← Eesti

3-12-523/22

Obsah (10)§ 67§ 37§ 41§ 63§ 64§ 6§ 651§ 8§ 22§ 65

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-523 Otsuse kuupäev 15.11.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Margus Septer´i kaebus Viru Vangla käskkirj

) § 67 p-s 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 25 ööpäevaks. 07.12.

  1. a ei allunud kinnipeetav M. Septer ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Viru Vangla 15.12.
  2. a käskkirjaga nr 6-3/2245-D määrati kinnipeetav M Septerile

§ 67

p 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 35 ööpäevaks. 27.12.

  1. a ei allunud M. Septer ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Viru Vangla 20.01.
  2. a käskkirjaga nr 6-3/91-D määrati kinnipeetav M Septerile

§ 67

p 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks 10.01.

  1. a esitas M. Septer vaide (reg nr 6-12/13) Viru Vangla 15.12.
  2. a käskkirja nr 63/2245-D kehtetuks tunnistamiseks. 06.02.
  3. a vaideotsusega nr 6-12/13-1 jäeti vaie rahuldamata. 25.01.
  4. a esitas M. Septer vaide (reg nr 6-12/31) Viru Vangla 20.01.
  5. a käskkirja nr 6-3/91D kehtetuks tunnistamiseks. 22.02.
  6. a vaideotsusega nr 6-12/31-2 jäeti vaie rahuldamata. Kinnipeetav M. Septer pöördus kaebusega kohtusse ning 23.04.
  7. a määrusega võeti kohtu menetlusse Margus Septeri kaebus Viru Vangla käskkirjade 15.12.
  8. a nr 6-3/2245-D ja 20.01.
  9. a nr 6-3/91-D tühistamiseks ning Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kaebaja kolmekordse karistamisega tööle mitte asumise eest ja üle 105 ööpäeva kartserirežiimil hoidmisega. 17.05.
  10. a taotluses palus kaebaja tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toimingud, millega kaebajat hoiti kartseris järjest kokku 150 ööpäeva. Vastustaja leidis, et kui kohus peab vajalikuks hinnata vaid seda, kas vangla võib isikut järjest 150 päeva kartserirežiimil hoida, siis on vastustaja kaebuse muutmisega nõus. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt määrati Viru Vangla 17.10.
  11. a käskkirjaga nr 6.-2/1300-T kaebaja tööle E-7 osakonna koristajaks alates 20.10.
  12. a – 19.01.
  13. a. Antud käskkirja tutvustati kaebajale 20.10.
  14. a. Kaebajat ei olnud eelnevalt ära kuulatud ning kuna tal on terviseprobleemid, ei saanud vangla kaebajat tööle määrata, sest

§ 37

lg 2 p 3 kohaselt töötama ei ole kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Viru Vangla arst Juta Kogan on vaadanud kaebaja läbi 12.10.

  1. a ning teinud otsuse - „Muude liigeste traumajärgne artoos“ ning kinnipeetav on tervisliku seisundi tõttu ajutiselt töövõimetu. Töövõimelisus selgub peale ravi läbimist ligikaudu 3 kuu pärast. 17.10.
  2. a käskkirjaga nr 6.-2/1300-T määrati kaebaja tööle, seega oli tööle määramine vastuolus

§ 37lg 2 p 3 ja lg-ga 3.

Käskkirjal puudub meditsiiniosakonna töötaja allkiri, millest järeldub, 2 et käskkiri ei ole kooskõlastatud arstiga. Veel viis päeva enne käskkirja andmist on arsti poolt antud tõend, kus on kirjas, et kaebaja on töövõimetu. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et tööle määramise käskkiri nr 6.-2/1300-T on tühine ja seega vastasid vanglateenistujate 07.12.

  1. a ja 27.12.
  2. a korraldused tööle asumise kohta ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, mistõttu on kaebajale määratud distsiplinaarkaristused (15.12.
  3. a nr 6-3/2245-D, 20.01.
  4. a nr 6-3/91-D) õigusvastased. Kaebajale määrati 25 ööpäeva kartserit, kuna ta ei allunud 20.10.
  5. a korraldusele asuda tööle koristama osakonda E-
  6. Kaebaja paigutati kartserisse ja 07.12.
  7. a kartserikaristuse kandmise ajal andis valvur uuesti korralduse asuda tööle. Kaebaja keeldus tööle asumast lisaks terviseprobleemidele veel ka julgeolekukaalutlustel ning väljaõppe puudumise tõttu. 15.12.
  8. a käskkirjaga nr 6-3/2245-D karistati kaebajat 35 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kartserikaristuse kandmise ajal anti kaebajale 27.12.
  9. a jälle valvuri poolt juba kolmas kord korraldus asuda tööle. Kaebaja teatas valvurile, et tulenevalt terviseseisundist ei ole ta võimeline töötama ning et arsti tõendiga on kaebaja vabastatud töö tegemisest. Valvur läks asja uurima, kuid 29.12.
  10. a teatisega teavitati kaebajat, et tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlus. Protokolli tutvustati kaebajale 17.01.
  11. a ning kaebaja teatas, et soovib vastuväidete esitamiseks aega kuni 23.01.2012, kuid distsiplinaarkaristus 45 ööpäeva kartserit määrati 20.01.
  12. a käskkirjaga nr 6-3/91-D. Kaebaja pandi kartserisse 21.11.
  13. a ja kuni kaebuse esitamise ajani on teda hoitud kartseris järjestikku 105 ööpäeva. Kaebajale on veel määratud 45-ööpäevane kartserikaristus, mille kandmist ta alustas 05.03.
  14. a ning see teeb kokku juba 150 ööpäeva kartserit järjest, mis on vastuolus

§ 41

lg 2, § 63 lg 1 p 4 ja lg 3, PS § 10, § 11, §14, § 18, EIÕK art 3 ja art 8 ning Euroopa Vanglareeglistiku p 60.2, p 60.4, p 60.5 ja p 63.

§ 63

lg 3 kohaselt ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Kaebaja on seisukohal, et teda on karistatud ühe ja sama rikkumise eest kolm korda. Kaebaja oli arsti õiendi kohaselt vabastatud tööst vähemalt kuni veebruarini 2012. a. Kaebajale anti korraldused asuda tööle 20.10.2011. a, 07.12.2012. aja 27.12.2012. a ning kõikide korralduste täitmata jätmise eest karistati teda distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega (25 ööpäeva, 35 ööpäeva, 45 ööpäeva). Seega sama rikkumise eest kolm korda. Kuna kõik korraldused asuda tööle tulenesid 17.10.2011. a tööle määramise käskkirjast, siis on tegemist ühe ja sama akti täitmisest keeldumisega, mis sai vanglale selgeks juba esimese korralduse (20.10.2011.

  1. a)täitmisest keeldumisega. Seega järgmiste distsiplinaarkäskkirjade näol (15.12.2011. a ja 20.01.2012.
  2. a)on tegemist kaebaja korduva karistamisega. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjad on õigusvastased ka seetõttu, et korraldused asuda tööle (07.12.2011. a, 27.12.2011.
  3. a)anti kaebajale siis, kui kaebaja kandis kartserikaristust. Riigikohtu halduskolleegium on asunud otsuses 05.12.2011. a nr 3-3-1-41-11 seisukohale, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Järelikult valvurite korraldused (07.12.2011. a, 27.12.2011.
  4. a)kaebajale asuda kartserirežiimil tööle osakonda E-7 koristama olid kehtiva seadusega vastuolus ja seega ebaseaduslikud ning kehtetud HMS § 63 lg 1 kohaselt. Järelikult ei ole mõlemal juhul kaebaja ka rikkunud

§ 67

p 1, kuna antud norm kohustab alluma ainult vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja leiab, et 15.12.

  1. a käskkiri on kaalutlusvigane, teostamata on jäänud uurimisprintsiip, kaebajat ei ole ära kuulatud ning välja on jäetud selgitamata olulise tähendusega asjaolud. Menetluse 3 ajal ja karistuse määramisel ei ole arvestatud ega võetud selgitusi tunnistajatelt, arstilt tõendit ning kaplanilt selgitusi. Samuti ei ole võetud selgitusi julgeolekuosakonnast. Kogu menetlus on viidud läbi alates menetluse algatamisest kuni karistuse määramiseni kahe päevaga, mis on vastuolus inimväärikuse (PS § 10) ja hea halduse printsiibiga (PS § 14) ning õigusega tõhusale ja efektiivsele õiguskaitsele (EIÕK art 6,13). Kaebaja leiab, et 20.01.
  2. a käskkiri on seadusevastane ning kaalutlusvigane. Enne karistusotsuse määramist ei kuulatud kaebajat ära ning keelduti arvestamast kaebaja esitatud vastuväiteid menetluse protokollile. Samuti ei ole kaebajat ära kuulatud julgeolekuosakonna poolt. Täielikult on jäetud arvestamata ja tõendid kogumata arstilt, ei ole võetud seletust tunnistajalt. Karistusotsuses on jäetud arvestamata Viru Vangla direktori 04.12.
  3. a käskkirja nr 1.1-1/327 „Koristaja ohutusjuhend kinnipeetavatele“ punktid: 1; 2.1.1; 2.1.5; 2.1.6; 2.4.3; 2.4.4; 4.1; 4.4; ja 4.
  4. Kaebaja leiab, et määratud karistused on ebaproportsionaalsed. ÜRO õigusteaduste professor J. Mendez on leidnud, et üksikvangistused, mis kestavad enam kui 15 päeva, tuleks keelustada. Kaebaja on pidanud viibima üksikvangistuses kartserirežiimil järjest 105 ööpäeva, mis on käsitletav juba piinamisena. Viru Vangla tegevus on suunatud kaebaja väärikuse alandamisele. Kaebajale on 105 ööpäeva kartseris hoidmisega põhjustatud psüühilisi ja füüsilisi kannatusi. Ta on korduvalt kaotanud teadvust, pidanud psühhiaatri poole pöörduma ravi saamiseks. Kaebaja ei ole saanud selle aja jooksul kokku oma perega, kuigi vanglal on kohustus aidata kinni peetavatel isikutel säilitada suhteid perekonnaliikmetega. Kaebaja huvi toimingute õigusvastasuse tuvastamisel on preventiivne, s.o vältida sarnastes asjades õigusrikkumiste kordumist ning hiljem kahjunõude esitamise soov koostoimes alusetult kartseris viibimise eest. Seoses tööle määramise käskkirja mittevaidlustamisega viitab kaebaja Tartu Ringkonnakohtu 02.03.
  5. a otsusele haldusasjas 3-10-2294 p 8, mille kohaselt asjaolu, et kaebaja ei ole vaidlustanud enda tööle määramise käskkirja, ei anna alust asuda seisukohale, et kaebajal ei ole võimalik tervislikule seisundile viidates hilisemalt tööle asumisest keelduda. Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et konventsiooni
  6. protokolli
  7. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemist ja sealjuures on tähtsusetu millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. Kaebaja palub tühistada Viru Vangla 15.12.
  8. a käskkirja nr 6-3/2245-D ja 20.01.
  9. a käskkirja nr 6-3/91-D ning tuvastada Viru Vangla toimingute õigusvastasus seoses kaebaja kolmekordse karistamisega tööle mitte asumise eest ja 150 ööpäeva järjest kartserirežiimil hoidmisega. Samuti välja mõista vanglalt kohtukulud: riigilõiv kaebuse esitamise eest (4 x 15,97 eurot) ja riigilõiv koopiate eest (3,41 eurot). VASTUSTAJA VASTUVÄITED Viru Vangla, olles tutvunud kinni peetava isiku kaebusega, leiab, et kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 4 Viru Vangla 17.10.
  10. a käskkirjaga nr 6-2/1300-T määrati kinnipeetav M. Septer E-7 osakonnas üldkasutatavate ruumide koristajaks osaliste tööülesannetega lähtuvalt tema tervislikust seisundist. Osaliste tööülesannete hulka kuuluvad uste, akende, trellide, seinte ja muude pindade pesemine. Viru Vangla 17.10.
  11. a käskkirja nr 6-2/1300-T ei ole tühistatud. HMS §-de 60 ja 61 mõttes on tegemist kehtiva ja selle adressaadile täitmiseks kohustusliku haldusaktiga. Distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt karistati käskkirjadega nr 6-3/2245-D ja nr 6-3/91-D M. Septerit

§ 67p-st 1 tulenevate nõuete rikkumise ees.

7.12.

  1. a ja 27.12.
  2. a ei allunud kinnipeetav vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetavat võis rikkumiste eest karistada distsiplinaarkorras. Nimelt

§ 37

lgst 1 tuleneb kinnipeetavale kohustus töötada, tööle määramise käskkiri nr 6-3/1300-T on kehtiv ja M. Septerile täitmiseks kohustuslik haldusakt ning

§ 67

p-st 1 tuleneb kinnipeetavale kohustus alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Kuna kinnipeetavale antud korraldused olid seaduslikud, kuid kinnipeetav keeldus korraldustele allumast, siis rikkus ta oma käitumisega

§ 67p-st 1 tulenevaid nõudeid.

Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki

§ 64lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid.

Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest ja distsiplinaarmenetluse algatamisest, kaebajale on antud võimalus anda selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumistega. 07.12.

  1. a ja 27.12.
  2. a selgitustes ei ole kinnipeetav terviseseisundit tööst keeldumise põhjusena välja toonud. Kinnipeetav on tööst keeldunud usulistel ja turvakaalutluslikel põhjustel. Samas on kinnipeetav viidanud, et tema ei saa töötada, sest kartserikaristuse kandmise ajal ei ole lubatud töötada. Kinnipeetav ei ole sõnagi märkinud, et ta ei saa korraldust täita tervislikel põhjustel Ebaõige on kinnipeetava seisukoht, et tööle määramise käskkirjal puudus meditsiiniosakonna kooskõlastus. Kooskõlastus oli antud läbi elektroonilise registri E-kontakt 13.10.
  3. a Viru Vangla meditsiiniosakonna juhata K. Ird poolt ja 23.01.
  4. a vangla arsti J. Kogan poolt. Kinnipeetav esitas kohtule 12.10.
  5. a arsti poolt väljastatud tõendi. Käskkirja kooskõlastus oli tehtud 13.10.
  6. a. Seega, tööle määramise käskkirja kooskõlastamisel arvestati 12.10.
  7. a tõendiga ja kinnipeetava tervislike probleemidega. Kinnipeetav on määratud koristajaks osaliste tööülesannetega ning tööle määramise käskkirjas on loetletud tööülesanded, mida kinnipeetav täita saab – uste, akende, trellide, seinte ja muude pindade pesemine. Kinnipeetav ei ole käesolevas asjas vaidlustanud mitte tööle määramise käskkirja, vaid distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad, millega määrati karistus korralduste eiramise eest. Kinnipeetav ei ole ka varasemalt tööle määramise käskkirja vaidlustanud, mis näitab, et isik ei kahelnud selle õiguspärasuses. Korraldused anti kinnipeetavale tuginedes kehtivale käskkirjale ning kehtiva käskkirja alusel antud korraldus on täitmiseks kohustuslik. Kaebaja leiab, et temale määratud karistused ei ole proportsionaalsed. Distsiplinaarkaristuste määramise hetkel omas kinnipeetav kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sealhulgas on ta varasemalt toime pannud samalaadse rikkumise ning samuti saanud distsiplinaarkorras karistada. Vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on vanglas raske distsipliinirikkumine, sest on otsene oht vangla üldisele julgeolekule. Kohaldatav distsiplinaarkaristus peab isikule mõju avaldama ja suunama kinnipeetavat edaspidi õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma. Kinnipeetava poolt korduvalt samalaadsete rikkumiste toimepanemine 5 näitab, et kinnipeetav ei ole varasemalt määratud karistustest järeldusi teinud ja need ei ole talle mõju avaldanud. Varasemalt oli M. Septerit samalaadse rikkumise eest karistatud kartserisse paigutamisega 15 ja 25 ööpäevaks, kuid kuna isik järjekordselt pani toime sarnased teod, siis ei ole temale varem määratud karistus oma eesmärki täitnud. Noomituse määramine, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine antud juhul oleksid liiga leebeks karistuseks, arvestades toime pandud rikkumise raskust ning seda, et ka varem on isik näidanud üles allumatust vanglateenistuse ametniku korraldusele. Seetõttu oli õigustatud isiku karistamine 15.12.
  8. a käskkirja nr 6-3/2245D alusel 35 ööpäeva kartseriga ja 20.01.
  9. a käskkirja nr 6-3/91-D alusel 45 ööpäeva kartseriga. Vangla on seisukohal, et kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud distsipliinirikkumisega ning vaidlustatud haldusaktides on karistuse määra kujunemist põhjalikult ka selgitatud. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktides esineb kaalutlusvigu, nende andmisel on teostamata jäänud uurimisprintsiip ja rikutud on ärakuulamisõigust. Viru Vangla on distsiplinaarmenetluste käigus võimaldanud kaebajal anda kirjalike selgitusi, mida kaebaja ka 07.12.
  10. a ja 27.12.
  11. a tegi. Seletuskirjade kirjutamise andmise võimalusega teostas vangla üheaegselt nii uurimispõhimõtet kui ka tagas menetlusosalise õiguse olla ära kuulatud ning esitada oma seisukohad. Kaebaja selgitused olid üsna napisõnalised. 07.12.
  12. a seletuskirjas põhjendas kaebaja tööst keeldumist, väites, et keeldub töötamast usulistel ja turvakaalutluslikel põhjustel, seejuures oma seisukohta argumenteerimata ja täpsustamata. 27.12.
  13. a kirjalikus seletuskirjas on kaebaja märkinud korralduse täitmisest keeldumise põhjusena julgeolekuohu, väljaõppe puudumise ja kartseris viibimise. Distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja väiteid kontrollitud, vaidlustatud käskkirjades on kaalutletud igat asjaolu ning haldusorgan on oma lõpliku seisukohta ka põhjalikult põhjendanud. Kaebaja väidab, et korraldus tööle asumiseks anti seadusevastaselt ajal, kui kaebaja kandis kartserikaristust. Vastustaja selgitab, et vangistuse täideviimise eesmärgiks on

§ 6

lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Õiguskuulekale käitumisele suunamine ehk kinnipeetava taasühiskonnastamine hõlmab endas mitmeid tegevusi, s.h tööharjumust. Ka kartserikaristuse eesmärgiks on suunata kinnipeetavat õiguskuulekale teele, kuid siinjuures ei saa ühte meedet eelistada teisele ja üks ei välista teist. Vangla on seisukohal, et

§ 651

lg 3 piirab kinnipeetava õigust nõuda

§ 8

lg-s 1 sätestatud võimalust liikuda vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. Meelevaldne on tõlgendada

§ 651lg-t 3 ja VSk

E § 8 lg-t 4 kinnipeetavale enda üksnes kartserikambris hoidmise nõudeõigust andvalt. Seega on nimetatud sättega võetud kartserirežiimil olevalt kinnipeetavalt õigus nõuda vanglalt hõivatust taasühiskonnastavate tegevustega ning vaba liikumist osakonnasiseselt, kuid nimetatust ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat vangla tahte kohaselt viibima väljaspool kartserikambrit või kartserikambrina kasutatavat kambrit. Eeltoodud järeldust ei lükka ümber ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-41-11 p-s 26 toodud seisukoht, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Riigikohtu otsuses märgitud järeldus, et kartserikaristust kandval kinnipeetaval ei ole vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust ega õigust saada

§ 22

alusel antavat soodustust, annab tunnistust sellest, et Riigikohus on käsitlenud töötamist vanglas kinnipeetavale tehtud soodustusena. Viru Vangla E-7 ja E-8 kinnipeetavate, seal hulgas kinnipeetava negatiivset suhtumist 6 majandustöödesse arvestades, ei saa vangla majandustöödele määramise puhul rääkida kui kinnipeetavale tehtavast soodustusest, vaid määratud kohustusest. Seda arvamust toetab ka õiguskantsleri 12.12.2011 seisukoht nr 7-4/110869/1106120. Vastustaja märgib, et isegi kui kinnipeetavale antud korraldus oleks olnud õigusvastane, siis see ei olnud sellest hoolimata tühine. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-103-06 kohaselt saab kinnipeetava poolt korralduse mitte täitmine olla õigustatud vaid juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Kinnipeetavale M. Septerile antud korraldused asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühised korraldused, sest need olid antud kehtiva haldusakti alusel ning kinnipeetav oleks pidanud korraldustele alluma. Esiletoodud riigikohtu lahendis, on Riigikohus leidnud, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kaebaja tugineb

§-le 63 lõikele 3 ja leiab, et käskkirja nr 6-2/1300-T täitmisest keeldumise eest on teda topelt karistatud.

§ 63

lg 3 kohaselt ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Kohtupraktikas ei loeta pärast distsiplinaarkaristuse määramist jätkuvat rikkumist samaks süüteoks ning selle eest võib määrata uue distsiplinaarkaristuse. 07.12.

  1. a ja 27.12.
  2. a toimunud rikkumised on eraldiseisvad ning nende mõlema eest võib kaebajat karistada. Vastustaja on seisukohal, et väär on kaebaja väide, et kui ühel korral kinnipeetavat karistatakse tööle asumise korralduse eiramise eest, siis järgnevatel kordadel seda teha ei saa. Vaatamata sellele, et korralduse eiramine toimus ühe ja sama käskkirja alusel, on tegemist erinevate korralduste eiramisega ja seega ka iseseisvate rikkumistega. Kaebaja oli määratud tööle perioodil 20.10.
  3. a – 19.01.
  4. a ja kui ta erinevatel kuupäevadel ei täitnud vanglaametniku seadusliku korraldust asuda tööle, siis on vaieldamatult tegemist erinevate rikkumistega. Kaebaja on seisukohal, et karistus on suunatud tema inimväärikuse alandamisele ja kartseris viibimine 150 ööpäeva järjest on käsitletav piinamisena. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esinenud. Vastustaja nõustub, et kartseris viibimine ei ole meeldiv ja võib kaasa tuua ebamugavusi, kuid oluline on märkida, et isikul oli võimalik distsipliinireeglite järgimisega enda kartserisse paigutamist ära hoida. Piinamine hõlmab nii füüsilise kui ka vaimse kannatuse tekitamist ning on väärkohtlemise kõige raskemaks vormiks. Piinamisele on üldjuhul iseloomulik, et see on toime pandud teadlikult, tahtlikult ning sihipäraselt. Sugugi igasugune ebameeldivustunne või kannatus ei ole käsitatav piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemisena. Selleks, et tegemist oleks konventsiooni alla kuuluva väärkohtlemisega, peab selline kohtlemine ületama teatud minimaalse raskusastme. EIÕK on selgelt välja öelnud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud ebamugavustunne, kuid see ei või tähendada seda, et karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid tekitaksid rohkem kannatusi või kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kaebajat on kartserikaristusega järjest karistatud erinevate rikkumiste eest. Kaebaja on ise oma käitumisega põhjustanud olukorra, kus tal tuli ära istuda mitu kartserikaristust järjest. Vastustaja leiab, et antud juhul ei ole ületatud minimaalset raskusastet ja tegemist ei ole piinamisega. 7 Lähtudes eeltoodud argumentatsioonist palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Käesolevas asjas on kaebaja esitanud halduskohtule HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt tühistamiskaebused, taotledes Viru Vangla 15.12.
  5. a käskkirja nr 6-3/2245-D ja 20.01.
  6. a käskkirja nr 6-3/91-D tühistamist ja HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt tuvastamiskaebused, taotledes Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamist seoses enda kolmekordse karistamisega tööle mitte asumise eest ja 150 ööpäeva järjest kartserirežiimil hoidmisega. Kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. Esmalt võtab kohus seisukoha küsimuses, kas kaebaja distsiplinaarkorras karistamiste puhul oli tegemist topelt karistamisega ja kas kaebajat võis 150 päeva järjest kartserirežiimil hoida.

§ 63

lg 3 teise lause kohaselt võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. 17.10.

  1. a käskkirjaga nr 6-2/1300-T määrati kaebaja (E-7 osakonna kinnipeetav) tööle üldkasutatavate ruumide koristajana osaliste tööülesannetega lähtuvalt tema tervislikust seisundist (t.l 13). Osaliste tööülesannete hulka kuulusid uste, akende, trellide, seinte ja muude pindade pesemine alates 20.10.
  2. a kuni 19.01.
  3. a tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Kaebaja ei ole ülalnimetatud käskkirja vaidlustanud ja seega oli tööle asumise korralduste andmise ajal käskkiri kehtiv. HMS § 60 ja § 61 mõttes oli tegemist kehtiva ja selle adressaadile täitmiseks kohustusliku haldusaktiga. Ülalnimetatud käskkirja alusel anti kaebajale 20.10.
  4. a ja 07.12.
  5. a korraldused asuda tööle ning kaebaja ametniku seaduslikele korraldustele ei allunud. 20.10.
  6. a korralduse mittetäitmise eest määrati kaebajale 16.11.
  7. a käskkirjaga nr 6-3/2079D

§ 67

p 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 25 ööpäevaks. Karistus on ära kantud ja kaebaja ei ole seda vaidlustanud. 07.12.

  1. a ei allunud kaebaja teistkordselt ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle ja 15.12.
  2. a käskkirjaga nr 6-3/2245-D määrati kaebajale

§ 67

p 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 35 ööpäevaks. 27.12.

  1. a ei allunud kaebaja kolmandat korda ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle ja Viru Vangla 20.01.
  2. a käskkirjaga nr 6-3/91-D määrati kaebajale

§ 67

p 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks. Kohus leiab, et 07.12.

  1. a ja 27.12.
  2. a aset leidnud rikkumised on eraldiseisvad ja nende mõlema eest võis kaebajat karistada. Vaatamata sellele, et kaebaja eiras ühe ja sama käskkirja alusel antud korraldusi, oli tegemist erinevate korralduste eiramisega ja seega ka iseseisvate rikkumistega. 8 Kaebaja oli määratud tööle perioodil 20.10.
  3. a kuni 19.01.
  4. a ja kui ta sellel perioodil erinevatel kuupäevadel ei täitnud vanglaametniku seaduslikku korraldust asuda tööle, siis oli tegemist erinevate rikkumistega ja kaebaja seisukoht tema topelt karistamise osas on väär. Pärast distsiplinaarkaristuse määramist jätkuvat rikkumist ei loeta samaks süüteoks ning selle eest võib määrata uue distsiplinaarkaristuse. Seega ei ole käesolevas asjas tegemist topelt karistamisega ja kolmekordne karistamine tööle mitte asumise korralduste täitmata jätmise eest on põhimõtteliselt õiguspärane, kui muud protsessuaalsed ja materiaalõiguslikud normid on järgitud ja distsipliini rikkumine on tõendatud. Kaebuse esitamise ajal (13.03.
  5. a) oli kaebajal ära kantud 105 ööpäeva kartserit tööst keeldumise eest. 19.04.
  6. a seisuga kandis ta ära veel 45 ööpäeva kartserit tööst keeldumise eest ja kokku viibis seega kartserirežiimil 150 ööpäeva. Kaebaja jäi nõudmise juurde tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toimingud, millega teda hoiti kartserirežiimil järjest kokku 150 ööpäeva. Kohus saab võtta selles nõudes seisukoha eeldades, et kõik käskkirjad, mille alusel kaebaja kandis kartserikaristust, olid karistuse täitmisele pööramise ajal kehtivad. Vastustaja nõustus kaebuse muutmisega ainult juhul, kui kohus võtab põhimõttelise seisukoha küsimuses, kas vangla võib isikut 150 ööpäeva järjest hoida kartserirežiimil, andmata hinnangut käskkirjadele, mille alusel kaebaja karistust kandis. Kohus leiab, et vastustajal oli õigus pöörata järjest täitmisele kõik karistused, mis tulenesid kehtivatest käskkirjadest. Vanglal puudus õigus kehtivate distsiplinaarkaristuse käskkirjade olemasolul jätta need täitmisele pööramata (

§ 65

lg 1).

§ 65

lg-s 6 on sätestatud karistuse täideviimise tähtaeg (8 kuud) ja vastustaja peab sellega arvestama. Käesolevas asjas menetleb kohus käskkirjade tühistamise nõuet ja juhul, kui kohus tühistab käskkirjad, siis järelikult osutuvad ärakantud karistused nende käskkirjade alusel õigusvastaseks. Järgmisena võtab kohus seisukoha küsimuses, kas vaidlustatud käskkirjad kuuluvad tühistamisele. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras selle eest, et ta 07.12.2011. a ja 27.12.2011. a ei allunud vanglaametniku korraldusele asuda tööle.

§ 37

näeb ette kinnipeetava töökohustuse vanglas.

§ 37

lg 2 p 3 kohaselt ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Justiitsministri määruse „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ § 5 lg 2 p 5 kohaselt peatub kinnipeetava töökohustus muuhulgas ka ajutise töövõimetuse ajal. Sellest tulenevalt on kinnipeetav töökohustusest vabastatud, kui tööle asumise (korralduse andmise) ajal on tal terviseprobleemid, mis välistavad töö tegemise. Käesolevas asjas tuleb kohtul kindlaks teha, kas kaebajal esinesid 07.12.

  1. a ja 27.12.
  2. a terviseprobleemid, mis oleksid muutnud ta töövõimetuks ning kas seda võeti arvesse distsiplinaarmenetluses. Samuti tuleb võtta seisukoht küsimuses, kas kinnipeetava võimelisus tööd teha on tehtud kindlaks arsti poolt. Oma kaebuses kirjutas Margus Septer, et ta teatas valvurile, et tulenevalt tema tervislikust seisundist ei ole ta võimeline töötama ning arsti tõendiga on ta vabastatud töö tegemisest (t.l 4 I köide). 07.12.
  3. a seletuskirjas ja vaides selgitas kaebaja, et keeldus töötamast usulistel ja turvakaalutluslikel põhjustel (t.l 114 ja 46-51 I köide). Kui kaebaja ei asunud tööle tema arvates ühel 9 põhjusel ja hiljem on kindlaks tehtud, et ta on töövõimetu, siis tuleneb uurimisprintsiibist, et vastustaja kohustuseks oli kontrollida, kas esineb töötamist välistavaid asjaolusid. Käesolevas asjas ei saa lähtuda Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.
  4. a otsuse haldusasjas 3-31-44-12 p-s 14 toodust, kus Riigikohus asus seisukohale, et kui kaebaja ei ole sidunud vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustatud käskkirjade õigusvastasust argumendiga, mis ei võimaldanud tal töötada, siis ei saa seda argumenti arvestada. Käesolevas asjas tõi kaebaja tööst keeldumise põhjusena tervisliku seisundi argumendi välja vaides (27.12.
  5. a tööst keeldumise puhul) (t.l 126 I köide), distsiplinaarmenetluses, samuti oma kohtule esitatud kaebuses ja kohtumenetluses. 27.12.
  6. a kirjutas valvur M. Naprejev ettekandes nr 4901, et „kinnipeetav keeldus korraldusele allumast öeldes, et tal olemas arstitõend, mis vabastab põranda koristamisest. Peale seda läksin inspektor-kontaktisiku Tiia Tiivas juurde ning tema ütles, et kinnipeetaval on olemas arstitõend, milles on kirjutatud, et ta võib koristada aknad, trellid ja muud pinnad“ (t.l 138 I köide). Kaebaja kirjutab oma 27.12.
  7. a vaides juhtunu kohta, et distsiplinaarmenetluses on täielikult jäetud teostamata uurimisprintsiip (ei ole võetud tõendit arstilt seoses tema tervisega, ei ole võetud seletust tunnistajalt) (t.l 54 I köide). 12.10.
  8. a leidis arst Juta Kogan, et kaebajal on muude liigeste traumajärgne artroos. 12.10.
  9. a olemas valu õlas. Ortopeedi poolt plaanitud Kenaloogi manustamine. Tõend. Kinni peetav isik on tervisliku seisundi tõttu ajutiselt töövõimetu. Töövõimelisus selgub peale ravi läbimist ligikaudu 3 kuu pärast (t.l 116). Tööle asumise korralduste andmise päevadel (07.12.
  10. a ja 27.12.2011.a), 15.12.
  11. a ja 20.01.
  12. a distsiplinaarkaristuse käskkirjades ning distsiplinaarmenetluse materjalides ei ole arutletud ega uuritud nimetatud arstitõendi sisu ja seda, et tõendis on selgelt öeldud, et 12.10.
  13. a seisuga on kaebaja ajutiselt töövõimetu ja töövõimelisus selgub peale ravi läbimist ligikaudu 3 kuu pärast (s.o umbes 12.01.
  14. a). 22.02.
  15. a vaideotsuses nr 6-12/31-2 on mainitud, et 13.10.
  16. a on meditsiiniosakonna juhataja andnud kooskõlastuse ja kinnipeetav saab täita tööülesandeid – uste, akende, trellide, seinte ja muude pindade pesemine. Kui kinnipeetaval tulnuks ka põrandat pühkida või pesta, on tegemist pinnaga, mida Margus Septer on tervislikust seisundist lähtudes võimeline puhastama (t.l 53 I köide). Vastustaja esitas kohtule väljavõtte 24.01.
  17. a arvutiprogrammist Margus Septeri kohta (t.l 145 I köide), kus on fikseeritud, et kaebaja võib seisuga 13.10.
  18. a tervisekaardi andmetel töötada osaliste tööülesannetega (med.osakonna juhataja K. Ird) ja see seisukoht on vastuolus 12.10.
  19. a med.tõendiga, mille andis arst ja millest nähtub, et kaebaja on ajutiselt töövõimetu ligikaudu 3 kuud. Arvutiprogrammi väljavõtte kohaselt võib Margus Septer seisuga 23.01.
  20. a töötada osaliste tööülesannetega (arst J. Kogan) (t.l 145 I köide). Arst J. Kogani 23.01.
  21. a seisukohta ei saa võtta arvesse kaebaja tervise hindamisel 07.12.
  22. a ja 27.12.
  23. a. Ülaltoodust teeb kohus järelduse, et 17.10.
  24. a käskkirjaga nr 6-2/1300-T kaebajat tööle määrates ei võtnud vastustaja arvesse arst J. Kogani 12.10.
  25. a tõendit kaebaja ajutise töövõimetuse kohta ja kaebaja osaliste tööülesannetega tööle määramisel ei ole vastustaja arvestanud samuti 12.10.2011.a arsti tõendi sisuga. 10 Kohus tuvastas, et Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja K. Ird ja arst J. Kogan esitasid Margus Septeri tervise kohta vastustajale vastuolulisi andmeid ja vastustaja ei ole uurimisprintsiibist lähtudes neid vastuolusid kõrvaldanud ning eelistas põhjendamatult meditsiiniosakonna juhataja K. Irdi seisukohta. Kohus kuulas K. Irdi tunnistajana üle ja ta teatas, et ta on meditsiiniosakonna juhataja ja ei ole arst. Viru Vangla töötajate hariduse ja eriala nimekirja kohaselt on Kai Irdil meditsiiniõe teaduse kõrgharidus (bakalaureusekraad) ja seega ei ole ta arst. Kohus kuulas tunnistajatena üle K. Irdi, J. Kogani ja Viru Vangla tööhõive spetsialisti R. Belbaumi (t.l 75-79 II köide) ning tunnistajad leidsid tagantjärgi, et nendel oli erinev arvamus M. Septeri töövõimelisuse osas. K. Ird teatas, et ta on meditsiiniosakonna juhataja ja ei ole arst ning kui ta konsulteeris telefoni teel arst J. Koganiga, jõudis ta järeldusele, et M. Septer täiesti töövõimetu inimene ei ole. Kuni 01.07.
  26. a ei olnud Viru Vanglas üldarsti, kelle pädevusse oleks kuulunud otsuste tegemine tööle määramisel. Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja K. Ird teatas kohtule, et ta ei tee ühtegi otsust iseseisvalt ja konsulteerib arstidega (t.l 79 II köide).

§ 37

lg 3 kohaselt kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst ja seega ei olnud K. Ird pädev otsustama kaebaja võimelisuse üle teha tööd. M. Septeri tervisekaardi andmetel fikseeris arst Olev Toomla oktoobris

  1. a, et 11.10.
  2. a soovitakse M. Septerit koristajaks ning vajalik on terapeudi konsultatsioon. Arst Juta Kogan tegi 12.10.
  3. a kindlaks, et Margus Septeril on olemas valu õlas. Ortopeedi poolt plaanitud Kenaloogi manustamine. Tõend. Kinni peetav isik on tervisliku seisundi tõttu ajutiselt töövõimetu. Töövõimelisus selgub peale ravi läbimist ligikaudu 3 kuu pärast. Diagnoos – muude liigeste traumajärgne artroos. 25.10.
  4. a määras arst Ia Tuisk ravi (t.l 6 II köide). Ülaltoodust teeb kohus järelduse, et M. Septeri tööle määramisel olid aluseks võetud vastuolulised andmed tema tervise kohta ja K. Ird ei olnud pädev isik otsustama, et kaebaja saab koristamisel osaliselt täita tööülesandeid. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kohus leiab, et distsiplinaarmenetluse käigus ning distsiplinaarkaristuse määramisel oli kaebaja töövõimelisuse hindamiseks aluseks võetud vastuolulised andmed ja vastustaja jõudis järeldusele, mis ei vastanud objektiivsetele andmetele ja oli antud ebapädeva isiku poolt. Tartu Halduskohtu 28.09.
  5. a kohtuotsuse haldusasjas nr 3-12-1012 (Margus Septeri kaebus Viru Vangla vastu, jõustunud 29.10.
  6. a) punktis 3.3 on fikseeritud, et vastustaja kinnitusel oli kaebajal 12.10.
  7. a tuvastatud ajutine töövõimetus, mis ei saanud mõjutada tema hilisemat töövõimelisust. Seega tegi kohus järelduse, et vastustaja tunnistas, et M. Septer oli 12.10.
  8. a ajutiselt töövõimetu. Seoses sellega, et ülaltoodud ilmse vea tõttu kuuluvad vaidlustatud käskkirjad tühistamisele, ei pea kohus vajalikuks analüüsida distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõuetekohasust, karistuse määramise proportsionaalsust ja muud distsiplinaarmenetlusega seonduvat. 11 Kohus leidis, et vaidlustatud käskkirjade andmisel jättis vastustaja välja selgitamata olulise asjaolu, kas M. Septer oli korralduste andmise ajal võimeline asuma koristamistöödele ja see tõi kaasa õigusvastase järelduse. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus M. Septeri kaebuse käskkirjade tühistamise nõudes ja tühistab Viru Vangla käskkirjad 15.12.2011 nr 6-3/2245-D ja 20.01.2012 nr 6-3/91-D. Ülejäänud nõuetes jääb kaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on käesolevas asjas tasunud iga nõude pealt riigilõivu 15,97 eurot, kokku 63,88 eurot. Kuivõrd kaebuses esitatud kaks nõuet kuuluvad rahuldamisele, siis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu (riigilõiv) summas 31,94 eurot. Tamara Hristoforova kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.