← Eesti

3-09-911/219

Obsah (5)§ 212§ 213§ 116§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 2. mai 2012, Tallinn Haldusasja number 3-09

§ 212

lõike 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

3-09-911 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) alustas
  2. oktoobri
  3. a korralduse nr 12-2.1/34501 alusel kontrolli A T kinnistute võõrandamiselt
  4. aastal saadud kasult tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kohta. PMTK koostas
  5. jaanuaril
  6. a kontrollakti nr 12-3/
  7. A T esitas kontrollaktile eriarvamuse.
  8. PMTK
  9. märtsi
  10. a maksuotsusega nr 12-5/151 kohustati A. Tt tasuma täiendavalt tulumaksu
  11. a eest 966 449 krooni ja arvestama ning tasuma sellelt maksusummalt intressi. Maksuotsuses leiti, et A. T võõrandas
  12. aastal 19 Saue vallas Alliku külas asuvat kinnistut, kõik kasumlikult. Saadud tulust jättis A. T deklareerimata tema poolt võõrandatud Kraavi tee 12 kinnistu müügitulu ning oli põhjendamatult suurendanud kinnistute võõrandamisega seotud kulutusi. A. T sai
  13. aastal kinnistute võõrandamisest kasu 6 427 384 krooni ning saadud kasult kuulub arvestamisele ja tasumisele tulumaks. Kuna A. T deklareeris
  14. aastal kasu vara võõrandamisest 4 026 873 (6 242 750 – 2 215 877) krooni vähem, kuulub
  15. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsioon korrigeerimisele. Kraavi tee 12 kinnistu oli ainsana võõrandatud kinnistutest hoonestatud. Sellel asus pooleliolev ehitis. A. T väide, et ta elas nimetatud hoones vähemalt kaks aastat, ei ole tõendatud. Hoonele ei ole antud kasutusluba.
  16. ja
  17. a tuludeklaratsioonides on A. T elukohaks märkinud Alliku küla, T tee 1-1 ja postiaadressiks Kraavi tee
  18. Elektrienergia tarbimise kohta esitatud arve ei tõenda elektrienergia tarbimist enne kinnistu Kraavi tee 12 võõrandamist.
  19. aprillil
  20. a sõlmitud kinnistu jagamise kokkuleppe kohaselt on lepingu esemeks Kraavi tee 12 osas vaid elamumaa, puudus viide ehitistele. Seetõttu oli A. T Kraavi tee 12 ehitise omanikuks vaid 10,5 kuud. Alates
  21. juunist 2008 on rahvastikuregistris A. T elukoht T tee 1-
  22. Saue Vallavalitsuse andmetel elas A. T Kraavi tee 12
  23. juunist 2004 kuni
  24. oktoobrini
  25. A. T elukaaslase Marju Karimõisa väitel elas A. T Kraavi tee 12 hoones. Kinnistu ostja A Ilves selgitas, et hoonet ei olnud võimalik elamiseks kasutada, selles ei olnud elatud, puudu oli küttesüsteem, elekter oli vaid krundi piiril ning hoones polnud mööblit. Uuetoa tee 7/Uuuetalu tee 6 ostja R. M selgitas, et Kraavi tee 12 ja T tee 1 majad olid väljast ühesugused, T tee 1 majas elasid inimesed
  26. a novembris ning Kraavi tee 12 tulid elanikud alles
  27. a jooksul. J. I selgitas, et külastas A. Tt
  28. a 2-3 korral, maja aadressi ta ei tea, kuid maja oli valmis. AS Eesti Energia ja OÜ Demovara väljastasid arveid A. Tle aadressil E. Vilde tee 81-60, Tallinn, mis oli ka maksuotsuse tegemise ajal kasutusel A. T elukoha ja postiaadressina. Põhjendamatult on suurendatud kinnistute võõrandamisega seotud kulusid (parendamise kulud) erinevate isikute poolt esitatud arvete alusel. Tõendamist ei ole leidnud OÜ Demovara ja A. T vahelised tehingud (väidetavalt transporditeenuse ja kuni müüdud kinnistute piirini veetrassi kaevetööde ost ja nende eest sularahas tasumine), kuna A. T ja osaühingu juhatuse liikme M. Karimõisa ütlused tehingute toimumise asjaolude osas pole usaldusväärsed. A. T esitas mitteusaldusväärse selgituse, et ta ei teadnud maksuhaldurile selgitusi andes autojuhi nime, kes väidetavalt töötas OÜ Demovara tehnikaga, kuid töötas hiljem A. T äriühingus. A. T selgitusi pidas maksuhaldur ka ebaselgeteks ja vastuolulisteks kulutuste kandmise ja töö valmimise aja osas, ebausu2

(12)3-09-911 tav on A. T poolt kirjeldatud tööprotsess, mida OÜ Demovara väidetavalt tegi (veetrasside paigaldamiseks kooriti pinnas, veeti eemale hunnikusse ning pärast toodi tagasi kaevatud kraavide täitmiseks). Maksumenetluses selgitusi andnud
  1. a kinnistuid ostnud isikud kinnitasid, et veetrass oli enne nende poolt kinnistute soetamist juba rajatud. Vastuolulised olid M. Karimõisa selgitused autojuhile palga maksmise kohta, samuti ei kajasta OÜ Demovara
  2. a kuludokumendid tehnikaga töötamiseks vajaliku kütuse ostmist ning majandusaasta aruandes neid töid ei kajastata. Tõendamist ei ole leidnud FIE Lauri Merimaa ja A. T vaheliste tehingute toimumine (väidetav täitepinnase vedu kokku 2806 koormat, päevas kuni 27 koormat). L. Merimaa poolt väljastatud arve-kviitungid on tegelikkusele mittevastavad ja reaalseid majandustehinguid toimunud ei ole. Väidetavate tehingute eest tasuti sularahas ning kuna A. T andis ilma sissetulekuta L. Merimaale kasutusse sõiduauto Hummer H3, pidid nad üksteist tundma.
  3. A. T esitas
  4. aprillil
  5. a Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK
  6. märtsi
  7. a maksuotsuse nr 12-5/151 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised: 1) Kraavi tee 12 kinnistu võõrandamisest saadud kasu ei kuulu deklareerimisele ega maksustamisele TuMS § 15 lg 5 p 1 alusel, sest sellele laieneb tulenevalt TuMS § 15 lg 5 p-st 1 tulumaksuvabastus. Kaebaja kasutas Kraavi tee 12 kinnisasja enda alalise ja peamise elukohana ning ta ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et kaebajale ei rakendu tulumaksuseadusest tulenev maksuvabastus. Ekslik on maksuhalduri seisukoht, et poolelioleva ehitise alalise või peamise elukohana määratlemisel on oluliseks tõendiks ehitise kasutusluba. Ehitus- ja kasutuslubade võimalik puudumine on seotud üksnes ehitise omaniku ja kohaliku omavalitsuse vaheliste suhetega ning ehitise suhtes kehtestatud nõuete ja eeskirjade järgimise tagamisega, mitte faktilise asjaoluga kaebaja elukoha kohta. Kaebaja hinnangul ei välista ehitise kasutusloa puudumine ehitise kasutamist oma peamise või alalise elukohana; 2) alalise elukoha tõendamisel tuleb arvestada riiklike registrite andmeid ning nende (rahvastikuregistri andmete, Saue vallavalitsuse e-kirja) kohaselt on kaebaja enda elukohaks märkinud Kraavi tee
  8. A Ilvese antud seisukoht, et majas ei olnud võimalik elada, on tema subjektiivne seisukoht, mis eelkõige tõendab seda, et tema arvates ei olnud võimalik majas alaliselt elada. Asjaolu, et kaebaja elas Kraavi tee 12, on kinnitanud Marju Karimõisa ja Juri I, ning seda tõendavad ka erinevad väljavõtted riiklikest registritest; 3) asjaolu, et AS Eesti Energia ning OÜ Demovara on väljastanud kaebajale arveid aadressil E. Vilde tee 81-60, Tallinn, mis on ka kaebuse esitamise ajal kasutusel kaebaja elukohana ja postiaadressina, ei oma peamise elukoha kindlakstegemisel tähtsust. Maksuhaldur on ise väitnud, et postiaadress ei ole oluline, kuna posti järgi võib käia ka paar korda nädalas. Olulisem on see, kus isik alaliselt või peamiselt asub; 4) ekslik on maksuhalduri seisukoht, mille kohaselt oli kaebaja Kraavi tee 12 hoone omanikuks vaid 10,5 kuud, sest kinnisasja jagamise lepingu kohaselt oli lepingu ese Kraavi tee 12 osas vaid elamumaa ning puudus viide ehitisele. Faktiliselt oli kaebaja Kraavi tee 12 omanik ligi kuus aastat; 5) Kraavi tee 12 maja oli varustatud elektriga. Seda tõendab AS Eesti Energia
  9. juuli
  10. a arve nr
  11. Arvel on tarbimiskohaks märgitud Uuetoa 4, Alliku küla, Saue vald, mis on käesoleval hetkel Kraavi tee 12 kinnistu; 6) kuna AS-le Geoestonia tasutud raha on seotud ettevõtlusega ning see on dokumentaalselt tõendatud, tuleb see lugeda ettevõtlusega seotud kuluks; 7) kuna AS-le Harku Karjäär tehtud ettemaks on tehtud maksustamisperioodi jooksul ning see oli otseselt seotud kaebaja poolt võõrandatud kinnistute arendamisega, kuulub see summa mahaarvamisele maksustatavast tulust. Müügimomendil oli kruntideni kruusast juurdepääsutee, mitte hilisemalt rajatud killustikkattega tee. Eeltoodu nähtub ka kinnistu ostjatelt saadud teabest ning tõendab asjaolu, et võõrandatud kinnistutega seotud kulud ning tehtud töö on reaalne; 3
(12)3-09-911 8) kuna AS-le Sagro on kaebaja poolt maksustamisperioodi jooksul makstud tasu, mis on seotud kinnistute võõrandamise ja arendamisega, kuulub see summa maksustatavast tulust mahaarvamisele; 9) tegelikkusele ei vasta asjaolu, et puurkaevu väljaehitamine oli juba varem kuludesse kantud. Asjaolu, et puurkaevu hind ja selle väljaehitamine sisaldus kinnistu müügilepingus, ei tähenda seda, et need olid faktiliselt enne müügilepingu sõlmimist välja ehitatud. Kuigi puurkaev oli varem välja ehitatud, ei olnud välja ehitatud trassid ja liitumispunktid. Nende ehitamine toimus etappidena ning tööde teostamine tähendas kaebajale täiendavaid kulutusi; 10) osadel kinnistutel, mis osteti
  1. a, olid tõesti veetrassid olemas, kuid ehitustöid teostati veel
  2. a. Enamus kinnistu ostjatest, kes maksuhaldurile selgitusi andsid, omasid kinnistuid, mis asusid pumbajaama vahetus läheduses, mistõttu nad olid ka esimesed, kelle kinnistuni veetrass rajati. Seetõttu ei ole kaebaja hinnangul võimalik kinnistu omanike poolt antud selgitustega tuvastada tegelikkusele vastavaid asjaolusid veetrasside rajamise osas; 11) OÜ Demovara poolt teostatud tööde tegemiseks vajaliku kütuse traktorile hankis kaebaja ise. Selle kohta on esitatud ka ostutšekid; 12) kaebajale jääb arusaamatuks maksuhalduri seisukoht, et tegelikkuses OÜ Demovara ja kaebaja vahel tehinguid ei toimunud ning tegemist oli fiktiivsete arvetega, mille eesmärgiks oli kaebaja kinnisvaratehingutega seotud kulude (parendamiskulude) suurendamine. Sõiduteed on rajatud, veetrassid ja ühenduspunktid välja ehitatud ning nimetatud ehitustöid on tehtud nii enne kui ka pärast kõnealuste kinnistute võõrandamist; 13) FIE Lauri Merimaa arvete alusel osutasid veokijuhid kaebajale oma tööülesannete täitmise kõrvalt täitepinnase vedu ning päevas veeti keskmiselt 10 koormat, 14-15 tonni koorem. Jääb selgusetuks, milliseid võimalikke muid dokumente on maksuhaldur seoses FIE Lauri Merimaalt ostetud täitepinnase veo puhul silmas pidanud. Asjaoluga, et FIE Lauri Merimaa ei deklareerinud ettevõtlustulu, ei saa põhistada kaebaja ja FIE Lauri Merimaa vaheliste majandustehingute puudumist. FIE Lauri Merimaa kinnitas tehingute toimumist maksuhaldurile selgitusi andes.
  3. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited kaebusele: 1) maksu- ja kohtumenetluse käigus on tõendamist leidnud asjaolu, et Kraavi tee 12 elamu ei olnud kaebaja alaline või peamine elukoht enne võõrandamist TuMS § 15 lg 5 p 1 tähenduses. Vaidlust ei ole selles, et Kraavi tee 12 elamut alles ehitati ja et seda kasutati aeg-ajalt ööbimiseks ning päevasel ajal kohana, kus peatuda tööpauside ajal. Elamu ei olnud elamiskõlbulik ja seda on kinnitanud selle ostja A. Ilves. Samuti ei kinnita A. Ilvese poolt kohtumenetluse käigus antud ütlused, et A T oleks nimetatud elamus alaliselt elanud. Seega tulnuks müügitulu 1 440 000 krooni deklareerida ja tõendada soetamismaksumus vastavalt TuMS § 38 lg-le 1; 2) võõrandatud kinnistute (sh hoonestamata kinnistute) soetamismaksumus on kaebaja poolt 2005 a. tuludeklaratsioonis ebaõigesti kajastatud (soetusmaksumus 70 000 krooni + müügikulud 3 182 028 krooni = 3 198 028 krooni). Vastavalt TuMS § 38 lg-le 1 on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sh makstud komisjonitasud ja lõivud. Maksumenetluse käigus tehti kindlaks, et tõendatuks saab lugeda võõrandatud kinnistute soetamismaksumuse kokku 322 779 krooni ulatuses.
  4. Tallinna Halduskohtu
  5. novembri
  6. a otsusega jäeti A T kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised: 1) seadus ei nõua maksuhaldurilt lisaks järelduse tegemisele, et isik ei kasutanud elamut enne võõrandamist alalise või peamise elukohana, tuvastamist, millist eluruumi kaebaja võis kasutada oma peamise või alalise elukohana; 4
(12)3-09-911 2) tunnistajate poolt antud vastuoluliste ja ebamääraste ütluste alusel ei ole võimalik üheselt tuvastada kaebaja poolt Kraavi tee 12 elamu kasutamist tema alalise või peamise elukohana enne selle võõrandamist
  1. aasta märtsis. On vähetõenäoline, et kaebaja kasutas oma alalise või peamise elukohana pooleliolevat ehitusjärgus elamut, kui tal oli samal ajal võimalik kasutada muid tema valduses olevaid mugavustega eluruume. Kaebaja omandis oli Alliku külas rohkesti kinnistuid, mille arendamisest ja müügist ta teenis tulu; 3) T tee 14 asus valmis ja elamiskõlblik elamu, mis kuulus kaebaja tollasele elukaaslasele M. Karimõisale. M. Karimõisa kinnitas kohtus, et Kraavi tee 12 ja T tee 14 on väliselt ühesugused majad ja ehitatud ühe ja sama ehitusprojekti järgi. Nädalavahetustel elati koos lastega Kraavi tee 12 majas, mis aga on kohtu arvates vähetõenäoline, kuna eelpoolkirjeldatud ehitusjärgus olevas majas lastega elamine oleks olnud küllaltki problemaatiline. Kuid valmisolevas majas T tee 14, mis oli väliselt sarnane Kraavi tee 12 majaga, võis perekond koos elada kas siis nädalavahetustel või kauemgi; 4) M. Karimõisa väitis kohtus, et nende ühised kooliealised lapsed elasid Mustamäel Vilde tee korteris, kuna Alliku külast kooli sõitmine oli ebamugav, sest sellest elamurajoonist ei olnud ühistransporti keskusesse. M. Karimõisa ütlustest nähtub, et perekond elas Mustamäel Vilde tee korteris, kuna kaebaja ja M. Karimõisa ühised lapsed käisid koolis ning sealt oli neil mugavam kooli jõuda. Ei ole usutav, et nii pika aja vältel elas kaebaja perest lahus ja üksinda pooleliolevas majas Alliku külas. Kohtu hinnangul võivad olla kaebaja elukaaslase M. Karimõisa ütlused kallutatud kaebajale soodsas suunas. Kaebaja elamisest T teel rääkis ka tunnistaja R. M, kes olevat seda kellegi käest kuulnud. R. M ise arvas, et kaebaja elab Mustamäel; 5) tunnistaja G. Valdmanni meelest elas kaebaja ühes T tee majas, mille sarnaseid maju oli elamupiirkonnas teisigi, ja selle väite juurde jäi ta kuni ütluste andmise lõpuni. G. Valdmann nägi majas naist ja lapsi ning maja ees kaebaja autot; 6) tunnistaja A. Pedaja väitel oli ta kaebaja endine naaber, kellelt ostis muu hulgas ära kinnistud T tee 16 ja
  2. Tunnistaja arvates kuulus T tee 14 kinnistu kaebajale, sest ta nägi seal iga päev kaebaja autot. A. Pedaja väitis, et ta ise kunagi T tee 14 hoones ei käinud, kuid käis maja ukse peal. Kuna A. Pedajal kinnistut Kraavi teel ei ole, rääkis tunnistaja aadressist T tee 14, mitte Kraavi tee
  3. Vastupidised väited ei ole usutavad; 7) maksusoodustuse kohaldamiseks ei piisa vaid eesmärgist kasutada elamut tulevikus oma alalise elukohana, vaid eesmärk elamu kasutamiseks elukohana peab realiseeruma. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud esitatud kirjalike ja suuliste tõendite põhjal, et kaebaja oleks kasutanud enne võõrandamist Kraavi tee 12 ehitusjärgus elamut oma alalise või peamise elukohana. Pelgalt rahvastikuregistris Kraavi tee 12 elukohana fikseerimine iseenesest ei tõenda ka selles faktilist elamist. Ka deklaratsioonides Kraavi tee 12 postiaadressina märkimine ei tõenda sellel aadressil faktilist elamist; 8) usutav ei ole, et välja ehitamata ja pooleliolevate sisetöödega elektrita ja kütteta majakarbis oli sügis- ja talvekuudel, s.o külmal ajal, üldse võimalik elada; 9) AS Eesti Energia
  4. juuli
  5. a elektriarve on koostatud
  6. a II kvartali tarbimise kohta, samas aga Kraavi tee 12 võõrandati juba märtsis
  7. Seetõttu ei saa viidatud arve tõendada elektri alalist kasutamist võõrandatud kinnistul enne võõrandamist; 10) maksuhalduri poolt üle kuulatud I. I ei suutnud meenutada, millisel aadressil ta käis. Seletuste kohaselt käis ta majas, kuhu kaebaja ta viis, ja talle jäi mulje, et kaebaja elab seal. I. Ii väitel oli majas trepp valmis ja punase mistraga üle löödud. Samas ükski kohtus üle kuulatud tunnistajatest, kes olid käinud Kraavi tee 12 majas, ei ole seda väidet kinnitanud; 11) kaebaja ei ole maksu- ja kohtumenetluse käigus tõendanud, et ta reaalselt kasutas Kraavi tee 12 eramut oma alalise/peamise elukohana kuni selle võõrandamiseni. Kraavi tee 12 ja T tee 14 asuvad majad on välimuselt ühesugused ja ehitatud ühe projekti järgi. Seega juhul, kui kaebaja seal piirkonnas ehitustööde ajal elas, võis ta elada T tee 14 asuvas valmisolevas ja elamiskõlbulikus elamus, kus teda ja tema perekonda võis näha tunnistaja G. Valdmann vastavalt tema ütlustele; 5
(12)3-09-911 12) kinnistusraamatusse on Kraavi tee 12 kinnistu kantud
  1. aprillil
  2. a kinnisasja nr 1044 jagamise teel tekkinud kinnistuna. Vastavalt
  3. aprilli
  4. a kinnisasja jagamise lepingule oli lepingu objektiks Kraavi tee 12 osas ainult elamumaa ning puudus viide sellel paiknevale ehitisele. A. Ilves ostis Kraavi tee 12 kinnistu ehitusjärgus oleva ehitisena, millele ei olnud välja antud ehitus- ega kasutusluba; 13) vaidlustatud maksuotsuses on maksuhaldur üksikasjalikult välja toonud, milliseid üksikuid arveid ja miks on parendamiskulude arvestusest välistatud, ning kohus neid üle ei korda ega eraldi välja ei too, kuna nõustub selles osas maksuhalduri põhjenduste ja järeldustega; 14) tunnistajana kohtus vande all üle kuulatud Alliku külas asuvate kinnistute ostjad on selgitanud, et nende kinnistutel oli ostu momendil veetrass viidud krundi piirini. Kinnistute ostjad on selgitanud, et ei ole kaebajalt pärast kinnistute soetamist teenuseid tellinud. Osa kinnistute ostjaist väidab, et nimetatud piirkonnas on teid parendatud, auke on killustikuga täidetud ja siledaks lükatud jms (tunnistajad A. Pedaja, R. M). Tunnistaja G. Valdmann väitis, et teid ehitati vastavalt teeoludele. Teetöid teostas arendaja, traktorid sõitsid ja kallurid vedasid täitematerjali, teekatet ta ei mäletanud, võis olla mingi paekivimass, ning kaebaja ise väitis, et need on tema traktorid. Tunnistaja T. Meriküll väitis, et
  5. aastal parendati teid. T. Meriküll nägi seal kallureid ja traktoreid, mulla-, täite- ja kruusahunnikuid, viimased on seal siiamaani. Tunnistaja L. Saareväli väitel ehitati teid seal kogu aeg. Tunnistaja R. Eensoo väitis, et pärast
  6. aastat, kui ta krundi ostis, toimus T tee parendamine ja see toimub siiani. Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlused selles osas üldistavad ja ebakonkreetsed ega tõenda seetõttu tööde tegemist; 15) väited selle kohta, et FIE Lauri Merimaa osutas kaebajale täitepinnase vedu, ei ole usutavad. Kinnistute ostjad on vastustajale antud selgitustes kinnitanud, et juurdepääsutee krundini oli olemas ja see oli kruusakattega. Pärast kinnistute võõrandamist ei ole teede parendustöid tehtud, vahel on vaid höövliga tasandatud; 16) kui kaebaja oleks tõepoolest tellinud FIE Lauri Merimaalt täitepinnase vedu keskmiselt 10 koormat päevas, oleks olnud loomulik, et kinnistud soetanud isikud oleksid sellest ka teadlikud olnud (näinud täitepinnase hunnikuid vms). Samas on isikud kinnitanud, et juurdepääsutee oli olemas ja toimus vaid aukude parandamine; 17) ei ole reaalne, et teistel ehitusobjektidel tööle rakendatud autojuht teostas lisaks FIE Lauri Merimaa palvel suures koguses täitepinnase vedu teistelt ehitusobjektidelt, kasutades selleks võõrast transpordivahendit. Maksuhalduri andmetel ei ole FIE Lauri Merimaa oma ettevõtlustulu kunagi deklareerinud, seega ei ole tõendatud tehingute toimumine kaebajaga; 18) FIE Lauri Merimaa poolt kaebajale arvete väljastamise eesmärgiks oli tasuda kaebaja kinnistute võõrandamisel vähem tulumaksu ning tegelikkusele mittevastavate tehingute sooritamine on tahtlik maksude tasumisest kõrvalehoidumine; 19) Saue Vallavalitsuse
  7. mai
  8. a kirjast nr 8-2.4/1948 nähtub, et Saue Vallavalitsusele ei ole esitatud Kraavi tee, T tee, Uuetalu tee, Uuetalu põik, Uuetoa tee teede ehituslikke, tänavavalgustuse jms ehitusprojekte. Seega on kaebaja poolt siiani täitmata
  9. oktoobril
  10. a sõlmitud detailplaneeringu koostamise ja finantseerimise leping nr
  11. Kuna teid ei ole välja ehitatud, on Saue Vallavalitsus asunud alates
  12. aastast hooldama Kraavi teed, Uuetalu teed, Uuetalu põiku ja Uuetoa teed. Kirjas kinnitab Saue Vallavalitsus, et ei ole võtnud ega võta ühtegi nimetatud tänavatest enda omandisse seni, kuni teed ja tänavavalgustus ei ole välja ehitatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  13. A. T apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu
  14. novembri
  15. a otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) kohtu seisukoht, et vaidlus puudub asjaolu üle, et Kraavi tee 12 oli ehitusjärgus elamu, on väär. Kohtule esitatud fotodega, ekspertiisiaktiga ja tunnistajate ütlustega on piisavalt tõendatud, et Kraavi 12 valmidusastmega elamus oli võimalik elada ning seda peamise 6
(12)3-09-911 elukohana kasutada. BPE Kinnisvaraekspert
  1. a koostatud eksperthinnangust nähtuvalt oli Kraavi 12 elamu valmiduse aste juba
  2. aastal 75%; 2) kohtu hinnang, et tunnistajate kohati vastuoluliste ja ebamääraste ütluste alusel ei ole võimalik üheselt tuvastada, et kaebaja oleks kasutanud Kraavi tee 12 asuvat elamut oma alalise või peamise elukohana, on väär. A. Rõuk andis kohtus ütluse, mille kohaselt on ta kohtunud kaebajaga vaidlusaluses majas rohkem kui üks kord. A. Pedaja ütluste kohaselt elas kaebaja Kraavi tänaval, kuna tema auto seisis pidevalt vaidlusaluse maja ees. T. Merikülli ütluste kohaselt nägi ta kaebajat Kraavi 12 krundi peal toimetamas 2004-
  3. Kuigi G. Valdmann selgitas, et kaebaja elas T teel asuvas majas, kirjeldas ta kaebaja elukohana maja, mis asub aadressil Kraavi tee
  4. Nimetatud segadus oli tingitud tänavasiltide puudumisest kõnealuses elamurajoonis. M. Karimõisa antud ütluste kohaselt elas kaebaja Kraavi tee 12 majas alates
  5. aasta märtsist; 3) kaebaja
  6. a ja
  7. a tuludeklaratsioonides oli nii elukoha kui ka postiaadressiks märgitud Kraavi tee
  8. Ühtlasi nähtub Saue Vallavalitsuse
  9. novembri
  10. a e-kirjast, et isikuregistri andmetel elas kaebaja perioodil
  11. juuni 2004 kuni
  12. oktoober 2006 Kraavi tee 12 aadressil. Maksuhalduri maksuteade on väljastatud just Kraavi tee 12 aadressile. Ka kaebaja ja A. Ilvese vahelise kinnistu võõrandamislepingu kohaselt oli lepingu ese registreeritud kaebaja elukohana; 4) A. Ilvese poolt kohtus antud selgitused lükkavad ümber maksuhalduri tõlgenduse A. Ilvese e-kirja sisust. A. Ilves möönis selgitusi andes, et tema poolt maksuhaldurile antud hinnang Kraavi 12 majas elamise võimalikkuse kohta on tema enda subjektiivne hinnang, mis ei tähenda seda, et seal ei saanud elada. A. Ilves ei mõelnud maksuhaldurile e-kirjas antud selgitusi tõsiselt. Samuti on R. Mi poolt kohtuistungil antud ütlustega tuvastatud, et ta ei teadnud maksuhaldurile seletust andes, kus kaebaja elas, vaid tegi üksnes erinevaid oletusi; 5) asjaoluga, et kaebaja omanduses on korter Tallinnas Vilde teel, ei ole võimalik tõendada, et kaebaja ei kasutanud enne võõrandamist Kraavi tee 12 elamut alalise või peamise elukohana. Samuti ei ole võimalik antud asjaolust tuletada, et kaebaja kasutas enne Kraavi tee 12 elamu võõrandamist oma alalise või peamise elukohana Kraavi tee 12 elamu asemel hoopis Vilde tee korterit. Vastustaja on varem tunnistanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 4 tulenevat põhimõtet, et maksumaksjal võib üheaegselt olla mitu maksuvabastuse alla kuuluvat püsivat või alalist elukohta; 6) A. Pedaja on kohtule selgitanud, et T tee 14 asuv elamu oli 2004.–
  13. aastal tühi. Ühtlasi kinnitas M. Karimõisa oma ütlustega kohtus, et aadressil T tee 14 ei elatud. Seetõttu ei ole kohane kohtu poolt tehtud järeldus, et kuna A. Pedaja nimetas kaebajat naabriks, võis kaebaja elada aadressil T tee
  14. Lisaks olid A. Pedaja kinnistud vastastikku Kraavi tee 12 kinnistuga, millest tulenevalt ei ole kaebaja naabriks nimetamises midagi ebatavalist; 7) kohus on õigesti nentinud, et rahvastikuregistris elukoha fikseerimine ei tõenda kinnistul faktilist elamist. Antud juhul ei ole aga rahvastikuregistri kanne ainsaks tõendiks, vaid seda kinnitavad ka teiste registrite andmed. Kaebaja on kõikides suhetes avaliku võimu kandjatega lugenud oma elukohaks Kraavi tee 12 elamu. Maksuhalduri kahtluse kaebaja elukoha osas tekitas just maksuhalduri ebaõigeks osutunud arvamus, et kaebaja
  15. aasta tuludeklaratsioonil märgitud elukoha aadress erines rahvastikuregistrisse kantud aadressist. Ka maksuhaldur on nentinud, et tuludeklaratsiooni esitamisel oli kaebaja elukoha aadressiks Kraavi tee
  16. Seega on tõendatud, et kaebaja on maksuhaldurile tegelikkuses algusest peale avaldanud, et nii tema elukoht kui ka postiaadress olid
  17. a märtsis Kraavi tee 12; 8) kohtu seisukoht, et ei ole usutav, et välja ehitamata ja pooleliolevate sisetöödega, elektrita ja kütteta majakarbis oli sügis- ja talvekuudel üldse võimalik elada, on kummastav. Nii A. Ilvese kui ka A. Rõugu antud ütluste kohaselt oli Kraavi tee 12 maja praktiliselt valmis. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta kaebusele lisatud AS Eesti Energia
  18. juuli
  19. a arve nr 24906595, millest nähtub, et perioodi
  20. märts 2005 –
  21. juuli 2005 eest on kuulunud Kraavi tee 12 kinnistu eest tasumisele 13 079, 30 krooni. Seega kasutati sellel kinnistul elektrit alaliselt; 7
(12)3-09-911 9) jääb arusaamatuks, kuidas on kohtul võimalik nõustuda vastustaja poolt väljatooduga ning väita, et kinnistute omanike sõnade kohaselt pärast kinnistute omandamist teede ja veetrasside ehitustöid kaebaja poolt ei teostatud. Eranditult kõik käesolevas haldusasjas tunnistajatena ülekuulatud isikud kinnitavad oma ütlustega, et kaebuse esitaja rajas, arendas ning parendas
  1. a võõrandatud kinnistute teenindamiseks vajalikke kommunikatsioone ning rajatisi, seda nii kontrollitaval maksustamisperioodil kui ka hiljem; 10) kohtuotsusest jääb arusaamatuks, kas kaebaja poolt kantud kinnistute parendamise kulusid ei võta kohus arvesse seetõttu, et kaebaja poolt rajatud ja parendatud üldkasutatavad teed ei kuulunud võõrandatud kinnistute koosseisu, või põhjusel, et teede parendustöid ei teostatud; 11) maksuhaldur on kohtumenetluse jooksul esitanud uusi põhjendusi, mida maksuotsus ei sisalda, leides, et kuna Alliku küla arendusala teed ei kuulunud võõrandatud kinnistute koosseisu, vaid on endiselt kaebaja omandis ning kinnistute ostu-müügilepingud ei kajasta teede võõrandamist, siis ei saa teede ehitamisega seotud kulusid arvestada võõrandatud kinnistute soetamismaksumuse hulka. Kohus on lugenud maksuotsuse uuel motiivil õiguspäraseks sõltumata sellest, kas maksuotsuses kahtluse alla seatud kulutuste tegemine on tõendatud või mitte. Eeltoodu on vastuolus Riigikohtu
  2. novembri
  3. a lahendis nr 3-3-1-49-08 nimetatud põhimõttega, et kohus ei saa asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud.
  4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, põhjendades oma seisukohta järgmiselt: 1) A. Pedaja sõnade kohaselt ta arvab, et kaebaja elas Kraavi tänaval, mistõttu ei ole ta selles ise kindel. Samuti ei ole A. Pedaja Kraavi tänava elamus sees käinud. G. Valdmann on aga tunnistajana korduvalt väitnud, et kaebaja elas „ühes T tee majas”; 2) ebaõige on kaebaja väide, et algsel
  5. a tuludeklaratsioonil oli elukoha aadressiks märgitud Kraavi tee
  6. Nimetatud tuludeklaratsioonis on elukoha aadressiks märgitud Vilde tee 81-60, milles kaebaja on soovinud maha arvata Vilde tee 81-60 soetamisega seotud laenuintresse. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vastustaja koostas kaebajale
  7. märtsil
  8. a maksuotsuse, mistõttu maksuhalduri poolt parandatud tuludeklaratsioonide vastuvõtmine ei tähenda seda, et maksuhaldur oleks maksumenetluses nõustunud apellandi poolt esitatud
  9. a tuludeklaratsiooni parandustega; 3) kohtu- ja maksumenetluse käigus ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mis oleksid kinnitanud, et isik tõepoolest reaalselt aadressil Kraavi 12 elas. Kohtule on esitatud erinevad Kraavi tee 12 hindamisaktid, millest nähtub, et tegu oli poolelioleva ehitisega. Tuvastamist on leidnud, et Kraavi tee 12 ja T teel asuvad majad on ehitatud ühe projekti järgi. Seetõttu on tõenäoline, et kaebaja võis elada ehitustööde ajal M. Karimõisale kuulunud T teel asuvas elamus; 4) kinnistute ostjad on selgitanud, et võõrandamise ajal oli veetrass viidud üksnes krundi piirini ning pärast kinnistu soetamist nad kaebajalt lisateenuseid ei tellinud. Samuti on ostjad kinnitanud, et teid on parendatud valla poolt. G. Valdmanni vastupidine tunnistus tuleb jätta tähelepanuta, sest tema väited ei tugine vahetule kogemusele. Nimelt selgitas G. Valdmann, et tema arvates teostas töid kaebaja, kuna viimase väitel olid traktorid tema omad; 5) kui kaebaja oleks tõepoolest tellinud FIE Lauri Merimaalt täitepinnase vedu kaebaja poolt kinnitatud mahus, oleks pidanud kinnistute ostjad sellest ka teadlikud olema. Samas on isikud kinnitanud, et juurdepääsutee oli olemas ja toimus vaid aukude parandamine. Reaalseid tehinguid kaebaja ja FIE Lauri Merimaa vahel toimunud ei ole ning arvete väljastamise eesmärgiks oli kaebaja kinnistute võõrandamisega seotud kulude suurendamine, mille tagajärjel tasus kaebaja riigieelarvesse vähem tulumaksu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 8
(12)3-09-911
  1. Kaebaja elamist Kraavi tee 12 kinnitavad nii sellest ajast pärinevad registriandmed, kaebaja enda selgitus kui M. Karimõisa selgitused ja ütlused. T. Meriküll selgitas kohtus (III kd tl 77), et ta nägi Kraavi 12 kinnistul A. Tt, kuid mitte tema naist ega lapsi, ent maja hakkas A. T ehitama – kohtu arvates ilmselt tööpäevadel kohal käima –
  2. a lõpus ja sisse kolis
  3. a. A. Pedaja, kes oli T tee 16 omanik ja elanik kuni
  4. aastani, selgitas, et A. T elas kusagil Kraavi teel. T tee 14 maja oli 2004-2005 tühi (III kd tl 63). Selle isiku puhul on alust arvata, et kuna ta omandas piirkonnas mitmeid kinnistuid (sh T tee 14 kõrval asuva kinnistu), siis ta ei eksinud tänavate nimede osas. R. M, kes maksumenetluses selgitas, et ta on kuulnud, et A. T elas T teel (II kd tl 164 pöördel), selgitas kohtus, et ta ei teadnud, kus apellant elas. G. Valdmanni ütluste (IV kd tl 4) kohaselt elas A. T tema teada T teel, maja oli valmis ja seal käisid ka A. T naine ja lapsed. A. Ilvese kinnitusel (III kd tl 167) ei olnud
  5. a kevadel Kraavi 12 maja soetamise ajal maja siseviimistlus valmis, elektrivool oli olemas (ajutise paigaldusega), vesi oli toodud majja vannituppa, kuid laiali vedamata, WC-d sai kasutada, kuid vett ei saanud peale lasta, köök ei olnud aga toimiv. Kohtumenetluses selgitas A. Ilves, et Kraavi 12 majas oli teisel korrusel siseviimistlus osaliselt tegemata, sinna viis ajutine, töötlemata puidust trepp, esimene korrus oli praktiliselt valmis, põrandal oli pressitud plaat ning parketti ja liiste ei olnud pandud. Maksumenetluses antud lühida selgituse põhjal ei pidanud A. Ilves Kraavi tee 12 hoonet elamiskõlbulikuks. Kohtus ütlusi andes selgitas A. Ilves, et andis maksuhaldurile selgitusi ilma, et ta oleks väga tõsiselt läbi mõelnud küsimusi, ning teda ei huvitanud see teema ning tema ise ei oleks tahtnud seal sees elada nendes tingimustes. J. Ii kinnitusel (selgitused II kd tl 171) oli A. T elamu Alliku külas, mille aadressi ta ei tea,
  6. a peaaegu valmis ning maja köögis oli elekter ja vesi.
  7. Ringkonnakohtu arvates ei saa neist tunnistustest järeldada, et apellandi poolt maksumenetluses antud selgitused elamise kohta Kraavi tee 12 hoones oleks ebausaldusväärsed ning nimetatud elamu kasutamine A. T peamise ja alalise elukohana tõendamata. Isegi kui apellandil oli võimalus iga päev piirkonnas töötades sõita ööseks Tallinnasse Mustamäele korterisse või kasutada elamiseks teist samasugust, täiesti valmis elamut T tee 14, ei saa pelgalt Kraavi tee 12 mittetäielikust valmidusest ning mõne tunnistaja ütlustest või selgitustest, mille kohaselt apellant elas T teel, teha vastupidist järeldust. Ka maja ostja A. Ilvese arvates peaaegu valmis majas töökoha lähedal elamine on ringkonnakohtu arvates usutavam kui ööseks korterisse ööbima suundumine. Kraavi tee 12 maja kütmine pidi olema võimalik juba seetõttu, et majas oli (ajutine) elektriühendus. Küsimus sellest, kas WC kasutamine oli mugav või kus ja kuidas valmistas A. T endale süüa, ei saa olla elukoha tuvastamisel määrav, arvestades, et need tegevused ei olnud ka Kraavi tee 12 majas võimatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust pidada A. Pedaja ega G. Valdmanni ütlusi erapoolikuks. Nende tunnistajate ütlused A. T poolt elamiseks kasutatava maja osas on vastuolulised. Ringkonnakohtu arvates saab aga enam usaldada A. Pedaja kui T tee 14 kõrval asuva maja tollase elaniku ütlusi, kes oskas T tee 14 ja Kraavi tee 12 maju üksteisest eristada. Kraavi tee 12 maja valmidusaste ei olnud A. Ilvese ütlustest nähtuvalt selline, et nende tunnistajate, kes kirjeldasid, et A. T elas valmisehitatud majas, ütluste pinnalt saaks järeldada, et nad käisid T tee 14 majas: alumine korrus oli seest viimistletud, v.a. põrandal parketi asemel pressitud puidust plaadid, liistude puudumine, vee majas laiali vedamata jätmine ning teisele korrusele viival trepil viimistlusmaterjali mittekasutamine. Keegi neist tunnistajatest, kes A. T elumajas sees käisid, ei väitnud, et nad oleks viibinud majas sedavõrd kaua, et oleks neid puudusi võinud märgata.
  8. Tulumaksu määramine Kraavi tee 12 kinnistu võõrandamisel saadud kasult oli seetõttu õigusvastane. II
  9. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri poolt kohtumenetluses väidetuga, et teede ja tänavate parendamise kulutusi ei saa pidada nende teede ja tänavate ääres paiknevate elamukruntide parendamise kuludeks, vaatamata sellele, et teid kasutatakse kinnis9
(12)3-09-911 tutele juurdepääsuks. Kinnistute väärtus võis teede parendamise tulemusel küll märgatavalt paraneda ning juhul, kui A. T poleks võtnud kohustust teed välja ehitada, oleks elamumaa kruntide väärtus olnud märgatavalt väiksem, ent parenduskulud on käesoleval juhul kantud väidetavalt teiste maatükkide (teemaa) parendamiseks. Parendamiskulude mahaarvamine vara võõrandamisel saadud tulust tulumaksuga maksustatava summa kindlakstegemiseks ei oleks objektiivselt võimalik, kui ka ümberkaudsete maa-alade arendamisega – sh lähedusse lasteaia, kooli, bussipeatuste, kaupluste, parkide või muude ühiskondlikult kasutatavate hoonete, mille lähedus elamumaa väärtust suurendab – seotud kulutusi saaks elamumaa võõrandamisel viimatinimetatu parendamiskuludena arvesse võtta. Poleks võimalik üheselt hinnata, millises ulatuses on kulutused kantud selle maatüki parendamiseks, kus töid tegelikult tehti, millises ulatuses aga naabruses või läheduses asuvate kinnistute parendamiseks.
  1. Seetõttu pole asja lahendamisel vajalik ka hinnata, kas FIE Lauri Merimaa poolt esitatud arved on esitatud tegelikult aset leidnud majandustehingute kohta ning kas asjas kogutud tõendid kinnitavad tehingute tegelikku toimumist või mitte.
  2. Ringkonnakohtu arvates ei välista sellele asjaolule tuginemist maksuotsuses nimetatud asjaolu märkimata jätmine. Maksu määramisel ei ole maksuhalduril kaalutlusõigust. Maksu määramise aluseks on nende arvete alusel tasutud summade mittearvestamine maa soetusmaksumuse hulka. Seega ka juhul, kui asuda seisukohale, et maksu määramist on nende arvete osas ebaõigesti põhjendatud, pidi maksuhaldur maksu selles osas määrama ning viga haldusakti andmisel ei võinud mõjutada maksuotsuse sisu. Maksuotsuse tühistamine selles osas pole haldusmenetluse seaduse §-st 58 tulenevalt võimalik. III
  3. Veetorustiku väljaehitamine leidis samuti aset maa-alal, mis asub jätkuvalt apellandi omandis. Kuigi maksuhaldur ei põhjenda veetrasside rajamise kulusid tõendavate dokumentide kinnistute parendamiskulude hulka arvamise mittelubatavust sellega, et veetrassid on jätkuvalt apellandi omandis ning neid kulutusi ei saa parendamiskuludena arvesse võtta, on ringkonnakohus seisukohal, et ka veetrasside rajamise kulutusi ei saa pidada
  4. aastal võõrandatud elamumaa kruntide parendamiseks tehtud kulutusteks. Veetorustikku ei saa pidada ühisveevärgiks, sest see pole vee-ettevõtja omandis (ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse § 2 lg 1 ja § 7 lg 1). Ent seda ei saa pidada ka kinnisasjade päraldiseks. Veetorustik on võõrandatav elamumaa sihtotstarbega kinnisasjadest eraldi. Saue Vallavalitsuse ja apellandi vahel
  5. septembril
  6. a sõlmitud lepingust nr 176-06 (III kd tl 144) nähtub küll liiklusmaa krundi L1 vallavalitsusele võõrandamise kohustus, ent tehnovõrkude üleandmise kohustust apellant selle lepinguga endale võtnud pole. Kinnistute võõrandamislepingutest ei nähtu aga ka veetorustiku omandi üleandmine kinnistute ostjatele, vaatamata sellele, et lepingutest nähtuvalt on veetorustiku väljaehitamise kohustus kinnistu piirini müüjal (nt A. T ja A. Unti vahelise lepingu p 6 (I kd tl 173). Veetorustiku üleandmisel vallale on vallal võimalik hakata torustikku kasutama ühisveevärgina ning saada selle eest tarbijatelt tasu.
  7. Seetõttu ei ole võimalik torustiku rajamiseks tehtud kulutusi pidada TuMS § 38 lg 1 tähenduses vara parendamiseks tehtud kulutusteks ning maksuotsus on selles osas lõppjäreldustes õiguspärane. Ringkonnakohtul puudub vajadus hinnata, kas OÜ Demovara arved on esitatud tegelikult aset leidnud majandustehingute kohta ning kas asjas kogutud tõendid kinnitavad tehingute tegelikku toimumist või mitte. IV
  8. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada, halduskohtu otsus osaliselt tühistada ja maksuotsus tühistada osas, millega määrati apellandile tasumiseks 10
(12)3-09-911 tulumaks Saue vallas Alliku külas Kraavi tee 12 kinnistu võõrandamisel saadud kasult. Muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  1. Apellant tasus menetluskulusid halduskohtus summas 15 000 krooni (riigilõiv). Apellatsioonimenetluses vabastas ringkonnakohus
  2. jaanuari
  3. a määrusega apellandi 958,67 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. 18.

§ 108

lg 2 alusel tuleb, arvestades kaebuse rahuldamist umbes 23,5 % ulatuses (Kraavi tee 12 võõrandamisel saadud tulu 1 505 145 krooni, maksuotsuses maksustamisel aluseks võetud tulu 6 427 384 krooni), vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 225 eurot.

§ 118

lg 3 esimene lause sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta osas, milles kaebust ei rahuldata, riigi kanda.

§ 118

lg 2 kohaselt kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Seega tuleb vastustajalt mõista riigituludesse 225 eurot. Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-51-12

  1. detsember 2012 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann A T kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  2. märtsi
  3. a maksuotsuse nr 12-5/151 tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a otsus haldusasjas nr 3-09-911 A T kassatsioonkaebus ning Maksu- ja Tolliameti vastukassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada A T kassatsioonkaebus. 11

(12)3-09-911
  1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a otsus haldusasjas nr 3-09-911 osas, millega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  4. Saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  5. Jätta Maksu- ja Tolliameti vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
  6. Tagastada A Tle kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon. 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.