3-12-1661/18

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1661 Otsuse kuupäev 29.11.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Oleg Hristitši kaebus Tallinna Vangla toimingu (perioodil 06.09.

1. a – 31.01.
2. a kaebaja suhtes suhtlemispiirangute kohaldamine) õigusvastasuse kindlakstegemiseks Asja läbivaatamise kuupäev 30.10.2012 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Oleg Hristitš Vastustaja Tallinna Vangla Resolutsioon
3. Rahuldada kaebus;
4. Tunnistada, et Tallinna Vangla kohaldas perioodil 06.09.
5. a – 31.01.
6. a Oleg Hristitši suhtes suhtlemispiiranguid õigusvastaselt;
7. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
8. detsember
9. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Edasikaebamise kord Asjaolud ja menetluse käik Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.10.
10. a määrusega keelati kahtlustataval Oleg Hristitšil lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v. a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni kohtueelse menetluse lõpuleviimiseni kriminaalasjas nr
11. Harju Maakohtu 23.03.
12. a kohtumäärusega asjas 1-11-3567 anti Oleg Hristitš kohtu alla. Seega kehtisid kaebaja osas kohaldatud piirangud kuni 23.03.
13. a. 06.09.
14. a paigutati O. Hristitš Ida Prefektuuri Jõhvi kambrist Tallinna Vanglasse ning Tallinna Vangla kohtles ajavahemikul 06.09.
15. a – 31.01.
16. a O. Hristitši ekslikult kui suhtlemispiirangutega isikut. 25.06.
17. a esitas O. Hristitš Tallinna Vanglale pöördumise, mis puudutas Tallinna Vanglas tema suhtes suhtlemispiirangute kohaldamist. Tallinna Vangla vastas pöördumisele 23.07.
18. a kirjaga nr 5-8/28745-1, milles tunnistas, et ajavahemikul 06.09.
19. a – 31.01.
20. a koheldi kaebuse esitajat ekslikult kui suhtlemispiirangutega isikut. Tallinna Vangla selgitas oma pöördumises, et eksitus tekkis seetõttu, et määrust, millega lõppesid suhtlemispiirangud, tutvustati O. Hristitšile Ida Prefektuuri Jõhvi kambris ning et Tallinna Vanglasse paigutamisel jäi see ekslikult tähelepanuta. 09.08.
21. a saabus Tartu Halduskohtusse Oleg Hristitši kaebus Tallinna Vangla toimingu (perioodil 06.09.
22. a – 31.01.
23. a kaebaja suhtes suhtlemispiirangute kohaldamine) õigusvastasuse kindlakstegemiseks. 19.09.
24. a kohtumäärusega rahuldati O. Hristitši menetlusabi taotlus, kaebaja vabastati riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja kaebus võeti menetlusse. Kaebuse põhjendused Kaebaja leiab, et ajavahemikul 06.09.
25. a – 31.01.
26. a rikkus Tallinna Vangla tema suhtes seadust. Prokuröri määrusega kehtestati tema suhtes lisapiirangud (telefonikõned, kirjavahetus, kokkusaamised) ning on selgunud, et tegelikult olid piirangud kehtivad kuni 23.03.
27. a. Tallinna Vanglas hoiti teda aga kui lisapiirangutega isikut alates 06.09.
28. a kuni 31.01.
29. a. Sellega rikuti tema isikuvabadust. Kaebaja selgitab, et 23.03.
30. a olles Tallinna arestimajas, teatati talle, et seoses kriminaalasja nr 10230117705 saatmisega kohtusse, on keelud tema suhtes maha võetud. Otsust selle kohta ta ei saanud, aga ta sai õiguse vabalt kirjavahetust pidada, kohtuda ja helistada ning edaspidi Jõhvi arestimajas viibides kasutas ta neid õigusi ilma piiranguteta. Alates 06.09.
31. a, kui teda etapeeriti Tallinna Vanglasse, jäi ta ootamatult suhtlemis- ja kirjavahetusõigusest ilma ja ta paigutati keeldudega kinnipeetavate sektorisse. Kaebaja proovis kirju saata ja kirjutas avaldusi telefonikõnede võimaldamiseks, kuid sai vastuseks keeldumise. Samuti saadeti teiste adressaatide poolt talle saadetud kirjad saatjatele tagasi märkega „keeld“. Kaebaja püüdis põhjust välja selgitada ja pöördus kontaktisiku poole, kuid viimane selgitas, et keeld on kaebajale peale pandud seaduslikus korras ja on preventiivne meede. Seejärel ta loobus selgituste nõudmisest, sest kontaktisiku selgitus ei tekitanud temas kahtlusi, kuna ta sai selle ametiisikult. Kaebuse esitaja märgib, et ajavahemikul 06.09.
32. a – 31.01.
33. a viibis ta keeldudega kinnipeetava kambris ning et alates jaanuari lõpust viibis ta seal juba süüdimõistetud isikuna. Pärast vanglasisest ümberpaigutamist soovis ta vanglaametniku käest saada selgitusi, millal talle kohaldatud keelud tühistati, kuid algul talle väideti, et küsimus ei kuulu inspektor-kontaktisiku pädevusse ning hiljem juba selgitati, et talle ei olnudki keelde peale pandud. Kaebuse esitaja lisab, et samasisulise küsimusega pöördus ta korduvalt vangla poole, kuid tema pöördumisi ignoreeriti. 2 Kaebuse esitaja märgib, et piirangute kohaldamisel rikkus vangla seadust ning et õigusvastase tegevuse tulemusel jäi ta ilma võimalusest suhelda oma perekonnaga. Kaebuse esitaja lisab, et tal puudus võimalus võtta ühendust oma perekonnaga ajal, mil tema perre sündis kolmas laps. Ta võiks tuua palju erinevaid näiteid sellest, millest kõigest ta piirangute kohaldamisel ilma jäi, kuid ta ei soovi kohut eksitada ning antud juhul on juba niigi aru saada, kui suur kahju tekkis talle piirangute kohaldamisest. Kaebaja palub kohtul teha kindlaks Tallinna Vangla toimingu (perioodil 06.09.
34. a – 31.01.
35. a kaebaja suhtes suhtlemispiirangute kohaldamine) õigusvastasus ja märgib, et see on vajalik hilisema kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Vastustaja vastuväited Vastustaja tunnistab, et kaebuse esitajat koheldi ekslikult lisapiirangutega isikuna. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.10.
36. a määrus, mille kohaselt O. Hristitšile kohaldati lisapiirangud, koostati ajal, mil kaebuse esitaja viibis Põhja Politseiprefektuuri arestimajas ning määrusele tehtud kande kohaselt tutvus kaebuse esitaja sellega 11.10.
37. a. Määruse punktis 1 kehtestati ka lisapiirangute tähtaeg, milleks oli kohtueelse menetluse lõpuleviimine kriminaalasjas nr
38. Harju Maakohtu 23.03.
39. a määruses nr 1-11-3567 märkis kohus, et on küllaldane alus süüdistatavate kohtu alla andmiseks, mis sisuliselt tähendas seda, et kohtueelne menetlus oli lõpuni viidud ning kaebuse esitaja suhtes lõppes ära lisapiirangute kohaldamine. Kaebuse esitajale tutvustati eelnimetatud kohtumäärust 23.03.
40. a, mil ta viibis Ida Prefektuuri Jõhvi kambris. Seega oli kaebuse esitaja nimetatud kuupäevast alates teadlik, et tema suhtes lisapiirangud enam ei kehti. Tallinna Vanglasse saabus O. Hristitš 06.09.
41. a. Paraku jäi vanglal lisapiirangute kohaldamise lõpetamise määrus ekslikult tähelepanuta. Vangla ei oleks kaebaja suhtes mingil juhul kohaldanud lisapiiranguid ilma õigusliku aluseta. Pärast seda, kui O. Hristitš sai teada, et tema suhtes kohaldatakse ilma õigusliku aluseta lisapiiranguid, oli tal võimalus juhtida vangla tähelepanu lisapiirangute lõpetamise määrusele, kuid seda ta ei teinud. Dokumendiregistri „Amphora“ andmetele tuginedes pöördus kaebuse esitaja selles küsimuses esmakordselt vangla poole 16.05.
42. a kirjaga nr 5-8/21284, kui ta soovis, et vangla kinnitaks talle, et Tallinna Vanglas viibimise ajal kohaldati talle lisapiiranguid. Enne seda ei esitanud kaebuse esitaja mitte ühtegi – ei suulist ega ka kirjalikku pöördumist seoses tema suhtes kohaldatavate lisapiirangutega. Kaebuse esitaja inspektor-kontaktisikud kinnitasid, et juhul kui kaebuse esitaja oleks nende poole sellesisulise küsimusega pöördunud, oleksid nad sellele koheselt reageerinud ning siis ei oleks tekkinud olukorda, kus kaebuse esitajat oleks nii pikaajaliselt koheldud lisapiirangutega isikuna. Seega ei vasta tõele kaebuse esitaja väide, et ta pöördus korduvalt vangla poole küsimusega, miks teda koheldakse kui lisapiirangutega isikut. Olukorras, kus isik, kellele on kohaldatud lisapiirangud, esitab taotluse telefonikõne saamiseks, hoitakse see taotlus alles. Taotluse peale tehakse märge, et isik on keeluga ning talle selgitatakse, miks ta telefonikõnet ei saa. Antud juhul kontrollis Tallinna Vanglas telefonikõnedega tegelev vanglaametnik, kas kaebuse esitaja esitas kaebuses märgitud ajavahemikul taotlusi telefonikõnede saamiseks või mitte ning kinnitas seejärel, et O. Hristitš ei esitanud ühtegi taotlust telefonikõnede saamiseks. Seega on kaebuse esitaja sellesisuline väide väär. Seda, kas kaebuse esitajale lisapiirangute kohaldamise ajal kirju saadeti või mitte, ei ole võimalik kontrollida. Osas, mis puudutab kaebuse esitaja enda poolt saadetavaid kirju, märgib vastustaja, et 3 kirjavahetuse kaart kaebaja väidet ei kinnita. Kirjavahetusega tegelev vanglaametnik Julia Kliševitš kinnitas, et kinni peetavatelt isikutelt võetakse vastu kõik kirjad, mille nad soovivad vanglast välja saata. Vastuvõetud kiri registreeritakse kirjavahetuse kaardil ning alles seejärel kontrollib ametnik, kas isikul on lisapiirang peal või mitte. Kui kontrolli käigus selgub, et isikul on lisapiirang peal, siis tehakse kirjavahetuse kaardile märge KEELD ning kiri tagastatakse kirja saatjale. Sellise tegevusega on võimalik ka hilisemalt tuvastada, kas isik soovis kirja edastada või mitte. Vastustaja selgitab, et dokumendiregistri „Amphora“ andmetele tuginedes pöördus kaebuse esitaja lisapiirangute kohaldamisega seonduvalt vangla poole esmakordselt 16.05.
43. a, kui soovis, et vangla kinnitaks talle, et tema suhtes kohaldati vabadusepiirangute määrust. Väited suulistest pöördumistest ei leidnud kinnitust. Seega nähtub eeltoodust, et kaebuse esitaja, olles teadlik sellest, et tema suhtes kohaldati lisapiiranguid õigusvastaselt, pöördus vangla poole alles pärast seda, kui lisapiirangute kohaldamise lõpetamisest oli möödunud juba 3,5 kuud. Kuigi 23.07.
44. a koostatud vastuses viitas julgeolekuosakonna juhataja kaebuse esitaja poolt esitatud avaldustele, ei peetud siinkohal silmas mitte kaebuse esitaja suulisi pöördumisi vaid 16.05.
45. a ja 25.06.
46. a esitatud pöördumisi. Seega pöördus kaebuse esitaja lisapiirangute küsimuses vangla poole kaks korda ning mõlemad korrad olid pärast lisapiirangute kohaldamise lõpetamist. Kuna O. Hristitšile määratud karistus jõustus 12.01.
47. a, siis vastab tõele tema väide, et osaliselt kohaldati talle lisapiiranguid ajal, mil ta oli süüdimõistetud isik. Vastustaja tunnistab, et vangla tegevus kaebuse esitaja kohtlemisel lisapiirangutega isikuna oli tõepoolest õigusvastane. Samas ei leidnud tõendamist kaebuse esitaja väide, et ta soovis tekkinud olukorda lahendada ning et ta püüdis igati saada kontakti oma lähendastega, kuid et vangla tegi talle selleks takistusi. Tallinna Vangla leiab, et kaebuse esitaja oli tekkinud olukorra lahendamisel passiivne, mistõttu antud juhul on kaebuse esitaja ka ise osaliselt vastutav tekkinud olukorra eest. Tallinna Vangla märgib, et vangla õigusvastane tegevus oli osaliselt tingitud ka sellest, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse ei oldud pärast lisapiirangute lõppemist vastavat kannet tehtud. Nimetatud kohustus lasus Vabariigi Valitsuse 13.07.
48. a määruse nr 246 „Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt Ida Prefektuuri Jõhvi kambril. Kuna antud juhul tuginesid vanglaametnikud lisapiirangute kohaldamisel üksnes registri kandele, tingis see paraku vangla õigusvastase tegevuse. Lähtudes eeltoodust tunnistab Tallinna Vangla, et Oleg Hristitšile lisapiirangute kohaldamine oli õigusvastane, kuid leiab, et Oleg Hristitš oli ise ka tegevusetu lisapiirangute kohaldamise lõpetamisel, mistõttu on ta ka ise osaliselt vastutav tekkinud olukorras. Kohtu seisukoht Käesolevas asjas on Tartu Vanglas kinni peetav isik Oleg Hristitš esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt tuvastamiskaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist (perioodil 06.09.
49. a – 31.01.
50. a kaebaja suhtes suhtlemispiirangute kohaldamine). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tallinna Vangla kohaldas perioodil 06.09.
51. a – 31.01.
52. a kaebaja suhtes õigusvastaselt suhtlemispiiranguid. Vastustaja tunnistab, et kaebajat koheldi ekslikult lisapiirangutega isikuna (t.l 49 pöördel ja kohtuistungi protokoll t.l 65 pöördel). 4 Vastustaja märgib, et kaebajale tutvustati 23.03.
53. a, mil ta viibis Ida Prefektuuri Jõhvi kambris Harju Maakohtu 23.03.
54. a määrust nr 1-11-3567 lisapiirangute lõpetamise kohta ja seega oli kaebaja nimetatud kuupäevast alates teadlik, et tema suhtes lisapiirangud enam ei kehti. Kaebaja ise ei ole juhtinud vangla tähelepanu sellele, et tema suhtes kohaldatakse lisapiiranguid ilma õigusliku aluseta. Samuti märgib vastustaja, et kaebaja ei esitanud ühtegi taotlust telefonikõnede saamiseks ja seega ei soovinud realiseerida oma õigusi. Vastustaja leiab, et kaebaja oli ise ka tegevusetu lisapiirangute kohaldamise lõpetamisel, mistõttu on ta ka ise osaliselt vastutav tekkinud olukorras (t.l 50 pöördel). Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga seoses enda tegevusetusega ja seoses sellega, et ta pidi aru saama, et alates 23.03.
55. a olid lisapiirangud tema suhtes lõplikult lõpetatud. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.10.
56. a määruses on märgitud: „Keelata kahtlustataval Oleg Hristitšil (ik 37201250336) lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v. a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni kohtueelse menetluse lõpuleviimiseni kriminaalasjas nr 10230117705“ (t.l 51 pöördel). Harju Maakohtu 22.03.
57. a määrusega kriminaalasjas nr 1-11-3567 oli kaebaja antud kohtu alla ja selles määruses ei ole kajastatud lisapiirangutega seonduvat. Kohus peab tõenäoliseks, et kaebaja võis mitte samastada 09.10.
58. a määruse sõnastust „kuni kohtueelse menetluse lõpuleviimiseni“ kohtu all andmisega, s.o ta ei võinud kindel olla, et kohtueelne menetlus lõpeb kohtu alla andmisega. Kaebusega ja Tartu Vangla 28.11.
59. a vastusega nr 1-10/16706-1 on tuvastatud, et seisuga 23.03.
60. a asus kaebaja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitseosakonna arestikambris ja Vabariigi Valitsuse 13.07.
61. a määruse nr 246 „Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamise ja registri pidamise põhimääruse“ 4 lg 1 p 1, § 8 lg 1 ja § 9 lg 2 kohaselt lasus Tallinna arestimajal kohustus muuta registri andmeid lisapiirangute lõpetamise osas. Seega ei ole õige vastustaja väide, et Tallinna Vangla õigusvastane tegevus oli osaliselt tingitud ka sellest, et Ida Prefektuuri Jõhvi kamber ei olnud pärast lisapiirangute lõppemist vastavat kannet teinud. Tallinna Vangla õigusvastase tegevuse tingis Tallinna arestimaja tegevusetus registri kande mittetegemisel. Tõendatud on, et märge „keeld on lõppenud“ tehti alles 11.04.
62. a Tallinna Vangla poolt (t.l 58 pöördel). Kaebuse kohaselt ei kohaldatud O. Hristitši suhtes Jõhvi kambris viibimise ajal kuni 06.09.
63. a lisapiiranguid ja tal lubati pidada kirjavahetust, kasutada telefoni ja viibida kokkusaamistel (t.l 13). Peale etapeerimist Tallinna Vanglasse, paigutati ta alates 06.09.
64. a vanglas erisektorisse, mis oli ette nähtud kinnipeetavatele, kelledel oli kirjavahetuse ja telefoni kasutamise keeld. Kaebuse kohaselt pidas O. Hristitš kirjavahetust ja tema kirjad riigiasutustele olid välja saadetud, kuid teistele adressaatidele edastatud kirjad tagastati märkega „keeld“ (t.l 59). Kohtul ei ole alust 5 kahelda kaebaja ütlustes, et alates 06.09.
65. a kuni 30.01.
66. a sai ta vanglast välja saata 14 kirja riigiasutustele, kuid sugulastele ja tuttavatele kirjutatud kirju ei võetud vastu. On väheusutav, et kinnipeetav ei soovinud viie kuu vältel välja saata erakirju, eriti ajal, kui tema perre sündis kolmas laps. Kuna vanglaametnikud teatasid kaebajale, et tema osas kehtivad lisapiirangud, siis ei saa kaebajale süüks panna seda, et ta ei nõudnud telefonikõnede saamiseks, kokkusaamiseks ja kirjade väljasaatmiseks luba. Vastustaja võttis omaks, et vanglal jäi lisapiirangute kohaldamise lõpetamise määrus ekslikult tähelepanuta ja kinnitas, et vangla ei oleks mingi juhul kohaldanud ilma õigusliku aluseta lisapiiranguid (t.l 49 pöördel). Vastustaja ei saanud tõestada seda, et kaebajale adresseeritud kirjade tagasisaatmine samale adressaadile oli välistatud (t.l 50). Kaebajale määratud kriminaalkaristus jõustus 12.01.
67. a ja ta oli seejärel süüdimõistetud isiku staatuses ning vangla jätkas tema suhtes lisapiirangute kohaldamist (t.l 50). Peale karistuse jõustumist peab vangla kinnipeetava vanglas paigutama lähtudes tema staatusest ja veenduma isiklikus toimikus olevate andmete õiges kohaldamises, kuid vangla jättis ekslikult lisapiirangute kohaldamise lõpetamise määruse, mis asus isiklikus toimikus, järjekordselt tähelepanuta. On tõestatud, et kaebaja asus perioodil 06.09.2011 kuni 23.05.2012 Tallinna Vanglas, asukohaga Magasini 35, Tallinn. Kaebaja isiklik toimik asus samuti Tallinna Vanglas ja Tallinna Vanglal oli kohustus, lähtudes kinnipeetava isikliku toimiku andmetest, järgida lisapiirangute (suhtlemispiirangu) olemasolu. Seega 06.09.2011 – 31.01.2012 vastustaja toiming kaebaja suhtes on õigusvastane. Ülaltoodu alusel kuulub kaebus rahuldamisele. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tamara Hristoforova Kohtunik 6