3-11-1266/51

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1266 Otsuse kuupäev

1. aprill 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A.S. kaebus Viru Vangla 09.03.2011 käskkirja nr 6-3/478-D tühistamiseks, tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks Kohtuistung 29.03.2012 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: A.S. /isikukood xxx/ Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/ Resolutsioon Jätta A.S. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 14.05.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 09.03.2011 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/478-D (I köite lehed 122-123), millega karistati vahistatu A.S.d vangistusseaduse § 67 p 1 nõuete rikkumise eest noomitusega. 05.05.2011 vaideotsusega nr 6-12/125-3 (I köite leht 134) jäeti A.S. poolt esitatud vaie (I köite lehed 130-132) selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. 04.04.2011 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6.3/661-D (I köite lehed 135-136), millega karistati vahistatu A.S.d vangistusseaduse § 67 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra punktis 8.2.7 sätestatud nõuete rikkumise eest 4 ööpäevase kartserisse paigutamisega ning piirati osaliselt või täielikult vangistusseaduse § 22, § 30-32, § 34-38, § 41, § 43, § 46 ja § 48 tulenevaid õigusi. 03.06.2011 käskkirjaga nr 6-3/1086-D (I köite leht 148) tunnistati see käskkiri kehtetuks. 14.04.2011 esitas A.S. Viru Vanglale kahju hüvitamise nõude (I köite lehed 149-151) ja soovis selles kokku 2500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. 28.06.2011 otsusega nr 6-12/187-4 (I köite leht 154) rahuldas Viru Vangla nõude osaliselt määrates alusetult kartseris viibimisega tekitatud kahju eest hüvitamisele kuuluvaks summaks 25.56 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 23.05.2011 esitas A.S. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (I köite lehed 1-6), kurtis mitmete Viru Vangla tegevuste üle, palus need õigusvastaseks tunnistada, tühistada tema distsiplinaarkorras karistamise kohta 09.03.2011 antud käskkiri nr 6-3/478-D ning hüvitada inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega tekitatud 10 000 euro suurune mittevaraline kahju. Kaebaja väitis, et talle ei võimaldata dokumentide tõlget ja alates jaanuarist 2011 hakkas vanglaametnik M. Pärn temaga rääkima eesti keeles, mida ta ei oska ja mida pole vangla vaatamata taotlusele õppida võimaldanud. Veel väitis kaebaja, et sai mais 2010 Narva arestimajas viibides pojalt pesukausi, kasutas seda ka vanglas, kuid 03.03.2011 võeti see uuel arestimajast saabumisel ära, algatati distsiplinaarmenetlus ning karistati nelja ööpäevase kartserisse paigutamisega selle eest, et kauss on justkui kelleltki omastatud. Lisaks märkis ta veel ka, et oli paigutatud kartserikambrisse, kus on WC poti kõrval 5 cm kõrgune jalgadeta betoonaste, millel magades tuli kannatada tugevaid valusid, arsti kutsumisest keelduti ning võimaldati ainult tablette. 14.07.2011 edastatud täienduses (I köite lehed 71-74) märkis A.S. vangistusseaduse § 34 lg 2, 4 ja 6, põhiseaduse § 37 lg 2 ja Viru Vangla kodukorra punktile 11.5.1 osundades, et teda on keele mitteoskamise eest karistatud ja vanglaametniku poolt keeleliselt diskrimineeritud ning lisas, et kartsa paigutati ta haiguslikus seisundis ilma tervisliku seisundi määramise ja läbivaatuseta.
5. Viru Vangla vastuses (I köite lehed 117-121) peeti kaebust põhjendamatuks, paluti seda mitte rahuldada ning kirjeldati oma seisukohti kaebaja rikkumise ja muude tema tõstatatud küsimuste suhtes. Muuhulgas selgitati eesti keele õppimise võimalusi, dokumentide vormistamise ja tõlkimise korda ning väideti, et kuna kaebaja viibib vanglas alates 10.05.2010, pidi ta loenduse korrast väga hästi teadlik olema ja talle antud korralduse sisust aru saama. Pesukausiga seoses tunnistati, et selle võõrandamise eest karistamine oli ebaõige, kuid väiteid kausi päritolu ja saamise aja kohta ei peetud tõesteks ning leiti, et erinevate ametnike korduv eksimine selle kaebaja asjade nimekirja märkimisel ei saa kuidagi võimalik olla. Kahju hüvitamise nõuete osas juhiti tähelepanu, et valvuri tegevuse, kartseri tingimuste ja arsti mittekutsumisega seonduva kahju osas on kaebajal läbimata kohtueelne menetlus, selgitati kartserisse paigutamise korda ja seal valitsevaid tingimusi ning märgiti ära, et karistuse kandmise ajal on kaebaja viibinud meditsiiniosakonnas, kuid ei ole esitanud kaebusi.
6. Kohtuistungil jäi A.S. kirjalikult esitatud väidete juurde ning vähendas hüvitise suurust pidades õiglaseks 1000 euro suurust summat. Ta leidis, et ametnikud peaksid oskama ka teist keelt, väitis tervisele tekitatud kahju seisnevat mitte konkreetses haiguses, vaid tunnetuses ja hingelistes läbielamistes ning lisas, et ei vaidlusta enam vangla tegevust pesukausi äravõtmise osas, sest see on juba hävitatud. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud, palus vastavas taotluses (II köite leht 63) kaebust ilma tema esindajata arutada ja teatas, et jääb kirjalikult esitatu juurde. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Viru Vangla 09.03.2011 käskkirjas nr 6-3/478-D (I köite lehed 122-123) on A.S.le vangistusseaduse § 67 p 1 toetudes süüks pandud seda, et 07.02.2011 õhtuse loenduse ajal ei allunud ta vanglateenistuse ametniku korraldusele öelda oma nimi. Kaebaja pole käskkirjas kirjeldatut kaebuses (I köite lehed 1-6), vaides (I köite lehed 130-132) ega menetluse käigus antud seletuses (I köite leht 128) põhimõtteliselt eitanud, kuid väidab, et ei saanud aru, mida valvur temalt eesti keeles küsis. Vangistusseaduse § 67 p 1 ja § 90 lg 1 tulenevalt on vahistatu kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama seaduse § 100 lg 1 kohaselt võib vahistatule distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla 2 sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Loenduse läbiviimise korda reguleerivad Viru Vangla kodukorra punktid 7.3, 7.4 ja 7.
8. Sätestatu kohaselt peab kinni peetav isik loenduse ajal ametnike kambrisse sisenemisel püsti tõusma, hoidma käsi keha kõrval nähtaval, seisma oma korrastatud voodi kõrval või vanglaametniku korraldusel mujal ja kandma kaelas nähtaval kohal vangla väljastatud nimesilti, loendust teostav vanglaametnik küsib tema eesja perekonnanime ning kontrollib isikusamasust ja vastavust loenduskaardiga. Vanglaametniku korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud vaid selle ilmselge tühisuse puhul ja kinni peetava isiku teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seonduv arvamus ametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Käesoleval juhul ei vaidlegi A.S. talle antud korralduse sisu üle, kuid ei ole nõus selle vormiga väites, et vanglaametniku eesti keelne pöördumine ei olnud talle arusaadav. Niisugune väide on aga äärmiselt ebausutav, sest Viru Vangla kodukorra punktides 6.4 kuni 6.15 sisalduvate päevakavade kohaselt toimub loendus kõigis selle vangla osakondades iga päeva hommikul ja õhtul. Kuna kaebaja on ise kinnitanud, et viibib Viru Vanglas juba alates 11.05.2010 ja on seal teist korda (I köite leht 2 ja II köite leht 65), on raske uskuda, et ta ei saanud keele mitteoskamise tõttu enam üldse aru korraldusest, mida oli talle pika aja jooksul igal hommikul ja õhtul antud. Üksnes keeleoskuse puudumise väitel rajaneva allumatuse niigi vähest usutavust vähendavad veelgi kaebuse ja vaide väited, et korralduse andnud vanglaametnik M.P. räägib temaga eesti keeles juba jaanuari kuust (I köite lehe 2 pöördel ja leht 130) ning nimetatud ametniku ettekande (I köite leht 125) väide, et jalutama mineku või kirjade saatmise kohta esitatud küsimustest saab kaebaja küll aru. Seda, et seekord anti korraldus mingite hoopis teistsuguste sõnade abil ja alles hiljem pandi kaebaja fakti ette, et ta pole oma nime öelnud (II köite leht 65), pole samuti alust usutavaks pidada.
9. Kinni peetavale isikule distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal aga üldse puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Kohtutoimikusse Viru Vangla poolt esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt rajaneb A.S. suhtes koostatud distsiplinaarkaristuse käskkiri kehtivatel seadusesätetel ning kõiki vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’ tulenevad nõuded on järgitud. Menetluse käik on protokollitud (I köite leht 124), karistatut on teavitatud selle algatamisest (I köite leht 126) ja talle on võimaldatud seejärel end seletuste andmise läbi kaitsta (I köite lehed 127-128). Karistus on A.S.le määratud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 nimetatud pädeva ametiisiku poolt ning arvestades arestimajas viibimist 28.02.2011 kuni 03.03.2011 (I köite leht 43) ka seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on arvestatud nii rikkumise asjaolusid, kaebaja seletusi, varasemate karistuste puudumist, on kaalutud erinevate karistuste kohaldamise võimalusi ning on valitud vangistusseaduse § 100 lg 1 p 1 kehtestatutest kõige leebem võimalik karistusliik. Seega kinnitab kõik asjas kohtule esitatu, et A.S.le määratud karistus rajaneb igati õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, kaebaja poolt loetletud põhiseaduse paragrahvides kehtestatud õigusi ja vabadusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid.
10. Lisaks enda distsiplinaarkorras karistamise kohta antud käskkirja tühistamisele soovib A.S. veel ka selle ja 04.04.2011 käskkirjaga nr 6.3/661-D tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ning on rajanud oma nõude kaebuse ja selle täienduse (I köite lehed 1-6 ja 71-74) kohaselt inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise kohta esitatud väidetele. 3 Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg
11. Nende kohaselt saab süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral küll nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, kuid vastava taotluse rahuldamine eeldab, et eelnevalt on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel. Viru Vangla on A.S.ule 04.04.2011 käskkirjaga nr 6.3/661-D (I köite lehed 135-136) määratud distsiplinaarkaristuse ise kehtetuks tunnistanud (I köite leht 148) ja hüvitanud 24,56 euro ulatuses ka alusetult kartseris viibimisega tekitatud kahju (I köite leht 154). Seega ei saa olla enam vaidlust selle üle, kas vangla on toiminud õigusvastaselt, kui paigutas kaebaja neljaks päevaks kartserisse. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites nr 3-3-1-14-06, nr 3-3-1-93-09 ja nr 3-3-1-3-10 küll asunud seisukohale, et kinnipeetava ilma õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on niisugune vabadusõiguse piirang, mida saab käsitleda riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 nimetatud vabaduse võtmisena, kuid pidanud rahalise hüvitise piisavaks suuruseks üldjuhul 100 krooni ehk 6,39 eurot iga alusetult kartseris viibitud päeva eest ning leidnud, et sellega on arvestatud kinnipeetava õiguste rikkumise ulatus, kartserisse paigutamisega kaasnevad täiendavad piirangud, aga ka see, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on tema õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Need seisukohad on täiel määral kohaldatavad ka käesolevas kaebuses. A.S.le on vangla poolt eelnimetatud suurusega hüvitis juba välja makstud (I köite leht 155) ning ta pole kohtueelses menetluses ega kaebuses ja selle täiendustes nimetanud ühtegi erandlikku asjaolu, millest lähtuvalt saaks vangla või kohus kõrvale kalduda Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtade alusel halduskohtu praktikas juurdunud hüvitise suurusest 6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest.
12. Mitte igasugust ebamugavustunnet, mida kinnipeetav vanglas viibides taluma peab, ei ole veel põhjust mõista tema väärikuse alandamisena ja tervise kahjustamisena. Vangistust või eelvangistust kandva isiku vabadus on allutatud vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud piirangutele, tema õiguste ja vabaduste maht ei ole samane vabaduses viibiva isiku omadega ning mittevaralise kahju tekkimise saavad vangla poolsed seaduserikkumised kaasa tuua vaid siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine ja ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt teatud minimaalset raskusastet. Vangistuse täideviimist reguleeriva vangistusseaduse § 45 lg 1 on kinnipeetava eluruumi suhtes kehtestatud üksnes, et see peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga, selle ringluse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustavad ruumi piisava valgustatuse. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid, põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad, riidenagi, pesemiskoht, WC ja võimaluse korral valjuhääldi ning sätestatust ei tulene mingeid nõudeid WC, pesemiskoha, magamisaseme ega muude esemete konkreetse asukoha suhtes. Viru Vangla vastuse lisadena edastatud fotod (II köite lehed 10-12) kinnitavad, et selle vangla kartser vastab täielikult eelnimetatud tingimustele ning tema kaebuse väited ja kohtule esitatud dokumendid ei võimalda järeldada, et seal viibimine saanuks tekitada talle juba hüvitatud rahasummast suurema kahju. Seda võimalust ei tulene ka tervise kahjustamise kohta esitatud väidetest. Viru Vangla vastuse lisana esitatud A.S. meditsiinilise kaardi (I köite lehed 183-200 ja II köite lehed 1-9) kanded ei võimalda tuvastada nelja päeva pikkuse alusetu kartseris viibimise tõttu kaebaja tervisele tekkinud reaalset kahju. Kohtuistungil möönis ta ka ise, et tegemist pole mitte konkreetse terviserikke vaid tema tunnetusel rajanevate hingeliste läbielamistega (II köite leht 66). Kaebaja viibis kartseris 10.04.2012 kuni 14.04.2012 (I 4 köite leht 147). 12.04.2012 on arst teinud tema kohta meditsiinilisse kaarti sissekande psühhiaatriliste ravimite määramise kohta, kuid miski ei kinnita seda, et ta paigutati kartserisse ja pidi seal viibima haigena ning seeläbi tavapärasest suuremaid kannatusi taluma.
13. Kaebuses on A.S. esitanud väiteid ka arstiabi, dokumentide tõlke ja eesti keele õppimise mittevõimaldamise ning pesukausi kohta, kuid kohtuistungil ta kinnitas, et nõuab kahju hüvitamist üksnes seoses talle määratud distsiplinaarkaristuste ja nende aluseks olnud sündmustega ega vaidlusta pesukausi ära võtmist või midagi muud (II köite leht 66). Seega ei hõlma tema nõue eesti keele õppimise ja arstiabi mittevõimaldamist. Viimatinimetatu osas poleks kahju hüvitamise nõue ka lubatav, sest kaebaja ei ole läbinud vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohast kohtueelset menetlust (i köite lehed 56, 149-151 ja II köite leht 65). Mis puutub aga keelelise diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitamisse, siis on kohus eelnevalt juba põhjendanud, et kaebajale 09.03.2011 määratud distsiplinaarkaristust ei saa pidada õigusvastaseks. Seega ei saanud karistus ega seda põhjustanud sündmus tekitada kaebajale ei kaebuses nõutud 10 000 euro (I köite lehed 1-6), kohtuistungil kuni 1000 euroni vähendatud (II köite leht 66) ega ka mistahes muu suurusega rahalist kahju. Kaebuses viidatud põhiseaduse § 51 on kehtestatud, et paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt, kohalikelt omavalitsustelt ja ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles. Keeleseaduse § 10 kohaselt tuleb paikkonna all mõista omavalitsusüksust ja püsielaniku all Eesti kodanikku, alalist elamisõigust omavat Euroopa Liidu kodanikku või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elavat välismaalast, kelle Eesti rahvastikuregistrisse kantud püsiv elukoht, asub vastavas vallas või linnas ning määratleda vähemusrahvusest püsielanike osakaal vastava aasta
14. jaanuari seisuga rahvastikuregistrisse kantud andmetest lähtuvalt. Venekeelse asjaajamise nõudmine võimaldab eeldada, et A.S. on vene rahvusest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 6274 vene rahvusest elanikku 01.01.2012 seisuga ligikaudu 49,2% selle omavalitsusüksuse 12 750 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Seega ei ületa vene rahvusest elanike osakaal Jõhvi valla elanikest poolt ja ühelgi sellest rahvusest isikul pole seadusest tulenevat subjektiivset õigust nõuda, et selles paikkonnas tegutsevad riigiasutused menetleksid suhtleksid temaga vene keeles. Vastavat õigust ei näe ette ka vangistusalased õigusaktid. Kaebuse väidete kohaselt on A.S. avaldanud eesti keele õppimise soovi ja teinud seda juba aastal 2010 (I köite leht 2). Vangistusseaduse § 34 lg 4 võimaldab talle seda, kuid vastavat õigust ei saa tõhusalt kaitsta tuvastamisnõudega. Abi saab olla vaid kohustamisnõudest, mille kohtule esitamise eelduseks on vangistusseaduse § 1’ lg 5 kehtestatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine.
15. Eeltoodust tulenevalt pole A.S. kaebus põhjendatud ja jääb seetõttu täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (I köite lehed 93-94) alusel täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 5