Obsah (5)

§ 29§ 61§ 39§ 40§ 3

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1021 Otsuse kuupäev 20. november 2012 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Martinex OÜ kaebus Põltsamaa Linnavalitsuse 18

) § 29 lg 1 punkti

1. Ettekirjutusega kohustati kaebajat tagama ehitise ja selle asukoha maaüksuse korrashoid ja ohutus ümbruskonnale, viima vastavusse ehitusseaduses sätestatud nõuetega, nimelt takistama juurdepääsu varisemisohtlikule või lagunemistunnustega ehitisele kuni selle lammutamiseni või korrastamiseni ja paigaldama selle ümber hoiatussildid. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 11.06.2012.a. Ettekirjutuse tähtaegse mittetäitmise puhuks määrati asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 10 ja ehitusseaduse § 61 lg 1 p 9 ja lg 6 alusel sunniraha 6400 eurot.
2. 05.2012 esitas Martinex OÜ kaebuse Tartu Halduskohtusse Põltsamaa Linnavalitsuse 18.04.2012 ettekirjutuse nr 10-4/8-1 tühistamiseks. 1 Kaebuse põhjendused
3. Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutus kui haldusakt ei vasta haldusaktile sätestatud nõuetele, on ebaproportsionaalne ning vastuolus seadusega, mistõttu see tuleb täies ulatuses tühistada. Lisaks sellele leiab kaebaja, et vastustaja kohtleb eri isikuid ebavõrdselt, vastustajale kuuluvad kinnistud on juba aastaid samasuguses seisus kui kaebaja kinnistu, kuid vastustaja ei ole temale kuuluvatele kinnistutele ligipääsu piiranud ega viinud neid kooskõlla ehitusseadusega.
4. Ettekirjutuse kohaselt on rikkumise kvalifikatsiooniks

§ 29

lg 1 punkt 4, mille kohaselt ehitise omanik peab tagama ehitise ning selle asukoha maaüksuse korrashoiu ja ohutuse ümbruskonnale ehitamise ajal ja ehitise kasutamisel, sealhulgas takistama juurdepääsu varisemisohtlikule või muude lagunemistunnustega ehitisele kuni selle lammutamiseni või korrastamiseni ja paigaldama sellise ehitise ümber hoiatussildid. Kaebaja on seisukohal, et

ei võimalda määrata sunniraha juhul, kui ehitise omanik ei täida nõuet takistada juurdepääsu ehitisele ega paigalda ehitisele hoiatussilte. 4.

§ 61

lg 1 loetleb juhud, kui ehitusjärelvalvet teostav ametnik võib teha ehitise omanikule või ehitist ehitavale isikule ettekirjutuse.

§ 61

lg 1 punkti 9 alusel saab teha ehitise omanikule ettekirjutuse, mis võib sisaldada nõuet kas lammutada ehitis või viia ehitis vastavusse ehitisele esitatavatele nõuetele. Ehitisele esitatavate nõuete hulka ei kuulu juurdepääsu piiramine ehitisele ega hoiatussiltide panek. Seega ei saa

§ 61

lg 1 punktile 9 tuginedes esitada ehitise omanikule ettekirjutust juurdepääsu takistamiseks ehitisele ega hoiatussiltide paigutamiseks. 5. Lisaks eelnevale on oluline

§ 39

, mille lõike 1 kohaselt ehitise vastavuse hindamine ehitisele ettenähtud nõuetele toimub ehitise ekspertiisiga. Seega, isegi kui eeldada, et vastustajal on õigus nõuda ettekirjutusega ehitisele juurdepääsu takistamist ja hoiatussiltide panemist, siis ei ole vastustaja täitnud kohustust koostada ehitise ekspertiis, mis saab olla aluseks ettekirjutuse tegemisele. Eelnevast tuleneb, et ettekirjutus ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele ning tuleb seetõttu tühistada. 6.

§ 40

lõige 4 seab kohalikule omavalitsusele kohustuse aktiivselt tegutseda ohu kõrvaldamiseks, kui ehitis on ohtlik inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale.

§ 40

lg 4 tulenev aktiivse tegutsemise kohustus ei saa seisneda ainult ettekirjutuste tegemiseks ning sunnirahade sissenõudmiseks, vaid see seab kohalikule omavalitsusele kohustuse ise ohuga otseselt tegeleda. Ka asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 3 lõikest 3 ning § 11 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et kohalik omavalitsus peab tagama ehitiste ohutuse ning juhul kui ehitise omanik ei ole ettekirjutust täitnud ning ehitist lammutanud või ehitisele esitatavate nõuetega vastavusse viinud, siis peab kohalik omavalitsus seda ise tegema vastavalt ATSS § 11 lõikele

1. Eeltoodust tuleneb veel, et ohtliku ehitise korral ei saa kohalik omavalitsus teha mitu korda ettekirjutusi ehitise nendele esitatavate nõuetega vastavusse viimiseks, kuna sellisel juhul ei oleks tagatud ATSS § 3 lõikest 3 tuleneva kohustuse täitmine ega inimeste elu ja tervise tagamine. Vastustaja on koostanud mitme aasta jooksul kaebajale sarnaseid ettekirjutusi, milles 2 kõigis on esitatud sama nõue ning määratud sunniraha. Kohtule esitatud ettekirjutuste puhul on vastustaja kaebajalt sisse nõudnud ettekirjutustes nimetatud sunniraha. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ürita mitte tagada ehitise ohutust vaid on leidnud viisi, kuidas omavalitsust rahastada, mis ei ole kooskõlas hea halduse printsiipidega. Vastustaja vastuväited
2. Põltsamaa Linnavalitsus vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu. Alates septembrist 2009 on Põltsamaa Linnavalitsus korduvalt kontrollinud OÜ-le Martinex kuuluva Kalda tn 6 asuva ehitise seisukorda ja tunnistanud ehitise avariiliseks, kuna sellel on ilmsed lagunemise tunnused, mistõttu on see on ohtlik inimese elule, tervisele või varale ehitusseaduse mõistes. Ehitisel on osaliselt lahtised ja mittepiisava kandevõimega osad, mis võivad igal hetkel variseda. Elamu keldrikorrus koos vahelaega ei ole piirdega varustatud, ehitise avad ei ole täielikult suletud ega lukustatud, ehitise ümber puuduvad hoiatussildid, mistõttu ei ole takistatud inimeste juurdepääs ohtliku ehitise juurde.
3. Ehitisel aadressiga Kalda tn 6, Põltsamaa linn on mitmel korral toimunud avariid ning sellel on mittepiisava kandevõimega osad (raudbetoonist paneelid ja sillused, tellistest ja väikeplokkidest seinad jms). Aktid ning järelevalvespetsialisti koostatud fototabelid annavad piisava aluse väita, et ehitisel on vähemalt lagunemistunnused. Lagunemistunnused ning nende etteaimatavad tagajärjed (näiteks lahtiste detailide edasine varisemine) oma olemuselt võivad kujutada ohtu inimeste elule ja tervisele ning Põltsamaa linn on kaebajast erineval seisukohal, et lagunemistunnuste tuvastamiseks ei ole vajalik ekspertiisi läbiviimine vastavat eriettevalmistust omava sõltumatu erialaspetsialisti või -ettevõtte poolt. Seadusandja ei ole eeltoodust lähtuvalt ettekirjutuse tegemise aluseks sõnaselgelt sätestanud ehitusekspertiisi imperatiivsust, mistõttu ei nõustu Põltsamaa linn kaebaja väitega, et ettekirjutuse saaks teha ainult ekspertiisi olemasolul, või et

ei võimaldaks määrata sunniraha juhul, kui ehitise omanik ei täida nõuet takistada juurdepääsu ehitisele ega paigalda ehitisele hoiatussilte. Igakordse kohustusliku ekspertiisi nõue vähendaks oluliselt haldusorgani võimet haldusmenetlust paindlikult, kiiresti ja efektiivselt läbi viia ning taandaks sisuliselt haldusorgani enda diskretsiooniõiguse ettekirjutuse tegemise osas nullini. See ei oleks aga kooskõlas enam ei hea halduse, ega ka avalikkuse põhjendatud ootustega selletaoliste probleemide kiireks ja efektiivseks lahendamiseks.

1. Vastustaja on seisukohal, et ettekirjutus vastab haldusaktile sätestatud nõuetele, on proportsionaalne ja ilma kaalutlusvigadeta. Vastustaja poolt 18.04.2012 koostatud ettekirjutus nr 10-4/8-1 on antud kirjalikus vormis õige haldusorgani poolt ning haldusakti andmisel on järgitud kehtivat menetluskorda. Haldusakti andmisega peab saavutama olukorra, mis on sobiv ja vajalik eesmärgi saavutamiseks. Ettekirjutuse tegemisega soovis Põltsamaa linn saavutada olukorda, kus kaebaja tähistaks ohtliku ehitise hoiatussildiga ning piiraks sellele juurdepääsu vähemalt hoiatuslintidega.
2. Kaebaja on valesti tõlgendanud ka sunniraha kui sunnivahendi olemust, nimelt on tegemist mitte-karistusliku ja välditava meetmega, ehk siis ettekirjutuse täitmisel ehk puuduste likvideerimisel puudub haldusorganil õigus ja võimalus sunniraha rakendada ning kaebajale reaalseid tagajärgi ei rakendu. Siinkohal on haldusorgan sunnivahendi valikut õigesti kaalutlenud, kuna kõne all olev ettekirjutus vaid sisaldab endas hoiatust sunniraha määramiseks, mitte ei kohusta kaebajat koheselt sunniraha tasuma. Ettekirjutuse 3 proportsionaalsust tõendab ka asjaolu, et varasemad haldusorgani samalaadsed haldusaktid on kaebaja poolt jäetud tähelepanuta, ent käesoleva haldusakti kättesaamise järel on kaebaja kinnistul nimetatud puudused likvideerinud.
3. Vastustaja leiab, et nad ei ole rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi, mille peamiseks põhimõtteks on, et samalaadseid isikuid koheldakse samade asjaolude esinemisel samaväärselt. Põltsamaa linn, lahendades linnas tekkinud ohtlike ehitiste probleemi, on teinud ennekõike valiku, tuginedes just kodanike ja politsei poolt tulnud pöördumistele ning sellest tulenevalt alustanud menetlust just prioriteetsemate, st avalikkuse poolt kiiret lahendamist vajavate objektidega. Kaebaja ei saa pidada Põltsamaa linna tegevust võrdse kohtlemisega vastuolus olevaks pelgalt asjaolust, et temale kuuluv ehitis on üks esimeste ja prioriteetsemate seast antud küsimuse lahendamisel. Põltsamaa linn kinnitab, et jõudumööda tegeletakse tulevikus ka teiste kaebaja poolt kaebuses välja toodud ehitiste ja nende omanikega ning neid koheldakse täpselt samadel alustel nagu seda on tehtud käesoleva kaebuse esitajaga. Kohtu põhjendused ja otsus
4. Vaidlustatud Põltsamaa Linnavalitsuse järelevalvespetsialisti 18.04.2012 ettekirjutuse aluseks on olnud ehitusnõuniku V. Tamme poolt koostatud ehitise avariikoha ülevaatuse akt, millega on kindlaks tehtud, et Põltsamaa linnas Martinex OÜ-le kuuluva Kalda tn 6 kinnistul nr 2497235 asuv ehitis on ehitusseaduse mõistes ohtlik inimese elule, tervisele ja varale ning et Martinex OÜ on sellega rikkunud

§ 29lg 1 p 4 nõudeid.

13.

§ 29

lg 1 p 4 näeb ehitise omaniku ühe kohustusena ette kohustuse tagada ehitise ning selle asukoha maaüksuse korrashoiu ja ohutuse ümbruskonnale ehitamise ajal ja ehitise kasutamisel, sealhulgas takistama juurdepääsu varisemisohtlikule või muude lagunemistunnustega ehitisele kuni selle lammutamiseni või korrastamiseni ja paigaldama sellise ehitise ümber hoiatussildid.

§ 29

lg 1 p 4 aluseks võttes on vastustaja ehitise ja maaüksuse korrashoiu ja ohutuse tagamiseks kohustanud kaebajat takistama juurdepääsu varisemisohtlikule või lagunemistunnustega ehitisele kuni selle lammutamiseni ja paigaldama selle ehitise ümber hoiatussildid. Ettekirjutuse tähtaegse mittetäitmise korral tuleb kaebajal tasuda vabatahtlikult sunniraha 6400 eurot. 14. Kaebaja leiab, et Põltsamaa linnavalitsusel puudus antud olukorras õigus teha kaebajale ettekirjutust ehitisele juurdepääsu piiramiseks ja hoiatussiltide panemiseks, kuna inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale ohtliku ehitise puhul oleks saanud omanikule

§ 61

lg1 p-st 9 ja § 40 lg-st tulenevalt teha ettekirjutust vaid kas selle ehitise lammutamiseks või korda tegemiseks. 15. Kohus antud seisukohaga ei nõustu.

§ 61

lg 1 p 9 näeb ette, et ehitusjärelevalvet teostav ametiisik teeb ettekirjutuse ehitise omanikule, kui ehitis on ohtlik inimese elule, tervisele või varale. Kaebaja ei ole vaidlustanud, et talle kuuluval kinnistul Kalda tn 6 asuv ehitis on ohtlik ehitis. 18.04.2012 ehitusnõuniku poolt koostatud varisemisohtliku ja lagunemistunnustega ehitise ülevaatuse aktis on märgitud, et ehitisel on osaliselt lahtised ja mittepiisava kandevõimega ehitise osad (raudbetoonist paneelid ja sillused, tellistest ja väikeplokkidest seinad jms), mis võivad igal hetkel variseda, poolelioleva elamu keldrikorrus koos vahelaega ei ole piirdega varustatud, ehitise avad ei ole täielikult suletud ega lukustatud ning ehitise ümber puuduvad hoiatussildid, mistõttu ei ole takistatud inimeste juurdepääs 4 ohtliku ehitise juurde (tlk.7). Seega sellise ehitise ohtlikkuses ümbruskonnale vaidlust olla ei saa. 16. Kohus leiab, et antud juhul tulenes järelevalveametniku õigus teha ehitise omanikule ettekirjutus

§ 29

lg 1 punktist 4, mis kohustab ehitise omanikku takistama juurdepääsu varisemisohtlikule ehitisele kuni selle lammutamiseni või korrastamiseni ning paigaldama sellise ehitise ümber hoiatussildid. Ka

§ 3

lg 4 toob ühe ehitisele esitatava nõudena välja, et ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda. Kuna kaebaja ei olnud inimese elule ja tervisele ohtlikule ehitisele juurdepääsu piiranud ega vastavaid hoiatusi välja pannud, mis on varisemisohtliku lagunemistunnustega ehitise omaniku kohustus, siis oli vastustaja õigustatud kaebajale vastavat ettekirjutust tegema. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja teinud kaebajale eelnevalt korduvalt samasisulisi ettekirjutusi. 17. Kohus on seisukohal, et sellise ettekirjutuse tegemist ei takista ka

§ 40lõikele 1, § 61 lg 1 punktile 9 ja punktile 10 tuginedes.

Asjaolu, et

§ 40

lg 1 näeb ette, et inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale ohtliku ehitise omanik peab sellise ehitise kas viima vastavusse ehitisele esitatavate nõuetega või lammutama linna- või vallavalitsuse korraldusega määratud tähtpäevaks, ei välista linnavalitsuse õigust teha omanikule eelnevalt, so kuni ehitise korda tegemiseni või lammutamiseni, ettekirjutust ohtlikule ehitisele juurdepääsu takistamiseks ja vastavate hoiatussiltide paigutamiseks. Kui ehitise omanikule on seadusega pandud kohustus tagada ehitise ohutus, ja üheks ehitise ohutuse tagamise abinõuks on ettenähtud juurdepääsu takistamine ja ohutussiltide paigaldamine, siis on järelevalveametnikul õigus ka vastav ettekirjutus teha.

1. Lisaks märgib kohus, et antud juhul on vastustaja kohustanud kaebajat takistama varisemisohtlikule ehitisele juurdepääsu, mitte ei ole kohustanud ettekirjutuses määratud tähtajaks ehitist lammutama või korda tegema. Seetõttu on asjakohatu ka kaebaja seisukoht, et eelnevalt oleks tulnud teha ehitise ehitusnõuetele vastavuse kindlakstegemiseks ehitusekspertiisi. Kohus on seisukohal, et ehitise ohtlikkust on võimalik kindlaks teha nii ehitise välise vaatluse kui sellest tehtud piltide abil. Et vaidlusalune ehitis on olnud pikemat aega ümbruskonnale, eriti lastele, ohtlik, on kindlaks tehtud mitmete linnavalitsuse poolt teostatud objekti ülevaatuse aktidega.
2. Aluseta on kaebaja seisukoht, et vastustajal ei olnud õigust ettekirjutusega määrata sunniraha juhul, kui ehise omanik ei täida nõuet takistada juurdepääsu ehitisele ega paigaldanud ehitisele hoiatussilte. Ehitusseaduses puudub säte, et ehitusseaduse alusel tehtud teatud ettekirjutuste mittetäitmise puhul ei tohi sunniraha määrata. Sunniraha määramist ei reguleeri ehitusseadus, sunniraha määramist reguleerib asendustäitmise ja sunniraha seadus (ATSS), mille § 2 lg 1 sätestab, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 10 lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. Vaidlustatud ettekirjutuses on vastav hoiatus tehtud ja märgitud, et kui ettekirjutust tähtaegselt ei täideta, tuleb pärast ettekirjutuse tähtaja lõppemist vabatahtlikult sunniraha vastustaja arvele üle kanda. Antud juhul on ettekirjutuses tehtud kaebajale hoiatus sunniraha rakendamise kohta juhul, kui ettekirjutuse adressaat jätab tähtajaks ettekirjutuse täitmata. Kuna vastustaja kinnitusel on kaebaja vaidlustatud ettekirjutuse täitnud, siis kaebajal sunniraha tasuda ei tulnud. 5
3. Põhjendamatud on ka kaebaja väited selle kohta, et kohalik omavalitsus, so Põltsamaa linn ei ole ise olnud aktiivne ja hoolas ega ole ise korraldanud ehitise nõuetele vastavusse viimise või lammutamise. Asjaolu, et

§ 40

lg-s 4 ja ATSS §-s 11 on kohalikule omavalitsusele antud õigus (mitte kohustus) täita ettekirjutus ise adressaadi kulul või korraldada selle täitmine kolmanda isiku poolt, ei tähenda, et vaidlustatud ettekirjutus oleks õigusvastane. Antud juhul ei ole vaidluse all mitte kohaliku omavalitsuse tegevusetus, vaid kaebajale tehtud ettekirjutus. Kohalikule omavalitsusele antud asendustäitmise õigus ei võta ettekirjutuse adressaadilt õiguspärase ettekirjutuse täitmise kohustust.

1. Arvestades eeltoodut jätab kohus OÜ Martinex kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohus leiab, et vaidlustatud ettekirjutus vastab haldusaktile esitatud nõuetele, on proportsionaalne ja seaduslik. Kaebaja väited selle kohta, et teda koheldakse ebavõrdselt, kuna vastustajale ja mitmele teisele kuuluvad kinnistud on aastaid samas seisus, ei tähenda, et kaebajale tehtud ettekirjutus oleks õigusvastane ja sellest tulenevalt kaebaja õigusi rikkuda.
2. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebaja poolt kantud kohtukulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Muus osas kohtukulude väljamõistmiseks menetlusosalised esitanud ei ole. Eda Muts kohtunik 6