maksumenetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid, viidatud maksu määramise õiguslikule alusele, maksuotsus on motiveeritud ja õiguspärane, mistõttu on tõendamiskoormis MKS § 150 alusel läinud üle kaebajale. Vastustaja on esitanud tõendid (jätkuvalt väljavõetud raieteated), mis kinnitavad, et metsatagavara on aastatega suurenenud, mitte vähenenud. Maksusumma on määratud esitatud dokumentide pinnalt ning kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et ta on kinnistu ostumüügitehingu sõlmimisel nõustunud ainult kinnistu ostuhinnaga, mitte metsatagavara suuruse ja selle hinnaga. Halduskohus on õiguspäraselt leidnud, et kaebaja ei ole vaidlustanud tulumaksu määramise metoodikat ega tehtud arvestusi raieõiguse alusel raiutud metsa mahu ja/või hinna osas. Halduskohus on hinnanud ka maksuotsusele eelnenud kirjavahetust ning leidnud, et kuna maksukohustus tekib maksuotsuse (haldusakti) alusel, mitte kirjavahetuse alusel, siis ei oma kirjavahetus maksukohustuse tuvastamise seisukohalt tähtsust. Lisaks on 7
(11)3-10-1772 halduskohus tuvastanud, et vastustaja seisukoht ei ole maksumenetluse käigus muutunud. Üldjuhul ei teki raieõiguse võõrandamisega saadud tulust metsa soetamismaksumuse mahaarvamise õigust, sest puudub soetamismaksumus, kuid üldreeglist võib olla ka erandeid. Antud juhul oli esitatud dokumentide alusel võimalik tuvastada soetatud kasvava metsa maksumus ja kogus ning seega tuua eraldi välja ka müüdud raieõiguse soetamismaksumus. Müüdud raieõigusest saadud tulust kasvava metsa soetamismaksumuse proportsionaalse mahaarvamisega rakendati kaebajale soodsamat tõlgendust maksu määramisel. Apellant ei ole kuidagi põhjendanud, millega see rikub tema õigusi. Kui ostu-müügilepingust nähtuks vaid kinnistu hind ilma sellel kasvava metsa koguse ja hinnata, puudunuks apellandil üldse õigus arvata raieõiguse võõrandamisel saadud tulust maha kasvava metsa soetamismaksumust. Halduskohus leidis õigesti, et kuna lepingupooled piiritlesid kinnistul müüdava raieõiguse võõrandamise asukoha omavahelisel kokkuleppel raiekohana, siis ei oma mõistete metsalank, raielank ja raieala sisustamine antud asjas tähendust. Ekslik on apellandi seisukoht, et kuna maksuotsuses ei lähtutud maksusumma määramisel märkelintidega tähistatud raiealast, siis see kinnitab, et maksusumma ei ole määratud õigesti. Maksuotsus on tehtud apellandi poolt maksumenetluses esitatud ja vastustaja poolt täiendavalt kogutud dokumentide alusel (MKS § 82 ja § 85 lg 1). Maksu määramise aluseks on asjaolu, et maksuhaldur tuvastas apellandi poolt metsamaterjali ja kasvava metsa raieõiguse võõrandamisest saadud tulu ning sellelt tulult kulutuste ebaõige mahaarvamise (omakulu raiejäätmete käitlemisel, äraveol langilt ja kokkuveoteede täitmisel, mille kohta apellandil puuduvad kuludokumendid) perioodil 01.01.2007 kuni 31.12.2008 (st apellandi poolt 2007. ja 2008. a tuludeklaratsioonides ebaõigete andmete esitamise). Halduskohus on põhjendatult leidnud, et MKS § 150 lg 1 järgi on tõendamiskoormus läinud üle kaebajale, kuid ta ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuotsuses kajastatud faktilised asjaolud ja nende pinnalt tehtud õiguslikud järeldused. Kaebuse ainsaks argumendiks ei saa olla väide, et maksuotsus on õigusvastane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on kokkuvõttes seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ja asjas esitatud tõenditele antud hinnangutega ega pea

§ 201

lg-st 4 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata, piirdudes esmajoones vastamisega apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.

  1. LäMTK 18.03.2010 maksuotsuse järgi on D. K kohustatud tasuma täiendavalt tulumaksu 255 448 krooni (16 326,10 eurot) seoses ligikaudu poole (50,5%) Kivimäe kinnistul kasvava metsa raieõiguse võõrandamisega AS-le Stora Enso Mets 29.01.2007 lepingu nr 00 5198-054 ja 19.12.2007 lepingu nr 44874 alusel. Maksuhaldur pidas võimalikuks arvata raieõiguse müügist saadud kokku 2 322 999 krooni suurusest kasust maha selle soetamise ja müügiga seoses tehtud dokumentaalselt tõendatud kulutusi kokku 301 265 krooni. Füüsilise isiku
  2. a ja
  3. a tuludeklaratsioonides oli D. K deklareerinud kasvava metsa raieõigusest saadud tulu aga üksnes 854 715 krooni, seega 1 167 239 krooni võrra tegelikust vähem. Võõrandatud kasvava metsa raieõiguse soetamiseks ja võõrandamiseks tehtud kulutusi (soetamismaksumus, erastamise kulud, müügikulud) aktsepteeris maksuhaldur lähtuvalt Kivimäe kinnistu 15.09.2005 ostu-müügilepingus märgitud kasvava metsa hinnast (588 361 krooni) võõrandatud raieõiguse osakaalu (50,5%) ulatuses, pidades täiendavalt silmas asjaolu, et osa soetamismaksumusest tasuti EVP-des. Maksuhaldur ei arvestanud aga D. K väidetavat 8

(11)3-10-1772 omakulu seoses raieõiguse võõrandamisega (I kd, tl 114 ja pöördel – kaebaja koostatud tabelite read 1 ja 2), mille kohta puudusid algdokumendid. 12. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlusalune maksuotsus on õiguspärane ja nõuetekohaselt põhjendatud. Apellant ei ole kohtumenetluse käigus esitanud mingeid tõendeid, mille alusel saaks järeldada juurdemääratud tulumaksusumma ebaõigsust. Maksuhaldur on kontrolli käigus arvestanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja teinud seda võimaluse korral maksukohustuslasele kõige soodsamal viisil. Ekslik on apellandi arusaam, et ta ei ole kohustatud tõendama, et maksusumma on määratud valesti, sest MKS § 150 lg-st 1 tuleneb otseselt vastupidine. Samuti on menetlusosaline

§ 59

lg 1 järgi kohustatud üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (enne 01.01.2012 tulenes haldusasjades samasisuline nõue tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg-st 1). Apellant ei pea küll tõendama seda, milline oleks õige maksusumma, kuid juhul, kui ta leiab, et maksuotsuses märgitud maksusumma on ebaõige, tuleb tal tuua välja need maksuotsuse tegemisel aluseks olnud faktilised asjaolud, millest maksuhaldur tema hinnangul lähtuda ei võinud, ja esitada oma väidet kinnitavad tõendid. Käesoleval juhul apellant seda teinud ei ole. Maksuotsuse tegemisel on tuginetud korrektsetele õiguslikele alustele, milleks on vaidluse sisu puudutavas osas eelkõige TuMS § 12 lg 1 p 3, § 15 lg 1, § 36 lg 1, § 37 lg-d 1 ja 8, § 38 lg-d 1 ja 3 (vt täielikku loetelu asjassepuutuvatest sätetest maksuotsuse p-s 5.III – I kd, tl 4243). D. K kaebusele vastustaja poolt esitatud vastuväidetes täiendavatele sätetele viitamist ei saa pidada maksuotsuse õigusliku aluse tagantjärele muutmiseks kohtumenetluse käigus. Maksuhaldur ei ole kohtumenetluses taganenud maksuotsuses tehtud järeldustest ega metoodikast, mille alusel on välja arvutatud apellandile juurdemääratud maksusumma. Halduskohtu otsuses sisalduvat viidet, et apellant ei ole vaidlustanud maksuotsuses kirjeldatud tulumaksu määramise metoodikat ega tehtud arvestusi raieõiguse alusel raiutud metsa mahu ja/või hinna osas, ei ole õige käsitada kohtu poolt apellandile tehtud etteheitena ega piira see ka sellesisuliste vastuväidete esitamise võimalust apellatsioonimenetluses. Tulumaksu määramise metoodika kirjeldus on osa maksuotsuse motivatsioonist, põhinedes maksuhalduri hinnangul selle kohta, millist liiki lähteandmete põhjal ning millisel arvutuslikul viisil tuleb konkreetsetel asjaoludel kindlaks määrata seadusele vastav maksusumma. LäMTK 18.03.2010 maksuotsuses on tulumaksu määramise metoodika üksikasjalikult lahti seletatud. D. K ei ole kohtumenetluse käigus vaielnud vastu maksuhalduri n-ö valemile, vaid seadnud üksnes kahtluse alla mõnede konkreetsete andmete maksuhalduri poolsete arvutuste aluseks võtmise põhjendatuse (eelkõige kasvava metsa soetamismaksumuse ja metsatagavara suuruse osas). 13. Apellandi arutlus TuMS § 36 lg 2 kohaldamise ulatuse üle füüsiliste isikute puhul on käesoleval juhul ainetu, kuivõrd maksuhaldur on õiguspäraselt juhindunud TuMS § 37 lg-s 8 sätestatud eriregulatsioonist, mille järgi kasvava metsa raieõiguse võõrandamisel loetakse võõrandamisega seotud kuludeks metsa majandamisega seotud „dokumentaalselt tõendatud“ kulud. Seega ei olnud maksuhalduril seadusest tulenevalt võimalik arvestada maksumaksja kuludena selliseid väidetavaid kulutusi, mille kohta apellandil puudus nõuetekohane algdokument. Lisaks tuleb märkida, et nii vastustaja kui ka halduskohus on D. K ja AS Stora Enso Mets vahel 29.01.2007 ja 19.12.2007 sõlmitud raieõiguse võõrandamise lepinguid põhjalikult analüüsides õigesti tuvastanud, et apellant ei pidanud üldse kandma väidetavaid täiendavaid omakulusid metsa uuendamiseks, raiejäätmete käitlemiseks, langilt äraveoks või kokkuveoteede täitmiseks, kuivõrd nende tööde tegemine oli lepingute järgi ostja kohustuseks (29.01.2007 lepingu nr 00 5198-054 p 7.1, p 8.1 ap-d 3, 4 ja 5 ning lisa nr 2; 19.12.2007 lepingu nr 44874 p 3.7 ja lisa nr 2 ning AS Stora Enso Mets üldtingimuste p-d 5.1.3 ja 5.1.5). 9

(11)3-10-1772
  1. Apellandi viide maksuotsuse tegemisele eelnenud kirjavahetuse halduskohtu poolt tähelepanuta jätmisele ei ole põhjendatud ning nimetatud kirjavahetusest ei saa järeldada, et maksusumma on määratud vääralt. Halduskohus peab vaidlustatud haldusakti (maksuotsuse) õiguspärasust hindama selle andmise aja seisuga. Isegi juhul, kui maksuhalduri seisukohad oleksid maksuotsuse tegemisele eelnenud menetluse käigus mõnevõrra muutunud, ei annaks see alust maksuotsuse tühistamiseks, kui haldusaktis on maksusumma määratud õigesti. Käesoleval juhul nähtub viidatud kirjavahetusest (maksuhalduri 09.12.2009, 15.01.2010 ja 02.02.2010 kirjad – I kd, tl 10-11, tl 14-15 ja tl 17; D. K 04.01.2010 ja 28.01.2010 kirjad – I kd, tl 12-13 ja tl 16) pealegi, et kuna D. K poolt pärast kirjavahetuse lõppu ja maksuhalduri ametniku 02.02.2010 kirjas sisalduva nõudmise tagajärjel esitatud Kivimäe kinnistu soetamist kajastavate dokumentide (15.09.2005 ostu-müügileping) alusel oli maksuhalduril võimalik eraldi tuvastada soetatud kasvava metsa maksumus ja kogus (s.o tuua iseseisvalt välja müüdud raieõiguse soetamismaksumus), siis nõustus maksuhaldur 22.02.2010 kontrollaktis (I kd, tl 22) ja 18.03.2010 maksuotsuses (I kd, tl 35-36) apellandile soodsa käsitlusega, et käesoleval juhul saab müüdud raieõigusest saadud tulust arvata proportsionaalselt maha kasvava metsa soetamismaksumuse. Enne täiendavate dokumentidega tutvumist viitas maksuhaldur õigustatult sellele, et tavapäraselt ei ole raieõiguse võõrandamise korral metsa soetamismaksumuse saadud kasust mahaarvamine võimalik. Olenemata sellest, et apellant ei nõustu konkreetsete arvandmetega, on igal juhul tegemist tema jaoks soodsa tõlgendusega, mille kohaldamine ei saa iseenesest kuidagi rikkuda D. K õigusi.
  2. Maksuhaldur ei ole asunud kohtumenetluse käigus maksusumma määramise õigsust täiendavalt põhjendama, vaid on lisatõendite esitamisega üksnes lükanud ümber kaebaja enda poolt esitatud tõendamata väiteid. Maksuotsuses on Kivimäe kinnistul kasvava metsa tagavara suuruse osas lähtutud D. K ja Eesti Vabariigi vahel 15.09.2005 sõlmitud lepingu aluseks olnud andmetest (OÜ Eesti Metsakorralduskeskus poolt 05.08.1998 koostatud erastataval maal asuva metsa maksumuse määramise akt nr T-98/1163 – I kd, tl 83) ja seda on maksuhaldur põhjendatuks pidanud ka kohtumenetluse käigus esitatud seisukohtades. Vastustaja 14.09.2011 täiendavale seisukohale lisatud Kivimäe kinnistul asuvate eraldiste kohta metsaregistris sisalduvad takseerkirjeldused (I kd, tl 179-208) on esitatud üksnes ilmestamaks kaebaja paljasõnaliste väidete või eelduste alusetust, et metsatagavara suuruse osas ei olnud maksuotsuse tegemisel kuidagi võimalik lähtuda maa ostueesõigusega erastamise aluseks olnud andmetest, kuna need tuginevad
  3. a metsakorralduse välitööde andmetele. Kuivõrd takseerkirjeldused kinnitavad üheselt, et metsatagavara Kivimäe kinnistul on varasemaga võrreldes hoopis oluliselt suurenenud, mitte aja möödudes vähenenud, mistõttu on maksustamise seisukohast valitud 15.09.2005 ostu-müügilepingust tulenevad isikule soodsamad alusandmed, võimaldades tal kasvava metsa soetamismaksumuse arvata raieõiguse müügist saadud tulust maha suuremas osakaalus, ei saa maksuhalduri poolt täiendavalt esitatud andmed D. K huve kuidagi kahjustada. Ringkonnakohus nõustub siinjuures vastustaja ja halduskohtuga, et D. K pidi 15.09.2005 ostu-müügitehingu tegemisel nõustuma lepingus märgitud kasvava metsa väärtusega ja ka selle määramise aluseks olnud aktidega, milles oli muu hulgas fikseeritud Kivimäe kinnistul kasvava metsa tagavara suurus. Antud juhul on oluline silmas pidada, et tegemist ei olnud tavapärase ostu-müügitehinguga, vaid maa ostueesõigusega erastamisega, mille puhul toimub kasvava metsa maksumuse määramine ja selle erastatava maa müügihinnale lisamine õigusaktides sätestatud korras, mitte ei kujune kinnistu müügihind tehingupoolte läbirääkimiste tulemusena (vt Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise kord“; Vabariigi Valitsuse 31.03.1998 määrusega nr 73 kinnitatud „Erastataval maal asuva metsa maksumuse määramise kord“). Apellandi väide, et tema soetas endale sobiva hinnaga kinnistu tervikuna, mitte eraldi maad ja sellel kasvavat metsa, ei mõjuta iseenesest mingilgi moel hinnangut 10
(11)3-10-1772 omandatud kasvava metsa tagavarale ega selle eest tasutud summa suurust. D. K ei ole kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mille alusel oleks võimalik järeldada, et maksuotsuses on Kivimäe kinnistul kasvanud metsa tagavara ekslikust suurusest lähtumise tõttu määratud apellandi poolt tasumisele kuuluvat tulumaksu seaduses ettenähtust suuremas ulatuses.
  1. Alusetu on ka apellandi väide, et kuna maksuotsuses ei lähtutud maksusumma määramisel märkelintidega tähistatud raiealast, mida pidas oluliseks halduskohus, siis ei ole maksusumma määratud õigesti. Maksustamise seisukohalt on oluline selgitada välja, millises koguses kasvava metsa raieõigust võõrandati ning millisel alal teostati metsa uuendamist ja raiejäätmete käitlemist jms töid (s.o tuvastada tehtud kulutuste seotus võõrandamisest saadud kasuga, otsustamaks kulude mahaarvamise lubatavuse üle). D. K ei ole vaidlustanud müüdud kasvava metsa koguse puhul lähtumist metsateatistel märgitud andmetest (kokku 3111 tm – I kd, tl 102 ja tl 104-105). Raieõiguse võõrandamise 29.01.2007 lepingust nr 00 5198-054 ja selle lisast nr 2 (I kd, tl 88-93 ja tl 95-97) ning 19.12.2007 lepingust nr 44874 ja selle lisast nr 2 (I kd, tl 100-101) nähtub üheselt, et mõlemal juhul on metsa uuendamine ja raiejäätmete käitlemine toimunud ostja (AS Stora Enso Mets) poolt kogu kokkulepitud raiekoha piiride ulatuses (vt lepingute lisa nr 2 p 1.2). Seega ei ole usutavad apellandi väited, et ta pidi kandma veel mingeid täiendavaid kulusid seoses raiutud metsa aluse maa hooldamisega, mille kohta ei ole D. K pealegi esitanud ainsatki dokumentaalset tõendit.
  2. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb D.

K apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.04.2012 otsus muutmata. 18.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et D.

K on esimese astme kohtus kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 12 191 krooni ehk 779,15 eurot (I kd, tl 49) ning apellatsioonkaebuse esitamisel on D. K tasunud riigilõivu 816,31 eurot (II kd, tl 46 ja 48; II kd, tl 51 ja 53). Lisaks on kaebaja halduskohtule esitanud nõustaja tasu arvestuse (I kd, tl 133), mille osas juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kirjalikus menetluses ei ole nõustaja kulude hüvitamine võimalik (vt Riigikohtu 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 33; 21.03.2012 otsus nr 3-3-1-5-12, p 15; 22.04.2010 otsus nr 3-3-1-92-09, p 50; 03.03.2009 otsus nr 3-3-193-08, p 16). Kuna käesolevas asjas on menetlus nii esimese kui ka teise astme kohtus toimunud kirjalikult, siis poleks nõustaja kulude vastustajalt väljamõistmine võimalik ka kaebuse rahuldamise korral. Kuna halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata, jäävad D. K menetluskulud tervikuna tema enda kanda. Maksu- ja Tolliamet esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.