) § 10 lg-st 3 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt maksuhaldur viib menetluse läbi üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi vältides. Vastustaja ei ole samuti arvestanud Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et: „erinevalt maksumaksjast ja maksu kinnipidajast ei ole kolmas isik maksukohustuse adressaat. Seetõttu on loomulik, et maksuhalduri õigused kolmanda isiku suhtes on kitsamad kui maksumaksja ja maksu kinnipidaja suhtes“. (Riigikohtu 20.06.2001 lahend asjas nr 3-3-1-31-01). Kaebaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. 5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. MTA hinnangul ei ole vajalik kaebust menetleda vaideotsuse tühistamise nõudes. Kuigi
lg 3 ning HKMS § 37 ja § 41 ei välista vaideotsuse eraldiseisvat vaidlustamist halduskohtus, puudub praegusel juhul vajadus menetleda vaideotsuse tühistamise nõuet lisaks korralduse tühistamise nõudele. Vaidluse esemeks, st põhiliste asjaolude kogumiks ja kaebuse nõudeks on korraldus. Kaebaja ei ole välja toonud, et vaideotsus vaidlustatud korraldusest iseseisvalt tema õigusi rikuks (nt vaidemenetluse läbiviimine). Seetõttu ei pea MTA põhjendatuks eraldiseisvat vaideotsuse tühistamise nõude menetlemist. See ei välista vastustajal vaideotsuses korralduse õiguspärasuse osas esitatud argumentide juurde jäämist ja kaebajal nendele argumentidele vastu vaidlemist ja uute põhjenduste esitamist. Halduskohtumenetlus kui haldustegevuse õiguspärasuse järelkontroll, 2 praegusel juhul korralduse kui haldusakti kohtulik läbivaatus, peabki võimaldama pooltele esitatud argumentide juurde jäämist, neile vastu vaidlemist ning uute argumentide esitamist. Kaebus dubleerib vaiet korralduse põhjendatuse vaidlustamise osas ja selles küsimuses ei pea vastustaja vajalikuks vaideotsuses esitatud seisukohti üksikasjalikult korrata. Vastustaja jääb vaideotsuses kajastuva käsitluse juurde, mille kohaselt MTA peab korraldust kolmandalt isikult AVI Auto OY-lt teabe nõudmiseks seaduspäraseks. Erinevalt kaebajast leiab vastustaja, et täidetud on eeldused kolmandalt isikult teabe nõudmiseks, mis tulenevad
§-st 61. Maksuhaldur on eelnevalt pöördunud maksukohustuslase enda poole, selgitanud kontrolli asjaolusid ja nõudnud vaid konkretiseeritud vajalikku teavet seonduvalt maksumenetluse eesmärgiga, järgides proportsionaalsuse ja muid haldusmenetluse ning maksumenetluse üldpõhimõtteid. Puuduvad kolmanda isiku teabe andmisest keeldumise alused. Maksuhaldur on korralduses sõnaselgelt kirjeldanud teabe saamise vajadust ennekõike Rent X OÜ poolt esitatud teabe ja dokumentide õigsuse kontrollimiseks ja maksustamisel tähendust omavate asjaolude kindlaks tegemiseks. Selliste põhjenduste lubatavust on Riigikohtu tasandil kinnitatud ja leitud, et ka korduv teabe nõudmine kolmandatelt isikutelt võib õiguspärane olla (Riigikohtu 24.05.2011 otsus asjas nr 3-3-1-24-11 ja 30.03.2011 otsus asjas nr 3-3-1-98-10). On loogiliselt järeldatav, et kui AVI Auto OÜ, mis on Rent X OÜ tarnijaks ja mille juhatuse liige on Ülle Raukas ning tarnijaks on omakorda AVI Auto OY, mille juhatuse liige on samuti Ülle Raukas, võib AVI Auto OY teada ja kinnitust anda maksuhalduri järeldustele seoses Rent X OÜ-ga. Seda eriti olukorras, kus eelnevalt on Rent X OÜ poole pöördutud, kuid kontrolli asjaoludel on maksuhalduril vajalik saada kinnitust tehingute asjaoludes. Samuti peab arvestama, et maksuhaldur ei saa maksumenetluse käigus anda kolmandatele isikutele korralduste saatmisega detailset maksusaladust sisaldavad informatsiooni, mistõttu piisab maksuhalduri arvates selles osas vaid teabe saamise vajaduse asjaolule viitamisele. Eelnev kinnitab veelkord korralduse õiguspärasust. Maksuõigus ei keela korralduste tegemist kolmandatele isikutele, kes on registreeritud välisriikides, st korralduse adressaadi valikul saab maksuhaldur kasutada diskretsiooni. Seega iseenesest võib maksuhaldur vajaduse ja õigusliku põhjendatuse olukorras korralduse teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks saata ükskõik millisesse välisriiki, kui riigid ei ole välislepinguga teisiti kokku leppinud. Teine asi on korralduste täitmise tagamine, mida Eesti maksuhaldur peaks korraldama läbi teise riigi, praegusel juhul Soome Vabariigi maksuhalduri, juhindudes
lg-st 2, § 513 lg-st 2, Euroopa Nõukogu 16.03.2010 direktiivist 2010/24 (nt ettevaatusabinõusid käsitlev taotlus direktiivi preambuli p 7 ja art 16 tähenduses) ja Euroopa Nõukogu 15.02.2011 direktiivist 2011/16. Praegusel juhul puudusid igasugused takistused AVI Auto OY-le Soome Vabariiki korralduse saatmiseks. Siinkohal arvestas maksuhaldur ka asjaolu, et Ülle Raukasel kui AVI Auto OY juhatuse liikmel on äritegevus ka Eestis – ta on äriregistrist nähtuvalt ka AVI Auto OÜ juhatuse liige ja ainuosanik. Lisaks on Ülle Raukas maksumenetluse käigus maksuhalduriga ja praeguses kohtumenetluses suhelnud eesti keeles. Seega ei saa nendel põhjustel pidada kuigi koormavaks AVI Auto OY-le saadetud korralduse täitmist. Korralduse vaidlustamine teenib maksuhalduri arvates menetluse venitamise eesmärki, eriti arvestades isikute seotust. Põhjendatud ei ole ka kaebaja poolne enda näitamine abitus valguses seoses koormusega, mis talle väidetavalt tekib seoses korralduse täitmisega.
koostoimes Vabariigi Valitsuse 14.05.2002 määrusega nr 157 „Kolmandale isikule
-s sätestatud kohustuste täitmisega kaasnenud kulude ja eksperdile ekspertiisiga seotud kulude hüvitamise suurus ja kord“ näeb 3 ette ulatusliku kulutuste hüvitamise kui täiendava tagatise kolmandale isikule. Eelnevast tulenevalt ei saa põhjendatuks pidada kaebaja väidet talle ebamugavuste tekitamisest ja seeläbi maksuhalduri poolt
KOHTU PÕHJENDUSED 6. Käesoleval juhul taotleb kaebaja nii PMTK 19.07.2012 korralduse nr 12.2-3/8421-6 kui ka MTA 12.09.2012 vaideotsuse nr 6-1/1019-2 tühistamist. Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse osalist läbivaatamata jätmist HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel, kuid on esitanud väite, et käesoleval juhul peaks vaidluse esemeks olema üksnes PMTK 19.07.2012 korraldus nr 6-1/1019-2, kuna kaebaja ei ole välja toonud, et vaideotsus rikub korraldusest eraldiseisvalt tema õigusi. Kohus selgitab, et HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Nimetatud säte keelab vaideotsuse iseseisva vaidlustamise, kui see ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Samas järeldub viidatud regulatsioonist üheselt, et koos vaide esemeks olnud haldusaktiga võib isik vaidlustada ka vaideotsuse, kui tema vaie jäi rahuldamata. See annab kohtule võimaluse õigusselguse huvides koos kaebuse põhinõude rahuldamisega tühistada ka vaideotsuse, mis jättis põhjendamatult vaide rahuldamata. Seda ei keela ka
Eeltoodust lähtuvalt on kaebajal õigus vaidlustada koos vaide esemeks olnud korraldusega ka vaideotsus ning kaebaja ei pidanud sellisel juhul kaebuses välja tooma, kuidas vaideotsus rikub tema õigusi korraldusest sõltumata. Vastustaja ei saa kaebaja eest kaebuse eset määratleda. 7. PMTK nõudis 19.07.2012 korraldusega nr 12.2-3/8421-6 AVI Auto OY-lt
lg 1 ja 3 ning § 62 lg 1 alusel teavet ja dokumente Rent X OÜ maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas korraldus vastab HMS §-s 54 ja § 56 lg-tes 1 ja 3 sätestatud nõuetele ehk on õiguspärane ning kas maksumenetlus kolmandat isikut puudutavas osas vastab
lg-s 3 toodud lihtsuse, kiiruse ja efektiivsuse printsiibile, mille eesmärgiks on vältida üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, tagades sealjuures siiski võimaluse kontrollitavale maksukohustuslasele vajadusel maksu määramiseks. 7.1
lg 2 p 1 kohaselt on maksuhalduri ülesanne kontrollida maksude arvestamise ning tasumise õigsust.
§-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt peab maksuhaldur kontrollimisel arvestama kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, otsustades ise, millised on asjas tähtsust omavad asjaolud ning koguma nende asjaolude esinemise või mitteesinemise kohta tõendeid. Tõenditeks on
lg 1 kohaselt seejuures kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas kolmandalt isikult saadud teave ja dokumendid. Teabe nõudmist kolmandalt isikult reguleerib
, mille esimese lõike kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Sama paragrahvi teises lõikes on sätestatud, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed 4 maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning
lõike 5 punktis 6 sätestatud juhul (teabe nõudmine maatükil või ehitises toimetatava vaatluse käigus).
lõikest 3 tuleneb, et kolmandalt isikult peab maksuhaldur teavet nõudma haldusakti nõuetele vastava korraldusega, milles tuleb muuhulgas ära märkida ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Eeltoodust tulenevalt võib maksuhaldur kolmandalt isikult nõuda teavet ja dokumente, mis on vajalikud kontrollitava isiku maksukohustuste täitmise kontrollimiseks. Maksumenetluse mõttes on iga isik, kes omab teavet maksukohustuslase kohta, kolmandaks isikuks ning maksuhalduril on maksumenetluses lai kaalutlusruum, et otsustada, kas kolmandalt isikult teavet küsida. Maksuhaldur võib
lg 1 alusel küsida teavet muu hulgas ka kahtlusaluse kauba osas toimunud tehingute erinevatelt osapooltelt, sõltuvalt sellest, kes vajalikku teavet võib vallata. Teabe nõudmise põhjendatuse üle otsustamisel on määravaks asjaolu, et nõutud teave omab tähtsust konkreetse maksukohustuslase kohta käivas maksumenetluses. Käesoleval juhul nähtub korraldusest, et maksukohustuslane Rent X OÜ soetas kontrollitaval perioodil AVI Auto OÜ-lt (juhatuse liige Ülle Raukas) sõiduki Scania P93 HL ja nivelli, mis on omakorda soetatud AVI Auto OY-lt (juhatuse liige Ülle Raukas). Seega võib kohtu hinnangul kaebaja omada informatsiooni Rent X OÜ ja AVI Auto OÜ vahelise ostu-müügi tehingu kohta, mis võib omada tähtsust Rent X OÜ käibemaksukohustuse kindlaksmääramisel.
§-st 11 tuleneva uurimiskohustusega on hõlmatud ka maksuhalduri kohustus kontrollida maksukohustuslase poolt maksuhaldurile esitatud andmete usaldusväärsust (Tallinna Ringkonnakohtu 21.03.2011 otsus asjas nr 3-10-2625, p 12). Rent X OÜ suhtes läbiviidavas maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemisel võivad käesoleval juhul kaebaja poolt antavad vastused, korralduses esitatud küsimustele, aidata maksuhalduril maksukohustuslase esitatud väidete ja tõendite õigsust kontrollida (sh nende võrdlemise teel). Korraldus on selles osas piisavalt põhjendatud. Korraldusest nähtub, et maksuhaldur on enne kolmandalt isikult teabe küsimist pöördunud kontrollitava maksukohustuslase Rent X OÜ poole, millest tulenevalt on täidetud
Kaebaja ei ole vaides ega kaebuses tuginenud ühelegi
§-s 64 sätestatud teabe andmisest keeldumise alusele. Kohus leiab, et kaevatavas korralduses on märgitud korralduse number ja kuupäev, millega teavet nõuti, samuti nõutud teabe esitamise kuupäev, millest võib mõistlikult järeldada kontrollitava maksukohustuslase poole pöördumist. Kaebaja ei ole kaebuses vaidlustanud seda, et korraldust ei oleks tegelikult tehtud, mistõttu ei pidanud vastustaja esitama vastuväidet või tõendit ning kohtul puudus ka vajadus seda nõuda (kohus lahendab vaidlust kaebuse piires). 7.2 Korralduses on viide selle andmise õiguslikule alusele. Piisavalt on selgitatud korralduse andmise faktilist alust. Vaatamata korralduse napile sõnastusele on arusaadav, et kaebaja poole pöördumise tingis vajadus kontrollida ja võrrelda Rent X OÜ-lt saadud andmeid kaebajale teadaoleva informatsiooniga ning teha kindlaks Rent X OÜ maksustamisel tähendust omavad asjaolud. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et korraldusest ei selgu, milles seisneb vajadus saada teavet ja dokumente kaebajalt. Maksuhaldur ei peagi kolmandale isikule tehtud korralduses detailselt selgitama maksukohustuslase suhtes läbiviidava maksumenetluse asjaolusid ega seda, mida nõutud 5 teabe ja dokumentide abil tõendatakse (Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2011 otsus asjas nr 3-10-293, p 15). Kaebajalt nõutud teabe maht ja olemus ei ole kohtu hinnangul ebaproportsionaalne võrreldes maksumenetluse eesmärgiga. 8. Kaebaja väidab, et maksuhaldur ei ole järginud
lõikes 3 tulenevat põhimõtet ega arvestanud, et kaebaja puhul on tegemist Soome äriühinguga, kelle jaoks teabe andmine ning dokumentide esitamine on koormava iseloomuga. 8.1
lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Eelnimetatud paragrahvis sätestatud menetluse lihtsus, kiirus ja efektiivsus tähendab seda, et maksuhaldur ei peaks lähenema lihtsalt lahendatavatele juhtumitele keerulisi lahendusteid kasutades. Näiteks, kui on võimalik saada maksustamisel vajalikke dokumente maksukohustuslase käest, ei tohiks neid nõuda kolmandate isikute käest. Sellega põhjustataks üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi nii maksuhaldurile kui kolmandatele isikutele. Samas on siinkohal maksuhalduril õigus lähtuvalt §-des 11 ja 12 sätestatust ka teisiti otsustada, s.t. kui ta peab uurimispõhimõttest ja kaalutlusõigusest lähtuvalt teatud asjaolude tõttu vajalikuks ebamugavama ja kulukama menetlustoimingu valimist, siis võib maksuhaldur toimida ka teisiti (vt seletuskiri
eelnõu (886 SE I) juurde; arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=01 2960024). Eeltoodust tulenevalt peab maksuhaldur teabe ja dokumentide nõudmisel ühelt poolt küll vältima üleliigsete kulutuste ja ebamugavuste põhjustamist kolmandale isikule, kuid teiselt poolt peab maksuhalduril olema võimalik konkreetseid asjaolusid arvestades otsustada menetlustoimingute sooritamise vajaduse, liigi ja ulatuse üle (
Maksuhaldur peab menetluse läbiviimisel lisaks menetlusosaliste õiguste arvestamisele lähtuma ka avalikust huvist menetluse tulemuslikkuse suhtes. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole maksuhaldur nõudnud kaebajalt sellise teabe ja tõendite esitamist, mille saamine ja esitamine oleks kaebajale üleliia koormav või kulukas. Pelgalt asjaolu, et kaebaja kui maksumenetluses kolmanda isiku näol on tegemist välisriigi (käesoleval juhul Soome) äriühinguga, ei muuda iseenesest Eesti maksuhaldurile teabe ja dokumentide esitamist kaebaja jaoks üleliia koormavaks. Kaebajat ei ole kohustatud ilmuma teabe andmiseks maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse (
lg 1 ls 3), vaid on kohustatud esitama kirjalikud vastused küsimustele ja asjakohased tõendid kas tavaposti või e-posti teel. Sellise korralduse täitmine ei saa mingil moel olla välisriigis tegutsevale äriühingule koormavam kui Eesti äriühingule. 8.2 Põhjendamata on kaebaja seisukoht, et korralduse andmisel oleks pidanud arvestama sellega, et kaebaja peab tegema kulutusi maksuhalduri poolt kaebajale esitatud eestikeelsete dokumentide tõlkimiseks ning samuti kirjalike vastuste tõlkimiseks soome keelest eesti keelde. Kaebaja juhatuse liige Ülle Raukas on nii maksuhalduri kui ka halduskohtuga suhelnud eesti keeles (esitanud nii vaide kui ka kaebuse eesti keeles). Kohus ei näe põhjust, miks peaks kaebaja korralduses esitatud küsimustele vastama soome keeles ja need pärast eesti keelde tõlkima, kui kaebaja juhatuse liikmel on võimalik nendele kohe vastused kirjutada eesti keeles. 6 Kaebaja ei ole selgitanud, milline on võõrkeeles olemas olevate tõlkimist vajavate dokumentide maht, mille puhul ta väidab ebaproportsionaalsust. Seega on väide paljasõnaline. Vaideotsusest ei nähtu, et kaebaja oleks maksuhaldurile esitatud vaides tuginenud asjaolule, et korralduse täitmine on kaebaja jaoks ülemäära koormav ja kulukas. Kohtupraktikast tulenevalt on maksuhalduril suurem põhjendamiskohustus näiteks juhul, kui kolmandalt isikult nõutakse teavet teistkordselt (Riigikohtu 30.03.2011 lahend asjas nr 3-3-198-10), millise olukorraga aga käesolevas asjas tegemist ei ole. Seega ei ole põhistatud ega veenev väide, et vaidlustatud korraldusega kaebajalt nõutava teabe ulatus või esitamise viis oleks kaebuse esitajale ülemäära koormav või kulukas. Vaidlustatud korraldusega nõutakse teavet ja dokumentide esitamist korralduses konkreetselt välja toodud asjaolude selgitamiseks. Vastustaja viide
lg-le 1 ja Vabariigi Valitsuse 14.05.2002 määrusele nr 157 ei ole asjakohane, kuna see ei reguleeri dokumentide tõlkimisega seonduvat. 8.3 Kaebaja on lisaks viidanud Riigikohtu 20.06.2001 lahendile asjas nr 3-3-1-31-01, mille kohaselt maksuhalduri õigused kolmanda isiku suhtes on kitsamad kui maksumaksja ja maksu kinnipidaja suhtes. Kohus selgitab esmalt, et nimetatud asjas vaidlustatud Maksuameti korraldusega kohustati kolmandat isikut ilmuma teabe andmiseks maksuhalduri ametiruumidesse olukorras, kus tollal kehtinud maksukorralduse seadus ei näinud maksuhaldurile sellist õigust ette. Seega erineb viidatud Riigikohtu lahend oluliselt käesolevast kohtuasjast ja õiguslikust olukorrast. Kohus märgib, et kuigi tõepoolest ei ole kolmanda isiku näol tegemist maksukohustuse adressaadiga, on kehtivas seaduses maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses (samale seisukohale on asunud ka Riigikohus 24.05.2011 lahendis asjas nr 3-3-1-24-11). Maksuhalduri korraldus, millega nõutakse kolmandalt isikult teabe andmist, on õigusvastane eelkõige juhul kui nõutav teave ilmselgelt ei ole vajalik kontrollitava isiku maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemiseks või kui teabe andmine oleks kolmandale isikule põhjendamatult koormav. Käesoleval juhul leiab kohus, et kumbagi neist põhjustest ei esine. Vaieldavas korralduses on maksuhaldur piisava põhjalikkusega ära näidanud, miks ja millega seoses ta kolmandalt isikult teavet vajab ning kaebusest ei nähtu, et selline korraldus kaebajat kuidagi õigusvastaselt koormaks. 9. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud korralduse puhul on täidetud HMS §-st 54 tulenevad haldusakti õiguspärasuse eeldused, maksuhaldur on vaidlustatud korralduses täitnud haldusakti põhjendamise üldnõuded (HMS § 56) ning korraldus ei ole vastuolus
Seega puudub alus PMTK 19.07.2012 korralduse nr 12.2-3/8421-6 tühistamiseks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.