KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1647 Haldusasi R P kaebus Tallinna K

§ 22

lg-st 61 sätestatust ei ole kaebaja suhtes nimetatud eluruumide ostueesõigusega erastamise tähtajad tänase päevani möödunud ning kaebajal on õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist.

1. Kuna R P kasutab eluruume praegu üürilepingu alusel ning temaga koos elavad täisealised perekonnaliikmed on eluruumide R P’le ostueesõigusega erastamisega nõus, puuduvad Tallinna Kesklinna Valitsusel igasugused põhjused mitte erastada eluruume R P’le. Tallinnas aadressil xxx on kogu oma eksisteerimisaja olnud elamu ja selles olevad ruumid on olnud kogu eksisteerimise aja elamiseks kasutatavad. Vastustaja on kogu aeg olnud teadlik sellest, et kaebaja on neid ruume kasutanud eluruumina. Asjaolu, et eluruumid ei olnud panipaigad, vaid elamiseks kasutatavad pinnad, nähtub ka E P pöördumistest ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vastustest.
2. Tallinna linna kohustus erastada eluruumid neid ruume kasutatavale isikule, so R P’le, ei saa sõltuda sellest, kuidas on eluruumi kasutamine õiguslikult vormistatud: kas mitteeluruumi rendilepingu või eluruumi üürilepinguga. Olukorras, kus eluruume kasutatakse elamiseks Tallinna linna teadmisel ja nõusolekul, ei saa Tallinna linn vabaneda eluruumide erastamise kohustusest põhjusel, et ta on mingil põhjusel sõlminud eluruumide suhtes mitteeluruumi rendilepingu.
3. Vastustaja on rikkunud xxx ja xxx eluruumide erastamisel üürnike võrdse kohtlemise põhimõtet ning eluruumid tuleb erastada kaebajale hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta. Ajavahemikul 06.07.2004 kuni 19.12.2006 sõlmis Tallinna linn xxx ja xxx elamute eluruumide 64, 66, 68, 69/70, 73/75, 75b, 76a, 76b, 77a, 78, 79, 81a, 82a, 83b, 87, 90, 102/103 ja 112/113 üürnikega eluruumi erastamise müügilepingud nende isikute kasutuses olevate eluruumide suhtes. Kõik erastamise avaldused (v.a. arvatud avaldused eluruumide 66, 73/75 ja 83b erastamiseks, mis esitati enne 20.10.1994) olid esitatud ajal, mil xxx ja xxx elamud ei kuulunud erastamisele. Ehk kõikidel kõnealustel erastamise avaldustel puudus erastamise seisukohalt õiguslik tähendus, sest Tallinna Kesklinna Valitsus ei oleks tohtinud neid menetlusse võtta või oleks pidanud jätma need rahuldamata. Vaatamata asjaolule, et ka kaebaja esitas avalduse eluruumi ostueesõigusega erastamiseks, ei võimaldatud talle eluruumide erastamist.
4. R P ei esitanud erastamise avaldust varasemalt põhjusel, et Tallinna Kesklinna Valitsus teavitas R P abikaasat E P 31.01.1995, et xxx elamu eluruumid ei kuulu erastamisele. Kuna xxx elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja, ei pidanudki R P pärast 20.10.1994 erastamise avaldust esitama. Tallinna linn alustas xxx ja xxx elamute eluruumide erastamisega alles pärast seda, kui viidatud elamud olid arvatud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. Sellest järeldub, et erastamise avalduste esitamine enne 01.03.1995 ei ole mõistlikuks põhjuseks, mis õigustab xxx ja xx elamute elanike erinevat kohtlemist.
5. Üürilepingute puudumine xxx eluruumide xxx ja xxx eluruumide suhtes ei saanud takistada nimetatud eluruumide erastamist. Tallinna Kesklinna Valitsus oli teadlik ka enne 03.05.2004 (mil eluruumide xxx ja xxx suhtes sõlmiti üürilepingud) teadlik asjaolust, et viidatud ruume on kogu aeg kasutatud elamiseks. Nimetatud asjaolu kinnitab muuhulgas Tallinna Kesklinna 3 Valitsuse 27.06.2001 kiri nr. 1-27/1504 R P abikaasa E P’le. Seega, kuna puudus mõistlik põhjus, miks jätta nimetatud eluruumid kaebajale erastamata, rikkus vastustaja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet.
6. xxx eluruum xxx üldpinna suurus on 31,5 m2 ja eluruumi xxx üldpinna suurus on 32,3 m
7. Tallinna Kesklinna Valitsus pakub 17.07.2012 kirjades R P’le võimalust osta nimetatud eluruume hinnaga vastavalt 11 891,88 eurot ja 12 193,90 eurot, so 377, 52 eurot/m2 kohta. Teistele isikutele erastas Tallinna linn eluruumid keskmiselt hinnaga 114,33 krooni/m2 kohta. Eluruumide kaebajale erastamata jätmine on tingitud Tallinna linna, mitte aga kaebaja enese tegevusest, mistõttu on Tallinna linn kohustatud ka R P’le erastama eluruumid hinnaga 114,33 kr/m2 ümberarvestatuna eurodesse, s.o. hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta. VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. Kaebus on vastustaja hinnangul põhjendamatu ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Kaebaja on leidnud ebaõigesti, et Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 kirja nr 9-12/12/4252 II näol on tegemist haldusaktiga. Tegemist on hoopis haldustoiminguga, millega alustatakse xxx eluruumide võõrandamise ettevalmistamise protsessi ja sellega ei panda kaebajale otseselt ühtegi õigust ega kohustust.
9. Tulenevalt EES § 4 lg-st 1, §

§ 22

lg-st 61 sätestatust lõppes üldiselt eluruumide erastamise eeltoimingute protsess 01.01.2002 ja edaspidi erastati eluruume vaid siis, kui eluruumi üürileping oli sõlmitud enne nimetatud kuupäeva. Kaebaja esitas vastustajale erastamisavaldused 21.10.2002, seega pärast seaduses sätestatud tähtaega.

1. Kõnealusel juhul ei ole võimalik kohaldada õiguse analoogiat tuginedes Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-38-08, sest kaebaja ei olnud erastamise õigustatud subjektiks eluruumide erastamise seaduse tähenduses, sest tal puudus eluruumi üürileping ja õigus nimetatud ruumides elamiseks. Kaebaja koos perekonnaga sai eluruumid xxx korter xxx ja xxx aadressil üürile Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsuse nr 53 alusel, s.o pärast 01.12.
2. Kõnealuste pindade kasutamiseks ei olnud enne otsuse vastuvõtmist sõlmitud eluruumi üürilepingut.
3. Tallinna linna ja kaebaja vahel oli 06.06.1996 sõlmitud mitteeluruumide rendileping xxx ruumide nr xxx kasutamiseks panipaigana. Õiguslikult ei olnud võimalik sõlmida eluruumi üürilepingut, sest tol ajal kehtinud elamuseaduse § 28 lg 1 kohaselt kohustus eluruumi üürileandja andma üürniku kasutusse eluruumi selles elamiseks. Antud juhul ei andnud Tallinna Kesklinna Valitsus R P’le nimetatud ruume kasutusse elamiseks, vaid ruumide sihtotstarve oli panipaik, seega tuli kohaldada rendiseadust. Kuna eluruumide erastamise avalduse esitamise ajal ei olnud kõnealuste pindade kasutamiseks tol ajal kellegagi kaebaja perekonnaliikmetest sõlmitud eluruumi üürilepingut, siis puudus õiguslik alus xxx ruumide nr xxx (inv pl) erastamiseks eluruumide erastamise seaduse alusel.
4. 03.05.2004 sõlmisid Tallinna linn ja kaebaja munitsipaaleluruumide üürilepingud nr 7/k ja 8/k. Seega on kõnealused eluruumi üürilepingud sõlmitud pärast 20.10.
5. Kuni 18.03.2004 olid xxx, xxx, xxx asuvad elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjas. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebaja EES mõttes eluruumi erastamise õigustatud subjekt ning sellest tulenevalt isegi ilma xxx hoone erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kandmata, ei oleks kaebajale tekkinud eluruumi ostueesõigust ka enne 01.06.
7. Isegi kui eeldada, et kaebajal on ostueesõigus, siis kaebuse esitamise ajaks on erastamise tähtaeg möödunud. Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsuse nr 53 alusel anti kaebajale üürile xxx ja xxx. Kaebaja abikaasa oli nimetatud otsusest teadlik hiljemalt 15.04.
8. Eeltoodut tõendab kaebaja abikaasa taotlus, milles ta muuhulgas avaldas soovi lõpetada rendileping alates
9. maist
10. 4
11. Käesoleval juhul langes eluruumi mitteerastamise mõjuv põhjus ära, kui Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsustas välja arvata eluruumid erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirjast. 01.05.2004 lõpetati poolte kokkuleppel Tallinna Kesklinna Valitsuse ja kaebaja abikaasa vahel 06.06.1996 sõlmitud mitteeluruumide rendileping nr 01-96499 xxx ruumide kasutamiseks ning 03.05.2004, kui elamus asuvad eluruumid ei kuulunud enam mitteerastatavate eluruumide nimekirja, sõlmisid Tallinna linn ja kaebaja munitsipaaleluruumide üürilepingud nr 7/k ja 8/k. Kaebajal oli kohustus pärast üürilepingu sõlmimist esitada kolme kuu jooksul erastamisavaldus, kuna seda tingis faktiline olukord ja nõudis EES § 22 lg 5 regulatsioon.
12. Arvestades, et taotlus eluruumide erastamiseks esitati 22.06.2012, seejuures erastamise takistus langes ära 18.03.2004 ning rendileping lõpetati 01.05.2004 ja munitsipaaleluruumide üürilepingud sõlmiti 03.05.2004, ei saa käsitleda kaebajat erastamise taotluse esitamise kuupäeval (s.o 22.06.2012) eluruumide erastamise õigustatud subjektina ja eluruume erastamise objektidena, sest ostueesõigusega erastamise tähtaeg on möödunud. Seega puudub kaebajal õigus nõuda talle eluruumide erastamist.
13. Kõiki eluruumide üürnikke on koheldud võrdselt. xxx, xxx, xxx (eelnevalt oli üks ühine aadress) eluruumi üürnikele (kokku 15 koos kaebajaga) saadeti teated eluruumi omandamise võimaluse kohta. Kaebuses väljatoodud viited üürnikele, kellele on erastatud eluruumid aadressil xxx ja xxx, ei ole asjakohased, sest nimetatud isikud olid eluruumide erastamise seaduse tähenduses eluruumide erastamise õigustatud subjektideks ja esitanud tähtaegselt ka avalduse eluruumide erastamiseks. Võttes arvesse asjaolud, et kaebaja ei ole erastamise õigustatud subjekt ja eluruumid erastamise objektid, puudub võrdsuspõhiõiguse rikkumine.
14. Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määrusega nr 8 kinnitatud „Linnavara võõrandamise kord“ kohaselt võib linnavara võõrandada avaliku enampakkumise, eelläbirääkimistega pakkumise või otsustuskorras. Antud juhul valis vara omanik linnavara võõrandamise menetluseks diskretsiooniõiguse alusel eluruumide otsustuskorras võõrandamise, mistõttu ei saa kohus otsustada valitud menetluse otstarbekuse üle. Kõiki sarnases olukorras olevaid eluruumi üürnikke on koheldud võrdselt ning hind on samuti määratud võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt. Kuna kõnealused eluruumid kavatsetakse otsustuskorras võõrandada üürnikele, ei arvestatud müügihinna määramisel üürnike poolt eluruumile tehtud parendustega, vaid hinnati eluruume seisukorras, milles need olid üürileandmisel. Eluruumi üürilepingu sõlmimise aegse seisukorra reitingu määramisel võetakse aluseks vastava eluruumi üürilepingu lisaks olevas üleandmise-vastuvõtmise aktis kirjeldatud eluruumi seisukord. Eluruumi üleandmise akti puudumisel lähtutakse eluruumi üürileandmise aegse seisukorra hindamisel muudest tõenditest. Tulenevalt Domus Kinnisvara Vahendus OÜ analüüsist „Metoodika Masshindamise teel leitud eluruumi turuväärtusest arvestati maha 35% leitud turuväärtusest. 5 KOHTU PÕHJENDUSED
15. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada. Kaebaja tasutud riigilõiv tuleb vastustajalt välja mõista. Kohtu põhjendused on järgmised.
16. R P on avaldanud soovi vaidlusaluste eluruumide erastamiseks kahel korral: 21.10.2002 (taotles xxx elamu (praegu xxx elamu) eluruumide xxx ja xxx suhtes üürilepingute sõlmimist (senise rendilepingute asemel) ning võimaluse korral nende eluruumide erastamist) ja 22.06.2012, mil R P esitas Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse eluruumide erastamiseks hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta. Kaebaja põhjendas enne 01.06.2001 erastamise avalduse esitamata jätmist sellega, et olukorras, kus talle oli teatatud, et tema kasutuses olevad korterid ei ole erastamise objektiks, ei hakanud ta erastamise avaldust esitama.
17. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal olnuks kokkuleppel temaga koos elavate täisealiste perekonna liikmetega õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist kui xxx elamu ei oleks olnud kantud vahepeal erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja.
18. Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr 53 arvati xxx asuvad elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. Sama otsusega otsustati anda R P’le üürile samas elamus asuvad eluruumid nr xxx ja xxx. Üürileping sõlmitigi 03.05.
20. Riigikohtu halduskolleegium on 08.09.2008 kohtumääruse punktis 16 haldusasjas nr 3-3-138-08 leidnud, et erastamise avalduse esitamise tähtpäev ei pruugi kehtida olukorras, kus eluruum arvati erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja pärast EES sätestatud tähtaega 01.06.2001 ja on üheselt selge, et ilma nimekirja kandmata oleks kaebajale tekkinud eluruumi ostmise eesõigus ka enne 01.06.
21. Kaebajal tekib eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objekt.
22. Käesoleval juhul kaebaja kolme kuu jooksul alates erastamise takistuse äralangemist (Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr 53) erastamise avaldust ei esitanud. Samas oli kaebaja andnud vastustajale selgesõnaliselt teada oma 21.10.2002 kirjas soovist tema kasutuses olevad eluruumid erastada. Nimetatud sooviavalduse peale ei peale selle esitamist ega peale 18.03.2004 erastamise objektiivsete takistuste ära kadumist Tallinna linn vaidlusaluste korterite suhtes erastamismenetlust ei alustanud. Ka ei teavitanud Tallinna linn kaebajat sellest, et ta peaks esitama linnale täiendavaid sooviavaldusi korterite erastamiseks või oma 21.10.2002 avaldust kuidagi täiendama. Kohus leiab, et selles olukorras oli kaebajal põhjendatult ootus, et tema 21.10.2002 sooviavaldusest piisas ja linn jõuab millalgi korteri erastamisega ka tema korterini. Kohtu hinnangul kohaldub analoogia korras Riigikohtu halduskolleegiumi 08.09.2008 kohtumääruse punktis 16 haldusasjas nr 3-3-1-38-08 olev seisukoht, mille kohaselt kaebajal ei olnud EES §

§ 22

lg-st 61 sätestatud tähtaeg eluruumide ostueesõigusega erastamiseks möödunud ning kaebajal oli õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist peale nende muutumist erastamise objektiks Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr

1. Kuna kaebaja oli andnud erastamise soovist teada juba 21.10.2002, puudus vajadus peale Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusest nr 53 teadasaamist ja peale 03.05.2004 üürilepingu sõlmimist täiendava erastamise avalduse esitamiseks. Asjaolu, et R P esitas ka 22.06.2012 Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse talle vaidlusaluste korterite erastamiseks, ei tähenda, justkui avaldanuks kaebaja alles siis soovi kortereid erastada. Kohtupraktikas on korduvalt läbi analüüsitud põhimõte, et sama toimingu või avalduse kordamisel (nt isiku teavitamisel) lähtutakse tähtaegade arvutamisel siiski esimesest toimingust või avaldusest. 6
2. Kohus nõustub kaebajaga, et Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 kuupäeva kandev dokument nr 9-12/12/4252 on haldusakt. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-26-04 leidnud, et haldusaktina on vaidlustatav ka nõuetekohaselt vormistamata otsustus, mis vastab haldusakti sisutunnustele. Kohus nõustub kaebajaga, et hoolimata asjaolust, et 18.07.2012 teade on jäetud nõuetekohaselt vormistamata, on sisuliselt tegemist haldusaktiga. Teade vastab igakülgselt HMS § 51 lõikes 1 nimetatud haldusakti tunnustele: see on antud haldusorgani poolt (Tallinna linn Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu), haldusülesannete täitmisel (erastamise küsimuse lahendamine), avalik-õiguslikus suhtes (Tallinna linn teostas talle seadusega pandud pädevust), üksikjuhtumi reguleerimiseks (R. P erastamistaotluse lahendamine) ja suunatud isiku õiguste lõpetamisele (R. P’l puudub otsustuse tegemise järgselt õigus erastamise nõudmiseks). Asjaolu, et otsustus ei ole vormistatud ja pealkirjastatud korralduse, otsuse, ettekirjutuse või muu õigusaktina, ei oma selle määratlemisel tähtsust. Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-3-1-26-04, et vaidlustada saab haldusakti sisutunnustele vastavat otsustust. Antud juhul vastab Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 otsustus haldusakti sisutunnustele ja kohus käsitleb seda haldusaktina, mida on võimalik ja lubatav halduskohtus vaidlustada.
3. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 haldusaktis nr 9-12/12/4252 on konstateeritud lakooniliselt, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei käsitle vaidlusaluseid kortereid erastamise objektidena ja kaebajat nende eluruumide õigustatud subjektina. Igasugused põhjendused selle kohta, miks selline otsustus tehti ja kuidas selliste järeldusteni jõuti, vaidlustatud haldusaktist puuduvad. Kohus leiab, et vaidlustatud haldusakt on kaebajale kahtlemata koormav, kuna sellega võetakse kaebajalt õigus korterite erastamiseks, mis oleks kaebajale soodsam kui korterite linnalt ostmine. Haldusakt, eriti aga koormav haldusakt, peab olema nõuetekohaselt vormistatud ja põhjendatud. Käesoleval juhul ei vasta vaidlustatud 18.07.2012 haldusakt HMS § 56 põhjendamisnõuetele. Sellest ei nähtu akti andmise faktilised ega õiguslikud alused. Samuti puudub aktis vaidlustamisviide. Juba sel põhjusel on vaidlustatud haldusakt õigusvastane ja tuleb tühistada. Ka vastustaja poolt kohtule antud kirjalikus vastuses ei sisaldunud kaugeltki kõiki neid põhjendusi, mida vastustaja esitas kohtule erastamise takistustena kohtuistungil (nt kaebaja kasutuses olnud korterite mittevastavus eluruumidele kuni 2001 aastani kehtestatud miinimumnõuetele, erastamise takistusena kaebajal xxx suhtes sõlmitud üürilepingu olemasolu – seejuures ei ole vastustaja põhjendanud ega tõendanud, millal see üürileping sõlmiti ning milline õigusnorm sellisel juhul kaebajale või tema perekonnale korterite nr xxx ja xxx osas erastamist välistanud oleks).
4. Kohtul tekib küsimus, et kui õigusaktid ei keelanud alates 2001 aastast enam käsitleda vaidlusaluseid ruume eluruumidena (tühistati Vabariigi Valitsuse
5. jaanuari 1999 määrusega nr 38 kinnitatud Eluruumidele esitatavate nõuetes sisaldunud eluruumide miinimumnõuded), mis põhjusel arvati xxx asuvad elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja alles Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr
6. Seega oleks erastamise objektiivne takistus saanud ära langeda 2001 aasta alguses, kaebajat oleks saanud sellest korrektselt teavitada ja kaebaja oleks jõudnud isegi enne 01.06.2001 erastamisavalduse esitada. Kohus leiab, et vastustaja põhjendused on esitatud esiteks peale vaidlustatud haldusakti andmist, need on ebajärjekindlad ja ebapiisavad, kuna vastustaja ei suutnud viidata konkreetsetele õigusnormidele, mis ikkagi kaebaja 21.10.2002 sooviavaldust läbi vaadata ja rahuldada ei saanud. Kujunenud olukorras ei ole muud võimalust kui õigusvastane haldusakt tühistada. 7
7. Tallinna Halduskohtu 13.09.2012 kohtumäärusega võttis kohus menetlusse R P kaebuse Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 haldusakti nr 9-12/12/4252 II tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks viima läbi erastamismenetlus. Kaebaja leidis istungil siiski, et selleks, et kohtuotsus oleks ka täidetav, peaks olema kaebuse rahuldamise korral otsuses märgitud ka konkreetne hind, millega vastustajal kaebajale korter erastada tuleb. Iseenesest on õige see, et vaidlus on laiemas plaanis mitte korteri omandamise õiguse üle (kuna see on kaebajal olemas ka linnalt kortereid ostes), vaid korteri hinna üle. Mõistetav on kaebaja soov saada erastada korterid samaväärse hinnaga, millega need erastati kaebaja naabritele. Samas leiab kohus, et ei saa teha oma volitust ületades haldusorganile siduvat ettekirjutust selleks, kas korterid tuleb tingimata erastada ja kui, siis millise konkreetse hinnaga. Kohus leiab, et haldusorgan on antud juhul eksinud selles, et ei ole asunud peale kaebaja 21.10.2002 erastamise sooviavaldust seda menetlema ning samuti et ei kõrvaldanud vaidlusaluste korterite suhtes piisavalt kiiresti erastamise takistust (arvas korterid erastamisele mittekuuluvate elamuste nimekirjast välja alles 18.03.2004). Seega saab kohus kohustada vastustajat vaatama läbi kaebaja poolt 21.10.2002 Tallinna Linnavalitsusele esitatud erastamise sooviavaldus ning tegema selle kohta mõistliku aja jooksul seaduslik ja põhjendatud otsus. Erastamise takistusi kohus käesoleval juhul iseenesest ei näe, kui aga vastustaja erastamisavaldust läbi vaadates jätkuvalt leiab, et need esinevad ja erastamine on võimatu, tuleb see asjaolu ka nõuetekohaselt ära põhjendada. Erastamise korral tuleb erastamise hind määrata kooskõlas EES § 7 ja arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet kaebajaga samas majas elavate isikutega.
8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotles mõista tema kasuks menetluskuluna välja riigilõiv. Seega tuleb mõista Tallinna linnalt R P kasuks riigilõiv 15 eurot. Kadriann Ikkonen kohtunik 8